Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-14-51745 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.GŽ esitas 25.04.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse ebakohaste kinnipidamistingimustega perioodil 19.11.2010–25.04.2014 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3500 eurot. Taotluse kohaselt puudus kambrites hädavajalik liikumisruum, ventilatsioon oli puudulik, ruum oli ülerahvastatud ning hügieenitingimused olid mitterahuldavad. Sellega alandati GŽ väärikust ja tekitati kahju tema tervisele.
2.GŽ esitas 12.08.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse ebakohaste kinnipidamistingimustega (kambrite ülerahvastatus, privaatsuse, õppimisja sportimisvõimaluste puudumine) perioodil 08.11.2011–25.04.2014 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3500 eurot. Kaebajal ei olnud võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid. Tallinna Vanglal oli kohustus lähtuda kinnipidamistingimuste määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ja seisukohtadest. Kambri üldpindalast tuleb maha arvata mööbli alla jääv pindala. Kambris puudus privaatsus ja soe vesi, valgustus ja ventilatsioon olid puudulikud. Jalutusboksi suurus oli ebapiisav ning seal mängis vali raadio. Kehtestatud olid piirangud kehakultuuriga tegelemiseks. Kambrites oli palav ja lärmakas, niiske ning puudusid pesemisvõimalused. Kaebajal ei võimaldatud saada arsti juurde.
3.Tallinna Vangla jättis 03.10.2014 vastusega nr 5-18/14/12369-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 08.11.2011–09.08.2013 vahistatuna kinnisel režiimil, perioodil 10.08.2013–22.08.2013 kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas ning alates 23.08.2013 avatud eluosakonnas. Kaebajale oli nimetatud perioodil tagatud vähemalt 2,6 m2 põrandapinda (koos WC ja mööbli aluse pinnaga). WC alust pinda ei tule kambri üldpindalast maha arvestada. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-le 6. Tallinna Vangla tegevuses puudub õigusvastasus, mistõttu on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldusi. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kütteperioodil tagab keskküte ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kaebaja väited ebapiisava valgustuse, sportimisvõimaluste, väikeste jalutusbokside, jalutamise ajal mängiva muusika, kambris valitseva müra ja suvekuudel valitseva kuumuse osas tuleb jätta tähelepanuta, kuna selles osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kambrites oli olemas nii aken kui ka kunstlik valgustus. Täiendava kunstliku valgustusena oli kambri laes kaks valgustit ning kaks seinalampi. Kinnipeetavatele tagatakse kord nädalas duši kasutamine. Muu hulgas on kambris lubatud seep. Seega saab ennast vajalikul määral pesta ka kambris. Samuti asus kambris kraanikauss voolava veega. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatele lubatud soetada 2(10)
3-14-51745 veekeedukann. Alates 2013. a veebruarist annavad valvurid soovi avaldamisel kinnipeetavatele kambrisse veekeedukanne. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitanud ühtegi kirjalikku pöördumist, et ebapiisav põrandapind tekitas talle vaimseid kannatusi.
