I. Š i kaebus Viru Vangla 05.07.2016 haldusakti nr 610/18351-2 osaliselt tühistamise nõudes ja vastustajale ettekirjutuse tegemise nõudes (võimaldada kaebajale laenutada raamatukogust õppematerjale).
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – I. Š Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Jätta kaebaja taotlus kaebusest ärakirja saamiseks rahuldamata. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. november 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited
1.Kinnipeetav I. Š esitas 20.06.2016 taotluse (tl 14) Viru Vanglale, milles palus selgitada, miks alates 22.05.2016 ei ole võimalik kartserirežiimil olevatel kinnipeetavatel raamatukogu vahendusel soetada endale õppematerjale (õpikuid, sõnaraamatuid) ja usulist kirjandust. Palus võimaldada talle raamatukogu vahendusel omada õppematerjale ja usulist kirjandust nii, nagu see oli aastaid enne 22.05.2016 pandud keelus.
2.Viru Vangla 05.07.2016 haldusaktiga nr 6-10/18351-2 (tl 15-16) jäeti taotlus õppematerjalide osas rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 25.07.2016 vaide (tl 17-20) Viru Vanglale, milles palus tühistada Viru Vangla 05.07.2016 otsus osaliselt ja teha ettekirjutus, millega võimaldataks talle raamatukogust laenutada õppematerjale (õpikuid ja sõnaraamatuid).
4.Viru Vangla 02.08.2016 vaideotsusega nr 6-12/188-2 (tl 21-22) jäeti vaie rahuldamata.
5.26.08.2016 saabus Tartu Halduskohtule I. Š i kaebus (tl 1-3) , milles ta leiab, et vangla otsus on õigusvastane ja kohaldab vääralt Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 60 lg 1te. Nimetatud normi kohaselt võib kinnipeetaval kartseris olla muu hulgas mõistlikus koguses õppekirjandust, mistõttu kuuluvad õpikud ja sõnaraamatud antud normi kaitsealasse ja seda vangla keelata ei tohi. Normis ei ole öeldud, et õppekirjandus on lubatud vaid õppivale kinnipeetavale ja seega ei oma tähtsust kas kinnipeetav õpib vangla koolis või mitte, sest norm lubab kõigil kartseris olevatel kinnipeetavatel omada mõistlikus koguses õppekirjandust. Vanglal puudub kaalutlusõigus keelamiseks. Piiranguid saab seada ainult Vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 4 alusel, kuid antud juhul ei ole kaebaja suhtes käskkirja alusel piiranguid seatud. Lisaks leiab kaebaja, et vaidlusalune piirang on ebaproportsionaalne, vastuolus põhiseaduse ja konventsiooni normidega ning ei ole vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Juhul kui halduskohus leiab, et keeld tuleneb VSkE § 60 lg-st 1, siis palub kaebaja algatada halduskohtul põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja jätta antud norm kohaldamata ning tunnistada selline piirang põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.
6.Tartu Halduskohtu 26.08.2016 määrusega nr 3-16-1719 jäeti I. Š i kaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning riigilõivu tasumiseks. (tl 5-6)
7.16.09.2016 saabus Tartus Halduskohtule vastustaja seisukoht (tl 28-30), milles leitakse, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Vastustaja hinnangul paiknes I. Š ajavahemikus 22.05.2016 – 31.08.2016 kartserirežiimil. Kartserikaristust kohaldatakse kinnipeetavate suhtes, kes on toime pannud distsiplinaarrikkumise ja seega annab kartserikaristuse määramine rikkujale märku tema rikkumise tõsidusest. Kartserirežiim ei saa ega tohigi olla samaväärne tavarežiimiga, mistõttu on sel ajal piiratud lisaks liikumisvabadusele ka muud mugavused. VSkE § 60 lg 1 kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval kaasas olla pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”, „Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed. Kinnipeetav taotles, et vangla võimaldaks tal laenutada raamatukogust õppematerjale (õpikuid ja sõnaraamatuid). Seega seisneb vaidlus sõna „õppekirjandus“ sisustamisel. Eesti Õigekeelsussõnaraamatu järgi tuleb selle all mõista eelkõige õppetrükiseid. Sama sõnastust toetab ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 20 lg 1. Tartu Halduskohus on asjas nr 3-11-1570 jõudnud järeldusele, et mõiste „õppekirjandus“ tähendab kirjandust, mis on vajalik õppivale kinnipeetavale. Sellega nõustus ka Tartu Ringkonnakohus oma 07.06.2013 otsuses nr 3-11-1570. Kartseris lubatakse erandina õppekirjandust õppivale kinnipeetavale, et ta ei jääks õpingutes maha ning et kartserikaristus ei takistaks hariduse omandamist. Kinnipeetava puhul, kes ei õpi, sellist ohtu ei teki ning õppekirjanduse omamine ei ole
