XXi kaebus Tallinna Vangla poolt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXi kaebus rahuldamata.
2.Jätta XXi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
3.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (tl-d 8-10, 45-47) puudutavas osas osaliselt kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31. oktoobril 2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tallinna Vanglas registreeriti 27. oktoobril 2014 Viru Vangla kinnipeetava XXi taotlus varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Vangla poolt eriarstiabi võimaldamata jätmisega ja hambakrooni kaotamisega seoses (tl-d 34-35).
3-15-133
2.Tallinna Vangla jättis 15. detsembri 2014. a otsusega nr 5-18/14/29496-2 XXi taotluse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata (tl-d 5-7).
3.XX esitas 15. jaanuaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista varalise ja mittevaralise kahju hüvitise (tl-d 2-3).
4.Tartu Halduskohus selgitas 29. aprilli 2015. a määruses (tl-d 21-24), et kohtu arvates saab Tallinna Vangla väidetavalt õigusvastase tegevuse, mille tagajärjel tekkinud või tekkiva kahju hüvitamist kaebaja kohtumenetluses nõuab, jagada kolmeks teoks: 1) alates 2013. a jaanuarist, kui Tallinna Vangla meditsiinitöötaja tuvastas, et kaebajale vajaliku meditsiiniabi osutamine Tallinna Vanglas ei ole võimalik, ebamõistlik viivitamine kaebaja registreerimisega vanglavälise eriarstiabi osutaja vastuvõtule; 2) kaebaja viimata jätmine vanglavälise eriarstiabi osutaja juurde 5. mail 2013, ehkki kaebaja oli selleks päevaks tema vastuvõtule registreeritud; 3) pärast 5. mai 2013. a juhtumit kaebaja registreerimine vangla hambaarsti vastuvõtule, mitte vanglavälise eriarstiabi osutaja vastuvõtule. Kohus leidis, et esimese ja kolmanda teoga põhjustatud kahju hüvitamise nõude lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, sest tegemist on vaidlusega tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle, ning tagastas seetõttu kaebuse vastavas osas. Kohus palus kaebust vaatluse alla jäänud osas täpsustada.
5.Tartu Halduskohtusse saabus 15. mail 2015 kaebaja avaldus, milles ta märkis, et on varalise kahju arvutamisel lähtunud Kaarli Hambapolikliiniku kodulehel olevast hinnakirjast (tl 27).
6.Tartu Halduskohus selgitas 16. septembri 2015. a määruses (tl-d 36-37), et kaebaja on oma kahjunõude rajanud oletusele, et ta võib uuesti vajada breketeid ja implantaadi operatsiooni, kuid ta ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tal on reaalne vajadus eeltoodu järele. Kohus palus kaebajal esitada vastavad tõendid.
7.Tartu Halduskohtusse saabus 29. septembril 2015 kaebuse täpsustus, milles kaebaja selgitas, et kuna vangla ei võimaldanud talle eriarstiabi rohkem kui poole aasta jooksul, on ilmne, et raviprotseduure tuleb alustada uuesti (tl 40). Kuna kaebaja on kinnipeetav Viru Vanglas, ei ole tal võimalik hankida tõendeid oma hambaarstilt, kuid ühes kohtule edastatud doktor Suuroru kirjas kaebaja emale on doktor Suurorg tõdenud, et asjaolusid arvestades tuleb ravi otsast alustada.
8.Tartu Halduskohus tagastas 10. novembri 2015. a määrusega kaebuse väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, võttis kaebuse ülejäänud osas menetlusse, kohustas vastustajat kaebusele vastama ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel (tl-d 64-65).
9.Vastustaja palus 3. detsembri 2015. a vastuses tagastada kaebus varalise kahju hüvitamise nõude osas ning jätta muus osas rahuldamata (tl-d 74-76).
10.Tartu Halduskohus otsustas 5. jaanuari 2016. a määrusega vaadata haldusasi läbi kirjalikus menetluses ja teatas kohtuotsuse aja (tl-d 78-79). Tartu Halduskohus tühistas 28. aprilli 2016. a määrusega 5. jaanuari 2016 määruse ja uuendas haldusasja menetluse, et koguda ja uurida täiendavaid tõendeid ning arutada menetlusosalistega asjaolusid (tl 87-89). Kohus palus
2(8)
3-15-133
29.aprilli 2016. a kohtunõudes Viru Vanglal selgitada, millal XX 2013. aastal Viru Vanglasse paigutati ja kas kinnipeetav taotles väljaviimist eriarsti (hambaarsti) vastuvõtule (tl 93).
