Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 4. oktoober 2016, Tartu 3-15-2428
Haldusasi
Sergei Mahhovi kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 637 eurot
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2016 otsus Sergei Mahhov apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Sergei Mahhov Vastustaja – Viru Vangla
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3. november 2016.
Viru Vangla 13. augusti 2015 vaideotsusega nr 6-12/185-2 rahuldati kinnipeetav S. Mahhovi vaie ja tunnistati kehtetuks Viru Vangla 10. juuli 2015 käskkiri nr 6-3/779 kaebajale kartserikaristuse määramise kohta.
Viru Vangla 31. augusti 2015 vastusega nr 6-16/110-2 rahuldati S. Mahhovi kahju hüvitamise taotlus osaliselt ja otsustati maksta kaebajale rahalise hüvitiseba 44,73 eurot.
Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebajale määratud 44,73 eurot rahalise hüvitisena on piisav alusetult kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Selline hüvitis on kooskõlas kohtupraktikaga sarnastes asjades. Rahalise hüvitise ulatuse määramisel ei ole põhjendatud lähtuda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS), kuna nimetatud seadus reguleerib hüvitise maksmist teistsuguses olukorras. Lisaks oli AVVKHS kahju tekitamise ajaks kehtivuse kaotanud.
Otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb Riigikohus on 15. märtsi 2010 otsusest kohtuasjas nr 331-93-09, et kinnipeetava alusetult kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamiseks on piisav rahaline hüvitis 100 krooni päevas. Käesoleval juhul on vastustaja selles ulatuses hüvitise kaebajale määranudki. Kaebaja ei ole kahjunõudes vanglale aga ka kaebuses kohtule ühtegi erandlikku asjaolu välja toonud, mis oleksid aluseks suurema hüvitise määramiseks.
AVVKHS ei kehti alates 1. maist 2015. Seega on asjakohatu ja väär kaebaja arusaam, et kompensatsiooni summa peab olema selles seaduses nimetatud 91 eurot päevas, st kokku 637 eurot 7 ööpäeva eest, mis kaebaja ebaseaduslikul alusel kartseris veetis.
S. Mahhov esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
S. Mahhov hinnangul on halduskohus ebaõigesti leidnud, et puuduvad sellised erakorralised asjaolud, mis õigustaksid suurema hüvitise väljamõistmist. Selliseid asjaolusid kirjeldavad haldusasja materjalid, nimelt dokumentatsioon, mis viitab Viru Vangla administratsiooni tegevusetusele või soovimatusele õigeaegselt kaebaja alusetu karistamise olukorda lahendada. Kaebaja selgitas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamise aluseks olevaid asjaolusid juba 18. juuni 2015 seletuses. Vastustajal oli enne distsiplinaarkaristuse määramist piisavalt aega seletuse kontrollimiseks, kuid seda ei tehtud õigeaegselt.
Päevarežiim distsiplinaarkaristuse kandmise korral kartseris näeb ette alates kella kuuest hommikul kõikide magamistarvete äravõtmist kuni nende väljastamiseni õhtul kell kaheksa. Seoses arsti väljakirjutatud preparaatide võtmise kõrvaltoimetega on kaebajal füüsiliselt väga raske olla vertikaalses asendis hommikul kella ajal. Distsiplinaarkaristuse kandmise tõttu jäi kaebaja 16. juulil 2015 ilma Viru Vangla poolt alla kirjutatud ja varem lubatud pikaajalisest kohtumisest emaga. Alates 1. maist 2015 kehtib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS), mille § 5 lg 1 p 1 ja § 11 lg 4 kohaselt tuleb kahju hüvitisena käesoleval juhul maksta 639 eurot.
Igal juhul ei ole asjakohane lähtuda 2010. aastal Riigikohtu lahendis nimetatud summast, kuna möödunud aja jooksul on näiteks miinimumtöötasu suurenenud 190 eurolt 390 euroni.
Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Vastustaja osutab, et vanglale esitatud kahjunõudes ega halduskohtule esitatud kaebuses ei põhjendanud S. Mahhov enda nõuet erandlike isiklike asjaoludega, mis oleks
teoreetiliselt võinud tingida hüvitise suuruse muutmise. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 182 lg 2 ning § 198 lg-test 1 ning 2 saab ringkonnakohus jätta tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väited tema väidetava terviseseisundi ning väidetud kokkusaamise ärajäämise kohta. Riigikohtu seisukoha tõlgendusest tuleneb, et võimalikuks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks hüvitise suurendamise, võiks olla olukord, kui kohaldatud kartserirežiim ei vastaks seadusest tulenevatele nõuetele (nt kambri sisustus, toitlustamine jne). Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esinenud. Hüvitise suuruse määramine on vangla kaalutlusotsus, mille kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Kohus saab haldusorgani otsust muuta juhul, kui vangla on otsus on ilmselgelt kaalutlusvigane või siis näiteks hüvitise suurus hälbib olulisel määral välja kujunenud praktikast. Põhjendamatu on apellandi tuginemine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsioonile. Kinnipeetavale määratakse distsiplinaarkaristus haldusmenetluse tulemina, SKHS § 1 lg 1 sätestab sõnaselgelt, et antud seadus kohaldub ainult süüteomenetluses (ehk siis väär- ja kriminaalmenetlustes) tekitatud kahju korral.
Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult S. Mahhov kaebus rahuldamata jäetud.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Esmalt märgib ringkonnakohus, et S. Mahhovi hüvitamisnõude lahendamisel on vastustaja ja halduskohus põhjendatult lähtunud riigivastutuse seaduse regulatsioonist, mitte apellatsioonkaebuses viidatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest (SKHS) ja selles toodud hüvitise määrast. SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Karistusseadustiku § 3 lgst 2 tulenevalt käsitatakse süütegudena kuritegusid ja väärtegusid. Distsiplinaarrikkumised ei ole süütegudeks ning distsiplinaarmenetluses või distsiplinaarkaristuse täideviimisel isiku õiguste rikkumise korral SKHS ei kohaldu. Ka
Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et Viru Vangla 10. juuli 2015 käskkirjaga nr 63/799-D kaebajale määratud ja hiljem vaidemenetluses tühistatud seitsmepäevase kartserikaristuse täideviimisega tekitati S. Mahhovile mittevaraline kahju, mille hüvitamise kohaseks vahendiks on rahalise hüvitise maksmine. Pooled on eri meelt selles, kas Viru Vangla 31. augusti 2015 otsusega nr 6-16/110-2 kaebajale määratud hüvitis 44,73 on proportsionaalne kaebajale tekitatud kahju suhtes ja seega piisav.
Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaralise kahju eest hüvitise määramine otsustada konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades individuaalse otsustusena, võttes arvesse isiku õiguste rikkumise iseloomu, intensiivsust ja ajalist kestust, kui ka rikkumisega isikule põhjustatud tagajärgi. Riigikohus on sedastanud, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel.1
1 Vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09
Vaidlustatud Viru Vangla otsuses on kaebajale määratud rahalise hüvitise ulatust põhjendatud sellega, et Riigikohus eelpool viidatud asjas pidas 100 krooni päevas kohaseks hüvitiseks isiku alusetult kartseris viibimisel viie päeva jooksul, s.o 6,39 eurot ööpäeva eest, seitsme päeva eest kokku 44,73 eurot. Otsusest saab järeldada, et sarnaselt Riigikohtu viidatud otsusele on vastustaja hüvitise määramisel arvestanud eelkõige kaebaja õiguste rikkumise ulatuse, kartserisse paigutamisega kaasnevate täiendavate piirangute ning asjaoluga, et vabaduses viibiva isikuga võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud.
Vastavalt RVastS § 9 lg-le 2 mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda hüvitise suuruse määramine sellisel viisil, s.o kindla summana kartseris viibitud iga päeva eest, ilma kahtluseta veenduda, et hüvitise ulatus vastab konkreetsel juhul isiku õiguste rikkumise raskusele. Individuaalse otsustuse tegemiseks pidi vastustaja arvestama kaebajale mittevaralise kahju tekitanud rikkumist ja selle mõju kaebajale kogumis ning esitama vastavad asjaolud kahju hüvitise määramise põhjendusena. Kuna mittevaraline kahju ei ole vahetult rahalises väärtuses mõõdetav ega ümberarvestatav, siis ühesendise täpsusega määratletud hüvitise suurus paneb vastustajale täiendava kohustuse hüvitise ulatust põhjendada, seda eriti olukorras, kus vastustaja on hüvitise määramisel lähtunud teises kohtuasjas peaaegu viis aastat varem määratud hüvitisest. Minetustest kaevata otsuse põhjendamisel ei ole käesoleval juhul alust järeldada, et S. Mahhovile määratud hüvitis oleks ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et nii Viru Vanglale esitatud taotluses kahju hüvitamiseks (tl 8), kui halduskohtule esitatud kaebuses (tõlge tl 4) on kaebaja tuginenud üksnes alusetult kartseris viibimise faktile ning nõudnud hüvitist 91 eurot päevas viitega AVVKHS regulatsioonile.
Alusetult kartseris viibimine iseenesest riivab isiku õigusi sedavõrd intensiivselt, et tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks saab pidada rahalise hüvitise maksmist. Siiski on isiku huvides osutada ja tõendada asjaolusid, millest nähtub rikkumisega põhjustatud tavapärasest raskem tagajärg või rikkumise suurem ulatus. Kuna kaebaja ei ole haldusmenetluses esitatud taotluses selliseid asjaolusid nimetanud, siis ei pidanud vastustaja nendega ka arvestama. Pidades silmas, et kaebaja oli õigusvastaselt paigutatud kartserisse seitsmeks päevaks, s.o kartserirežiimil viibimise aega ei olnud pikk, mistõttu kartserikaristuse kohaldamisega kaasnevate täiendavate piirangute kohaldamise ajaliselt kumuleeruv mõju ei olnud märkimisväärne, samuti kartserirežiimi olemust ning sellega kaasnevate vabadusõiguse täiendavate piirangute ulatust võrreldes kaebajale kinnipeetavana kohaldatud režiimiga, leiab ringkonnakohus, et kaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, et S. Mahhovile Viru Vangla
Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2016 otsus on põhjendatud ja õiguspärane. S. Mahhovi apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.