Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel 06.10.2016, Tartu 3-15-2116 Enn Tuuma kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsus Enn Tuuma apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Enn Tuum Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsus ja jätta E. Tuuma kaebus läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla registreeris 10.06.2015 E. Tuuma kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles Tartu Vanglalt välja mõista 13 261 eurot, kuna ta viibis vähese isikliku ruumiga kambrites 30.12.2009-05.01.2010, 14.-16.04.2010, 23.04.-24.11.2010, 08.12.2010-09.03.2011, 11.03.15.12.2011, 20.12.2011-05.01.2012 ja 08.02.07.03.2012 ning sellele lisandub õhupuudus kambris, sest akent ei olnud võimalik täielikult avada ja ventilatsioon ei andnud piisavalt õhku, mistõttu tal tekkisid peavalud ja tasakaaluhäired ning ta pidi magama põrandal. E. Tuum leidis, et kuna kambris oli ruumi ühele inimesele 2,79 m2, siis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi Tartu Vangla rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3.
2.Tallinna Vangla jättis 10.08.2015. a vastusega nr 1-13/165-2 kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi enne 24.11.2010 ning jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi alates 08.12.2010.
E. Tuum esitas 23.08.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 13 261 eurot seoses kinnipidamistingimustega ajavahemikel 30.12.2009-05.01.2010, 14.-16.04.2010, 23.04.-24.11.2010, 08.12.2010-09.03.2011, 11.03.15.12.2011, 20.12.2011-05.01.2012 ja 08.02.-01.04.2012. Kaebaja selgitas, et talle ei võimaldatud isiklikku ruumi vähemalt 3 m2, mis on EIÕK art 3 rikkumine, ning talle ei tagatud piisavalt õhku ja õhupuuduse tõttu tekkisid tal tervisehäired. E. Tuuma väitel sai ta enda õiguste rikkumisest teada 15.11.2013 ajalehest Postimees, seega on ta õigeaegselt kahju hüvitamise taotluse esitanud. E. Tuum palus 06.09.2015 puuduste kõrvaldamise avalduses hüvitis summas 13 261 eurot välja mõista kannatuste kogumis, milleks on kambris isiklik ruum alla 3 m2 vabaks liikumiseks, õhupuudus kambris, millest oli terviserike, mistõttu ta pidi magama põrandal. E. Tuum märkis 13.09.2015 puuduste kõrvaldamise avalduses, et terviserikkega põhjustatud kahju suuruseks on 1261 eurot ja inimväärikuse alandamisega põhjustatud kahju suuruseks on 12 000 eurot.
4.Tartu Halduskohus tagastas 05.10.2015. a määrusega kaebuse osas, milles E. Tuum taotleb mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemike 30.12.2009-05.01.2010, 14.-16.04.2010 ja 23.04.24.11.2010 eest ning võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse.
5.Tartu Halduskohus jättis 16.03.2016. a otsusega E. Tuuma kaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et Tartu Vanglas on ühe kinnipeetava jaoks põrandapinda vähemalt 4 m2, mis on EIK kujundatud standardiga kooskõlas ning kuna ühe kinnipeetava jaoks on kambris põrandapinda rohkem kui 3 m2, siis ei ole kaebajal alust ainult sellele väitele tuginedes mittevaralise kahju hüvitist nõuda. Kohus leidis, et kaebajal oli võimalik piisavalt ööpäevas viibida väljapool oma elukambrit ning ei ole alust rääkida kaebaja inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisest. Kohus märkis, et kuna kaebaja avaldas, et peavalud olid tal juba vabaduses ning ta on peavalusid kaevanud tervishoiutöötajale juba 2009. a ning 2010. a novembris diagnoositi tal kolmiknärvi neuralgia, ei saa ajaliselt hilisemad sündmused olla kaebaja terviserikete põhjustajaks ega vahetuteks tagajärgedeks, mistõttu ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi kambri õhuvahetuse osas pidada õigusvastasteks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.E. Tuum esitas 07.04.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsus ning mõista välja 1189,60 eurot terviserikkega põhjustatud kahju eest ja 6000 eurot selle eest, et talle ei võimaldatud ajavahemikul 08.12.201001.04.2012 kambris põrandapinda 3 m2 vabaks liikumiseks. Kaebaja leiab, et kohtuotsus ei ole kooskõlas tema poolt kirjutatuga. Kaebaja väitel on kohus andnud vale hinnangu põrandapinna suurusele, et kambris on ette nähtud 2,5 m2 põrandapinda ning on andnud ebaõige hinnangu, et Tartu Vanglas on ühe kinnipeetava kohta kambris põrandapinda rohkem kui 3 m2. Kaebaja leiab, et õhuvahetuse osas kohtu poolt kirjutatu tuleb ringkonnakohtul ümber hinnata ja on vasturääkiv, kuivõrd õhupuudust on tunnistanud Tartu Vangla ka ise. Kaebaja väitel oli vabaks liikumiseks põrandapinda tal kambris 2,84 m2, mis on EIÕK art 3 rikkumine, millele lisandub asjaolu, et ta pidi magama põrandal ja ka haigus.