5.Tallinna Halduskohtu 21.10.2015 otsusega rahuldati GŽ kaebus osaliselt ning mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1082,50 eurot. Poolte menetluskulud jäeti nende endi kanda. Kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Alates 10.08.2013 kuni 22.08.2013 viibis GŽ Tallinna Vanglas vastuvõtuosakonnas vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 3 ja VSkE § 8 lg 4 alusel. Kinnises osakonnas oli GŽ-l võimalik igapäevaselt liikuda väljaspool oma elukambrit üldjuhul ühetunnise jalutuskäigu ajal. Kaebajal puudus spordisaali kasutamise võimalus. Alates 23.08.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal oli igapäevaselt võimalik ajavahemikul 06:00–22:00 viibida väljaspool oma elukambrit, mil kambrite uksed olid avatud. Kaebajal oli nimetatud perioodil võimalik kasutada üks kord nädalas spordisaali. Vastustaja tegevust 22.08.2013–25.04.2014 ei saa pidada õigusvastaseks piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu. Eraldi ruumis asuva tualeti pindala ei saa arvata kambri pindala hulka. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuva mööbli pindala osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale soetada veekeedukann vangla kauplusest. Lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu. Seega oli kaebuse esitajal võimalik oma hügieeni eest soovi korral elementaarses määras hoolitseda. Kaebaja ei ole eeltoodud seisukohtadele vastu vaielnud. Ei ole alust arvata, et kambrites oleks olnud sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama õhukonditsioneer. Eesti kliimas on üldiselt suvised temperatuurid ka palavamatel päevadel tavalise venilatsiooniga siseruumides talutavad. Ei ole usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse käes pidi kannatama. Esitatud andmetest ei nähtu, et Tallinna Vanglas oleks sundventilatsioon olnud kaebaja sealviibimise ajal katki või lõhutud. Seega on kaebaja väited ventilatsiooni puudulikkuse ja nõuetele mittevastavuse osas paljasõnalised ja tõendamata. Valgustuse osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning vastavad väited tuleb jätta tähelepanuta. Samal põhjusel tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited seoses ebapiisavate sportimisvõimaluste, väikeste jalutusbokside ning pideva müraga. Ühegi õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline valgustihedus peaks kambris olema. Kambrites oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks enne kahjunõude kohtule esitamist pöördunud selle osas vangla poole. Pidev müra vanglas on vangistusega paratamatult kaasnev nähtus, mis iseenesest ei too veel kaasa kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Kaebaja ei ole väitnud, et müra ületaks õigusaktides ettenähtud norme. Kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides. Vanglas peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane Euroopa vanglareeglistikus sätestatule, arvestades sealjuures vangla tegelikke võimalusi (Riigikohtu 07.04.2010 määruse nr 3-3-1-510 p-d 19 ja 23).
3(10)
3-14-51745 Olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kaebuse esitaja ei ole püüdnud oma olukorda parandada ega seeläbi väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida. Kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil ei saanud eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale ebapiisava kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1. Hüvitise suuruse määramisel tuleb silmas pidada, et ruuminappust on leevendanud alates 22.08.2013–25.04.2014 võimalus päevakava järgselt liikuda väljaspool kambrit kogu päeva, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks ja tegeleda kehakultuuriga vangla võimlas; olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist; kaebaja ei viibinud kambrites, kus polnud tagatud isegi siseriiklikus õiguses sätestatud minimaalne põrandapind, järjest pikkadel ajavahemikel; kaebaja viibis pikka aega oludes, kus pind ühe isiku kohta kambris ei küündinud 3 m2-ni. Selle ajavahemiku sees on siiski ka päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Alates 22.08.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m2. Kaebaja ei ole varasemalt vaidlustanud oma kinnipidamistingimusi. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus isiklikku põrandapinda oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 263 päeva), olid liikumisvõimalused piiratud ning leevendavaid tegureid ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju eest on kohaseks hüvitiseks summa kolm eurot päeva kohta, kokku 789 eurot. Olukorras, kus kaebaja viibis tingimustes, kus täidetud ei olnud 2,5 m2 nõue (kokku 344 päeva lukustatud kambris), on kohaseks hüvitiseks summa neli eurot päevas, kokku 1376 eurot. Kuna kaebaja ei ole kasutanud võimalust tekkinud kahju vähendamiseks, jääb lõplikuks hüvitise summaks 1082,50 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.GŽ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on põhjendamatult vähendanud kahju hüvitise summat esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Kaebajal puudus tõhus vahend kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks, kuna Tallinna Vangla on jätkuvalt olnud seisukohal, et on õigesti juhindunud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud nõuetest. Kahju ärahoidmine ei oleks võimalik olnud ka seetõttu, et kaebaja sai kahjust teada alles toimingu lõppedes. Välja mõistetud hüvitis ei saa korvata kaebaja pikaajalist viibimist kitsastes kinnipidamistingimustes. Tallinna Vangla kambrid, seal olevad lauad ning ka jalutusboksid on mõeldud neljale kinnipeetavale. Kambris oli halb õhuvahetus, kuna seal viibis korraga viis või kuus kinnipeetavat. Kinnipeetavale tagatava isikliku kambripinna suuruse hindamisel tuleb aluseks võtta 4 m2 suurune põrandapind. Olukord, kus kaebaja viibis alla 4 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambris, alandas tema väärikust. Vähene kambripind tekitas võitluslikke olukordi. Samuti puudus võimalus spordisaali kasutamiseks.
