Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-16-888 11. oktoober 2016 Kadri Palm XXi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (tl 33) puudutavas osas osaliselt kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. novembril 2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX esitas 1. märtsil 2016 Tartu Vanglale kahjunõude mittevaralise kahju hüvitamiseks (tld 22-25). XXi hinnangul käitus vangla vanemvalvur M. Tomson teda täielikust läbiotsimisest keeldumise korral eraldatud ja lukustatud kambrisse paigutada lubades õigusvastaselt ja tema väärikust alandavalt.
2.Tartu Vangla jättis 2. mai 2016. a otsusega nr 1-13/32-2 XXi kahjunõude rahuldamata (tl 3). Otsuses olid kokkuvõtvalt järgmised põhjendused.
2.1.Kuigi täielik läbiotsimine ja vanglaametniku juures alasti viibimine võib olla kinnipeetava jaoks ebameeldiv, on see vangla julgeoleku tagamise seisukohast väga oluline meede.
2.2.Vanemvalvur M. Tomson mitte ei ähvardanud ega hirmutanud kaebajat, vaid selgitas talle tema valikuid ning nende valikutega kaasnevaid tagajärgi. Vanglaametnikul on kohustus olukorras, kus kinnipeetav ei allu talle täieliku läbiotsimise käigus antud korraldustele ning esineb kahtlus, et korraldustele mitteallumine on tingitud keelatud esemete või ainete omamisega kinnipeetavale selgitada, et täielikust läbiotsimisest keeldumise korral paigutatakse ta eraldatud lukustatud kambrisse. Sellega tagatakse kinnipeetava eraldatus ning vähendatakse võimalust keelatud esemeid ja aineid peita või edasi anda. Seega vanemvalvur käitus nõuetekohaselt.
3.XX esitas 8. mail 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (tl-d 1-2). Kaebuse kohaselt sundis Tartu Vangla vanemvalvur M. Tomson kaebajat eraldatud ja lukustatud kambrisse paigutamisega hirmutades ja ähvardades läbiotsimiseks alasti võtma, millega alandas kaebaja inimväärikust. XX taotles tunnistajatena üle kuulata Tartu Vangla kontaktisik Marika Lillepõld, psühholoogid Hanna Sova ja Malle Luik ning kinnipeetav Marko Kapp.
4.Tartu Halduskohus jättis 10. mai 2016. a määrusega XXi kaebuse käiguta ning andis tähtaja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks (tl 5). Riigilõiv tasuti 17. mail 2016 (tl 13).
5.Tartu Halduskohus võttis 23. mai 2016. a määrusega XXi kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat kaebusele vastama. Vastustajal tuli koos vastusega kaebusele esitada seisukoht XXi taotluse tunnistajate ülekuulamise kohta (tl 15).
6.Tartu Vangla palus 22. juuni 2016. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata (tl-d 2028). Tunnistajate ülekuulamise taotlust ei pidanud vastustaja põhjendatuks ega otstarbekaks.
7.Tartu Vangla edastas 6. juulil 2016 vastuseks kohtu 5. juuni 2016 nõudele XXi tervisekaardi väljavõtte (tl-d 32-33).
8.Tartu Halduskohus otsustas 6. juuli 2016. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning teatas asjas otsuse tegemise kuupäeva. Sama määruse resolutsiooni p-ga 6 jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks (tl 34).
9.XX esitas 12. juulil 2016 taotluse tunnistajate kirjalikult üle kuulamiseks (tl-d 40-44). Lisaks kaebuses esitatud tunnistajatele palub kaebaja täiendavalt kirjalikult üle kuulata valvurid Irina Voimon, kes võttis kaebajalt seletuskirja 19. veebruari 2016 sündmuse kohta ning valvur Sergei, kes talle seletuskirja tõi.
10.Tartu Halduskohus jättis 24. augusti 2016. a määrusega rahuldamata kaebaja 12. juulil 2016 esitatud taotluse tunnistajate kirjalikult üle kuulamise kohta (tl 46).
11.XX esitas 19. septembril 2016 kohtule täiendava seisukoha (tl 51).
3-16-888
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla on seoses tema inimväärikuse alandamisega tekitanud talle mittevaralist kahju, esitades järgmised põhjendused.
