HM kaebus Tallinna Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – HM Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.10.2015 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
HM apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
27.09.2016 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta HM apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.10.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-464 muutmata.
2.Jätta HM apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) riigi kanda ning Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla valvur KP käis 16.01.2015 kella 09.30 ajal kinnipeetava HM kambris, et saata HM perearsti vastuvõtule. HM magas parajasti ning valvur äratas ta üles.
2.HM andis 16.01.2015 (reedel) inspektor-kontaktisikule TT-le üle Tallinna Vangla direktorile adresseeritud märgukirja (tl 5), milles selgitas, et ta ärkas 16.01.2015 kella 09.30 paiku valvur KP tugevate ja valu tekitavate löökide peale neeru piirkonda (4 lööki). Kui HM oli üles ärganud, palus valvur KP tal minna perearsti juurde. HM-le jäi arusaamatuks, miks kasutas valvur tema suhtes füüsilist vägivalda, kui tal oli äratamiseks võimalus kasutada teisi meetodeid (nt kõvemat häält). Märgukiri registreeriti 19.01.2015 (esmaspäeval) ning Tallinna Vangla käsitas seda kuriteoteatena.
3.Tallinna Vangla arst teostas 19.01.2015 HM-le keha visuaalse läbivaatuse, mille käigus ei tuvastatud HM-l kehavigastusi või neile viitavaid märke (tl 35).
4.Tallinna Vangla võttis HM kambris 16.01.2015 juhtunu asjaolude kontrollimiseks selgitused HM kambrikaaslaselt JD-lt ning valvurilt KP-lt. JD 26.01.2015 seletuskirja (tl 37) kohaselt nimetas valvur 16.01.2015 nende kambrisse sisenedes HM nime järjest häält tõstes kolm korda ja liikus seejärel HM voodi juurde. Pärast seda kuulis JD 3-4 laksu, mille peale HM ärkas ja selgitas, et valvur lõi teda käega. KP selgitas 27.01.2015 seletuskirjas (tl 16), et ta kutsus kambri ukse pealt HM nimepidi umbes 3-4 korda, kuid kutsumisele ei tulnud vastust. Valvur nägi kambrisse sisenedes, et HM magab. Ta koputas kaks korda HM madratsi pihta ja kutsus teda veel ühe korra nimepidi. Selle peale ärkas HM üles ning valvur teatas, et HM peab minema perearsti juurde. Kogu see tegevus võttis aega umbes 5 minutit.
5.Tallinna Vangla edastas 27.01.2015 kirjaga nr 5-18/15/2214-2 HM-le teatise kriminaalmenetluse mittealustamise kohta karistusseadustiku §-s 291 (võimuliialdus) sätestatud süüteokoosseisu puudumise tõttu (tl 18). Teatise kohaselt on vanglaametnikel õigus kasutada jõudu neile pandud teenistusülesannete täitmiseks. Valvur KP kasutas 16.01.2015 HM äratamiseks järjest intensiivsemaid meetmeid, alustades verbaalsete võimaluste kasutamisest ning lõpetades füüsilisse kontakti astumisega. Füüsilise jõu kasutamine teenistusülesande täitmisel jäi vajalikkuse piiridesse ning valvuri tegevus oli vastavuses saavutatava eesmärgiga – äratada HM üles ja saata ta arsti juurde. Kuna HM lõpuks ärkas ja allus valvuri korraldustele, ei koostatud juhtumi kohta ettekannet.
6.HM esitas 25.02.2015 ja 20.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebused (tl 1-2, 45-45p) Tallinna Vangla valvur KP tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses 16.01.2015 arsti vastuvõtule kutsumisega (haldusasi nr 3-15-464) ja Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku TT tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks HM 16.01.2015 esitatud märgukirja registreerimisel ning tema vigastuste fikseerimise korraldamata jätmisel (haldusasi nr 3-15-1000). Tallinna Halduskohus liitis 23.04.2015 määrusega haldusasjad nr 3-15-464 ja nr 3-15-1000 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-15-464). Kui valvur tuli 16.01.2015 kaebajat perearsti juurde saatma, magas kaebaja sügavalt. Ta ei kuulnud, et valvur oleks teda nimepidi hüüdnud. Kaebaja ärkas suure ehmatusega, kui tundis nelja valusat lööki neeru piirkonda. Kaebaja oli hirmul ja segaduses. Valvur KP ütles seejärel, et kaebaja peab minema arsti juurde, ning lahkus kambrist. Kaebaja teavitas pärast arsti vastuvõtul käimist juhtunust koheselt kirjalikult inspektor-kontaktisik TT (umbes paar tundi pärast juhtunut), andes talle vastava märgukirja. Kaebajat pildistati ja arst vaatas ta üle alles 19.01.2015, s.o 3 päeva hiljem.