7.Tallinna Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Kaebus tuleb rahuldamata jätta juba ainuüksi esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Kaebaja ei ole varem ühegi nõude ega taotlusega enda kinnipidamistingimusi vaidlustanud. Kaebaja talus oma väidetavat õiguste rikkumist 2,5 aastat. Oluline ei ole küsimus,
4(10)
3-14-51745 kas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud positiivse lõpptulemuseni, vaid et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud. Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd suur, et saaks kaasa tuua kahju hüvitamise rahas. Kaebaja väited tema kannatuste kohta on üldsõnalised ja kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti, mitte isiklikust kogemusest. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,6 m2 põrandapinda. Kaebaja ei viibinud alla 3 m2 isikliku pinnaga kambris järjest, vaid erinevate perioodide vältel. 3 m2 suuruse isikliku põrandapinna korral ei oleks olnud kambris võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mis oleks kaebaja heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud või privaatsust oluliselt suurendanud. Halduskohus ei tuvastanud puudusi kaebaja muudes kinnipidamistingimustes. Kaebaja seisukohad jalutusboksi ebapiisavate mõõtmete ja igale kinnipeetavale kambris laua taga istekoha puudumise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Nende väidete osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses, kuhu perioodil 08.11.2012–22.08.2013 oli paigutatud ka kaebaja, ajavahemikel 01.06.2012– 31.08.2012 ja 03.06.2013–01.09.2013 kord nädalas kinnipeetavatele hommikul või õhtul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus.
8.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja lõpetada asja menetlus või tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus kaebuse rahuldas, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on võtnud kaebuse ebaõigesti menetlusse. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 25.04.2014 ning kaebusega halduskohtusse pöördus GŽ 12.08.2014. Kaebajal oleks aga riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 1 ja 2 sätestatu kohaselt tulnud pöörduda halduskohtusse kaebusega hiljemalt 25.07.2014. Kaebaja oli kaebetähtajast teadlik. Puuduvad põhjused, mis oleksid kaebajal takistanud kaebuse tähtaegset esitamist. Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pindala. VSKE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse korra ka WC. Seega kui WC on kambri sees, on see kambri osa. Kambris olev WC suurendab ka isiku liikumis- ja privaatsusvõimalusi. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust. Riigikohus ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 nimetatud sätte vastuolu põhiseadusega. Vangla tagas kaebajale vähemalt 2,6 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum. Seega ei ole vastustaja rikkunud siseriikliku õiguse norme. EIK ei ole oma lahendites konkreetselt määratlenud, kui suur peaks olema konkreetne kinnipeetavale tagatava isikliku põrandapinna suurus. Eestis kehtestatud põrandapinna minimaalmäär 2,5 m2 oli kehtestatud seetõttu, et see oli määr, mida ei saanud tol ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks ning mida oli teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. 2013. aastal selgus, et alla 3 m2 suurust kambripinda peetakse EIK praktika kohaselt iseenesest EIÕK rikkumiseks. Koheselt astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. EIK seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole aga olnud niivõrd järjepidevad, et vastustaja pidanuks neid siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus ei ole põhjendanud, miks muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda. Lisaks puuduvad asjakohased põhjendused, miks kohus võttis kambripinna küsimuse
5(10)
3-14-51745 lahendamisel aluseks just 3 m2 ning kuidas viis olukord, kus kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 3 m2 isiklikku põrandapinda, rikkumise tuvastamiseni. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli tagatud nii loomulik kui ka kunstlik valgustus. Kambrites oli sundventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava. Kütteperioodil tagas keskküte nõutava temperatuuri. Kõigis kõnealustes kambrites olid magamisruumist eraldatud WC ning kraanikauss. Kaebajale võimaldati duši kasutamist kord nädalas. Voodipesu vahetati reeglina iga kahe nädala tagant. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 on vanglas öörahu ja kaebaja sai korralikult välja puhata. Vahistatutele ja süüdimõistetule oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Neil oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastati ajalehti. Võimalus oli saada kambrisse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Vahistatutel oli luba saada pakke. Sisseoste võimaldati reeglina sooritada kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus individuaalselt kohtuda kaplaniga. Samuti oli võimalus kohtuda sotsiaaltöötaja, psühholoogi ning meditsiinipersonaliga. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele ka hõivetegevust. Kolm korda päevas oli korraldatud toitlustamine ning iga päev värskes õhus jalutamine. Halduskohus kaebaja muudes kinnipidamistingimustes puudusi ei tuvastanud. Halduskohus ei ole võtnud arvesse seda, et kaebaja liikumispiirangud tulenesid sellest, et kaebaja oli vahistatu staatuses. Halduskohus on seetõttu jätnud otsuse tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata. Juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalustel päevadel tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks tal olnud kambris võimalik teha midagi sellist, mis oleks kaebaja heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud või privaatsust oluliselt suurendanud. Seega ei saa kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Kohtu siseveendumuse kujunemine hüvitise suuruse määramisel ei ole jälgitav.
