Korrakaitse › Vanglad

Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu, selgitades, et kaebajat karistati selle eest, et ta ei teavitanud viivitamatult, et kinnipeetav J. Roots paigutas tema kambrisse keelatud esemed. Ta sai keelatud esemetest teada, kuid ei teavitanud neist enne, kui kuulis, et osakonnas toimub läbiotsimine. Seega on talle ette heidetud rikkumise koosseis täidetud. Kaebajat ei karistatud mitte teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest, vaid selle eest, et ta ei teavitanud vanglaametnikke viivitamatult.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et 4. juulil 2015 kella 16.35 paiku võeti Tartu Vanglas K.-R. Reva kambri (kus ta viibis üksinda) läbiotsimisel ära keelatud esemetena radiaatori vahelt umbes 20 meetrit isevalmistatud nööri ja isevalmistatud veekeeduseade ning isevalmistatud süütamisvahend WC riiuli pealt. Kinnipeetav loovutas esemed vabatahtlikult. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 p 1 keelab vanglas nöörid ja p 3 süütamisvahendid. Isevalmistatud elektriseadmete keelatus tuleneb Tartu Vangla kodukorra punktist 7.1.26.

Halduskohtu hinnangul ei leidnud tõendamist K.-R. Reva väide, et keelatud esemed paigutas tema kambrisse kinnipeetav J. Roots ning kaebaja teavitas peavalvekeskust kella 14.50, 15.00 ja 16.15 ajal, kusjuures esimest korda teavitas ta vanglaametnikke juba kambrist nr 2004, kus ta teada sai, et tema kambrisse nr 2006 on keelatud esemed paigutatud.

Kambrist valvuriruumi helistades suunatakse kõne peavalvekeskusesse, kui valvuriruumis kedagi ei viibi. Distsiplinaarmenetluses on tuvastatud, et K.-R. Reva teavitas tõepoolest peavalvekeskust, kuid vastav info jõudis valvuriteni juba siis, kui kaebaja kamber oli korraliselt läbi otsitud. Kohus järeldas sellest, et kaebaja teavitas peavalvekeskust alles vahetult enne 16.35 toimunud läbiotsimist. See haakub kaebaja enda 4. juuli 2015 seletusega, milles ta tunnistab, et oli palunud J. Rootsil keelatud asjad oma kambrist ära viia, kuid kella 16.15 ajal kuulis ta, kuidas teises kambris teostatakse läbiotsimist, mispeale leidis ta keelatud esemed ja asjaoluga, et 14.50 ei olnud valvuriruum tühi ning kaebaja kõne ei saanud sel ajal peavalvekeskusesse jõuda. Kaebajal olnuks võimalik teatada keelatud esemetest ka näost-näkku kella 15 ajal eluosakonda sulgevatele vanglaametnikele, kuid ta jättis selle võimaluse kasutamata. Määrav ei ole, kas K.-R. Reva tõsikindlalt teadis kambris olnud keelatud esemetest enne kella 16.15 või mitte. Ta ise tunnistab, et J. Roots teatas talle keelatud esemete tema kambrisse peitmisest. Seetõttu oleks ta ka tavapärase hoolsuse korral pidanud oma kambrisse naastes ka koheselt kontrollima, kas keelatud esemed asuvad endiselt kambris. Seda, et see ülesanne talle üle jõu ei käinud, näitab see, et läbiotsimise käigus teadis ta esemete asukohta ja andis need ise välja. Seega on tuvastanud, et K.-R. Reva ei teavitanud vähemalt hooletusest vanglaametnikke viivitamatult tema kambris asuvatest keelatud esemetest, kuivõrd viivitamatuks teavitamiseks ei saa pidada teavitamisega viivitamist enam kui tunni aja vältel või alles siis, kui esemete avastamine läbiotsimine käigus muutus väga tõenäoliseks. Esemeid tuleb pidada vangla julgeolekut ohustavateks, kuna nööriga (eriti arvestades selle pikkust) saab ohustada teisi isikuid ning veekeeduseade ja süütamisvahend põhjustavad muuhulgas tuleohtu ning ohtu isikute elule ja tervisele. Seetõttu oli täidetud VangS § 67 p 3 rikkumise koosseis. Käskkirjas on piisavalt argumenteeritud karistuse liik ja selle otstarbekus. Noomitus on kõige leebem distsiplinaarkaristuse liik, mistõttu ei ole kahtlust karistuse proportsionaalsuses. Seega puudub alus käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse rahuldamist ei tingi ka eksimused distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, kuna lõpuks õnnestus sellegipoolest tuvastada, et kaebaja peavalvekeskusesse helistas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