12.1.Jalutuskäigule minnes küsis vanemvalvur M. Tomson mitu suitsu kaebajal on. Kaebaja vastusele, et viis sigaretti, ei jäänud vanemvalvur rahule ning takistas kaebajal jalutusele minemast, mille peale avaldas kaebaja arvamust, et M. Tomson on vanemvalvuriks saades muutunud karmimaks, ülbemaks ja ebaviisakamaks. Kaebaja arvamuse peale valvur vihastas ning andis kaebajale korralduse kaasa minna.
12.2.Vanemvalvur M. Tomson sundis kaebajat alasti võtma hirmutamise ja karjumise tulemusena. Kaebaja loovutas valvurile esimese korruse vestlusruumis vabatahtlikult kaks üleliigset sigaretti, mille ta oli kaaskinnipeetavalt saanud ja viis enda sigaretti, kuid vanemvalvur ütles korduvalt, et kaebaja alasti võtaks.
12.3.Vanemvalvur M. Tomsoni hääletoon korralduse andmisel ei olnud viisakas ega korrektne, vaid see oli ähvardav, nõudlik, hirmutav ja alandav. Kuna kaebajal ei olnud rohkem keelatuid esemeid, siis ta keeldus alasti võtmast, mispeale ametnik jätkas agressiivselt kaebaja verbaalset ja hirmutavat ründamist. Valvur rõhutas korduvalt, et paigutab isiklikult kaebaja lukustatud kambrisse, kui kaebaja ennast alasti ei võta.
12.4.Valvur rikkus enda käitumisega kaebaja õigustunnet ning alandas tema väärikust, mistõttu kaebaja hakkas nutma. Kaebaja proovis ruumist lahkuda, kuid vanemvalvur takistas korduvalt. Seega hoidis vanemvalvur kaebajat kinni nii moraalselt kui füüsiliselt väärikust alandaval viisil.
12.5.Kaebaja on seisukohal, et kui valvur annab kinnipeetavale korralduse karjudes, ähvardades, hirmutades ja verbaalselt rünnates, siis kinnipeetav keeldubki korralduse täitmisest, kuna tal on hirm ja valu. Kaebaja leiab, et vanemvalvur süüliselt alandas tema inimväärikust ning kaebaja tunneb vanemvalvuri ees igapäevaselt hirmu ja kartust.
12.6.Kaebajal tuli pärast intsidenti pöörduda psühhiaatri poole, kes määras talle stressi ja hirmu tõttu ravimi. Samuti rääkis kaebaja enda psühholoogi M. Luigega.
12.7.Kaebaja hinnangul puudub vanemvalvur M. Tomsonil õiguslik alus määrata ja otsustada keda paigutata lukukambrisse, vaid seda võib ja saab kohaldada üksuse juht M. Toom. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et M. Tomsoni nõue, ähvardamine tema suhtes oli õigusvastane.
13.Vastustaja on seisukohal, et vanemvalvur M. Tomson ei ole õigusvastaselt käitunud, ning põhjendab oma seisukohti lühidalt järgmiselt.
13.1.Õiguse kinnipeetava läbiotsimiseks keelatud esemete ja ainete avastamiseks annab vanglateenistuse ametnikule vangistusseadus. Kehtiv õigus ei selgita, millisel juhul tuleb kinnipeetav läbi otsida lahti riietumisega (nn täielik läbiotsimine). Kuna kinnipeetavad on hakanud massiliselt peitma tubakatooteid alusriietesse ning enda kehaõõnsustesse, siis nende avastamiseks tuleb teostada läbiotsimine lahti riietumisega.
13.2.Vanemvalvuril oli tekkinud põhjendatud kahtlus keelatud esemete omamise suhtes kaebajal, kuna teine vanglaametnik oli kaamera vahendusel märganud, et kaebaja ning kaaskinnipeetava vahel võis trepikojas toimuda sigarettide üleandmine.
13.3.Vastustaja ei nõustu sellega, et kuigi kaebaja tunnistas kaaskinnipeetavalt sigarettide saamist ja loovutas need, puudus tema täielikuks läbiotsimiseks vajadus. Ainuüksi asjaolu, et kinnipeetav loovutab vanglaametnikule vabatahtlikult 2 sigaretti, ei tähenda,
3-16-888 et ta on andnud vanglaametnikule ära kõik tema valduses olevad keelatud esemed ning läbiotsimiseks puudub vajadus.
