********i kaebus Viru Vangla toimingute (vaba aja veetmise võimaluste kasutamise keelamise) õigusvastasuse tuvastamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja ******** Vastustaja Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Resolutsioon
1.Jätta vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.11.2016.a. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
******** esitas 12.01.2016.a ja 11.02.2016.a (üle antud 12.02.2016.a, registreeritud 15.02.2016.a) Viru Vanglale avaldused, milles ta palus selgitada, miks ei lubatud tal osaleda erinevatel üritustel (tl 16, 18). Viru Vangla selgitas 28.01.2016.a vastuses kaebajale (tl 17), et põhjuseks on kaebaja kehtiv, 25.03.2015.a määratud distsiplinaarkaristus. Otsuse kinnipeetava osalemiseks üritusel teeb üksus kaalutlusõiguse alusel. Üheks kriteeriumiks, mida arvestatakse, on distsiplinaarkaristuste olemasolu, Karistuse olemasolu viitab sellele, et süüdimõistetu käitumine vangistuses ei ole kooskõlas õigusnormidega. Kinnipeetavate lubamine üritustele on hüve, mida vangla on valmis pakkuma kinnipeetavaile, kelle käitumine on kooskõlas vangistust reguleerivate õigusnormidega, motiveerimaks neid käituma õiguskuulekalt ja
täitma seeläbi vangistuse täideviimise eesmärki. 09.03.2016.a vastuses (tl 19) lisas vastustaja, et isiku puhul, kellel on kehtiv distsipliinirikkumine, on vanglal alust arvata, et süüdimõistetu võib üritusel panna toime distsipliinirikkumise. Kuivõrd üritusel ei ole võimalik teostada järelevalvet nii tõhusalt kui elusektsioonis, on vangla hinnangul eesmärgipärane kinnipeetavaid, kellel on kehtiv distsipliinirikkumine, üritustele mitte lasta. Tegemist on preventiivse meetmega, mille eesmärk on tagada vangla julgeolek.
2.******** esitas 14.03.2016.a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-6, tõlge tl 9). Kaebajat karistati 25.03.2015.a viie ööpäeva kartseriga, kaebaja on selle karistuse ära kandnud. 2015. 2016. aastal ei lubatud kaebajat kunstiringi, spordiüritustele, kontsertidele ja katoliku jõulude tähistamisele. Viru Vangla põhjendas seda asjaoluga, et kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus, ning preventiivse huviga hoida ära võimalikke rikkumisi. Kaebaja leiab, et ta ei ole üritustel mingeid rikkumisi toime pannud ja preventiivset huvi seetõttu olla ei saa. Rikkumisi vanglas hoiabki ära see, kui kinnipeetavatel on tegevust. Üritustel osalemise keelamine on teistkordne karistus, kahekordne karistamine ei ole lubatud. Ükski õigusakt ei luba jätta isikut ilma üritustel osalemise õigusest distsiplinaarkaristuse tõttu. Kaebaja palub kohtul tuvastada tema õiguste rikkumine ja Viru Vanglal selline tegevus ära keelata. Kohus tõlgendas kaebaja nõudeid nii, et kaebaja eesmärk on teha kindlaks Viru Vangla toimingute õigusvastasus, eesmärgiga hoida ära sarnaste juhtumite kordumine tulevikus. Seega on nõue tervikuna käsitletav tuvastamiskaebusena (HKMS § 37 lg 2 p 6). Kaebusest tuleneb, et kaebaja vaidlustab vaba aja veetmise võimaluste kasutamise keelamist alates distsiplinaarkaristuse määramisest ehk alates 25.03.2015.a. Kohus võttis kaebuse menetlusse Viru Vangla toimingute (vaba aja veetmise võimaluste kasutamise keelamise) õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
3.Vastustaja palus oma vastuses kaebusele (tl 47-48) jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu.