K.-R. Reva esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

K.-R. Reva on jätkuvalt seisukohal, et distsiplinaarmenetluses on tuvastamata kas kaebaja täitis keelatud esemetest viivitamata teatamise kohustuse või mitte. Menetluse läbiviija ei teinud midagi selleks saada teada kas kaebaja teavitas peavalvekeskust kella 15.00 ja 17.00 vahel. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et eeltoodu ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja kinnitusel teavitas ta peavalvekeskust kolmel korral, neist esimesel korral kella 14.50 kambrist nr 2004, mis iseenesest välistab distsiplinaarmenetluse koosseisu täitmise. Seetõttu on äärmiselt oluline tuvastada teate edastamise aeg.

Kaebajal puudus tegelik võimalus teavitada keelatud esemetest osakonda sulgema tulnud valvureid kella 15.00 ajal, kuna sel ajal viibisid juures teised kinnipeetavad, k.a J. Roots. Sektorite sulgemise tõttu ei saanud kella 15.00 ajal valvuriruumis kedagi olla, mistõttu kaebaja oma kambrist tehtud kõne läks otse peavalvekeskusse. Menetlusreegleid on oluliselt rikutud veel sellega, et distsiplinaarmenetluse viis läbi ja vaideotsuse koostas sama isik.

Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja osutab, et pärast läbiotsimist andis kaebaja ise seletuse, mille kohaselt sai ta keelatud esemetest teada kella 14.50 ajal M. Hainsare kambris, kuid ei helistanud valvuriruumi enne kui 16.15 ajal, kui kuulis, et osakonnas toimub läbiotsimine. Alles pärast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist muutis K.-R. Reva seletust ja väitis, et helistas valvuriruumi juba enne kella 15.00 M. Hainsare kambrist. 31. juuli 2015 menetlustoimingu protokolliga tuvastas vastustaja, et kaebaja teavitas peavalvekeskust keelatud esemetest. Kuid, kuna vastav teave jõudis valvuriteni alles pärast läbiotsimist, siis ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks info edastanud juba enne kella 15.00. Lisaks oli osakonna sulgemise ajal kaebajal teiste kinnipeetavate juuresolekuta võimalik valvureid suuliselt teavitada tema kambri sulgemise või valvuri tagasipöördumise ajal, kuid seda ta ei teinud.

Valvuriruumist suunatakse kõned peavalvekeskusse ainult juhul, kui valvuriruum on tühi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult K.-R. Reva kaebus rahuldamata jäetud. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud distsiplinaarrikkumise asjaolusid ja selgitanud miks ta peab kaebaja karistamist õiguspäraseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 neid siinkohal ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et ta ei ole toime pannud rikkumist, mille eest teda vaidlustatud käskkirjaga karistati, kuna teatas tema kambrisse pandud