13.4.Vastustaja ei nõustu, et vanemvalvur ähvardas või hirmutas kaebajat, vaid leiab, et kaebajale selgitati läbiotsimisest keeldumise tagajärgi ehk siis kohaldatakse tema suhtes täielikke julgeolekuabinõusid ning ta paigutatakse eraldatud lukustatud kambrisse. Sellega takistatakse keelatud esemete eluosakonda sattumist ning vähendatakse võimalust keelatud esemeid peita või edasi anda. Võimalik sigarettide hilisem eluosakonda toimetamine ning nende suitsetamine on vangla julgeolekut ja teiste isikute tervist ohustav.
13.5.Ainuüksi asjaolu, et kaebaja tajus vanglaametniku selgituse sisu ähvardava ja hirmutavana, ei tähenda, et kaebajat ka tegelikkuses ähvardati. Kaebaja on ka ise tunnistanud, et vaidles vanglaametniku korraldustele vastu, mistõttu on loomulik, et vanglaametniku hääl talle korralduste andmisel ja talle olukorra selgitamisel võis olla nõudlik ja karm. Kaebaja ei ole Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nii nagu kaebuses märkinud, et ametnik karjus täieliku läbiotsimise teostamisel tema peale.
13.6.Vanemvalvur M. Tomson märkis 19. veebruari 2016. a ettekandes nr 1096 seoses kaebaja täieliku läbiotsimisega, et kinnipeetav oli silmnähtavalt ärritunud, kuid läks läbiotsimisruumi kaasa, kus vaidles veelgi ägedamalt vastu ning esimesi korraldusi end riidest lahti võtta kinnipeetav ei täitnud, kuid lõpuks siiski kuuletus ja läbiotsimine sai teostatud, mille tulemusel leidis ta kinnipeetava aluspükstest kileriba, kuid sigarette tal enam polnud. Kinnipeetav XXil oli kaasas jalutuskäigule minnes 5 isiklikku sigaretti ja pärast läbiotsimist võimaldati talle ettenähtud jalutuskäik ja 2 üleliigset sigaretti eemaldati.
13.7.Ka M. Tomsoni 2. märtsi 2016. a vastuskirjast kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse raames inspektor-kontaktisik M. Lillepõllule nähtub, et kaebaja oli läbiotsimise tõttu silmnähtavalt ärritunud, kaotas oma käitumise üle enesevalitsuse ning vaidles täieliku läbiotsimise teostamisele ägedalt vastu. Vastustaja hinnangul ei ole nimetatud põhjustel eluliselt usutav, et kaebaja oleks olnud hoopis hirmunud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja hakkas pärast läbiotsimist nutma.
13.8.Kaebaja ise esitas 19. veebruaril 2016 selgituse, millest nähtub, et kaebaja pidas enda ähvardamiseks vanemvalvur M. Tomsoni selgituse sisu ning hakkas nutma, kuna tundis, et talle tehakse liiga. Kaebaja selgitustest ei kajastu, et vanemvalvur M. Tomson oleks tema peale karjunud või muul moel agressiivselt käitunud.
13.9.Kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu, et ta oleks seoses 19. veebruari 2016 toimunud sündmusega mõne meditsiinitöötaja poole pöördunud ning talle oleks seetõttu mõni ravim määratud. Vaidlusaluse sündmuse ajal ei töötanud enam Tartu Vanglas psühhiaater H. Sova, mistõttu ei ole võimalik tal ütlusi anda kaebaja emotsionaalsete kannatuste kohta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses kaebaja väärikuse alandamisega Tartu Vanglas. Kaebusest nähtuvalt peab XX oma väärikuse alandamiseks järgmisi olukordi: 1) vanemvalvur M. Tomson rikkus oma käitumisega kaebaja õigustunnet, mille tulemusena sai kannatada kaebaja väärikus. Valvuri käitumine seisnes selles, et ta rääkis kaebajaga ähvardaval, nõudlikul, hirmutaval ja alandaval hääletoonil, ning nõudis, et kaebaja
3-16-888 end alasti võtaks. Kui ta seda ei tee, siis paigutatakse ta koheselt lukustatud kambrisse. Kaebaja keeldus alasti võtmast põhjusel, et keelatud esemed ja asjad olid eelnevalt üle antud; 2) kaebaja proovis ruumist lahkuda, aga vanemvalvur takistas teda füüsiliselt, seistes ukse ees ja andes kätega mõista, et kaebaja peab taganema. Kaebaja leiab, et seega hoidis vanemvalvur teda nii moraalselt kui ka füüsiliselt väärikust alandaval viisil kinni. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla ametnik käitus läbiotsimist nõudes õigusvastaselt, pannes kaebaja nutma ja hirmu tundma.