2(6)
3-15-464 KP poolt vägivalla kasutamine kaebaja äratamisel oli õigusvastane, kuna valvur oleks saanud kasutada muid võimalusi, nt kasutada kõvemat häält, tõmmata teki kaebaja pealt maha või äärmisel juhul raputada kaebajat. Valvur kasutas aga kohe kehalist väärkohtlemist, mis tekitas kaebajale valu. Valvuri vägivaldse käitumise pärast on kaebajal kuni kaebuse esitamise ajani esinenud hirmuhooge, muret ja närvilisust. Kaebaja on pärast seda vahejuhtumit pöördunud närvilisuse tõttu psühholoogi poole. Kuigi kaebaja pöördus koheselt pärast 16.01.2015 juhtunut vanglateenistuse ametniku poole, ei täitnud inspektor-kontaktisik TT vangistusseaduse (VangS) §-st 133 tulenevat teatamiskohustust. Kaebaja 16.01.2015 märgukiri registreeriti vanglas alles 19.01.2015, mistõttu fikseeriti ka kaebaja tervislik seisund alles 19.01.2015. TT oleks pidanud kaebaja märgukirjale koheselt reageerima ning samal päeval ise fikseerima kaebaja vigastused või korraldama nende fikseerimise meditsiinipersonali poolt.
7.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata (tl 33-34, 66-67). Valvuri tegevus kinnipeetava äratamisel oli proportsionaalne. KP selgituste kohaselt kasutas ta HM äratamiseks 16.01.2015 esmalt verbaalseid võimalusi ning astus seejärel kaebajaga füüsilisse kontakti, mis jäi füüsilise jõu kasutamise vajalikkuse piiridesse ja oli vastavuses saavutatava eesmärgiga. Tuvastatud ei ole ühtegi asjaolu, millest tulenevalt oleks valvur KP esitanud valeandmeid või moonutanud juhtunut. Kaebajale 19.01.2015 teostatud visuaalsel läbivaatusel ei tuvastatud kehavigastusi. Samuti ei kurtnud kaebaja väidetavast löömisest tekkinud vaevusi 16.01.2015 toimunud perearsti vastuvõtul. Kaebaja 16.01.2015 märgukiri on sisult võimaliku kuriteo teade ning kaebaja ei viidanud selles väidetavatele kehavigastustele ega taotlenud nende fikseerimist arsti poolt. Kaebaja esitas märgukirja reedel ning kaebajale võimaldati arsti vastuvõttu kohe järgmise nädala esmaspäeval. Kui kaebaja oleks leidnud, et tal on vigastused, mis vajavad koheselt arsti tähelepanu, oleks ta saanud pöörduda suuliselt kontaktisiku või mõne muu ametniku poole. Kaebaja valitud pöördumise viis viitab sellele, et tema väidetavad vigastused ei olnud tõsised. Kui tegemist oleks olnud tõsiste kehavigastustega, oleks sellele viitavad märgid olnud ilmselt alles ka 19.01.2015 arsti vastuvõtu ajal ning kaebaja oleks püüdnud aktiivsemalt saada arsti vastuvõtule. Kui kaebaja oleks avaldanud 16.01.2015 soovi saada arsti vastuvõtule või tal oleks siis tuvastatud selline tervisest tulenev probleem, mis tinginuks koheselt valvemeediku väljakutsumise ning tema arsti juurde saatmise, oleks kaebajale vastuvõtt ka võimaldatud. Inspektor-kontaktisik TT on 22.05.2015 õiendis (tl 69) selgitanud, et luges kaebaja märgukirja läbi, teavitas sellest oma otsest ülemust ning edastas märgukirja kantseleisse. Kaebaja pöördumist hakati menetlema juba järgmisel tööpäeval. Ebatõenäolised ja liialdatud on kaebaja väited hirmuhoogude, mure ja närvilisuse kohta. Kaebaja väidetavaid vigastusi ei saa pidada ülemäära suurteks ega sellisteks, mille tagajärjel oleks kaebajal tekkinud vajadus pöörduda psühholoogi poole.