11.Viru Vangla selgitas 6. mai 2016. a vastuses, et XX paigutati Viru Vanglasse 2. juulil 2013 ja Viru Vanglas paiknemise ajal ei ole XX esitanud taotlust enda väljaviimiseks eriarsti vastuvõtule (tl 96).
12.Tartu Halduskohus andis 28. juuni 2016. a määrusega menetlusosalistele täiendavate dokumentide ja vastuväidete esitamiseks tähtajad ning teatas otsuse tegemise aja (tl 97).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist, väites järgmist. 1) Vahetult enne kaebaja kuriteos kahtlustatavana kinnipidamist 26. septembril 2012 rünnati teda, mille tagajärjel sai viga üks kahest ülalõualuusse paigaldatud implantaadist (implantaadi küljes olnud hambakroon tuli lahti) ning liikus ka selle kõrval olev hammas. Enne kaebaja vahistamist pani hambaarst liikunud hambale lahase, mille tulemusena hammas juurdus tagasi oma pessa. Implantaadi küljest eraldunud hambakrooni tagasi panemine ei olnud võimalik enne, kui lahasesse pandud hammas oli juurdunud. 2) Kaebaja selgitas, et ta viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana ajavahemikul 18. oktoober 2012 − 2. juuli 2013. Kaebaja pöördus oma probleemiga vangla terviseosakonda, kus kinnitati, et vastavasisulist abi nad osutada ei saa. Kaebaja advokaat pöördus prokuröri poole taotlusega võimaldada eriarsti visiit. Põhja Ringkonnaprokuratuur andis 28. veebruari 2013. a kirjaga vastava loa. Kaebaja ema broneeris kahel korral hambaarstile aja ning kaebaja advokaat esitas kahel korral taotluse kaebaja konvoeerimiseks hambaarsti vastuvõtule. Mõlemal korral konvoeerimist ei toimunud ja taotlustele ei vastatud. Seejärel kinnitas vanglateenistuja kaebaja emale, et vangla korraldab turvalisuse kaalutlustel ise eriarsti vastuvõtule registreerimise ning eriarsti külastus toimub 2013. a mai alguses. Kui mai lõpuks ei olnud vangla kaebajat eriarsti vastuvõtule viinud, pöördus kaebaja ema selgituse saamiseks Tallinna Vangla poole. Meditsiiniosakonna juhataja vastas, et eriarsti visiit pidi toimuma
5.mail 2013, kuid jäi ära töötaja haiguse tõttu ning kaebaja on uuesti registreeritud vanglas töötava hambaarsti vastuvõtule, mis pidi toimuma 2013. a juulis. 2013. a juulis viidi kaebaja üle Viru Vanglasse. 3) Kaebaja on seisukohal, et vangistusseaduse §-dest 52, 53 ja 93 tuleneb selgelt ja üheselt, et kui vangla ei saa osutada ravi, mida vahistatu või kinnipeetav vajab, on vangla arst kohustatud suunama abivajaja eriarstiabi osutaja juurde. Tallinna Vangla tuvastas enda väitel 2013. a jaanuaris, et kaebajale vajalikku arstiabi vanglas ei osutata ja kaebaja vajab eriarstiabi. Selle tuvastamisest kuni reaalse aja broneerimiseni eriarsti juurde, kelle broneeringu järjekord piirdub 1−1,5 nädalaga, kulus neli kuud. Eriarstiabi kaebajale siiski ei võimaldatud. Tallinna Vangla jättis tegemata toimingu, mille tegemise kohustus tal seaduse järgi oli. Visiidi registreerimine ei ole eriarstiabi võimaldamine. Visiidi ärajäämise järel ei broneerinud Tallinna Vangla uut aega eriarstile, vaid otsustas kaebaja tagasi saata vangla hambaarsti juurde, kuigi oli teada, et kaebajale vajalikku abi seal osutada ei saa. 4) Tallinna Vangla jättis kaebaja ilma arstiabist, millega kahjustas tema tervist. Hammaste ja suuõõne tervis on oluline osa inimese tervisest. Suu halb tervis koormab immuunsüsteemi ja võib suurendada südame- ja kopsuhaiguste riski. Kaebaja on pidanud üle kahe aasta elama ja sööma ühe ülemise lõikehamba asemel oleva metallist oraga. Selle tagajärjel on tõenäoliselt 3(8)
3-15-133
viga saanud implantaat. On võimalik, et ravi tuleb alustada otsast − uuesti breketite paigaldamine ja kandmine, uus operatsioon implantaadi parandamiseks, uue krooni valmistamine ja paigaldamine. Lisaks on ülemise teise lõikehamba asemel oleva rauast oraga elamine ja söömine ebahügieeniline, toitumist raskendav ja alandav. Õigel ajal võimaldatud asjakohase meditsiinilise abiga oleks implantaadi küljest lahti tulnud hambakrooni saanud tagasi paigaldada. 5) Kaebaja nõuab varalise kahju (breketite paigaldus, implantaadi operatsioon) hüvitamist summas 2050 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot.