3.1.Kaebuses käsitletud ajavahemikul korraldas vangla järgmised üritused: - 06.04.2015.a teatrietenduse „O'Henry Novellid“; - 2015. aasta suvel jalgpalliturniiri; - sügisest 2015 kuni kevadeni 2016 võrkpalliturniiri; - 15.11.2015.a isadepäeva ürituse; - 24.12.2015.a ja 25.12.2015.a protestantlikud jõulujumalateenistused; - 14.01.2016.a piduliku kontserdi (ansambel „Detail“); - 22.05.2016.a emadepäeva ürituse. Üritustel osalemist korraldatakse praktikas järgmiselt. Vangla paneb üksuse stendile kuulutuse korraldatava ürituse kohta. Osaleda sooviv kinnipeetav teavitab vanglat osalemissoovist. Isikud, kellele antakse osalemisõigus, valitakse peamiselt nende vanglasisese käitumise järgi. Seejärel annab vangla kinnipeetavatele suuliselt teada, kes saavad üritusel osaleda. Kui kinnipeetav soovib kirjalike põhjendusi, esitab ta selleks taotluse, millele vangla vastab.
3.2.Vanglal ei ole õigusaktidest tulenevat kohustust kaebaja märgitud ürituste korraldamiseks. Tegemist on üritustega, mida vangla korraldab omaalgatuslikult ehk vabatahtlikult. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda nendes tegevustes osalemist: nende täideviimise kohustus ei tulene kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (ITK) või mõnest muust õigusaktist. Vanglal on kohustus tagada ITK-s ettenähtud tegevused ja käesolev vaidlus ei haaku ITK tegevustega.
3.3.Kaebajal oli küll vaid üks kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid varasemalt on teda süstemaatiliselt allumatuse eest distsiplinaarkorras karistatud (tl 49-51). Kinnipeetavate osalemine üritustel on vangla otsustuspädevuses, selle juures arvestatakse kinnipeetava distsipliinirikkumisi, käitumist ja üldist suhtumist vanglas kehtivasse korda. Vanglal on kohustus tagada sisekorraeeskirjade täitmine ja üldine julgeolek vanglas. Vangla poolt korraldatavatel üritustel viibib suurel hulgal kaaskinnipeetavaid, mistõttu on oluline kaaluda kõikide kinnipeetavate puhul turvalisusriske vastavalt nende üldisele käitumisele ja suhtumisele vanglas. Vangla keeldumist kinnipeetava osalemiseks vangla korraldatud üritusel tuleb tõlgendada ettevaatusabinõu rakendamisena, ennetamaks konfliktsituatsioonide tekkimist. Eeltoodu tõttu on vangla seisukohal, et kaebaja osalemine vangla poolt korraldatud üritustel ei ole põhjendatud ning karistuse täideviimisel eesmärgipärane. Vastustaja viitab sarnasele haldusasjale 3-15-168.
3.4.Vastustaja ei nõustu, et tähtsust omab vaid asjaolu, et kaebaja ei ole korda rikkunud kirikus või mõnel üritusel. Vanglal peab olema tõsikindel veendumus, et vangla poolt korraldatavate ürituste tõttu ei satuks ohtu vangla julgeolek.
3.5.Tegelikkusele ei vasta kaebuse väide, et kaebajal ei võimaldatud osaleda 23. ja 25.12.2015.a toimunud katoliiklikel jõulujumalateenistustel. Viru Vanglas ei ole korraldatud katoliiklike jumalateenistusi.
24.ja 25.12.2015.a toimusid protestantlikud jõulujumalateenistused. Kinnipeetavatele on tagatud usulised toimingud ka eluosakondades, kaplanid käivad kinnipeetavate juures, kinnipeetavatele väljastatakse usulist kirjandust, neil on lubatud omada kambris 3 usupilti.
