Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Tanel Saar 25. oktoober 2016, Tartu 3-15-2169
Haldusasi
Margus Reidolfi kaebus Tartu Vangla 19. mai 2015 käskkirja nr 6-2/631 ja Tartu Vangla tegevuse vaide lahendamata jätmisel õigusvastasuse tuvastamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2016 otsus Margus Reidolfi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Margus Reidolf Esindaja – adv Ivo Kütt Vastustaja – Tartu Vangla
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. november 2016.
ltTartu Vangla 19. mai 2015 käskkirjaga nr 6-2/631 tunnistati Margus Reidolf süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.7.4 rikkumises ning teda karistati kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks.
Kaebuse kohaselt karistati M. Reidolfi 4. aprillil 2015 spordisaalis kaaskinnipeetava V. Beljakovi suhtes vägivalla kasutamise eest. Kaebaja kinnitusel ei ole ta vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud tegu toime pannud. Sama on distsiplinaarmenetluses väitnud ka V. Beljakov. Etteheidetava teo toimepanemine on tuvastatud üksnes Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti K. Kanni, kes tuvastas vägivalla kasutamise 21. aprillil 2015 turvakaamera videosalvestiselt, ettekande alusel. Sealjuures käskkirja andnud ametnik ise ei ole videosalvestist tõendina uurinud. Seetõttu on distsiplinaarsüüteo toimepanemine jäänud tõendamata. Samuti osutas kaebaja sellele, et kaebuse esitamise ajaks oli vastustaja viivitanud vaide lahendamisega enam kui kaks kuud. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu osutades, et kaebuse vastuse lisana esitatud videosalvestistelt nähtub selgesti, et 4. aprillil 2015 spordisaalis V. Beljakov takistas jala tahapanekuga M. Siku liikumist ning viimane kukkus. Seejärel M. Sikk tõusis kiiresti ja üritas V. Beljakovi lüüa, kuid V. Beljakov põikas löökide eest kõrvale ja blokeeris need. Kohe sellele järgnevalt liikus M. Reidolf V. Beljakovi juurde ning lõi teda pea ja vasaku käega. Rikkumine avastati alles 21. aprillil 2015 turvakaamera salvestiselt. Seetõttu ei olnud enam võimalik tuvastada V. Beljakovi vigastusi. Videosalvestiselt tuvastatut ei väära see, et kaebaja ja V. Beljakov on vägivalla kasutamist eitanud. Kuna vägivalla kasutamine on raske distsiplinaarrikkumine, siis on põhjendatud M. Reidolfi karistamine 15 päevaks kartserisse paigutamisega.
Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt tunnistati vaidlustatud käskkirjaga kaebaja süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.7.4 nõude rikkumises ning karistati kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.4 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada teiste isikute suhtes füüsilist ja vaimset vägivalda. Käskkirjas on vastustaja muuhulgas tuginenud Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 22. aprilli 2015 ettekandele 2159, mille kohaselt ta tuvastas, et 4. aprilli 2015 eelvangistuse 5. osakonna spordisaali kasutamise ajal kell 16:58 toimus intsident, kus kinnipeetav V. Beljakov takistas jala taha panekuga kinnipeetav M. Siku palliga liikumist, mille tagajärjel viimane kukkus saali põrandale. Mahatõmbamise järel tõusis M. Sikk agressiivselt püsti ja püüdis V. Beljakovi rünnata, kuid V. Beljakovil õnnestus löögi eest kõrvale liikuda. Peale seda üritas M. Sikk uuesti V. Beljakovi kätega lüüa, kuid V. Beljakov blokeeris löögid. Seejärel liikus V. Beljakovi juurde kinnipeetav Margus Reidolf ja lõi teda peaga ning koheselt ka vasaku käega. Mõlemad löögid tabasid. Sama nähtub ka 9. septembri 2015 menetlustoimingu protokollist. Halduskohus on tuvastas, et distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest, talle on antud võimalus esitada selgitusi, kaebaja on esitanud vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile, menetluse käik on protokollitud, ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumistega.
Tuvastamiskaebuse osas leidis halduskohus, et vangla on rikkunud vaide lahendamise tähtaega, mistõttu tuleb vaidemenetluse läbiviimisega seotud toimingute peale esitatud tuvastamiskaebus rahuldada.
M. Reidolf esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2016 otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus täielikult rahuldada.
