Korrakaitse › Vanglad

3-14-52883 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-14-52883 huvist lähtuvalt ning abstraktne põhjendus, et distsiplinaarmenetluse käigu on tõendatud kaebaja õigusvastane käitumine, mis tähendab, et faktilised asjaolud on selged, ei ole kaebajale piisav. Käskkirja täitmise peatamise taotlus on lahendatud vaideotsusega sisuliselt kuu aega pärast taotluste esitamist. Selline tegevus ei ole kooskõlas käskkirja täitmise peatamise menetluse põhimõtetega ja HMS § 82 p-s 6 toodud nõuetega. Taotluse lahendamine vaideotsusega samaaegselt ei ole eesmärgipärane, sest tagajärgede vältimist vaidemenetluse ajal ei ole võimalik saavutada. Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks, määras karistuse ja menetles enda käskkirja peale esitatud vaiet ning käskkirja kehtivuse peatamise taotlust, on põhjendatud alus pidada HMS § 10 lg 1 p-s 4 kirjeldatud isikuks. Vaidlusaluse käskkirja andmisel ja selle kontrollimisel vaidemenetluses ei olnud halduse enesekontrolli teostavad isikud lahutatud ja ei olnud välistatud isikute kokkulangemine. Sisuliselt otsustati distsiplinaarkaristuse määramine juba distsiplinaarmenetluse protokollis, karistuse määramine käskkirjaga sama ametniku poolt oli lihtsalt vormistamise küsimus. Distsiplinaarmenetlust, kus üks ametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab karistuse, lisaks osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks. Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-44-12 ja 3-3-1-56-10 ei ole enam asjakohased, kuna õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud. Varasemalt tegi distsiplinaarasja menetlenud kontaktisik ettepaneku karistuse määramiseks mitte endale ega teisele kontaktisikule, vaid üksuse juhile. Alates 18.03.2013 on karistuse määrajaks kontaktisik, kuid ametijuhendit ei ole muudetud selliselt, et oleks välistatud distsiplinaarasja läbiviija ja otsustaja isiku kokkulangemine. Kodukorra p-st 4.1 tuleneb kohustus liikumisel vangla territooriumil hoida käsi selja taga, mitte aga selja peal (seljal) nagu järeldab vastustaja. Kodukorras on silmas peetud seda, et kinnipeetava saatmisel oleks tema saatjale näha käte kämblaosad, et saaks veenduda, et kinnipeetaval ei oleks käes midagi keelatut vms. Käte asetamisel vöö piirkonda selliselt, et kämblad jäävad selja taha on see nõue täidetud. JS ja RK tunnistused on ebausaldusväärsed – nende sõnastus on praktiliselt sama, mis ei saa olla tõenäoline. Riigikohus ei ole tunnistanud lahendis nr 3-3-1-41-11 VangS § 651 lg-t 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Seega oleks vastustajal tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada. Vaidlustatud otsuses esineb mitmeid põhjendamispuudusi – ei selgu, millise hinnangu on otsustaja süüteo raskusele andnud. Süüdistatud on mitteallumises, kuid põhjendustes on viidatud vanglaametniku autoriteedi õõnestamisele. Ainuüksi varasemate karistuste olemasolu ei saa olla karistuse liigi ja määra põhiargument.

3-14-52883 vaidlustanud kodukorda osas, mis nõuab kinnipeetavatelt vangla territooriumil liikumisel käte selja taga hoidmist (haldusasi nr 3-12-1898). Kaebaja väited, nagu oleks ametnik lugenud tema käitumisega korralduse täidetuks, on otsitud ja põhjendamatud. Kui käed asetatakse vöö piirkonda küljele, siis ei saa need ilmselgelt olla selja taga. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorras sätestatud kohustuste täitmiseks ei pea vanglaametnik andma kinnipeetavale eraldi korraldust. Seega on ilmselgelt põhjendamatu eeldada, et vanglaametnik peaks andma korralduse rohkem kui ühe korra. Kaebaja osas kohaldatud piiranguid käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mille kohaselt võib kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes vangla osaliselt või täielikult piirata sama seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena. Kuna kaebajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga nr 1272 seatud lisapiirangud (Riigikohtu 05.11.2011 lahend nr 3-3-1-41-11). Vastustaja nõustus kaebajaga, et 10.11.2014 vaideotsusest nähtub, et AE on esitanud koos vaidega taotluse, milles palub vaide- ja kohtumenetluse ajaks käskkirja täitmine peatada. Samas nähtub viidatud vaideotsusest ka, et HKMS § 249 lg 1 annab kohtule pädevuse igas menetlusstaadiumis kohaldada kaebaja õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset ning haldusorgan ei saa seetõttu kohtumenetluse ajaks haldusakti täitmist peatada. Haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud. Distsiplinaarmenetluse käigus tõendati, et AE rikkus VangS § 67 p-i 1. Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud AE taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda tehti antud juhul, kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb VangS § 65 lg-st 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektorkontaktisikute pädevusse. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-st 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil huvitatud asja lahendist või muud asjaolud tekitavad kahtlusi tema erapooletuses. Vastustaja viitab siinkohal ka Riigikohtu 14.11.2012 otsuse nr 3-3-1-44-12 p-le 21. 4(9)