14.Vastustaja selgitas, et tulenevalt asjaolust, et kaebus on menetlusse võetud vaid osas, mis puudutab kaebuse esitaja vanglavälise arsti vastuvõtule toimetamist, ei võta vastustaja käesoleva vastusega seisukohta raviteenuse Tallinna Vanglas osutamise küsimuses, kuna nimetatu ei ole kaebuse vaatlusaluseks küsimuseks. Kas ja mil määral osutati kaebajale õigeaegseid ja asjakohaseid meditsiiniteenuseid Tallinna Vangla meditsiiniosakonna poolt, ei ole kaebuse osalisest tagastamisest tulenevalt käesolevas vastuses analüüsimist vajav küsimus. 1) Tallinna Vangla soovib esmalt selgitada kinni peetava isiku väljaviimisega seonduvaid protseduure. Muuhulgas tuleb vanglal kindlustada, et välja viidav isik ning keegi väljaspool vanglateenistust ei oleks varem teadlik, millal ning missugustel tingimustel väljaviimine aset leiab. Nimetatu on vajalik, et tagada isiku põgenemisohu minimeerimine ja põgenemisriski soodustavate tegurite esinemine. Kui isik ei ole teadlik, millal tema väljaviimine aset leiab, et ole võimalik sellekohaseid plaane teha ega teavitada väljaspool vanglat olevaid isikuid väljaviimise ajast ja korraldusest. Vangla meditsiiniosakond registreerib isiku vastavalt ootejärjekordadele eriarsti vastuvõtule, kui see on vanglasisese raviarsti poolt vältimatult vajalikuks tunnistatud. Mõeldav ei ole olukord, kus vanglaväline isik või kinni peetav ise registreerib end eriarsti vastuvõtule väljaspool vanglat ja nõuab enese väljaviimist. 2) Pärast vastuvõtule registreerimist tuleb väljaviimise vajadusest ja kuupäevast teavitada saateülesandeid haldavat üksust, milleks on Tallinna Vanglas järelevalve üksus. Väljaviimise korraldamiseks on tarvis koostada saatemeeskond, kes vastutab välja viimise korralduse ja ühiskonna ning saadetava turvalisuse tagamise eest kogu väljaviimise jooksul. Saatemeeskonda kuulub minimaalselt kolm isikut, kes täidavad erinevaid ülesandeid. Kasvõi ühe saatja puudumisel ei ole vanglal võimalik väljaviimist korraldada, kuna see oleks oluliseks julgeolekuriskiks. Kahetsusväärselt esines käesoleva juhtumi puhul ühe saatja haigestumine, keda ei olnud võimalik piisavalt kiiresti asendada. Saatjate vähesuse korral teostatakse vältimatult vajalikud saatmised, näiteks erakorralised arsti vastuvõtule toimetamised, edasilükkamatutele kohtumenetlustele viimised ja muu taoline, mille edasilükkamine oleks õigustatud kõige erakorralisemate asjaoludega. 3) Võttes arvesse, et XXi tervislik seisund ei olnud erakorraline ja vanglavälise arsti juurde toimetamata jätmine ei toonud isikule kaasa pöördumatuid tervisekahjustusi või muid negatiivseid tagajärgi, pidas vastustaja võimalikuks XXi eriarsti vastuvõtule viimise edasilükkamist saatjate puudumise tõttu. Käesoleval juhul ei olnud vanglal võimalik väljaviimist korraldada objektiivsetest asjaoludest lähtudes ja ühiskonna turvalisuse tagamine kaalus üles isiku arstile saatmise vajaduse. Seega on vastustaja seisukohal, et isiku vanglast välja viimata jätmine oli põhjendatud. 4) Vastustaja võtab omaks, et esines olukord, kus saatja haigestumise tõttu oli vangla sunnitud saatmisi muuhulgas arsti vastuvõtule ära jätma, kuid vanglal oli ülevaade kinnipeetavate tervislikust seisundist ja kinnipeetavad, kes vajasid erakorralist arsti vastuvõtule saamist, 4(8)
3-15-133
