Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi 18.10.2016, Tartu 3-15-1118 Anton Vaskini kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4327,20 eurot väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 22.09.2015. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Anton Vaskin Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 22.09.2015. a otsus täielikult ja teha uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes Anton Vaskini kinnipidamises kambris, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m 2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud menetluskulud jätta tema kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 17.11.2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Anton Vaskin esitas Tallinna Vanglale seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 10.02.2015. a numbriga 5-37/15/511.
2.Tallinna Vangla jättis 08.06.2015. a otsusega nr 5-37/15/51-2 A. Vaskini kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.A. Vaskin esitas 27.04.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4327,20 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis A. Vaskin Tallinna Vanglas perioodidel 11.03.2013 – 03.04.2013 ja 04.03.2014 – 22.10.2014 inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. Tallinna Vangla kambrites jääb enamasti ühe
kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m2, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise, kui isiklik ruum kambris oli alla 3 m 2, olenemata muudest tingimustest. Mööbli ega WC alla jäävat põrandapinda ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Seda kinnitab EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. Arvestada tuleb üksnes selle osaga kambrist, mis seondub isikliku ruumi mõistega.
A. Vaskini kinnipidamisrežiim ei võimaldanud igapäevast viibimist väljapool kambrit muul ajal kui üks tund värskes õhus jalutamist. Seega viibis ta ülekaaluka osa ajast kambrisse suletuna ning ruumi vähesus mõjus intensiivselt. Samuti ilmnesid muud asjaolud, mis süvendasid rikkumise mõju. Kambri valgustus ei vastanud nõuetele ning vähene valgus kurnas silmi. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ja tema tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus rahuldas 22.09.2015. a otsusega A. Vaskini kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Tallinna Vanglalt A. Vaskini kasuks välja hüvitise summas 62,50 eurot (resolutsiooni p 2) ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Vaskini kasuks välja menetluskulu 15 eurot (resolutsiooni p 3).
Kohtuotsuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas kas süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas või vahistatuna lukustatud kambrites ning talle oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal 15 m2 suuruses jalutusboksis. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta 10 päeva vältel 2,35 m 2 ning 13 päeva vältel 2,82 m2 ja seega 23 päeva vältel oli ühe isiku kohta põrandapinda alla 3 m 2. 234 päeval oli kaebajal põrandapinda ühe isiku kohta 3,01 - 3,85 m 2. Kaebaja viibimine kogu 10 päeva vältel kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m 2, oli VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Kambri pinna suurust alla 3 m2 ühe kinnipeetava kohta ei saa pidada õiguspäraseks. Lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m 2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik leevendada väljaspool elukambrit liikumisega ühe tunni vältel päevas. Kaebajale tagatud põrandapind oli vastuolus nii VSkE § 6 lg-ga 6 kui ka EIÕK art-ga 3 ning tegemist oli inimväärikuse alandamisega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Vastustaja selgitas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas piisavalt päevavagust. Samuti vastas kamber ehitusseaduse alusel eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu. Kaebaja ei ole pöördunud vangla poole seoses ebapiisava valgustusega kambris. Kuna vastustaja on olnud läbivalt seisukohal, et ta ei ole kaebaja õigusi rikkunud, ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega, täidetud. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel ja Tallinna Vanglale pidi see olema teada ning samuti peeti kaebajat osaliselt kinni VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni rikkudes, on Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletus, kuna Tallinna Vangla jättis vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse
jne. Samas ei leidnud tuvastamist muid minetusi kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Tallinna Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m2 ehk kokku 10 päeva eest 30 eurot ning 2,50 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m 2 ehk 13 päeva eest 32,50 eurot. Kokku mõistab kohus kaebaja kasuks välja 62,50 eurot. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 129,82 eurot. Kohus rahuldab kaebuse 1,44% ulatuses. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-46-12 p-st 38 tuleneb, et kohustus kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulusid proportsionaalselt jagada ei ole absoluutne. Seega mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 15 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt A. Vaskini kaebuse ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Vaskini kasuks välja hüvitise summas 62,50 eurot ja 15 eurot menetluskulu, teha uus otsus ja jätta A. Vaskini kaebus rahuldamata ning menetluskulu summas 15 eurot kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Igale kinnipeetavale ei pea olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Siseriikliku õiguse järgi on kambris asuv WC kambri osa. Halduskohtu otsusest ei selgu, miks peab kohus mööblit eluruumi osaks, kuid WC-d mitte, ehkki mõlemad on sätestatud VSkE § 7 lg-s 1 kambri sisutuse elementidena. Tallinna Vangla kambrites, kus A. Vaskin paiknes, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda ja mis võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. A. Vaskin oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole A. Vaskinit inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Arvestada tuleb, et kinnipeeturegistrist nähtuvalt on kaebajale vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi, mille kestel viibis ta samuti väljaspool oma elukambrit. Samuti on kaebaja osalenud perioodidel 07.05.2014-22.05.2014 ja 15.08.2014-25.08.2014 suitsetamisest loobumise nõustamise grupis ning viibis ka sellel ajal väljaspool kambrit. Arvestades muid kinnipidamistingimusi kogumis leevendasid need oluliselt võimalikust vähesest põrandapinnast tingitud ebamugavustunnet ja välistavad EIÕK art 3 rikkumise. Halduskohus arvestas EIK-i praktikat valikuliselt ja jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kuigi VSkE § 6 lg-s 6 kehtestatud põrandapind võiks CPT ja EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK või põhiõiguste rikkumisest. Kogumina ei saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Eesti vanglates on vähemalt rahuldaval tasemel. Kinnipeetaval ei ole õigust valida vanglat, milles ta karistust peab kandma, kuid arvestades, et A. Vaskin on esile toonud ka muid puudusi kinnipidamistingimustes, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega või vajadusel kohtusse pöördudes. Ei ole välistatud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisel oleks kaebaja saanud kahju tekkimist ära hoida. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et vastustaja käitumine oli süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m 2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m 2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi.
Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad Tartusse ja Jõhvi. Planeeritud on uue Tallinna Vangla ehitus. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. Halduskohus mõistis välja ebamõistlikult suure hüvitise ja jättis hindamata asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Halduskohus leidis ebaõigesti, et isiku hoidmine ruumis, kus isiklik ruum ühe isiku kohta on alla 3 m 2, on inimväärikust alandav. Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel automaatselt aluseks põrandapinna suuruse, hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Olukorras, kus kinnipeetavale ei ole lisapiiranguid kaasnenud, ei ole 2,5 ja 3 euro suuruse päevamäära väljamõistmine õigustatud. Halduskohtu otsusest ei nähtu, missugustest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel. Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades ületab 62,50 euro suurune hüvitis vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire.
6.A. Vaskin Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22.09.2015. a otsus tuleb tühistada ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
8.Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 11.03.2013-03.04.2013 ja 04.03.2014-22.10.2014. Kuna ta viis seal vahistatuna või süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas, siis oli tal võimalik viibida väljaspool kambrit ainult 1-tunnise jalutuskäigu vältel. Samas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et WC alust pinda ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka. EIK on lahendites olnud erineval seisukohal, kas WC alust põrandapinda saab lugeda kambri põrandapinna hulka kuuluvaks või mitte. Riigikohus on leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambri oleva WC pinda ja mööblialust pinda arvesse võtta (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega arvestab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohtadega. Nagu nähtub vastustaja esitatud andmetest, viibis kambris nr 140, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,63 m2 kokku 10 päeva. Ülejäänud viibimise ajal oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda üle 3 m 2. EIK praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema igal juhul põrandapinda vähemalt 3 m2 või et, soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et WC alla jääv pind tuleb arvestada kambri põrandapinna hulka ja seega viibis kaebaja 10 päeva kambris, mille põrandapind jäi alla 3 m2 kinnipeetava kohta.
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et ülejäänud kambrile esitatud nõuded olid täidetud. Kambri oli osaliselt avatav aken, mille kaudu oli tagatud piisav päevavalgus ja võimalus täiendavaks ventilatsiooniks. Kamber vastas ka muudele eluruumidele esitatud üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu. Samuti ei ole kaebaja pöördunud vastustaja poole seoses ebapiisava valgustusega. EIK on kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul. Kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananayev/Venemaa (2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d 43-49). Ülerahvastatud kambrites
kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24).
10.Kuna ringkonnakohus eespool leidis, et kaebaja kinnipidamine kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m 2 on õigusvastane, siis järgnevalt käsitleb ringkonnakohus seda, kas kaebajal on õigus rahalisele hüvitisele. Vastustaja poolt esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja sellises kambris perioodidel 8 ja 2 päeva. Tegemist on lühikeste ajaperioodidega, siis ei saanud ringkonnakohtu arvates tekkida kaebajale sellist mittevaralist kahju, mille eest on tal õigus nõuda hüvitist. Samuti olid muud elamistingimused nõuetele vastavad. Riigikohus on leidnud, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi (RKHKo nr 3-3-1-44-06, p 13). Arvestades käesoleva asja tehiolusid, eriti väikse kambripinnaga kambris viibimise kestust, leiab ringkonnakohus, et antud juhul on kaebajale tekitatud hingeliste üleelamiste piisavaks heastamiseks Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine.
11.Riigikohus on leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida või seda vähendada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Vastustaja poole esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks oma tegevusega või taotlustega saanud mõjutada suurema ruumi tagamist ning vabade kohtade puudumise tõttu või kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa järeldada, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu osas. Ka kohtupraktika on muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK teha otsust asjas Tunis/Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.
12.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja on halduskohtule kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 129,82 eurot. Kuna kaebaja kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.