3-14-52883 Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 24 lg 1, § 25 lg-te 1 ja 2, § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 63 lg 4, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4 ning § 93 lg-te 3 ja 7 alusel. Seega on inspektor-kontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata. Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi pädevuses inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigsus. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Vaidemenetluses tuleb hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule. Allkirjastades vaideotsust, kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-s sätestatud nõuetele. Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel.

3-14-52883 oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte alusel. Seejuures ei ole kaebaja ise vanglaametniku taandamist taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1272 ka selles osas õiguspärane. VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Praegusel juhul on vaideotsuse allkirjastanud inspektorkontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitu suhtes või leiab, et vaie tuleks rahuldada, on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja selle rakendamist eraldi taotlemata ei anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut. Samas oleks halduse hea tava ja vaidemenetluse eesmärgiga paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes on vastav menetlus algatatud. Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Küll aga tuleneb HMS § 82 p-st 6, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte aga alles vaideotsuses. Samuti tuleb arvestada HMS § 5 lg-s 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte alles vaideotsuses kuu aega hiljem vastava taotluse saamisest peale seda, kui kaebaja oli talle määratud karistuse juba ära kandnud. Kuigi käskkirja peatamise taotluse lahendamise puhul on tegemist kaalutlusotsusega, ei tähenda see, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsuse juhul, kui selle tegemiseks on esitatud taotlus. Juhul, kui vastav taotlus on esitatud, siis tuleb haldusorganil taotlust igal juhul menetleda ja võtta arvesse taotluse eesmärki ja sisu ning see lahendada seaduses sätestatud korras. Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamisega viivitamisel ja selle lahendamisel alles vaideotsuses oli õigusvastane. Kohus ei tohi teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja väite, nagu oleks haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist ebapiisavalt põhjendatud. Tallinna Vangla otsus, millega jäeti kaebaja taotlus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1272 täitmise peatamiseks rahuldamata, ei ole praeguse vaidluse esemeks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(9)

3-14-52883

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-52883 saatjaga, hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja oli kodukorra p-st 4.1 teadlik ning 05.09.2014 kella 10.30 paiku eiras kaebaja vanglateenistujast ametniku korraldust panna käed selja taha, asetades käed külgede peale kõrvale. Et kaebaja ei pannud käsi seljale, vaid külgedele vöö piirkonda, on kaebaja ise menetluses läbivalt kinnitanud. Kaebaja ainus etteheide apellatsioonimenetluses seonduvalt vaidlusaluse intsidendiga on, et vanglaametnik oleks pidanud andma kaebajale korduva korralduse käte selja taha panemiseks ning seda tegemata jättes nõustus ametnik vaikimisi korralduse ebakorrektse täitmisega. See seisukoht ei ole õige. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise seisukohalt ei ole oluline, mitu korda oleks vanglateenistuse ametnik võinud oma korraldust korrata – VangS § 67 p 1 rikkumise tuvastamiseks piisab, kui kinnipeetav ei allu ka vanglateenistuse ametniku ühekordsele korraldusele. Et vanglateenistuse ametnik ei nõustunud kaebaja poolt korralduse ebakorrektse täitmisega, nähtub ametniku 05.09.2014 ettekandest nr 2142 (tl 32).

3-14-52883 3) hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt; 4) kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.“ Eelnevast nähtuvalt ei ole VangS § 651 lg 4 mõttetu, sest näitab kokkuvõtvalt ära, millised piirangud tulenevad kinnipeetavale kartserikaristusest ning lisaks on mõnede lisapiirangute puhul võimalik rakendada diskretsiooni, mida sellisel puhul tuleb käskkirjas ka põhjendada. Praegusel juhul oli vaidlustatud käskkirjas kaebaja suhtes kohaldatud VangS §-des 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) sätestatud piiranguid. Niisiis piirati kaebaja õigusi üksnes kartserikaristuse olemusest tulenevalt ning ka kauplusest kaupade ostmist vaid kartseris mittelubatud kaupade osas. Järelikult ei pidanud vangla seda käskkirjas, arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohti, täiendavalt põhjendama, kuid samas ei ole eesmärgipäratu ega sisutu ka VangS § 651 lg 4.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.