Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi 04.10.2016, Tartu 3-14-52921 Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla 22.10.2014. a vastuse nr 6-16/213-3 ja Viru Vangla ametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning tekitatud kahju eest hüvitise summas 25 000 eurot väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 09.04.2015. a otsus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Pokras Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Halduskohtu 09.04.2015. apellatsioonkaebus rahuldamata.
a
otsus
muutmata
ja Aleksei
Pokrase
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 03.11.2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Aleksei Pokras esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot seoses vanglaametnike poolt tema väärikuse alandamisega ja tervise kahjustamisega. Taotluse kohaselt avaldati 26.05.2014-02.06.2014 A. Pokrasele survet keeldumise eest tõusta püsti ja nimetada oma perekonnanimi, jäeti ilma ravimitest ja ei viidud jalutuskäikudele. Pärast vangla direktorile kaebuste ja kahjunõuete esitamist, hakati A. Pokrasele alates 03.06.2014 uuesti väljastama talle määratud ravimeid ja viima jalutuskäikudele, kuid see kestis kuni 01.07.2014. Taotluses kirjeldab A. Pokras üksikasjalikult, miks ja kuidas ei väljastatud talle perioodil 01.07.2014-27.07.2014 temale määratud ravimeid ja asjaolusid, miks teda ei viidud 25.07.2014-27.07.2014 jalutuskäigule. A. Pokras on välja toonud päevad, mil ta ei suutnud isegi põrandalt püsti tõusta tugeva seljavalu või peapöörituse ja hallutsinatsioonide tõttu pärast unetuid öid. A. Pokras selgitab, et kuna ta ei suutnud seljavalu tõttu panna käsi selja taha ja hoidis neid külgedel, teda jalutuskäikudele ei viidud. Vanglaametnikud rikkusid Viru Vangla kodukorra p-i 20.7, milles on öeldud, et osakonna valvurid väljastavad kinnipeetavatele ravimeid teatud kellaaegadel. Viru Vangla administratsioon ja ametnikud kohaldavad A. Pokrase suhtes piinamist ja ebainimlikku kohtlemist ning sunnivad perearsti arstiabi mitte osutama.
2.22.10.2014. a otsusega nr 6-16/213-3 jättis Viru Vangla A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.A. Pokras esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 22.10.2014. a vastuse nr 6-16/213-3 ja vanglaametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot. Kaebuse kohaselt jäeti kaebaja 26.05.2014-02.06.2014 ilma psühhiaatri ja perearsti väljakirjutatud ravimitest. Pärast kaebuste esitamist vangla direktorile, väljastati 03.06.2014-01.07.2014 uuesti ravimeid. Kaebaja on viibinud rohkem kui 270 päeva järjest kartseris, mille jooksul võetakse terveks päevaks ära madrats koos vooditarvetega. 03.07.2014 pärast neuroloogi soovitatud harjutuste tegemist algasid kaebajal ilma ravimeid võtmata tugevad nimmevalud, mis edaspidi tugevnesid, sest 14 tunni vältel ööpäevas ilma madratsita oli kaebaja sunnitud lamama betoonist kambripõrandal kartseririietes. Jättes kaebaja ilma psühhiaatri väljakirjutatud rahustitest ja unerohtudest, jätsid vanglaametnikud kaebaja ilma unest ja rahust, mille tulemusena tekkisid kaebajal kuulmis- ja nägemishallutsinatsioonid ja väga närviline agressiivne seisund. Kaebaja esitas kaebuseid vangla sisekontrollile, Viru prokuratuurile, Kaitsepolitseile ja Riigiprokuratuurile, et kahju tekkimist ära hoida või vähendada.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohtu 09.04.2015. a otsusega jäeti A. Pokrase kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse kohaselt on kaebaja rajanud oma nõude väidetele, et vanglaametnikul polnud tema tervisliku seisundi tõttu õigust nõuda käte seljale panemist ega jätta ta sellest keeldumise tõttu ilma arstiabita. Vastavat tegevust peab kaebaja nii enda inimväärikuse alandamiseks kui tervise kahjustamiseks. Kaebaja on aga tähelepanuta jätnud Viru Vangla kodukorra p-st 4.3 endale tuleneva kohustuse liikuda vangla territooriumil üldjuhul üksnes käed selja taga. Sellest saab vabastada ainult käte seljale panemist välistav tervislik seisund, tööülesanded või kantavad asjad. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kodukorra eelnimetatud sätte seaduses ettenähtud korras vaidlustanud. Seega on vangla kodukorra p 4.3 kaebaja suhtes kehtiv, ta oli kohustatud panema kambrist lahkumisel käed seljale ning selle järgimata jätmist on võimalik käsitleda kui soovimatust minna jalutuskäigule. Kaebuses on märgitud, et pärast kaebuse esitamist vangla sisekontrolli, alates augustikuust 2014 hakati kaebajat jalutuskäikudele viima, kuigi ta ei saanud endiselt käsi selja taha panna ja pani need oma külgedele. Nõustuda saab vastustajaga, et seonduvalt jalutuskäigule mitteviimise kaebusega puuduvad asjas tõendid, nagu ei saaks kaebaja liikudes panna käsi seljale. Vastustajal olevate meditsiiniosakonna seisukohtade kohaselt saab kinnipeetav terviseseisundist tulenevalt panna liikudes käed seljale, mistõttu on kaebus selles osas põhjendamatu. Kaebaja on jätnud tähelepanuta vangistusseaduse (VangS) § 67 lg-st 1 ja 2 kinnipeetavale tuleneva kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju, alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistada neid oma kohustuste täitmisel. Kaebaja kohtueelsest taotlusest ja kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et kaebuse põhjustanud sündmus toimus 01.07.2014, hommikuse kontrolli ajal, mil vanglaametnik teatas kaebajale, et korralduse kohaselt kaebajale ravimeid ei väljastata seni, kuni kaebaja hakkab valvurite korraldusi täitma. Ravimi manustamise üle kontrolli teostamine saab kõige tõhusam olla siis, kui kinnipeetav seisab ravimit andva ametniku ees. Seega on sellekohane korraldus loomulik ja vajalik abivahend ning seda ei saa pidada õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama kontrollimiseks korralikult suu ja liigutama vajadusel keelt. Korralduse täitmisest keeldumist võib käsitleda ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukorra p 20.7 ei luba vanglateenistuse ametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et ta selle tegelikku manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud kinnipeetavale ka andmata. Vanglaametniku vastavat tegevust pole võimalik pidada kinnipeetava karistamiseks, kuriteole provotseerimiseks ega keelatud katse läbiviimiseks.
Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt ka võimaldada. Olukord, kus kinnipeetav ei allu vanglaametniku seaduslikule korraldusele ravimi andmisel järelevalvetoimingute teostamiseks, on käsitletav kinnipeetava enda soovimatusega ravimeid manustada. Seega on põhjendamatu kaebaja etteheide vanglaametnikele, et talle ravimeid ei anta. Eeltoodud järeldustel ei olnud Viru Vangla tegevus kaebaja suhtes õigusvastane.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.A. Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas halduskohus tõendeid valesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tingis ebaõige otsuse tegemise. Halduskohus rikkus kaebaja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna kaitses ainult vastustaja õigusi. Halduskohus ei pööranud tähelepanu kaebaja väidetele ega rahuldanud ühtegi kaebaja esitatud taotlust. Kaebaja ei tea, mis on kirjutatud Viru Vangla vastuses tema kahjunõudele ja kaebusele, kuna kohus ei tõlgi talle neid vene keelde. Samas kohus teab, et kaebaja viibib üksikvangistuses, tal puudub raha tõlkimiseks ja valvurid ning kontaktisikud keelduvad talle tõlkimast. Nii vangla kui ka halduskohus rikuvad kaebaja õigusi, diskrimineerides teda keele ja rahvusvähemuste hulka kuulumise tunnustel. Ükski seadus ei sätesta karistusena, võimatuse eest täitsa vanglaametnike korraldusi haiguse tõttu, kinnipeetava ilmajätmist arsti väljakirjutatud ravimitest. Iga kaebaja esitatud kaebuse järgselt annab vangla arst juhtkonnale tõendi selle kohta, et kaebaja saab panna käsi selja taha kõndimise ajal, kuigi kaebajale ei ole tehtud uuringuid, röntgenit ja ta pole käinud arsti vastuvõtul enne sellise tõendi väljastamist. Samuti jääb arusaamatuks, mis põhjusel hakati hiljem kaebajal lubama jalutuskäigule viimisel käsi selja taha mitte panna.