vastuvõtule ka toimetati. Kuna XXi tervislik seisund ei olnud käesoleval juhul selline, mis oleks nõudnud erakorralist või kiiret sekkumist, oli vastustajal võimalik isiku erialaarstile toimetamine ajutiselt edasi lükata. Vaidlust ei ole selles, et XXi 5. mail 2013 arsti vastuvõtule ei viidud, ehkki kaebuse esitaja oli eriarsti vastuvõtule nimetatud kuupäeval registreeritud. Vastustaja tegevus(-etus) kaebuse esitaja arsti vastuvõtule viimata jätmisel võis küll põhjustada kaebajale mõningast ebamugavust, kuid vastustaja hinnangul ei ole kaebuse esitajale tekkinud mittevaralist kahju, mille eest rahalise hüvitise väljamõistmine oleks õigustatud. 5) Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, missugune mittevaraline kahju talle eriarstile viimata jätmise tõttu konkreetselt oleks tekkinud, mis vastaks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tingimustele. Tallinna Vangla möönab, et kaebajal võis olla söömine võimalik teistsugustel tingimustel kui tavaliselt, mis võis kaebajale ka ebamugavust põhjustada, kuid kaebaja ei ole väitnud, et söömine tavapärasel viisil oleks olnud võimatu või valulik. Seega ei nähtu kaebuse asjaoludest kaebajale hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimist, kuna kaebaja ei ole tõendanud tervise kahjustumist või muid mittevaralise kahjuga seostatavaid tagajärgi, mis tuleneksid 5. mail 2013 arsti vastuvõtu ära jäämisest. Asjaoludest ei nähtu, et kaebajale oleks kaasnenud füüsilisi kannatusi kas tahtlikult või hooletuse tõttu või vaimseid üleelamisi. 6) Vastustaja märgib samuti, et isik paigutati Tallinna Vanglast pärast eriarstile viimise ära jäämist ümber Viru Vanglasse. Tallinna Vanglal ei olnud võimalik korraldada vahepealsel perioodil isiku uut väljaviimist eriarsti vastuvõtule ning seetõttu isikule ka uut vastuvõtuaega broneerida ei jõutud. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal oli võimalik pärast Viru Vanglasse üle viimist koheselt pöörduda sealse meditsiiniosakonna poole ning paluda eriarsti vastuvõtule viimist, juhul kui ka Viru Vanglas ei teostata vaidlusaluseid hambaravi protseduure. Nimetatud võimaluse kasutamisest kaebaja Tallinna Vanglat informeerinud ei ole ning vastustajale ei ole teada, kas isik pöördus hambaarsti poole Viru Vanglas. Nimetatut peab aga pidama kaebuse lahendamise kohaselt oluliseks aspektiks, kuna kaebaja oleks seeläbi saanud endale edasise kahju tekkimist ära hoida. 7) Käesoleval juhul ei nähtu ka haldusorgani süüline tegevus, mis oleks seostatav isikule mittevaralise kahju tekkimisega. Vastustajal ei olnud võimalik kaebajat vastuvõtule viia, kuna vastasel juhul oleks vastustaja rikkunud talle pandud kohustusi ühiskonna turvalisuse tagamisel. Saatjate puudumine on erakorraline olukord, mida esineb Tallinna Vanglas harva. Tegemist ei ole sagedaste juhtumitega, mil isikud jääksid kokkulepitud vastuvõtule toimetamata. Vastustaja on seisukohal, et ei ole jätnud isikut arsti vastuvõtule toimetamata süüliselt ja seega ei saa Tallinna Vangla ka vastutada isikule väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju eest, kuna süülisus on tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1 tervise kahjustamise korral kahju hüvitamise nõude eelduseks. 8) Kaebuses nõuab XX varalise kahju hüvitamist tulevikus tekkida võivate kulutuste hüvitamiseks. Seega ei ole käesoleval ajal teada, kas, millal ning millises ulatuses isikule varalist kahju tekkida võib või üldse tekib. Tulenevalt võlaõigusseadusest ja kohtupraktikast ei ole kahju hüvitamist võimalik nõuda tulevikus tekkida võiva kahju eest. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal võimalik käesoleval ajal Tallinna Vanglalt varalise kahju hüvitamist nõuda, kuna isikule ei ole varalist kahju tekkinud ning hüvitise välja mõistmine tulevikus tekkida võivate kulutuste katteks ei saa olla põhjendatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5(8)