15.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
16.Poolte vahel on vaidlus selles, kas vanemvalvur M. Tomson ähvardas ja hirmutas kaebajat. Kaebaja leiab, et vanemvalvuri hääletoon oli hirmutav. Vastustaja on seisukohal, et valvur selgitas kaebajale tema valikuid ja nendega kaasnevaid tagajärgi. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas pärast kahe sigareti vabatahtlikku loovutamist oli jätkuv vajadus kaebaja täielikuks läbiotsimiseks. Kaebaja leiab, et ta oli asjad juba eelnevalt ära andnud, seetõttu keeldus ta alasti võtmast. Vastustaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et kinnipeetav loovutab vanglaametnikule vabatahtlikult kaks sigaretti, ei tähenda, et ta on andnud vanglaametnikule ära kõik tema valduses olevad keelatud esemed ning läbiotsimiseks puudub vajadus.
17.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesolevas asjas nõuab kaebaja hüvitist inimväärikuse alandamise eest. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
18.Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Kuigi vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevaid avalik-õiguslikke ülesandeid, leiab kohus, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul ei ole vastustaja õigusvastaselt tegutsenud.
19.PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõtet peetakse üheks põhiseaduse põhiprintsiibiks (Riigikohtu 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14). Riigikohus on rõhutanud, et inimväärse kohtlemise nõue laieneb ka kinni peetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema põhiõigusi ja -vabadusi seaduse alusel piiratud, ei anna õigust sekkuda isiku põhi õigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest (Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). Ka vangistusseaduse (VangS)
3-16-888 § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. PS § 13 tagab isikule õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning tõdeb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS 14 kohaselt on põhiõiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu (sh vanglateenistuse) kohustus. PS § 18 tagab isikule õiguse olla inimväärselt koheldud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 keelab isikute piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise.
20.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamis tingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).
21.Tegemist on selgelt tõsiste juhtumitega. XXi kirjeldatud asjaolusid ei saa pidada sedavõrd tõsisteks, mida võiks oma intensiivsuse või ajalise kestvuse tõttu pidada väärikust alandavateks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Asjaolusid, mis annaksid alust järeldada vastupidist, ei nähtu ka halduskohtule esitatud kaebusest.
22.Kohus möönab, et vanglakaristus toob paratamatult endaga kaasa olukordi, mis ei pruugi kinnipeetavale olla meelepärased ning kujutavad negatiivset sekkumist eri põhiõigustesse, kuid on siiski oma eesmärgist lähtuvalt vajalikud vangistuse eesmärkide saavutamiseks. Vanglateenistusele õiguse kinni peetava isiku täielikuks läbiotsimiseks annab VangS § 68 lg 1, mis sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sätte teine lause täpsustab, et kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Täpsema läbiotsimise korra on kehtestanud justiitsminister 5. septembril 2011 vastu võetud määrusega nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus). Kuigi määruse § 32 sätestab kinnipeetava läbiotsimise kohustuslikud juhud, võib kinnipeetava läbi otsida ka nt operatiivteabe põhjal, kui on alust arvata, et kinnipeetaval on keelatud ese või aine. Vangla julgeolek ja seal viibivate isikute elu ja tervis võivad sattuda ohtu, kui vangla ei piira teatud esemete ja ainete levikut vanglas, mille vastu võitlemise üheks meetmeks on ka läbiotsimised. Kui kinnipeetu läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist näha kinni peetava isiku alandamisena. Samuti peavad kinnipeetavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tagajärgi. Eesti ega ka EIK kohtupraktika ei välista vajadusel sellise täieliku läbiotsimise teostamist ning ei pea seda automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks.
