Xi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 770 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.02.2010 – 06.06.2013 ning porgandi- ja õunavaba dieedi mittekohaldamise tõttu
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt Xi kasuks välja hüvitise 250 eurot ja menetluskulu 15 eurot.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Xi hüvitamiskaebus täies ulatuses rahuldamata ja tema poolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda ning muuta sellega osaliselt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 06.10.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 10.02.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 23-24p), milles märkis, et viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.02.2010–06.06.2013, kuid talle oli tagatud vähem kambri põrandapinda, kui on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt nõutav. Samuti märkis isik kahju hüvitamise taotluses, et tal on porgandi ja õuna allergia. Tallinna Vangla oli sellest teadlik, aga ei võimaldanud talle porgandi ja õunavaba menüüd ajavahemikul 15.02.2010–07.06.2013. Taotluse esitajal tuli süüa toitu, mis tekitas allergiaid ja sellega kaasnevaid ebameeldivusi. Samuti on isikul probleemid südamega ja vangla oli ka sellest teadlik. Kuigi isik oli pöördunud korduvalt arsti poole kaebusega, et tal ei ole piisavalt õhku, kuna ta viibis kambris koos viie teise kinnipeetavaga, ei võtnud vangla midagi ette. X taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 770 eurot.
2.X esitas 23.04.2015 kaebuse (tl 1-15) Tallinna Halduskohtule, milles palus mõista talle välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 10 770 eurot seoses ebapiisava kambri põrandapinnaga Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.02.2010–06.06.2013 ning porgandi ja õunavaba menüü võimaldamata jätmisega, millega alandati tema inimväärikust. Kaebuse põhiväited kordasid vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse väiteid. Kaebaja märkis täiendavalt, et Tallinna Vangla on jätnud tähtaegselt tema kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata.
3.Tallinna Vangla vastas 05.05.2015 vastuseks kohtunõudele (tl 22), et ei ole selleks ajaks kaebaja kahju hüvitamise nõudele veel vastanud.
4.Tallinna Halduskohus edastas 11.06.2015. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
5.Tartu Halduskohus jättis 09.03.2016. a otsusega kaebuse läbi vaatamata kuni 08.02.2012 toimunud kinnipidamist puudutavas osas ning ülejäänud osas rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 250 eurot. Halduskohus märkis, et isik viibis perioodil 09.02.2012–06.06.2013 Tallinna Vanglas kinnipeetavana avatud eluosakonnas kambrites, kus WC asus kambris. Tulenevalt Riigikohtu praktikast lähtus halduskohus isikliku ruumi arvestamisel kambri üldpinna ja seal viibinud isikute jagatisest. Perioodil 09.02.2012–06.06.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 484 päeva, millest 267 päeva kambrites, kus võttes arvesse ka kambris asunud tualettruumi, oli ruumi ühe kinnipeetava kohta 2,7-2,8 m2. Ülejäänud ajal oli ruumi ühe kinnipeetava kohta enam kui 3 m2. EIK praktika kohaselt võib teatud juhtudel alla 3 m2 jääv isiklik põrandapind olla inimväärikust alandav, kuid seejuures tuleb Riigikohtu praktika kohaselt arvestada ka kaebaja liikumisvõimalusi. Kuivõrd kaebaja viibis avatud eluosakonnas, sai ta justiitsministri
30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lg 1 kohaselt liikuda oma osakonna piires vähemalt neli tundi päevas. Samuti oli tal võimalik käia vangistusseaduse (VangS) §-s 55 lg 2 alusel ette nähtud tunniajalisel jalutuskäigul. Halduskohus nentis, et võimalus liikuda osakonna piires oli mõningase leevendava mõjuga. Olukorrale tuli kasuks ka võimalus osaleda sotsiaalprogrammides või pikaajalistel kokkusaamistel. Halduskohus asus siiski seisukohale, et kaebaja kinnipidamine kambrites, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda alla 3 m2, oli õigusvastane ning alandas tema inimväärikust. Porgandi- ja õunavaba dieedi tagamata jätmise osas märkis halduskohus, et VangS § 47 lg 3 kohaselt on vanglal kohustus pakkuda kinnipeetavale dieettoitlustamist üksnes arsti ettekirjutusel. Kuigi kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on vangla meditsiinitöötajatele kurtnud, et tal on porgandi ja õuna suhtes allergia, ei pidanud arst vajalikuks kaebajale dieettoitlustamist määrata. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata, kas Tallinna Vangla arstide otsus jätta kaebajale dieettoitlustamine määramata, oli õigustatud või mitte. Kuivõrd praegusel juhul kaebajale dieettoitlustamist ei määratud, ei pidanud Tallinna Vangla lähtuvalt VangS § 47 lg-st 3 seda kaebajale ka pakkuma, mistõttu ei olnud vastustaja tegevus selles osas õigusvastane. Halduskohus tuvastas, et kaebajat hoiti õigusvastastes tingimustes 267 päeva ja pidas õiglaseks hüvitiseks 250 eurot. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja ka menetluskulu summas 15 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla esitas Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 250 eurot ning menetluskulud. Tallinna Vangla palub teha asjas uus otsus ja jätta kaebus tervikuna rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi, jätnud arvestamata olulised EIKi ja siseriiklikus kohtupraktikas tunnustatud seisukohad, mis on viinud vale otsuse tegemiseni. Apellatsioonkaebuse väited on järgmised: - Halduskohus jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks, mistõttu on hüvitis välja mõistetud põhjendamatult. Käesoleval juhul viibis kaebaja avatud osakonnas, mistõttu olid talle täiendavad liikumisvõimalused tagatud, mis omakorda kompenseerisid ebapiisavat põrandapinda. Arvestades kaebaja liikumisvõimalusi kogumis ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekkinud. Halduskohtu otsuse kohaselt oli 267 päeva jooksul kaebajale valdavalt tagatud 2,82 m2 isiklikku põrandapinda kambris. See on üksnes 0,18 m2 võrra väiksem kui kohtupraktikas aktsepteeritav 3 m2. Sellist erinevust on isikul praktikas võimatu tajuda. Sedavõrd väiksest pinnaerinevusest ei saanud kaebajale tekkida ka mittevaralise iseloomuga kahju. Vangla ei ole hoidnud kaebajat väiksema suurusega kambrites hooletusest tulenevalt, vaid lähtus seejuures siseriiklikust regulatsioonist. Isikule oli siseriiklikule õigusele vastav kambripind tagatud, mida täiendasid ulatuslikud liikumisvõimalused. Seega ei ole kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas olnud inimväärikust alandav ega õigusvastane, mistõttu ei ole põhjendatud ka rahalise hüvitise väljamõistmine.
-
-
Vastustaja lisas apellatsioonkaebusele ka andmed kambrite pindalade, kus kaebaja viibis, ja seal viibinud isikute arvu kohta vaidlusalusel perioodil. Halduskohus ei ole kaebuse lahendamisel võtnud arvesse seda, et kaebaja ei viibinud alla 3 m2 suuruse kambripinna tingimustes pikaajaliselt ning perioodid vaheldusid ajavahemikega, mil isikule oli tagatud oluliselt rohkem kambripinda. Pikim järjestikune periood, mil isikule oli pinda tagatud alla 3 m2, oli 45 päeva, mida ei ole põhjust pidada pikaajaliseks. Tallinna Vangla ei pea usutavaks, et kaebajale sai tekkida mittevaraline kahju ainuüksi kambripinna ruutmeetrite arvust tulenevalt, kuna muid puudusi vangistustingimustes halduskohus ei tuvastanud. Halduskohus on jätnud hüvitise väljamõistmisel põhjendamatult arvesse võtmata, et kaebaja ei kasutanud oma õiguste kaitseks esmaseid õiguskaitsevahendeid. See iseenesest tingib kaebuse rahuldamata jätmise.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsuse peale samuti apellatsioonkaebuse, kuid loobus sellest 04.05.2016. a avaldusega, mille Tartu Ringkonnakohus võttis 10.05.2016. a määrusega vastu.
8.Vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik kulud vastustaja kanda. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema inimõigusi on rikutud. Avatud osakond vanglas ei suurenda isikute elamispinda. Antud osakonnas oli peale kaebaja veel ligi 60 kinnipeetavat. Seadus nägi ette igale kinnipeetavale 4 m2 elamispinda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas ja mõistis Tallinna Vanglalt Xi kasuks välja hüvitise 250 eurot ning menetluskulu 15 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab Xi hüvitamiskaebuse täies ulatuses rahuldamata ja tema poolt kantud menetluskulud tema enda kanda ning muudab sellega osaliselt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus muutmata.