3-15-133
15.Kohtu menetluses on XXi varalise ja mittevaralise kahju hüvitise nõue Tallinna Vangla vastu seoses sellega, et Tallinna Vangla ei viinud kaebajat 5. mail 2013. a vanglavälise eriarstiabi osutaja vastuvõtule. Kaebaja nõuab varalise kahju (breketite paigaldus, implantaadi operatsioon) hüvitamist summas 2050 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot. Kohus tagastas 10. novembri 2016. a määrusega kaebuse väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p-i 4 alusel, sest kaebajal on väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.
16.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ja neid kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist.
17.Vaidlust pole selles, et vahetult enne kuriteos kahtlustatavana kinnipidamist 2012. aastal sai üks kaebaja ülalõualuusse paigaldatud implantaat Tallinna tänaval toimunud rünnaku tagajärjel viga ja implantaadi küljes olnud hambakroon tuli lahti. Pärast seda paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse, kus ta pöördus oma terviseprobleemiga vangla terviseosakonda, kust kinnitati, et vastavasisulist abi nad osutada ei saa. Kaebaja advokaat pöördus seejärel prokuröri poole taotlusega võimaldada eriarsti visiit. Taotlus rahuldati. Konvoeerimisega 5. maiks 2013. a toimuma pidanud eriarsti visiit jäi aga ära, kuna üks Tallinna Vangla saatemeeskonna liige haigestus ja talle ei olnud võimalik nii kiiresti asendajat leida. 2013. aasta juulikuus paigutati kaebaja Tallinna Vanglast ümber Viru Vanglasse. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebajale tekitati kahju, kui teda ei viidud vanglavälise eriarstiabi osutaja juurde 5. mail 2013, ehkki kaebaja oli selleks päevaks tema vastuvõtule registreeritud. Kaebaja sõnul seisneb kahju selles, et eriarstiabist ilmajätmise tulemusel tuleb tal pikki aastaid kestnud kulukat ravi otsast peale alustada. See sisaldab breketite paigaldamist ja kandmist, kuna pikaajaliselt puudunud hamba tõttu on liikunud ka kõrvalolevad hambad, ja implantaadi operatsiooni, kuna tõenäoliselt on viga saanud ka aastaid kroonita olnud implantaat. Õigel ajal võimaldatud asjakohase meditsiinilise abiga oleks implantaadi küljest lahti tulnud hambakrooni saanud tagasi paigaldada. Vastustaja sõnul ei nähtu kaebuse asjaoludest kaebajale hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimist, mis tuleneksid 5. mai 2013. a arsti vastuvõtu ära jäämisest. Kaebajale ei ole tekkinud ka varalist kahju ja hüvitise välja mõistmine tulevikus tekkida võivate kulutuste katteks ei saa olla põhjendatud.
18.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesolevas asjas nõuab kaebaja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et Tallinna Vangla ei viinud kaebajat 5. mail 2013. a eriarsti vastuvõtule. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
6(8)
3-15-133
19.Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).