8.Tallinna Halduskohus jättis 29.10.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebajale vanglaametniku poolt antud korraldus ärgata ja minna perearsti vastuvõtule oli seaduslik. Valvuri tegevust kaebaja äratamisel ei ole põhjust pidada õigusvastaseks. Asjas esitatud vastuoluliste tõendite pinnalt on veenvam, et valvur ei piirdunud 16.01.2015 kaebaja äratamisel patsutuste või koputustega vastu madratsit. On tõenäoline, et toimus põgus kerge füüsiline kontakt kinnipeetavaga. Usutav ei ole, et isegi kui kaebaja ja valvuri vahel toimus lisaks verbaalsele pöördumisele mingisugunegi füüsiline kontakt, oleks see saanud ületada taset, mis saaks põhjustada kannatusi või oleks käsitatav vägivallana. Magava inimese 3(6)
3-15-464 äratamiseks patsutamine, raputamine vms tegevus ei kujuta endast füüsilise jõu kasutamist, mis oleks praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ülemäärane või kaebaja õigusi riivav. Kaebajal oli võimalus juhtida arsti tähelepanu võimalikele vigastustele või ebamugavustele vahetult pärast juhtumit toimunud perearsti vastuvõtul, kuid ta ei teinud seda. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tal oleks tekkinud vajadus pöörduda arsti poole kahel juhtumile järgnenud päeval (nädalavahetusel). Arst ei tuvastanud esmaspäeval 19.01.2015 toimunud läbivaatusel kaebajal vigastusi ega muid füüsilisest kokkupuutest tekkinud märke. Kaebaja ei ole ka väitnud, et tema vigastused olid tõsised. Kaebaja selgitustest nähtub, et ta ei tugine niivõrd vajadusele reageerida väidetava füüsilise kontakti tagajärgedele, vaid sellele, et läbi oleks viidud tema arusaamise järgi tavapärane protseduur. Õigusvastane ei olnud ka Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku tegevus kaebaja märgukirja edastamisel ja sellele reageerimisel. Kaebaja poolt inspektor-kontaktisikule 16.01.2015 üle antud märgukirjale reageerimisel ei ilmne ebamõistlikku viivitust. Inspektor-kontaktisik on selgitanud (tl 69), et edastas selle tavapärases korras. Vangla registreeris reedel esitatud märgukirja esmaspäeval, s.o kohe pärast nädalavahetust, mil kantseleil on puhkepäevad. Teade kriminaalmenetluse mittealustamise kohta on koostatud seejärel nädala jooksul. Märgukiri ei sisaldanud sellist teavet, millest viivitamatu teatamise kohustust oleks VangS § 133 tähenduses rikutud või millest teatamata jätmine oleks toonud kaasa negatiivseid tagajärgi. Kuna kaebaja ei väitnud 16.01.2015 perearsti vastuvõtul vigastusi või muud haiguslikku seisundit ega taotlenud meditsiinitöötaja vastuvõttu nädalavahetusel, ei saa järeldada, et kaebajal esines haigestumine või vigastus, millest tulnuks ametnikel viivitamatult teavitada arsti või õde. Märgukiri ei sisaldanud teavet vigastuste olemasolust ega soovi arsti juurde pääseda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.HM esitas 23.11.2015 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 143-145; täiendatud 10.12.2015, tl 157-157p) Tallinna Halduskohtu 29.10.2015 otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja ei rääkinud oma vigastustest 16.01.2015 perearsti vastuvõtul, kuna käis siis arsti juures seoses muude probleemidega. Kaebaja pöördub kõikide oma probleemidega vastavalt kodukorra p-le 11.1.1 kontaktisiku poole. VangS § 133 kohaselt on vanglaametnikul kohustus teavitada viivitamatult (esimesel võimalusel) kinnipeetava vigastustest, haigestumisest jmt arsti või õde. On ilmselge, et arvestada tuleb nii suulist kui kirjalikku pöördumist, kuid VangS § 11 lg 4 järgi on kinnipeetaval kohustus esitada taotlused kirjalikult. TT luges küll kaebaja pöördumise läbi ja teavitas oma vahetut ülemust, kuid ei teavitanud kaebaja probleemist arsti ega õde. Märgukiri ei sisaldanud soovi saada arsti vastuvõtule, kuid seal oli kirjas, et valvur lõi kaebajat 4 korda neeru piirkonda. Sellest lausest pidi olema