7.Tartu Vangla esitas 02.05.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta E. Tuuma apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et Tartu Vanglas on ilma tualettruumi arvestamata kambri pindalaks 8 m2 ja isiklikku ruumi kambris ühe kinnipeetava kohta on 4 m2, mis on kooskõlas nii kehtiva õiguse kui ka EIK praktikaga. Vastustajale jääb arusaamatuks, milles seisneb otsuse vasturääkivus, kuivõrd kohus on arusaavalt põhjendades jõudnud järeldusele, et õhuvahetuse osas ei saa kambri tingimusi pidada õigusvastaseks. Vangla ei eita, et ventilatsiooniavade ette on julgeolekukaalutlustel kinnitatud plaadid ja
neisse puuriti auke, kuid sellest ei saa järeldada, et vastustaja on tunnistanud ebapiisavat õhuringlust kambris.
8.E. Tuum selgitas 06.09.2016. a seisukohas, et ta ei ole hilinenud kahju hüvitamise taotluse esitamisega Tartu Vanglale, sest ta sai põrandapinda puudutavast temaatikast teada 15.11.2013 ajalehest Postimees ja ta esitas kahju hüvitamise taotluse 10.06.2015, seega 1 aasta ja 5 kuud peale teadasaamist. Veel märgib E. Tuum, et on ka õhupuuduse osas esitanud 3 aasta raames kahju hüvitamise taotluse, sest katteplaatidele hakati auke puurima 2013. a 3-4 kvartalis, millisel ajavahemikul saeti ka akende eest trellid maha, et saaks akent avada. E. Tuum toob välja, et tema kahjuhüvitamise periood on eeluurimisosakonnas viibitud aeg, s.o 08.12.201009.03.2011, 11.03.-15.12.2011, 20.12.2011-05.01.2012 ja 08.02.-01.04.2012.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et olenemata E. Tuuma apellatsioonkaebuse sisust tuleb Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsus tühistada ja E. Tuuma kaebus jätta läbi vaatamata.
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15.01.2014. a otsus nr 3-3-1-71-12, p 13.3; 13.11.2008. a otsus nr 3-3-1-26-08, p 11; 11.03.2004. a otsus nr 3-3-1-8-04, p 24; 16.10.2002. a otsus nr 3-3-1-41-02, p 15). Seega on ringkonnakohtul käesolevas asjas õigus kontrollida, kas halduskohus on E. Tuuma kaebuse õigesti menetlusse võtnud.
11.Halduskohus lahendas E. Tuuma kaebuse ajavahemike 08.12.2010-09.03.2011, 11.03.15.12.2011, 20.12.2011-05.01.2012 ja 08.02.-01.04.2012 osas, leides 05.10.2015. a määruses (tl 48-49p), et kaebaja jätkuv viibimine Tartu Vanglas algas 08.12.2010, kuid enne seda on ta Tartu Vanglast pika- ja lühiajalisemalt eemal viibinud, mistõttu on ajavahemikud 30.12.2009-05.01.2010, 14.-16.04.2010 ja 23.04.-24.11.2010 käsitletavad eraldi ajavahemikust, mis algab 08.12.2010, ning kaebaja taotlus ei ole 30.12.2009-05.01.2010, 14.16.04.2010 ja 23.04.-24.11.2010 osas tähtaegne. Eeltooduga on kaebaja ka nõustunud. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla registreerinud kaebaja poolt esitatud kahju hüvitamise taotluse 10.06.2015 ning kaebus halduskohtusse on saabunud 24.08.2015 (koostamise kuupäevana on märgitud 23.08.2015). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud vangla poolt taotluse lahendamisest arvates tähtaegselt, küll aga on küsimus selles, kas taotlus kahju hüvitamiseks esitati vanglale riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul. Nimelt sätestab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust või selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kui taotlus vanglale esitati tähtaja rikkumisega ning selle ennistamiseks alus puudub, siis isegi kui vangla taotluse sisuliselt lahendas (st rahuldamata jättis), saab järeldada, et kaebaja ei järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda ning halduskohus menetles kaebust - perioodide 08.12.2010-09.03.2011, 11.03.-15.12.2011, 20.12.2011-05.01.2012 ja 08.02.01.04.2012 osas vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet - alusetult.