9.GŽ vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu. EIK praktikast tuleneb, et alla 3 m2 suurune isiklik põrandapind kujutab iseenesest EIÕK art 3 rikkumist. Tallinna Vangla tegevust vaidlusalusel perioodil ei saa hinnata üksnes VSKE § 6 lg 6 alusel. Vanglal oli kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seega oli asjakohane ka EIK praktika. Vähest kambripinda ei kompenseeri võimalus olla üksi kartserikambris, kuna selle tingimused eraldivõetuna on inimväärikust alandavad. Kartseris on talvel, kevadel ja sügisel külm; kambris on niiskus ja kambri aknad on kaetud kahekordse metallvõrestikuga; WC on avatud ja haiseb; jalutusboksi suurus on ebapiisav; kambris paistab tervist kahjustav valgus. WC tuleb kambri üldpindalast maha arvestada. Kaebaja inimväärikust alandasid ka muud kinnipidamistingimused: õhu liikumist kambris takistas õhuava ette paigaldatud metallplaat; aken ise ei olnud avatav; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; piisav ei olnud duši kasutamine üksnes kord nädalas; jalutusboksid olid ebapiisava suurusega, mistõttu ei olnud seal võimalik jalutada.
10.GŽ esitas 07.09.2016 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja ei teadnud riigivastutuse seaduses sätestatud kohtusse pöördumise korrast ja arvas, et selles asjas kohaldub halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud regulatsioon. Kaebaja ootas vangla vastust esitatud kahju hüvitamise taotlusele ning aru saades, et vangla ei vasta, pöördus koheselt halduskohtu poole. Kaebajal puudusid vajalikud õigusteadmised regulatsiooni mõistmiseks. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse. Kohtul tuleb hinnata ka seda, millised olid kaebaja subjektiivsed võimed asjadest aru saada. Kaebetähtaja ennistamata jätmise korral jääks GŽ ilma tõhusast õiguskaitsest.
11.Tallinna Vangla palub jätta kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. 6(10)
3-14-51745 Taotlusest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse tähtaegset esitamist. Kaebaja viibis vanglas juba kolmanda vangistuse raames alates 19.11.2010 ning seega ei saanud kaebajale olla teadmata VangS § 11 lg-s 8 sätestatud regulatsioon. Tallinna Vangla käitumine kahju hüvitamise nõude menetluses ei vabanda kaebaja poolt kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja ületamist, vaid pigem järeldub sellest kaebaja ebapiisav huvi enda õiguste kaitsmise suhtes. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et vangla poolt kahjunõude lahendamiseks ettenähtud ajast on juba möödas rohkem, kui selleks puhuks ette nähtud. Seega oli kaebaja halduskohtusse pöördumise tähtajast teadlik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha GŽ kaebetähtaja ennistamise taotluse osas (I) ning lahendab seejärel GŽ ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused (II). I
13.GŽ taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
14.Kinnipeetavate poolt esitatud kahju hüvitamise taotluste korral reguleerivad halduskohtusse pöördumist VangS § 11 lg 8 ja RVastS § 18 lg 2, mille kohaselt tuleb kinnipeetaval pöörduda halduskohtu poole 30 päeva jooksul alates taotluse tagastamisest või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmisest. Riigikohtu halduskolleegium on 11.05.2016 otsuse nr 3-31-18-16 p-s 11 selgitanud, et RVastS § 18 lg 2 on erinormiks HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 suhtes. Seega tuli ka käesoleval juhul GŽl lähtuda halduskohtusse pöördumisel RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtajast.