selgelt aru saada, et kaebaja on vaja saata arsti vastuvõtule. Kaebaja pöördumist käsitati algusest peale kuriteoteatena, mistõttu oli ka TT-l endal võimalik kaebaja vigastused fikseerida. Vangla ei ole põhjendanud, miks TT ei fikseerinud kaebaja vigastusi või ei teavitanud arsti või õde koheselt pärast kaebaja pöördumise kantseleisse edastamist. Iga keskmiselt mõistlik ametnik oleks kas fikseerinud kaebaja vigastused ise või teavitanud nendest vastavalt VangS §-le 133 arsti või õde. TT oleks pidanud seega võtma tarvitusele kõik temast sõltuvad meetmed, et vigastused fikseerida. Tulenevalt TT tegevusetusest jäid kaebaja vigastused fikseerimata ning nüüd peab kaebaja kohtus tõestama, et tal olid vigastused. Kaebaja ise käitus pärast kõnealust juhtumit nõuetekohaselt ning teavitas kirjalikult kontaktisikut. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja ja valvuri vahel oli üksnes põgus füüsiline kontakt. Tegemist oli nelja valuliku löögiga neeru piirkonda, mida ei saa kindlasti pidada põgusaks ega kergeks. Kaebajal ei ole küll võimalik tõestada, millised vigastused tema 4(6)
3-15-464 kehal (neeru piirkonnas) olid, kuid kindlasti oli kehal punetus. Kui kontaktisik oleks teinud oma tööd korrektselt, saaks kaebaja seda ka tõestada. Kuna valvuri löögid ei olnud nii tugevad, et nendest oleks tekkinud verevalumeid, ei olnud juhtunust kolme päeva möödumisel kaebaja kehal enam punetust ega löömisele viitavaid märke. Sellist punetust on võimalik tuvastada üksnes kuni paari tunni ulatuses.
10.Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 153-153p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja 16.01.2015 kirjalikust pöördumisest ei nähtu soovi vigastuste fikseerimiseks ega arsti vastuvõtu võimaldamiseks. Kaebaja märgukiri registreeriti tavakorras järgneval tööpäeval ning vangla ei käitunud seejuures õigusvastaselt. Oluline on seejuures asjaolu, et kaebaja käis ise intsidendi toimumisega samal päeval arsti vastuvõtul ega pööranud arsti tähelepanu võimalikele vigastustele, vaid hakkas nende olemasolu väitma alles hiljem. Eluliselt ei ole usutav, et isik ei pööra tõsiste vigastuste või muude ebamugavuste korral sellele arsti tähelepanu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Kohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks apellatsioonimenetluses esitatud väidetele märgib kohus järgmist.
12.Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et Tallinna Vangla valvuri KP tegevus tema äratamisel 16.01.2015 oli õigusvastane. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. VangS ei sisalda regulatsiooni selle kohta, kuidas peab vanglaametnik käituma, kui ta soovib anda kinnipeetavale korraldust, kuid kinnipeetav parajasti magab ega kuule teda. VangS § 41 lg 1 järgi tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel füüsilist jõudu. Jõu kasutamise intensiivsus peab olema kooskõlas selle kasutamisega saavutatava eesmärgi tähtsusega.
13.Asjas kogutud tõenditest nähtub üheselt, et kui valvur läks 16.01.2015 kaebaja kambrisse, et saata teda perearsti vastuvõtule, püüdis ta äratada voodis magavat kaebajat esmalt sõnadega. Kaebaja kambrikaaslase JD 26.01.2015 seletuskirja (tl 37) kohaselt tuli valvur nende kambrisse ja kutsus HM, nimetades kõigepealt tema ees- ja perekonnanime ning hakates seejärel häält tõstma. JD sõnul kordas valvur oma sõnu kolm korda. Valvur KP ise selgitas, et kutsus HM ukse pealt nimepidi umbes 3-4 korda, kuid sellele ei tulnud vastust (tl 16). Valvuri poolt esmalt verbaalsete võimaluste kasutamist kinnitavad nii kriminaalmenetluse mittealustamise teatises esitatu (tl 18) kui ka ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud ML ütlused (tl 178p). Alles pärast seda, kui verbaalne kutsumine ning hääle tõstmine ei andnud tulemust, võttis valvur kaebaja äratamiseks kasutusele intensiivsemad meetmed.