keelatud esemetest koheselt neist teadasaamise järel, s.o täitis viivitamata teatamise kohustuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja argumendid piisavad halduskohtu seisukoha ümberlükkamiseks. K.-R. Reva tugineb eelkõige sellele, et kuna kella 15.00 ajal toimus eluosakonna sulgemine, siis sellel ajal kedagi valvuriruumis ei olnud ning vastavalt suunati tema kõne edasi peavalvekeskusse. See, et teade jõudis valvuriteni alles pärast läbiotsimise teostamist kella 16.35 ajal ei sõltunud aga kaebajast. Samas ei ole kaebaja jätkuvalt selgitanud, miks ta vahetult sündmuse toimumise järel väitis esemete leidmise ja nendest teatamise ajaks 16.15 ja hiljem seletust muutis. Samuti ei ole K.R. Reva selgitanud, miks pidas ta võimalikuks läbiotsimise ajal esemed ühes need kaebaja kambrisse pannud isiku nimega välja anda, kuid väidab, et ta ei saanud osakonna sulgemise ajal kell 15.00 esemetest suuliselt teatada, kartes oma julgeoleku pärast. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus puudub logi sisetelefonil tehtud kõnede kohta on kaebajal keerukas tõendada väidet varasema helistamise kohta. Käesolevas asjas ei saa aga asuda seisukohale, et tõendamiskoormuse panemine kaebajale oleks põhjendamatu. Iseenesest on logi puudumise tõttu raskendatud ka vastupidise tõendamine. Ringkonnakohus nõustub aga halduskohtu ja vastustajaga, et asjaolud kogumis osutavad sellele, et kaebaja tema väidetud ajal, s.o 14.50 ega 15.00 vastustaja ametnikele keelatud esemetest ei teatanud. Sellele viitab nii see, et teade keelatud esemete kohta jõudis valvuriteni alles pärast läbiotsimist, kaebaja enda algne selgitus sündmuste kohta, kui ka asjaolu, et 7. septembri 2015 menetlustoimingu protokolli (tl 46) kohaselt viibis vähemalt üks valvur valvuriruumis kaebaja väidetud esimese kõne ja teise kõne tegemise ajal, mistõttu kõne ei saanud jõuda peavalvekeskusse. Isegi silmas pidades võimalust, et kellaaja nimetamisel võib esineda mõningane ebatäpsus on väljaspool kahtlust, et kaebaja ei saanud kella 14.50 ajal teha sisetelefonil kõne enda väidetud asjaoludel. See omakorda, ühes asjaoluga, et K.R. Reva on distsiplinaarmenetluses algselt väitnud teatamist hilisemal ajal, seab kahtluse alla kaebaja väite ka kella 15.00 ajal kõne tegemise kohta. Seetõttu ei anna apellatsioonkaebuses esitatud alust asuda distsiplinaarrikkumise faktiliste asjaolude tõendatuks lugemise osas halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kaebus tuleks rahuldada seetõttu, et sama vastustaja ametnik on allkirjastanud kaevatava käskkirja ja osalenud vaidemenetluses vaideotsuse projekti koostajana.

Esmalt osutab ringkonnakohus sellele, et vangistusseaduse § 41 ls 2 järgi on vangla pädev lahendama vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Sellisena on vaidemenetlus vähemalt osaliselt vastustajale tema tegevuse osas enesekontrolli vahendiks. Ka haldusmenetluse seaduse § 73 lg 2 näeb ette võimaluse, et haldusorgan ise vaatab läbi tema tegevuse peale esitatud vaide. Seetõttu ei ole vaidega vaidlustatud haldusakti andnud ametniku osalemine vaidemenetluses m.h vaideotsuse projekti koostajana keelatud. Ka käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja vaide rahuldamata jätmise on otsustanud 4. üksuse juht M. Toom, mitte distsiplinaarmenetluses karistamise määramise käskkirja andnud E. Viiklaid. Teiseks märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui vaidemenetluses oleks aset leidnud oluline menetluslik rikkumine, ei järelduks sellest, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri oleks õigusvastane. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et puudused distsiplinaarmenetluses asjaolude väljaselgitamisel ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidemenetluses on täiendavalt kontrollitud kaebaja väidet keelatud esemest varasema teatamise kohta, kuid tema väide ei leidnud kinnitust.

Eeltoodu alusel jääb K.-R. Reva apellatsioonkaebus rahuldamata.

HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest oli kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, jääb HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Madis Ernits

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.