3.6.Kaebaja ei ole jäänud ilma sportimisvõimalusest, sest vastavad tingimused on K4 osakonnas loodud ja sportida on võimalik osakonnas sees. Kaebaja on pidevalt kaevelnud küll seljavalu või muude terviseprobleemide üle, mistõttu on küsitav tema võimelisus osaleda spordivõistlustel. Kohtu seisukoht
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebuse läbi vaatamata jätmine eelviidatud sätete alusel on kohtu diskretsiooniotsus. Kohus võib jätta kaebuse läbi vaatamata, aga võib ka lahendada asja sisuliselt. Õigusaktides ei ole selge sõnaga reguleeritud kinnipeetava õigusi vaba aja veetmisel või üritustel osalemisel. Viru Vangla kodukorra punkt 18 küll käsitleb kinnipeetavate vaba aja veetmist, kuid see säte ei käsitle kaebuses nimetatud üritustel osalemist või seda, millistel kinnipeetavatel on või ei ole õigust vaba aja veetmise võimalusi kasutada. See tähendab, et ühelt poolt puudub õigusnorm, mis annaks kinnipeetavale subjektiivse õiguse osaleda oma vabal ajal vangla korraldatud üritustel. Kuid teiselt poolt tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2, et põhiseaduse ja muude seadustega igaühele antud õigusi tohib kinnipeetava puhul reeglina piirata vaid niivõrd, kuivõrd selleks annavad sõnaselge volituse vangistusseaduse või mõne muu seaduse sätted. Teatud õiguse piiramist lubava sätte puudumisel laienevad igaühele antud õigused ka kinnipeetavale (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2014. Lk 33). Kuivõrd kinnipeetavate õigusi kasutada vangistuse tingimustes võimalikke ja vanglas kättesaadavaid vaba aja veetmise võimalusi ei ole reguleeritud, siis võib öelda, et seda ei ole
ka piiratud. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebeõiguse puudumine ei ole praegusel juhul ilmselge. Seetõttu ei pea kohus õigeks jätta kaebust läbi vaatamata, vaid lahendab selle sisuliselt.
5.Kaebaja väidab, et tal ei võimaldatud osaleda katoliku jõulupühade tähistamisel. VangS § 62 kohaselt tagab vanglateenistus kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise ning VangS § 105 lg 21 p 8 kohaselt sätestatakse kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine vangla kodukorras. Viru Vangla kodukorra punkti 19.2.1 kohaselt tagab vangla kinnipeetavaile võimaluse osaleda jumalateenistustel vangla kabelis usutunnistuse alusel. Vastustaja kinnitusel ei toimunud 2015. aasta jõulude ajal vanglas katoliiklikke jõulujumalateenistusi. Kohtul puudub põhjus selles faktis kahelda. Ka kaebaja ei väida sõnaselgelt, et tal puudus võimalus osaleda jumalateenistusel. Kaebaja väitel ei saanud ta osaleda jõulupühade tähistamisel. Kaebaja tugineb kaebuses mitmete õigusaktide sätetele, kuid ei nimeta vangistusseaduse või selle alusel antud õigusaktide sätteid, mis käsitlevad kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamist. Kohus järeldab sellest, et tegemist ei olnud mitte niivõrd jumalateenistuse, kui ühise vaba aja veetmise ja pühade tähistamisega ning käsitleb seda ühtsena muude vaba aja veetmise võimalustega, millest kaebaja kaebuse kohaselt ilma jäi.
6.Isegi kui vastustaja ei võimaldanud kaebajal osaleda konkreetsel vangla kabelis toimuval jumalateenistusel, siis ei tähenda see veel, et kaebaja õigusi on rikutud. Kohtupraktika kohaselt ei pea kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine toimuma ilmtingimata sel viisil, et kinnipeetav lubatakse vangla kabelisse. Piisavaks tuleb lugeda ka seda, kui usuliste vajaduste rahuldamine (võimalus osaleda jumalateenistusel, kohtuda preestriga, saada osa sakramendist jne) on võimalik osakonnas või kambris. VangS § 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist just temale meelepärases kohas (Tartu Ringkonnakohtu 15.01.2015.a otsus kohtuasjas 3-13-1915 p 35 ja selles viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul võib vangla piirata kinnipeetava võimalust osaleda jumalateenistusel kabelis muuhulgas julgeoleku kaalutlustel (vt otsuse punkti 10). Kaebaja ei väida, et tal ei olnud üldse võimalik rahuldada oma usulisi vajadusi.
7.Kohus nõustub sellega, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda vaba aja veetmise võimaluste pakkumist (ürituste korraldamist) vanglas või nendel osalemist. Kohus leiab aga, et kui selliseid võimalusi vanglas pakutakse, siis on kinnipeetaval õigus nõuda, et vangla kohtleks kinnipeetavaid nende kasutamise võimaluse andmisel või piiramisel kooskõlas õigusaktide nõuetega.
8.Vaba aja veetmise võimaluste kasutamiseks loa andmine on käsitletav toiminguna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses. HMS kehtestab toimingu tegemisele järgmised nõuded: - toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus (HMS § 107 lg 1); - kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist (HMS § 108 lg 1); - toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (HMS § 107 lg 2).
VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
9.VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise üheks eesmärgiks küll kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja selle hulka saab lugeda ka isiku toimetuleku, ellusuhtumise ja eluharjumuste kujundamise. Kuid esmasteks on selle juures siiski vangistusseaduses otseselt ette nähtud vahendid, sh individuaalse täitmiskava koostamine ja elluviimine (VangS § 16). Vastustaja kinnitusel ei ole kaebuses nimetatud tegevused ette nähtud individuaalses täitmiskavas ja ka kaebaja ei tugine sellele, et see nii oleks. Kaebajal võib küll olla õigus selles, et vaba aja veetmise võimaluste pakkumine tuleb kinnipeetavale kasuks, kuid tegemist on siiski teisejärguliste ja vanglale vabatahtlike abinõudega. Vaba aja veetmise võimaluste pakkumisel ei ole samasugust kaalu või tähendust nagu seaduses otseselt ette nähtud abinõudel.
10.Eeltoodut arvestades leiab kohus, et menetluskord, kuidas antakse kinnipeetavatele luba osaleda vaba aja veetmise võimaluste kasutamisel, on otsuse punktis 8 toodud reeglitega kooskõlas. Otsuse punktis 9 toodut arvestades ei ole otstarbekas kulutada üritustel osalemise loa andmisele suures ulatuses vangla ressursse. Proportsionaalne on võimalikult lihtne menetluskord. Kaebaja ei väida, et vastustaja oleks kõrvale kaldunud võrdse kohtlemise põhimõttest, näiteks kehtestanud teistele kinnipeetavatele teistsuguseid reegleid või nõudeid. Vastustaja piiras kaebaja võimalusi vaba aja veetmisel eeskätt julgeoleku kaalutlustel. Julgeoleku tagamine vanglas on VangS § 66 alusel vangla kohustus. Kinnipeetava üks olulisemaid kohustusi julgeoleku tagamiseks vanglas on vangla sisekorraeeskirja täitmine ja vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele allumine (VangS § 67 p 1). Seetõttu on põhjendatud, et teatavaid vaba aja veetmise võimalusi ei saa kasutada kinnipeetav, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. On selge, et üritustel, millel kaebaja soovis osaleda (spordivõistlus, kontsert), ei ole olemuslikult võimalik kinni pidada sama rangest korrast nagu igapäevaelus vangla osakonnas. Seetõttu on üritusel julgeoleku tagamisel määrava tähtsusega välistada risk, et üritusel osalevad kinnipeetavad ei allu korraldustele. Proportsionaalne ei ole kehtestada üritustel osalemiseks loa andmise korda nii, et iga ürituse ja kinnipeetava puhul tuleks täiendavalt kaaluda kinnipeetava distsipliinirikkumise asjaolusid, rikkumisest möödunud aega jne.
11.Kaebaja nõudel esitas vastustaja talle kirjaliku põhjenduse, miks kaebajale üritustel osalemist ei võimaldatud. Kaebajale esitatud põhjendused langevad kokku põhjendustega, mille vastustaja esitas kohtus.
12.Kaebaja väitel on üritustele lubamata jätmine käsitletav kahekordse karistamisena distsipliinirikkumise eest. Kohus sellega ei nõustu. Kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused on ammendavalt loetletud VangS § 63. Vaba aja veetmise võimaluste kasutamise keelamist nende hulgas ei ole. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu on asjaolu, mida võetakse kinnipeetava kahjuks arvesse mitmete teda puudutavate küsimuste lahendamisel, näiteks isikliku raadio, televiisori või elektriseadme lubamisel (VangS § 31 lg 2), väljasõiduloa andmisel (vangla sisekorraeeskirja § 83 p 3 1), väljaspool vanglat tööle lubamisel (samas § 965 lg 1 p 2), avavanglasse paigutamisel (täitmisplaani § 17 lg 2 p 1).
Vangla on põhjendanud, miks kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu tõi kaasa üritusel osalemise loa andmisest keeldumise.
13.Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja toimingud, mis seisnesid selles, et kaebajal ei võimaldatud kasutada kaebaja nimetatud vaba aja veetmise võimalusi, olid õiguspärased. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus määras 13.09.2016.a määruses menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise tähtajaks 30.09.2016.a. Pooled kuludokumente ja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.