talle hädavajalik. Kinnipeetavale saab lubada vaid individuaalses täitmiskavas (ITK) ette nähtud tegevusi, st et kartseris on lubatud ITK-s märgitud programmide läbimine. Mis puudutab üldharivate raamatute kättesaadavust, siis seda kartserikambris ei võimaldata. Seesugune vajadus ei ole taasühiskonnastamise perspektiivist lähtuvalt hädavajalik. I. Š ei ole ühegi kooli nimekirjas ja tema ITK-s märgitud oskuste omandamiseks ei ole taotletud teatmikud vajalikud. Vastustaja juhib tähelepanu, et I. Š ei too konkreetselt välja õpikute ja sõnastike pealkirju, vaid taotleb umbmääraselt õpikuid ja sõnastikke. Vangla on seisukohal, et käesoleval juhul oli keeldumise põhjuseks asjaolu, et kartseris on lubatud üksnes usu- ja õppekirjandus ning otsustust mõjutas ka asjaolu, et I. Š ei ole koolis käiv kinnipeetav. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kinnipeetava taotluse rahuldamata jätmine õppematerjalide laenutamise osas oli õiguspärane ja tema kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.30.09.2016 saabus Tartu Halduskohtule I. Š i kaebuse täiendav seisukoht (tl 38-39). Avalduse kohaselt on õppematerjalide laenutamise keeld pigem ülemäärane kuna ei muuda kartserirežiimis olemist mugavaks ega sarnaseks tavarežiimile. CPT raporti kohaselt soovitati Eesti Valitsusel võimaldada kinnipeetavatele juurdepääsu laiemale lugemisvarale. Vangla aga ei võta seda tõsiselt, leides, et tegemist on soovituslikku iseloomu kandva dokumendiga.
10.Koos täiendava seisukohaga esitas kaebaja kohtule taotluse koopia väljastamiseks kaebusest ja täiendavast seletusest (tl 40). Kohtu põhjendused
11.Halduskohus, analüüsinud vaidlusalust otsust ja asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et I. Š i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Sealjuures nõustub kohus põhilises vastustaja põhjenduste ning argumentatsiooniga vaidemenetluses, mida kohus ei pea vajalikuks tervikuna üle korrata.
12.Kaebuse kohaselt seisneb põhiline vaidlusalune küsimus selles, et VSkE § 60 lg 1 alusel on kinnipeetaval lubatud kartseris omada mõistlikus koguses õppekirjandust ja seetõttu puudub vanglal kaalutlusõigus selle piiramiseks. Piiranguid saaks seega seada vaid VangS § 651 lg 4 järgi ja käskkirja alusel.
13.Kohus leiab, et selline arusaam on sügavalt vale ja rõhutab, et vastavalt Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 60 lg 1 alusel on kehtestatud nimekiri asjadest, mis võivad kaasas olla kartseris [pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”, „Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed].
14.On tõsi, et vangistusalased normid ei tõlgenda mõistet „õppekirjandus“, mistõttu tuleb esmalt tõlgendada õppekirjanduse definitsiooni, et seejärel normi regulatsiooni täpsemalt analüüsida.
15.Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab õppekirjandus raamatuid, töövihikuid jm. väljaandeid, mis on koostatud õppimiseks ja õpetamiseks. (Internetis kättesaadav: http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=%C3%B5ppekirjandus&F=M seisuga 21.10.2016). Eesti õigekeelsussõnaraamat 2016 defineerib õppekirjandust kui õppetrükiste kogumit (nt õpik, töövihik, harjutuskogu jne). (Internetis kättesaadav: http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=%C3%B5ppekirjandus&F=M seisuga 21.10.2016)
16.Seega saab õppekirjanduse all mõista selliste trükiste/teavikute kogumit, mille eesmärk on suunatud hariduse omandamisele. Seda aga ei tohi segamini ajada üldsõnalise tähendusega õppekirjandusest, millest tulenevalt võib iga ilukirjanduslikku teavikut käsitleda kui õppekirjandust. On ilmne, et see ei ole olnud seadusandja tegelik eesmärk.