Apellant on seisukohal, et halduskohtu otsusest ei nähtu, et oleks analüüsitud või arvestatud kaebuses esitatud väiteid. Kohus küll kirjeldab otsuses kaebuse sisu, kuid ei motiveeri, miks esitatud argumente ei arvestata. Kaebaja esitas 20. jaanuaril 2016 täiendavad seisukohad tulenevalt Tartu Vangla vastusest. Kohtuotsuses isegi ei märgita, et kaebaja vastava menetlusdokumendi esitas, rääkimata seal toodud väidete analüüsimisest. Kaebaja väide oli ja on, et distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt karistusõiguslik menetlus ning järgida tuleb kriminaalmenetluse põhimõtteid sh.tõendite kogumisel ja vormistamisel, samuti väidetava süüteo toimepanemise tuvastamisel. Tartu Vangla ei ole neid nõudeid järginud. Isiku süü küsimus on otsustatud ühe ametniku väidetavast sündmusest nädalaid hiljem toimunud video vaatamisel tehtud järeldusega. Kõik muud tõendid on jäetud kas kogumata või arvestamata. Apellandi arvates ei saa olla kirjeldatud olukord õigusriigile kohane. Kaebaja leiab kokkuvõtlikult endiselt, et tema karistamise aluseks olevad asjaolud on tõendamata, ta ei ole käskkirjas nimetatud süütegu toime pannud ning käskkiri tuleb tühistada.
Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Vastustaja osutab, et videosalvestise uurimine 21. aprillil 2015, s.o tagantjärele ei muuda teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti ettekandes toodut ebausaldusväärseks. Ettekandest nähtub selgelt, millise päeva ja millise kaamera salvestist vaadeldi. Salvestiselt nähtuv aga ei oleks sellest muutunud, kui seda oleks vaadeldud juba 4. aprillil 2015. Kuigi treenimata silmale võivad vanglariietes isikud tunduda sarnased, siis vanglaametnikud, kes kinnipeetavatega igapäevaselt kokku puutuvad on eristamiseks võimelised.
Muude tõenditega ei oleks saanud videosalvestiselt tuvastatut ümber lükata. Kaebaja ja V. Beljakovi selgitused, et nende vahel konflikti ei olnud, ei muuda salvestiselt nähtuvat. Sellist toimet ei oleks ka teiste samal ajal spordisaalis viibinud kinnipeetavate seletustel. Teo avastamise aja tõttu ei olnud enam võimalik V. Beljakovi vigastusi tuvastada. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja selles on viidatud tõenditele, millele kohus otsust tehes tugines.
Ringkonnakohus võtab kaebuse muutmise vastu. Muutunud faktiliste asjaolude tõttu ei oleks käskkirja tühistamine enam lubatav, sest kaebaja vabaduses viibimisel puudub vaidlustatud käskkirjal kaebaja suhtes negatiivne mõju. Samas on kaebajal põhjendatud huvi käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et isiku kartserisse õigusvastase paigutamise korral on sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohane rahalise hüvitise maksmine. Seega ei ole alust pidada M. Reidolfi kavandatavat kahju hüvitamise nõuet Viru Vangla vastu ilmselgelt perspektiivituks. Muudetud nõudes kaebuse esitamine on halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav ning muudetud kujul on kaebus tähtaegne. Samas leiab ringkonnakohus, et muudetud nõudes ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
Esmalt märgib ringkonnakohus, et nõustub apellandiga selles, et halduskohus on jätnud selgitamata, miks ta leiab, et kaebaja on vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud rikkumise toime pannud. Olukorras, kus M. Reidolfi põhiväide on, et ta ei ole V. Beljakovi suhtes vägivalda tarvitanud ning distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tuvastatud õigusvastaselt, pidanuks kohus põhjendama asjas kogutud tõenditest tehtud järeldusi, samuti seda, miks ta kaebaja ja V. Beljakovi vastassuunalisi selgitusi ei arvesta, pidades samas distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid piisavaks kaebaja süü tuvastamisel. Sellega on halduskohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-dest 1, 2 ja 4 tulenevaid kohustusi otsuse põhjendamisel.
Samas ei nõustu ringkonnakohus M. Reidolfiga selles, nagu ei oleks distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendatud ega tema õigused distsiplinaarmenetluses piisavalt tagatud.