3-16-888
23.Tartu Vangla vanemvalvur M. Tomsoni 19. veebruari 2016. a ettekandega nr 1096 on tõendatud, et valvur K. Kallasaru märkas II korruse valveruumi kaamerast ja teavitas Sepura vahendusel, et kinnipeetav E. Leetus seisis alla suunduva trepikoja keskel, parem käsi selja taga. Järgnevalt tuli sama eluosakonna kinnipeetav XX trepist alla ja jäi kinnipeetav Leetuse ees korraks seisma ning võimalik, et toimus sigarettide üleandmine (tl 26). Seega oli vanglal operatiivteave, et kaebajal võib olla keelatud ese, ning läbiotsimine põhines riskihinnangul. Ka kaebaja ei eita, et talle anti trepikojas kaks sigaretti (tl 27). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja läbiotsimise teostas temaga samast soost vanglaametnik. Samuti pole vaidlust selles, et täielik läbiotsimine teostati kohas, kus oli tagatud isiku privaatsus. Riigikohus on 17. oktoobri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-32-12 (p-s 13) leidnud, et „Antud juhul piisas kinnipeetava läbiotsimiseks väljaspool selleks ettenähtud ruumi vangla ametnikel olnud kahtlusest, et kinnipeetav võib olla jalutuskäigult tulles peitnud aluspesusse vanglas keelatud sigarette ja see kahtlus tuli operatiivselt kõrvaldada. Kolleegiumi arvates teostas Tartu Vangla antud juhul kaalutlusõigust õiguspäraselt, kaalutlusõiguse piire ei ületatud.“ Ka käesolevas asjas tuli kahtlus operatiivselt kõrvaldada. Kohus nõustub vastustajaga, et ainuüksi asjaolu, et kinnipeetav loovutab vanglaametnikule vabatahtlikult kaks sigaretti, ei tähenda, et ta on andnud vanglaametnikule ära kõik tema valduses olevad keelatud esemed ning läbiotsimiseks puudub vajadus.
24.Samuti ei nähtu asja materjalidest, et ebamugavustunne, mida kaebaja väidetavalt valvuri korraldusel tema ees lahti riietumise tagajärjel tundis, oleks kuidagi ületanud nende kannatuste ja ebameeldivuste taseme, mis paratamatult kaasneb kinnipidamiskohas viibimisega. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja osas oleks lahti riietumisega läbiotsimisele lisandunud muid selliseid tegevusi, mida EIK on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ja EIÕK art 3 rikkumiseks – näiteks ettekavatsetust, läbiotsimise põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega, teadlikku ja tahtlikku alandamist ning isiku alavääristamist näiteks sellega, et kinnipeetav on kohustatud lahti riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava suguorganeid katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme valvuri ees, kes isikut sõimavad ja mõnitavad jne. Kohtu hinnangul ei saa kaebuses viidatud EIK lahendites toodud faktilisi asjaolusid, mis tingisid neis asjades lahti riietumisega läbiotsimiste inimväärikust alandavateks lugemise, võrrelda ja samastada käesolevas asjas kaebuse aluseks olevate asjaoludega.
25.Kaebaja väidab, et vanemvalvur M. Tomson ähvardas ja hirmutas kaebajat. Kohus nõustub vastustajaga, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja tajus vanglateenistuja selgituse sisu ähvardava ja hirmutavana, ei tähenda, et kaebajat ka tegelikkuses ähvardati. Arvestades, et kaebaja on ka ise tunnistanud, et vaidles vanglaametniku korraldusele vastu, võis valvur korralduste andmisel ja talle olukorra selgitamisel olla nõudlik ja karm. Vanemvalvur M. Tomson ei eita, et kaebaja hakkas pärast läbiotsimist nutma. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks hirmust nutma hakanud. Kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu, et ta oleks seoses
19.veebruari 2016. a toimunud sündmustega meditsiinitöötaja poole pöördunud ning et talle oleks seetõttu ravi määratud (tl 33).
26.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et Tartu Vangla ei ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju. Seetõttu jätab kohus XXi kaebuse rahuldamata.
27.Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse osaliselt kinniseks, kuna haldusasja toimikus sisalduvad tõendid, mis sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta (tl 33). Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik
3-16-888 menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse liidetud väljavõtted kaebaja tervisekaardist sisaldavad endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid puudutavas osas kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jääb rahuldamata ka menetluskulude väljamõistmise taotlus. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.