17.Kohus rõhutab, et vastavalt kehtivale kohtupraktikale seisneb kartseris erandina õppekirjanduse lubamise eesmärk selles, et õppiv kinnipeetav ei jääks õpingutes maha ning et kartserikaristus ei takistaks kinnipeetaval hariduse omandamist. Kinnipeetava puhul, kes ei õpi, sellist ohtu ei teki ning kirjanduse omamine kartseris ei ole talle hädavajalik. [...] Seega ei saa mõistet „õppekirjandus“ tõlgendada avaralt, vaid üksnes seotuna kinnipeetava isikuga. Vastasel juhul muutuks sisuliselt võimatuks õppe- ja muu kirjanduse vahele piiri tõmbamine, sest igast kirjandusteosest võimalik midagi õppida. (Tartu Ringkonnakohtu 07.06.2013 kohtuotsus nr 3-11-1570, p 8)
18.Antud juhul ei omanda I. Š haridust, mistõttu ei ole tal õigust ka õppekirjanduse omamisele kartserirežiimis (nähtub vastustaja lisatud ITK-st).
19.Oluline on märkida, et vastavalt „Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne: L. Madise jt. Juura 2009, lk 124 p 6“ on distsiplinaarkaristus eelkõige karistusliku iseloomuga ning peab suunama isikut edaspidiselt õiguskuulekale käitumisele. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks ongi seadusandja ette näinud erinevad piirangud lähtudes VSkE § 60 lg 1.
20.Täiendavate piirangute seadmisega VangS § 651 lg 4 alusel saab piirata VangS § 22, § 30 – § 32, § 34 – §38, § 41, § 43, § 46, § 48 kohaldamist. See aga ei kätke endas õppekirjanduse keeldu, mis on juba sätte olemusest tulenevalt keelatud mitteõppivale kinnipeetavale.
21.Kohus toonitab, et lisaks eelpooltoodule on kaebaja tõlgendanud meelevaldselt kohtupraktikat, viidates lahenditele, kus kinnipeetavatele piirati igasugust informatsiooni. Käesolevas asjas aga ei ole kinnipeetav palunud endale ajalehtede väljastamist, vaid soovinud just nimelt õppekirjandust. Seda aga ei saa lugeda absoluutseks informatsiooni piiramiseks ning mis ei välista asjaolu, et teatud olukordades võib ka täiendavate piirangute seadmine olla põhjendatud.
22.Lisaks eelnevale on kaebaja oma kaebuses palunud kohtult kontrollida VSkE § 60 lg 1 sätestatud piirangu põhiseaduspärasust, viidates PS § 44 (õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni).
23.Kohus kordab, et käesoleval juhul ei ole isikule piiratud üldise informatsiooni kättesaadavust (ajalehed) vaid just nimelt kirjanduse laenutamist.
24.Täiendavalt märgib kohus, et nimetatud sätte põhiseaduspärasuse osas on juba välja kujunenud kohtupraktika. Nimelt on Riigikohus oma 21.06.2007 otsuses nr 3-3-1-2907 leidnud, et kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides ja et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades.
25.See tähendab, et kartseris isiklike asjade kasutamise piirang on eeldatavalt kehtestatud eesmärgiga muuta kartserikaristus kui kõige rangem distsiplinaarkaristus, efektiivseks. Juhul, kui kartseris oleksid kinnipeetule lubatud kõik tema isiklikud asjad, siis ei erineks kartseris viibimine oluliselt viibimisest tavalises kambris.
26.Tulenevalt eelpooltoodust jätab kohus kaebaja kaebuse rahuldamata täies ulatuses.
27.Vastavalt HKMS 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuselt on 31.08.2016 tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Vastustaja esitas kohtule taotluse jätta menetluskulud kaebaja kanda. Menetluskulude nimekirja ei ole lisatud. Seetõttu menetluskulusid tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
28.Kaebaja palus endale väljastada koopia esitatud kaebusest ja selle täiendavast seisukohast.
29.Esiteks märgib kohus, et haldusasja menetlusdokumendist ärakirja väljastamisele ei kohaldata eriregulatsiooni tõttu avaliku teabe seadust (AvTS § 2 lg 2 p 4).
30.HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus saada toimikus olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 esimene lause lubab seda õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel. Vastavaid aluseid praegusel juhul ei esine.
31.Lisaks osutatud piirangutele on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et ka HKMS § 28 lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada, piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju (08.09.2015 määrus kohtuasjas nr 3-7-1-502-15). Viidatud määruses selgitas kolleegium: „Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. [...] Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri.“
32.Kohus selgitab kaebajale, et kaebuse sisu on talle teada ning tal oli enne kaebuse kohtule esitamist võimalik teha sellest näiteks käsikirjaline ärakiri või lühikokkuvõte. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal ilmselgelt põhjendatud vajadus enda õiguste kaitseks kaebusest ärakirja saada ning kohus jätab tema taotluse ärakirja saamiseks rahuldamata.