10.Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja perioodil 09.02.2012–06.06.2013 Tallinna Vanglas kinnipeetavana avatud eluosakonnas. Nähtuvalt vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest oli neist 267-l päeval kaebaja kambripind alla 3 m2 ja jäi vahemikku 2,70 – 2,82 m2, s. h kambripind vahemikus 2,70 – 2,75 m2 oli kaebajale tagatud 7 päeva vältel, pind suurusega 2,77 m2 oli Xile tagatud 69-l päeval ning 191l päeval oli kaebajal kasutada kambripinda suuruses 2,82 m2. Ülejäänud päevadel viidatud ajavahemikust oli kaebaja isiklik pind kambris üle kolme ruutmeetri. Halduskohus leidis, et kõigi nende päevade osas (267 päeva), mil kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2, olenemata talle tagatud täiendavast liikumisvõimalusest, oli tegemist kaebaja inimväärikuse alandamisega tulenevalt sellest, et kambritingimused olid õigusvastased ja see tingis ka kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmise.
11.Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus jättis põhjendamatult arvestamata need olulised asjaolud ja kohtupraktikast tulenevad seisukohad, mis välistavad
võimaluse lugeda isegi alla 3 m2 suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks, mistõttu on ka kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine olnud põhjendamatu. Halduskohus on iseenesest õigesti tuvastanud, et kaebajale oli vähem kui 3 m2, kuid enam kui 2,5 m2 põrandapinda tagatud 267-l päeval ja seda vahemikus 2,70 – 2,82 m2 kogu vaidlusaluse perioodi 484-st päevast. Kogu viidatud perioodi jooksul viibis kaebaja Tallinna Vangla avatud osakonnas, kus kambrite uksed olid päeva jooksul avatud nelja tunni vältel, millisel ajal oli kaebajal seega võimalus oma osakonna piires vabalt ringi liikuda. Lisaks oli kaebajale tagatud võimalus igapäevaseks tunniajaseks jalutuskäiguks värskes õhus ning kaebaja osales ka vangla poolt pakutavas taasühiskonnastavas tegevuses ning vangla võimalda talle ka kokkusaamisi. Kambripinna ebapiisavast suurusest tulenev võimalik mittevaraline kahju saaks isikul tekkida juhul, kui sellega kaasneb ka vähene liikumisvõimalus. Käesoleval juhul on kaebajale olnud tagatud täiendavad liikumisvõimalused ning kaebaja viibis avatud osakonnas, mistõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul pelgalt isikule tagatud olnud kambripinna 484-st päevast 267-l päeval alla 3 m2 jäävast suurusest järeldada kaebajale mittevaralise kahju tekkimist, mis tingiks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse, pidades silmas, et muid puudusi Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes tuvastatud ei ole.
12.Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on esmalt käsitlenud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitanud küsimust, kas VSKE § 6 lg-ga 6 kuni 31.12.2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-14). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v. r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v. r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v. r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSKE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata,
millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Käesolevas asjas ei ole ka halduskohus tuvastanud, et oleksid esinenud puudused muudes kinnipidamistingimustes. Lisaks on halduskohus ise tõdenud, et kaebaja viibis kogu perioodi vältel avatud osakonnas, mistõttu ei piirdunud tema liikumisvõimalused vaid kambris viibimise ja igapäevase tunniajase jalutuskäiguga. Nagu juba märgitud, osales kaebaja ka Tallinna Vanglas viibides sotsiaalprogrammides ning talle võimaldati kokkusaamisi, mis samuti on taganud talle võimaluse viibida täiendavalt oma kambrist väljas. Seega olid kaebajale ringkonnakohtu hinnangul ka nende 267 päeva jooksul tagatud ulatuslikud täiendavad liikumisvõimalused, mistõttu ei saa käesoleva asja lahendamisel pidada õigeks üksnes kambripinna ruutmeetrite arvule tuginedes kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmist. Arvestades isikule tagatud olnud liikumisvõimalusi kogumis, ei ole kaebajale ringkonnakohtu hinnangul mittevaralist kahju tekkinud, sest üksnes kambripind vahemikus 2,5-3 m2 ei saanud kaebajale põhjustada mittevaralist kahju, kuna kambripinna suurust kompenseerisid täiendavad liikumisvõimalused. Ka EIK on 06.02.2014. a otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öelnud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. EIK 12.03.2015. a lahendis asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia ei tuvastanud kohus samuti art 3 rikkumist ja asus seisukohale, et ka kinnipeetava isiklik ruum kambris, mis jääb alla 3 m2, ei ole alati automaatselt art 3 rikkumine.