14.Kuigi sündmusega seotud isikute ütlused valvuri tegevuse kohta ei kattu üheselt, saab tõendite pinnalt pidada tõenäoliseks, et valvur astus kaebajaga tema äratamiseks füüsilisse kontakti, patsutades teki all lamavat kaebajat mõnel korral lahtise käega läbi teki. Tõenditest nende kogumis ei tulene, et valvur oleks kaebaja äratamiseks kasutanud ülemäärast jõudu, s.o kaebajat tugevasti löönud. Seda ei saa järeldada ka JD ega ML ütlustest selle kohta, et nad kuulsid matse (tl 37, 179). On tõenäoline, et kui valvuri patsutamine oleks märkimisväärselt ületanud sügavas unes viibiva inimese äratamiseks vajaliku mõjutamise piiri ning põhjustanud kaebajale vigastusi, oleks kaebaja näidanud neid vigastusi arstile kohe pärast vaidlusalust 5(6)
3-15-464 sündmust toimunud vastuvõtul. Usutav ei ole, et sel juhul oleks arsti teavitamist takistanud kaebaja unisus või see, et ta oli läinud arsti vastuvõtule seoses teiste terviseprobleemidega. Kaebaja sõnul võis valvuri tegevuse tagajärjel tema kehale jääda punetus, mida oli võimalik fikseerida kuni paari tunni ulatuses. Seda arvestades ei saanudki kaebaja eeldada, et seda punetust oleks saanud fikseerida veel pärast seda, kui kaebaja tuli perearsti vastuvõtult ja koostas märgukirja.
15.Seega saab eeltoodust järeldada, et valvur kasutas kaebaja äratamisel küll mõningast füüsilist jõudu, kuid see ei olnud ülemäärane ega põhjustanud kaebajale vigastusi. Ringkonnakohus nõustub kriminaalmenetluse mittealustamise teatises (tl 18) väljendatud seisukohaga, et valvuri tegevus kaebaja äratamisel jäi kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamise vajalikkuse piiridesse ning oli vastavuses saavutatava eesmärgiga – äratada kaebaja üles, et saata seejärel arsti juurde.
16.Kaebaja väitel tegutses õigusvastaselt ka Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik TT, kes väidetavalt ei reageerinud korrektselt kaebaja 16.01.2015 esitatud märgukirjale ning rikkus VangS §-st 133 tulenevat teavitamiskohustust. Kaebaja leiab, et TT oleks pidanud koheselt teavitama kaebaja vigastustest vangla arsti või fikseerima ise kaebaja vigastused.
17.VangS § 133 teise lause kohaselt on vanglaametnik kohustatud viivitamata informeerima kinnipeetava või vahistatu haigestumisest, vigastusest või mürgistusest arsti või õde. Selle kohustuse eesmärgiks on tagada kinnipeetavale tema terviseseisundile vastava vajaliku arstiabi kättesaadavus. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et inspektor-kontaktisik TT pidi talle üle antud märgukirjast järeldama seda, et kaebajal esineb mõni VangS §-s 133 nimetatud seisund (haigestumine, vigastus või mürgistus), mis oleks eeldanud meditsiinitöötaja vältimatut sekkumist. Samuti ei pidanud TT järeldama märgukirjast ilma kaebaja ühegi täiendava märkuseta seda, et kaebajal on vigastused, mis vajavad viivitamatut fikseerimist. Kaebaja kirjutas märgukirjas (tl 5), et tundis 4 valulikku lööki neerupiirkonda ja valvur kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda. Märgukiri ei sisalda teavet selle kohta, et kaebaja kehale jäi nendest väidetavatest löökidest ja füüsilise vägivalla kasutamisest mingeid vigastusi, ega soovi saada viivitamatult arsti vastuvõtule. Kaebaja kinnitas halduskohtu istungil (tl 122p), et ta ei väljendanud märgukirja üle andes TT-le ka suuliselt soovi saada arsti vastuvõtule. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks kinnitanud TT-le vigastuste olemasolu. Seega puudus TT-l teave selle kohta, et kaebajal esineb vajadus saada viivitamata arsti vastuvõtule, ja ta sai eeldada, et kaebaja saavutab oma pöördumise eesmärgi, kui märgukirja menetletakse pärast selle registreerimist seaduses sätestatud korras. TT kinnitas 22.05.2015 koostatud õiendis (tl 69), et kuigi ta ei mäleta täpselt, mis kaebaja märgukirjast edasi sai, usub ta, et luges selle märgukirja läbi, teavitas sellest oma otsest ülemust ning edastas selle tavapärast töö rutiini järgides kantseleisse. Selliselt tegutsedes ei käitunud TT õigusvastaselt.
18.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb seetõttu rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
19.Kaebaja oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Seega jäävad tema menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tallinna Vangla ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad Tallinna Vangla menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.