20.Üldjuhul kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Järgnevalt võtab kohus seisukoha küsimuses, kas antud juhul tekkis kahju avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Tallinna Vangla võtab vastuses kaebusele omaks, et esines olukord, kus saatja haigestumise tõttu oli vangla sunnitud saatmisi muuhulgas eriarsti vastuvõtule ära jätma, kuid vanglal oli ülevaade kinnipeetavate tervislikust seisundist ja kinnipeetavad, kes vajasid erakorralist arsti vastuvõtule saamist, vastuvõtule ka toimetati. Kuna XXi tervislik seisund ei olnud käesoleval juhul selline, mis oleks nõudnud erakorralist või kiiret sekkumist, oli vastustajal võimalik isiku erialaarstile toimetamine ajutistelt edasi lükata. /.../ Vastustaja tegevus(-etus) kaebuse esitaja arsti vastuvõtule viimata jätmisel võis küll põhjustada kaebajale mõningast ebamugavust, kuid vastustaja hinnangul ei ole kaebuse esitajale tekkinud mittevaralist kahju, mille eest rahalise hüvitise väljamõistmine oleks õigustatud. Kohus nõustub vastustaja väidetega, et XXi hamba implantaadi puudumine ei olnud erakorraline probleem ja ühiskonna turvalisuse tagamine kaalus üles isiku arstile saatmise vajaduse. Kuna kaebaja viidi ära jäänud visiidi järel vähem kui kahe kuu jooksul üle teise vanglasse, ei jõudnud Tallinna Vangla uut kaebaja eriarsti juurde saatmist korraldada. Seega oli vangla otsus lükata kaebaja erialaarsti juurde viimine ajutiselt edasi põhjendatud.
21.Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla kaebaja terviseprobleemiga tegelenud. Kaebaja käis 16. jaanuaril 2013. a vangla hambaarsti vastuvõtul, kus talle vajalikku abi osutada ei olnud võimalik. XXi kaitsja esitas 8. märtsil 2013 Tallinna Vanglale taotluse XXi konvoeerimiseks 13. märtsil 2013. a Kaarli Hambapolikliinikusse dr Suuroru vastuvõtule. Kuna aga Tallinna Vangla peab tagama, et välja viidav isik ega keegi teine väljaspool vanglateenistust ei oleks väljaviimise ajast ja tingimustest teadlik, pidi eriarsti vastuvõtuaja registreerima vangla meditsiiniosakond. Uus hambaarsti aeg broneeriti vangla meditsiiniosakonna poolt 5. maiks 2013. a, kuid ühe saatja haigestumise tõttu tuli saatmine sel kuupäeval ära jätta. Olukorra hindamiseks ja jälgimiseks registreeriti XX juuli alguseks uuesti vangla hambaarsti vastuvõtule, kus ta oleks vajadusel uuesti eriarsti vastuvõtule registreeritud. 2. juulil 2013. a paigutati XX aga ümber Viru Vanglasse.
22.Kohus leiab, et käesolevas asjas on kahju hüvitamise nõude eeldused täitmata, kuna kohtu hinnangul ei ole vastustaja õigusvastaselt tegutsenud. Ilma saatemeeskonnata ei ole mõeldav kinnipeetava vanglast väljaviimine. VangS § 109 lg 1 sätestab, et kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu saatmiseks väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi on moodustatud relvastatud saatemeeskond, mille isikkoosseisule antakse eriväljaõpe. Justiitsministri 30. mai 2006. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 1 lg 1 p-i 5 kohaselt on saatemeeskonna ülesanne relvastatud valve all saata saadetav vanglast tervishoiuteenuse osutaja juurde ja seal valvata saadetava järele. Vastustajal ei olnud võimalik üleviimist korraldada objektiivsetest asjaoludest lähtudes. Kohus nõustub vastustajaga, et ühiskonna turvalisuse tagamine kaalus üles isiku arstile saatmise vajaduse.
23.Kuna kahju hüvitamise nõude esimene eeldus, haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, on täitmata, jätab kohus XXi kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot ja varalise kahju hüvitamiseks summas 2050 eurot rahuldamata. 7(8)
3-15-133
24.Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse osaliselt kinniseks, kuna haldusasja toimikus sisalduvad tõendid, mis sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta (tl-d 8-10, 45-47). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse liidetud arsti tõendid sisaldavad endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid puudutavas osas kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks.
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 10. novembri 2015. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.