13.Rahas hüvitatava kahju mittetekkimist kaebajal kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suuruse pinna nõudest oli ka neil 267-l päeval tegelikkuses väga väike, vaid 0,30-0,18 ruutmeetrit (2,70 – 2,82 m2). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist vahet 3 m2 suuruse kambripinnaga isiku kohta ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks kaebajale kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus kaebuse lahendamisel samuti arvesse võtnud seda, et kaebaja ei viibinud alla 3 m2 suuruse kambripinna tingimustes pikaajaliselt ning sellised perioodid vaheldusid pidevalt ajavahemikega, mil isikule oli tagatud oluliselt rohkem kambripinda – üle 3 m2. Võttes arvesse, et kaebaja viibimine kambrites erines periooditi ning vähesem ruum kambrites vaheldus pidevalt ulatuslikuma isikliku ruumi esinemisega, ei saa ainuüksi kambripinna suurust pidada inimväärikust alandavaks. Halduskohus ei ole Xile hüvitist välja mõistes arvesse võtnud, et kaebaja ei viibinud ka neil 267-l päeval alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris järjest või väga pikkade perioodide jooksul. Pikim järjestikune periood, mil kaebaja oli alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris, on asja materjalidest nähtuvalt 45 päeva, mida ei ole põhjust pidada veel selliseks ajaperioodiks, mis muudaks 2,70 – 2,82 m2 isikliku pinnaga kambris mitmekesi viibimise kaebaja inimväärikust alandavaks ja seda eriti tingimustes, kus kaebajale olid tagatud ka täiendavad liikumisvõimalused. Valdavas osas viibis kaebaja perioodil 09.02.2012–06.06.2013 alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris järjest 10-20 päeva vältel, misjärel oli kaebajale jälle teatud ajaks tagatud suurem kambripind. Seega olid kõik perioodid, mil kaebajale oli kambris tagatud vähem kui 3 m2 isiklikku pinda, suhteliselt lühiajalised ning vaheldusid perioodidega, mil isikule oli kambris tagatud märksa suurem isiklik ruum. Nagu juba varem märgitud, on asja materjalidest nähtuvalt vaidlusalusel perioodil valdaval osal ka
neist 267-st päevast, s. o 191-l päeval, olnud kaebajale tagatud kambri pinda 2,82 m2, mis on üksnes 0,18 m2 võrra väiksem, kui 3 m2. Seega oli enamuse päevade osas viidatud 267-st tegemist sedavõrd vähese erinevusega nõutavast kolmeruutmeetrisest kambripinnast kinnipeetava kohta, et ilmselt on nii väikest pinnaerisust kaebajal kambris praktiliselt võimatu tajuda, mistõttu ei ole ka tõenäoline, et kaebajale oleks saanud isegi sedavõrd vähesest pinnaerinevusest tekkida mittevaraline kahju, milline peaks kuuluma Tallinna Vangla poolt rahaliselt hüvitamisele.
14.Eeltoodut arvesse võttes ei pea ringkonnkohus erinevalt halduskohtust usutavaks, et kaebajale sai viidatud 267 Tallinna Vanglas viibitud päevaga seonduvalt tekkida mittevaraline kahju ainuüksi kambripinna ruutmeetrite arvust tulenevalt, kuigi muid puudusi vangistustingimustes tuvastatud ei ole ja kaebajale, kes viibis vangla avatud osakonnas, olid samaaegselt tagatud ühetunnine jalutuskäik, neljatunnine võimalus viibida päevas väljaspool oma elukambrit ning osavõtt vangla poolt pakutavatest taasühiskonnastavatest tegevustest ja ka kokkusaamised lähedastega. Lühiajalisi perioode, mil kaebajale oli tagatud siseriiklikele normidele vastav kambripind, kuid mis siiski jäi osaliselt alla 3 m2 isiku kohta, ei saa ringkonnakohtu hinnangul seetõttu pidada kaebaja inimväärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks, mis põhjustasid kaebajale mittevaralise kahju ja seetõttu ei ole põhjendatud ka Xile kahjuhüvitise väljamõistmine. Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb seega tühistada osas, millega hüvitamiskaebus osaliselt rahuldati ja ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab Xi hüvitamiskaebuse täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.
Madis Ernits
Tanel Saar
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.