15.Vangla oleks pidanud GŽ 25.04.2014 taotluse lahendama hiljemalt 25.06.2014 ja GŽ esitama kaebuse halduskohtule hiljemalt 25.07.2014. Kaebus halduskohtule on esitatud 12.08.2014 ehk mittetähtaegselt.
16.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Riigikohtu halduskolleegium on 11.05.2016 määruse nr 3-3-1-18-16 p-s 13 selgitanud, et olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge ning seega võis kaebetähtaja ületamiseks olla mõjuv põhjus. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium korranud 07.09.2016 määruse nr 3-3-1-40-16 p-s 13 ja 07.09.2016 määruse nr 3-3-1-47-16 p-s 14.
17.Kaebaja on tähtaja ennistamise taotluses märkinud, et lähtus halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud regulatsioonist ning jäi ootama vangla vastust kahju hüvitamise taotlusele. Vastustaja ei ole GŽ teavitanud vastuse viibimisest või vajadusest pöörduda kohtu poole VangS § 11 lg-s 8 ja RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaegasid järgides. Kaebaja on tõepoolest esitatud kaebuses märkinud, et vangla ei ole tema kahju hüvitamise taotlusele vastanud, kuigi selleks ettenähtud aeg oli möödunud. Samas on kaebetähtaja rikkumine vabandatav. GŽ on pöördunud kohtu poole üksnes 18 päeva pärast kaebetähtaja möödumist. RVastS § 18 lg-s 2 ja HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 sätestatud regulatsioon võis jääda kaebajale ebaselgeks, sest kaebetähtaeg on reguleeritud erinevates seadustes. II
18.Halduskohus on ebaõigesti jätnud kambripinna arvestamisel WC aluse pinna välja. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kinnipeetavale minimaalse nõutava kambripinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka WC alune pind (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 10; 27.05.2016 otsuse nr 37(10)
3-14-51745 3-1-21-16 p 8; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 17). Seega nähtub vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtlikust tabelist (tl 87–96), et kaebaja ei ole vaidlusaluse perioodi (08.11.2011– 25.04.2014) jooksul viibinud kordagi kambris, milles talle tagatav isiklik kambripind oleks jäänud alla 2,5 m2.
19.Ebaõige on Tallinna Vangla seisukoht, et vangla pidi vaidlusalusel perioodil järgima üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud regulatsiooni. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2002 otsuse nr 3-3-1-58-02 p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 p 41).
20.EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56). Selleks, et põrandapinna kitsikust kui art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63; otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51). Ka Riigikohtu halduskolleegium on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 15, 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-6815 p-s 18 ja 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p-s 11 kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires.
21.Vaidlusalusel perioodil (08.11.2011–25.04.2014) viibis GŽ Tallinna Vanglas vahistatuna ajavahemikul 08.11.2011–09.08.2013 ja vastuvõturežiimil 10.08.2013–22.08.2013. Nimetatud perioodist 512 päeva oli kaebajale tagatud isiklik kambripind alla 3 m2. Alates 23.08.2013 oli kaebaja paigutatud Tallinna Vangla avatud osakonda ning talle oli ka igapäevaselt tagatud isiklik põrandapind üle 3 m2. Riigikohtu ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetavale tagatava minimaalse isikliku põrandapinna suuruseks peaks olema 4 m2.
22.Kaebajat peeti vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites erinevate ajavahemike kaupa. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et pikemad perioodid, mil kaebaja viibis alla 3 m2 isikliku põrandapinnaga kambrites, olid 08.11.2011–01.12.2011 (24 päeva); 22.02.2012–16.03.2012 (24 päeva); 25.04.2012–14.05.2012 (20 päeva). Ka perioodil 28.12.2011–30.01.2012 (33 päeva) viibis kaebaja sisuliselt järjestikkusel ajavahemikul kambrites, kus isiklik põrandapind 8(10)
3-14-51745 jäi alla 3 m2 (üksnes 19.01.2011 oli isiklik kambripind üle 3 m2). Samamoodi perioodil 01.06.2012–22.08.2012 (80 päeva), kus üksnes 09.07.2012–10.07.2012 ja 12.07.2012 oli isiklik kambripind üle 3 m2; perioodil 26.08.2012–14.01.2013 (141 päeva), kus üksnes 29.08.2012 oli isiklik kambripind üle 3 m2; perioodil 20.03.2013–03.07.2013 (102 päeva), kus üksnes 03.04.2013 ja 12.04.2013–14.04.2013 oli isiklik kambripind üle 3 m2.