Distsiplinaarmenetluse läbiviibimist ja menetlusaluse isiku õigusi reguleerib vangistusseaduse (VangS) § 64. Nimetatud sättest, samuti kriminaalmenetluse seadustikust ega väärteomenetluse seadustikust ei tulene, et distsiplinaarmenetluses läbiviimisel tuleks lähtuda nendes menetlusalusele isikule sätestatud garantiidest. Ringkonnakohus leiab, et ka põhiseadusest tulenevalt ei ole distsiplinaarmenetluses leebemate menetlusreeglite kohaldamine keelatud ega riiva isikute õigusi ebaproportsionaalselt. Põhiseadus sätestab §des 21-23 selgesõnaliselt garantiid üksnes kriminaal-menetluses, s.o juhuks, kui küsimuse all on kuriteo, s.o karistusseadustiku eriosas sätestatud teo toimepanemine. Põhiseadusest, samuti Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsioonist ei tulene, et kõigis menetlustes, mis võivad kaasa tuua isiku õiguste, s.h vabadusõiguse piiramise, tuleks kohalda kriminaalmenetlusega võrreldavaid reegleid. Distsiplinaarmenetlus on olemuslikult haldusmenetlus, mitte karistusõiguslik menetlus. Kuigi distsiplinaarkaristuse määramine võib kaasa tuua isiku õiguste piiramise, ei ole sellest lähtuv isiku õiguste riive sedavõrd intensiivne, et seadusandja oleks pidanud põhjendatuks kriminaalmenetlusele sarnaste menetluslike garantiide loomist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka käesolevas asjas järeldada, et VangS §-s 64 sätestatud vastustaja kohustused distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei oleks olnud piisavad kaebaja õiguste tagamiseks. Kaebaja on olnud teadlik, millise teo suhtes distsiplinaarmenetlust alustati ning on saanud esitada oma väited ja osutada tõendite kogumise vajadusele. Kaebuses halduskohtule ega apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja esile toonud, milliste õiguste või võimaluste puudumine takistas teda distsiplinaarmenetluses oma õiguste kaitsmisel. M. Reidolf on väitnud, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine ei ole tõendatud ja seda väidet saab kohus tema kaebuse alusel halduskohtumenetluses kontrollida. Kontrolli ei muuda ebaefektiivseks see, et kaebaja on talle määratud kartserikaristuse juba ära kandnud. Kohtupraktikas on tunnustatud põhimõtet, et isiku õigusvastasel kartserisse paigutamisel on sellega tekitatud
mittevaralise kahju hüvitamiseks kohane rahalise hüvitise maksmine. Kavatsusele tulevikus vastustajalt hüvitist nõuda on kaebaja käesolevas asjas ka viidanud. Esmalt kontrollibki ringkonnakohus, kas asjas kogutud tõendid kinnitavad vaidlustatud käskkirjas kaebajale etteheidetud teo toimepanemist. Kaebaja ise on nii distsiplinaarmenetluses kui ka kohtumenetluses hoidunud vaidlusalust intsidenti selgitamast. Kaebaja väidetest ilmneb, et kaitsetaktikana on ta valinud intsidendi toimumise eitamise. Sellega on kaebaja loobunud intsidendi asjaolude kohta oma versiooni esitamisest. Vastavalt ei ole võimalik sündmuse alternatiivset kirjeldust kontrollida ja kohus piirdub üksnes hinnanguga sellele, kas tõenditest nähtuv teave on piisav vastustaja esitatud versiooni jaatamiseks.
Ringkonnakohus, tutvunud Tartu Vangla vastuse kaebusele lisana esitatud videosalvestisega, nõustub, et sellelt nähtub tõepoolest intsident, kus üks kinnipeetav takistab jala tahapanekuga teise liikumist, mille tagajärjel viimane kukub, tõuseb ja püüab esimest rünnata. Kinnipeetaval õnnestub kõrvale põigata ja löögid tõrjuda. Seejärel läheneb kolmas kinnipeetav, kes lööb esimest pea ja käega. Selliselt on sündmusi kirjeldatud ka 22. aprilli 2015 ettekandes nr 2159 (tl 22p) ja vaidemenetluse käigus 9. septembril 2015 koostatud menetlustoimingu protokollis (tl 32). Mõlemas on sedastatud, et intsidendis kukkus kinnipeetav M. Sikk, rünnatavaks oli V. Beljakov ja kolmandana sekkunud isikuks oli M. Reidolf. Sarnaselt on olukorda kirjeldanud M. Sikk 21. aprilli 2015 seletuskirjas (tl 25), märkides, et „Hiljem ei tea, mis mõte tuli pähe teisel vangil ja nende vahel tekkis samuti midagi.
Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et olukorras, kus videosalvestisest nähtuvalt on intsidendi toimumine väljaspool kahtlust, ei saa pidada usaldusväärseks V. Beljakovi ja kaebaja enda kinnitusi, nagu ei oleks nende vahel 4. aprillil 2015 üldse mingit konflikti toiminud. Muu hulgas ei ole kaebaja väitnud, et salvestiselt nähtuvas olukorras oleks tema isik ebaõigesti tuvastatud (s.t lööjana osales keegi teine). Vastustaja ametnikud on intsidendis osalenud M. Siku ja V. Beljakovi õigesti identifitseerinud, mistõttu ei ole põhjust arvata, et kaebaja isiku äratundmisel oleks eksitud. Videosalvestiselt nähtuv toetab samuti vastustaja seisukohta, et kaebaja löögid tabasid V. Beljakovi. Eeltoodu on piisav, et jaatada kaebajale inkrimineeritud distsiplinaarsüüteo toimepanemist, s.o teise isiku suhtes füüsilise vägivalla kasutamist. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu lubaks distsiplinaarmenetluses V. Beljakovi vigastuste tuvastamata jätmine ning spordisaalis viibinud teiste kinnipeetavate ja valvuri seletuste võtmata jätmine, seada kahtluse alla distsiplinaarsüüteo toimepanemise. Kohus nõustub vastustajaga, et rikkumise hilise avastamise tõttu ei saaks näiteks V. Beljakovil verevalumite puudumisest 21. aprillil 2015 teha järeldust, et teda ei ole 4. aprillil 2015 löödud. Ringkonnakohus on vastustajaga sama meelt ka selles, et videosalvestiselt nähtuva intsidendi toimumist ei muudaks olematuks see, kui lisaks kaebajale ja V. Beljakovile veel mõni isik oleks eitanud konflikti asetleidmist. Kaebaja oleks saanud initseerida täiendavate tõendite kogumise näiteks osutades, et konflikt toimus hoopis V. Beljakovi ja kolmanda kinnipeetava vahel. Kuna kaebaja oma versiooni sündmustest ei esitanud, ei ole vastustajale etteheidetav seda versiooni kinnitavate või ümberlükkavate täiendavate tõendite kogumata jätmine. Ringkonnakohus möönab, et eelduslikult pidanuks spordisaalis viibinud valvur koheselt konflikti toimumise järel rikkumisest vastustaja administratsiooni teavitama. Kuid sõltumata sellest, kas valvur jättis ametikohustused kohaselt täitmata või ei viibinud intsidendi toimumise ajal saalis, ei saa tema ettekande esitamata jätmisest järeldada, et salvestiselt nähtuvat konflikti aset ei leidnudki.
Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et distsiplinaarmenetluses isiku karistamisel on pädeval ametiisikul kohustus kogutud tõendite uurimise kaudu veenduda teo toimepanemises.
Käesolevas asjas ei ole selle kohustuse täitmine üheselt selge, kuna vaidlustatud käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse protokollist ei ilmne sündmust kujutava videosalvestise uurimine. Samas on see menetluslik minetus kõrvaldatud vaidemenetluses, mida kinnitab 9. septembri 2015 menetlustoimingu protokoll. Mistõttu ei ole alust seisukohaks, et distsiplinaarmenetluses videosalvestise vaatlemine oleks võinud kaasa tuua asja teistsuguse otsustamise. Kaebuses halduskohtule ega apellatsioonkaebuses ei ole M. Reidolf väitnud, et käskkirjas kirjeldatud teo toimepanemisel iseenesest oleks 15-päevase kartserikaristuse kohaldamine ebaproportsionaalne. Ka ringkonnakohus leiab, et vastustaja on kaebajale karistuse määramist piisavalt põhjendanud ning vägivalla tahtliku kasutamise eest määratud karistus ei ole vastuolus mõõdukuse põhimõttega.
M. Reidolfi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning apellatsioonimenetluse kulud jäävad poolte endi kanda.
Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt
Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.