6.Viru Vangla leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole Viru Vangla vanglaametnikud õigusvastaselt käitunud ja nende tegevus ei ole saanud kaebajale tekitada sellist kahju, mis tingiks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel rahalise kahju hüvitamise. Ravimite väidetava mitteandmise osas ühtib kinnipeetava kaebus asjaolude mõttes haldusasjaga nr 3-14-51999 põhiliste asjaoludega ning Tartu Halduskohtu 29.01.2015 otsusega jäeti kinnipeetava kaebus rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle, et kinnipeetavale tehakse valvurite poolt ravimid küll kättesaadavaks, kuid kinnipeetav keeldub ise tõusmast, et oleks võimalik ravimeid manustada ning seejärel teostada vangistusseaduse alusel järelevalvetoiminguid, kontrollimaks ravimite manustamist. Olukord, kus kinnipeetav ei allu vanglaametniku seaduslikule korraldusele järelevalvetoimingute teostamiseks, on käsitletav kinnipeetava enda soovimatusega ravimeid manustada. Vastustajal puuduvad tõendid, nagu ei saaks kaebaja liikudes panna käsi seljale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 09.04.2015. a otsus tuleb jätta muutmata ja A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses toodud asjaolu ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
8.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja tervislik seisund ei ole selline, mis takistaks tal käte selja peal hoidmist. Viru Vangla kodukorra p 4.3 kehtestab, et kinnipeetav peab vanglasisesel saatmisel liikuma käed seljal. Vastustaja on õigesti leidnud, et vangla
meditsiiniosakond ei ole kaebajale väljastanud tõendit selle kohta, et viimane ei ole võimeline hoidma oma käsi selja taga. Vaidlust ei ole ka selles, et kinnipeetav keeldus hoidma oma käsi selja taga. Asjaolu, et kaebaja väidetel ei ole tema suhtes selles osas läbi viidud mingeid uuringuid, ei anna veel alust väita, et meditsiiniosakonna õiendid ei vasta tegelikkusele. Samuti ei anna korralduste hoida käsi selja taga õigusvastaseks tunnistamiseks alust ka asjaolu, et mingil ajal on kaebajal lubatud jalutuskäigule viimisel käsi mitte selja taha panna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et korraldus käsi selja taha panna on õiguspärane ja kaebaja keeldumine seda täitmast on õigusvastane tegevus.
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et vastustaja ei ole kaebajat õigusvastaselt ilma jätnud talle määratud ravimitest. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus ja vastustaja õigustatult leidnud, et ravimite mittesaamine on olnud tingitud kaebaja enda käitumisest. Kaebajal ei esine selliseid tervisliku seisundi nähtusid, mis välistaks võimaluse ravimiste manustamiseks püsti tõusta. Pealegi ei ole ilma kinnipeetava poolt püsti tõusmata võimalik kontrollida kinnipeetava poolt ka ravimite manustamist. Seega on kaebaja ise tekitanud olukorra, kus talle ei ole võimalik ravimeid väljastada. Seega on alusetu ette heita vangla ametnikele, et viimased keelduvad kaebajale ravimeid väljastamast. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et ta ei ole võimeline püsti tõusma oma tervisliku seisundi tõttu. Sellist tervislikku seisundit ei ole tõendanud ka vangla meditsiiniosakond.
10.Kaebaja on viidanud ka sellele, et tal ei ole olnud võimalust tutvuda kahju hüvitamise taotluse vastuse ja vastusega halduskohtule esitatud kaebusele seoses sellega, et need on olnud eesti keeles, mida ta ei valda. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg 1 sätestab, et haldusmenetluse keel on eesti keel. Sellest tulenevalt on vastustajal õigus vastata kaebaja taotlustele eesti keeles. Samas ei pea ringkonnakohus eluliselt usutavaks asjaolu, et kontaktisikud keelduvad kaebajale dokumente talle arusaadavasse keelde tõlkima. Seega ei saa kaebajale eestikeelsete dokumentide esitamine rikkuda iseseisvalt kaebaja õigusi. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et nähtuvalt kaebaja poolt esitatud dokumentidest (tl 13-15), valdab kaebaja mõningal määral eesti keelt ja seega ei ole tegemist isikuga, kes üldse ei saaks aru talle esitatud eestikeelsetest dokumentidest.
11.Kuna kaebaja oli kogu kohtumenetluse vältel vabastatud riigilõivust, siis menetluskulud asjas puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.