23.Perioodil, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning vastuvõturežiimil, olid tema liikumisvõimalused piiratud. Kaebajale oli tagatud võimalus viibida päevas ühe tunni jooksul värskes õhus ning võimalus käia kord nädalas duši all. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses võimaldati ajavahemikel 01.06.2012–31.08.2012 ja 03.06.2013–01.09.2013 kord nädalas kinnipeetavatele hommikul või õhtul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus. Kaebaja ei olnud nimetatud perioodil hõivatud töö, õppimise või muu kambrivälise tegevusega.
24.Halduskohus ei tuvastanud, et muud kaebaja kinnipidamistingimused kogumis oleksid täiendavalt raskendanud GŽ olukorda. Apellatsioonkaebuses on kaebaja peaasjalikult vaidlustanud välja mõistetud hüvitise suurust, vaidlustamata muid konkreetseid kinnipidamistingimusi, mis võisid tema olukorda halvendada. Kaebaja väited seonduvalt jalutusboksi suuruse ning istekoha puudumisega tuleb jätta tähelepanuta, sest selles osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
25.Muus osas peale kambri lubamatu kitsikuse nõuete vastanud kinnipidamistingimused ning täiendav jalutuskord üks kord nädalas suvekuudel ei kompenseeri ruumikitsikust piisavalt. Kaebaja sai vaidlusaluse perioodi jooksul viibida väljaspool kambrit väga vähe aega. Samuti olid pikad ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud isiklik kambripind alla 3 m2. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud pidada kinnipidamistingimusi vaidlusalustel ajavahemikel kaebaja inimväärikust alandavateks hoolimata sellest, et muudes kinnipidamistingimustes halduskohus rikkumist ei tuvastanud.
26.Õige on kaebaja seisukoht esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas. Riigikohtu halduskolleegiumi hilisema praktika kohaselt oli Tallinna Vangla ruumikitsikus tingitud objektiivsest paratamatusest ning esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2016 otsuse nr 3-3-1-21-16 p 10.2; 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 14). Seega ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav.
27.Samas ei anna üksnes see väide alust GŽ apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kuna kaebaja ei viibinud vaidlusaluse perioodi jooksul kordagi kambris, kus talle tagatud isiklik kambripind oleks jäänud alla 2,5 m2 ja ringkonnakohus korrigeeris päevade arvu, mil kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris, ei oma halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus lõpptulemusena põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-3813 p-s 21 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise ning kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid. Hüvitise suuruse üle otsustamisel võtab ringkonnakohus arvesse asjaolu, et kaebaja ei viibinud vaidlusaluse perioodi jooksul kordagi kambrites, kus isiklik kambripind oleks olnud alla 2,5 m2, muud Tallinna Vangla kinnipidamistingimused vastasid elementaarsetele nõuetele ning kaebajale oli suvistel perioodidel kord nädalas tagatud täiendav jalutuskäik. Samas arvestab ringkonnakohus sellega, et GŽ viibis pikemate perioodide vältel kitsastes tingimustes ning tema võimalused viibida väljaspool kambrit olid oluliselt piiratud. Isiklik ruum kambrites ei olnud neil perioodidel, kus kinnipidamistingimusi tuleb pidada õigusvastaseks, alla 3 m2 vaid minimaalses ulatuses, jäädes suuremal osal ajast vahemikku 2,6 m2 kuni 2,7 m2.
28.Eeltoodust tulenevalt tuleb halduskohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. 9(10)
3-14-51745
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. GŽ oli nii esimeses kui ka teises astmes vabastatud riigilõivu tasumisest. Seega jäävad GŽ menetluskulud summas 152,02 eurot Eesti Vabariigi kanda ja Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.