12.Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (Riigikohtu 06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, mil kaebaja paigutati Tartu Vanglasse. Vastustaja andmete (tl 18) kohaselt paiknes kaebaja Tartu Vanglas järgmiselt: 24.11.-02.12.2009, 23.12.2009-05.01.2010, 06.-07.04.2010, 14.-16.04.2010, 23.04.-24.11.2010 ja 08.12.2010-01.04.2012, millest on kaebaja nimetanud kahju hüvitamise taotluses ja ka kaebuses järgmisi perioode: 30.12.2009-05.01.2010, 14.-16.04.2010, 23.04.24.11.2010, 08.12.2010-09.03.2011, 11.03.-15.12.2011, 20.12.2011-05.01.2012 ja 08.02.-01.04.2012. Kaebaja nimetatud perioodidest viibis ta kambris koos teise kinnipeetavaga järgmistel perioodidel: 30.12.2009-05.01.2010, 14.-16.04.2010, 23.04.24.11.2010, 08.12.201009.03.2011, 11.03.-15.12.2011, 20.12.2011-05.01.2012 ja 08.02.01.04.2012, millisel juhul pidi kaebaja peaaegu koheselt kahekesi kambris viibimisest alates hakkama tajuma väidetavat ruumi- ja õhupuudust ning tunnetama ka sellega kaasnevat mõju. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme viimase aastaga enne taotlusega vangla poole pöördumist, lähtudes RVastS § 17 lg-st 3. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kahju hüvitamise taotluse Tartu Vanglale esitas kaebaja 10.06.2015, ei ole kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel halduskohtu poolt menetletud perioodide osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3aastasest tähtajast. RVastS § 17 lg 3 seob kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ajalehest artikli lugemisega, nagu väidab kaebaja, sest see ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Seega, kuna ajaleheartikkel ei puuduta väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline, millal kaebaja ajaleheartiklit luges, mistõttu on ebaõige kaebaja poolt siduda kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja algusmomenti ajaleheartikli lugemisega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et juhul kui kaebaja ka oleks vanglale esitanud tähtaja ennistamise taotluse, ei oleks vangla saanud taotluse esitamise tähtaega siiski ennistada. Haldusmenetluse seaduse § 34 lg 3 sätestab, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta.
14.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus (VangS). VangS § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on
kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12).
15.HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 pst 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Õigusalases kirjanduses (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, Juura 2031, lk 504, alajaotus B, II, 1) on selgitatud, et kui kohus ei ole puudusi sisaldavat kaebust HKMS § 121 lg 1 alusel tagastanud, siis tuleb kaebus läbi vaatamata jätta ning kuivõrd tegemist on puudustega, mis asja sisulist läbivaatamist takistavad, siis ei ole ka kohtu kaalumisõigust sätestatud. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus.
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus ei ole tähtaegselt esitatud ka halduskohtu poolt otsusega lahendatud perioodide osas, seega ei ole kaebaja läbinud selles osas nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust ja halduskohus on otsusega ebaõigesti vaadanud selles osas E. Tuuma kaebuse läbi. Eelnevat arvestades ning juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 4, § 151 lg 1 p-st 1 ja § 200 p-st 5 ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsuse ja jätab E. Tuuma kaebuse läbi vaatamata.
17.Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 155 lg 6 kohaselt kaebuse läbi vaatamata jätmisel ja menetluse lõpetamisel on HKMS §-s 43 sätestatud tagajärjed. HKMS § 43 lg 2 kohaselt kaebuse tagastamine ja läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
18.HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p 2 või p 3 või lg 2 alusel. Tartu Halduskohus vabastas 05.10.2015. a määrusega E. Tuuma kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Tartu Ringkonnakohus jätkas 14.04.2016. a määrusega (tl 99-100p) kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Seega oli kaebaja nii haldus- kui ka ringkonnakohtus riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud, mistõttu puudub käesolevas asjas kaebaja poolt tasutud riigilõiv, mis kuuluks HKMS § 104 lg 5 p-le 3 tuginevalt kaebuse läbivaatamata jätmisel kaebajale tagastamisele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.