Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi 29.09.2016, Tartu 3-14-50723 Denis Harri kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 29.10.2014. a otsus Denis Harri ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Denis Harri Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Denis Harri apellatsioonkaebuse lisadena esitatud 13.02.2014. a puuduste kõrvaldamine kahju hüvitamise nõudest ja Tallinna Vangla kambri nr 221 plaan.
2.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 29.10.2014. a otsus osas, milles halduskohus jättis Denis Harri kaebuse läbi vaatamata seoses Tallinna Vangla kambrite valgustuse ja puuduliku ventilatsiooniga taotletud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Denis Harri kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 2152 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega jätta Denis Harri kaebus läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses valjuhääldist tuleva valju muusika ja ööseks põlema jäetud tulega, lugeda Denis Harri kaebus lubatavaks seoses kambrite valgustuse ja puuduliku ventilatsiooniga tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks ning mõista Tallinna Vanglalt Denis Harri kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 600 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Tallinna Vanglal kanda väljamõistetud kahjuhüvitis Maria Harri kontole EE512200221062343652 (Swedbank).
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 31.10.2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Denis Harri esitas Tallinna Vanglale seoses tema paigutamisega nõuetele mittevastavatesse kambritesse taotluse kahju summas 10 000 eurot hüvitamiseks. Taotlus registreeriti 10.12.2013 numbriga 5-18/13/39504-1.
2.Tallinna Vangla 10.02.2014. a kirjaga nr 5-18/13/39504-2 anti D. Harrile 10-päevane tähtaeg kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Täiendavad selgitused, mis D. Harri esitas vanglale 13.02.2014, registreeriti 17.02.2014. Tallinna Vangla D. Harri kahjunõuet ei lahendanud.
3.D. Harri esitas 04.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 19 500 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 25.02.2011 – 15.04.2011, 22.07.2011 – 16.12.2011, 06.01.2012 – 23.03.2012 ning 30.03.2012 – 13.02.2013 ehk ligikaudu 588 päeva ja sel ajal rikkus Tallinna Vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid keskeltläbi 15 m2 suurused ning sisaldasid inventari ja WC-d. Vaba põrandapinda oli umbes 6,5 m2, mida pidi jagama viie vahistatuga 23 tundi ööpäevas. Kaebajale ei võimaldatud osalemist huvialaringides ega spordiüritustel ning ta ei saanud kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli koos teiste vahistatutega 2,7 x 4,7 m jalutusboksis jalutamine, kus puudus spordiinventar. Seoses liikumisvaegusega on kaebajal tekkinud selja-, põlve- ja õlavalud. Füsioterapeut soovitas tal spordiga tegeleda, kuid tal puudus selleks võimalus. Niisugune olukord on käsitletav piinamisena. Kuna kaebaja isiklik ruum oli kambris alla 4 m2, põhjustati talle rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida ning seega alandati tema inimväärikust. Ruumipuudus tekitas ka emotsionaalset pinget, mis mõjus närvisüsteemile, mistõttu pidi kaebaja tarvitama rahusteid ja antidepressante. Kaebaja pöördus probleemiga suuliselt kontaktisiku poole ning taotles enda paigutamist suuremasse kambrisse, kuid kontaktisik vastas, et tingimused on seadusega kooskõlas, mistõttu ei pidanud ta kirjalikku pöördumist otstarbekaks. Lisaks olid kambris nr 126 kirbud ning nädal aega ei tehtud neile tõrjet. Kaebaja pidi kasutama Aasia tüüpi kükitamistualetti, mis oli põlvedele koormav. Riideid pidi pesema ja kuivatama kambris, mistõttu oli seal niiske ja rõske. Duši võimaldati kasutada ühel korral nädalas, sooja vee kasutamine ja pesemine oli ajaliselt piiratud. Kambris oli liiga vähe õhku, suvel oli kambris väga palav. Kollektiivse karistamisena tuleb käsitleda ventilaatori äravõtmist, kuna üks kinnipeetav lõhkus kambri akna. Kambri valgustus ei vastanud tingimustele, mistõttu halvenes kaebaja silmanägemine. Ööseks jäeti kambrites tuled põlema, mistõttu ei saanud kaebaja rahulikult välja puhata. Nii mees- kui ka naisvalvurid käskisid pärast ravimite võtmist suu avada.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohtu 29.10.2014. a otsusega jäeti D. Harri kaebus läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tallinna Vangla kambrite valgustuse, puuduliku ventilatsiooni, kambrite liigniiskuse, puudulike pesemisvõimaluste ning ravi manustamise protseduuriga (resolutsiooni p 1), rahuldati kaebus osaliselt (resolutsiooni p 2), mõisteti Tallinna Vanglalt D. Harri kasuks välja hüvitis 2152 eurot (resolutsiooni p 3) ja jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse kohaselt viibis D. Harri Tallinna Vanglas vahistatuna 15.02.2011 – 15.04.2011, 22.07.2011 – 16.12.2011, 06.01.2012 – 23.03.2012 ja 30.03.2012 – 16.01.2013 ning süüdimõistetuna 17.01.2013 – 13.02.2013, kokku 596 päeva.
Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (EIK otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Nimetatud seisukohta kinnitavad EIK lahendid asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid arvestada tuleb ka EIK praktikat. Kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites, kus ühe isiku kohta oli ilma WC pinda arvestamata isiklikku ruumi alla 3m2, kokku 538 päeva, s.o ca 90,3% Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast. Seega jäi kaebaja isiklik ruum 538-l päeval alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Vastustaja tegevus on olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vangla oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses on olnud järjepidev, mistõttu nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 538 päeva paigutatud kambrisse, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul viisil kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks. Oluline on ka see, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 51 päeva kambrites, kus tema kasutada oli põrandapinda rohkem kui 3 m2 ja 8 päeva kambrites, kus tema kasutada oli põrandapinda rohkem kui 4 m2. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja viibis kambrites, kuhu oli paigutatud vähem kui kuus kinnipeetavat 91 päeva, mis leevendas isikliku ruumi vähesust. Hüvitise määramisel peab kohus silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Arvestama peab ka asjaoluga, et ei ole tõendatud, et oleks ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebaja väide kirpude kohta ei ole usutav, sest kaebaja ei ole kambris nr 126 viibitud 19 päeva jooksul sellest vastustajat teavitanud. Kaebaja on viidanud ka spordivõimaluste puudumisele Tallinna Vanglas oleku ajal, ise rõhutades, et tervisliku seisundi parendamiseks tegeles iseseisvalt joogaharjutustega ja võimleb juba pikemat aega. Samuti on tuvastatud, et jalutusboksis mõõtmetega 2,7 x 4,7 m on võimalik tahtmise korral jalutamise ajal tegeleda füüsiliste harjutustega 1 tunni vältel. Nõustuda tuleb vastustajaga, et kaebuses toodud väited, et mittevaralist kahju põhjustasid kaebajale ka valjuhääldist tulev vali muusika, kambri valgustus, kambri niiskus, pesemisvõimaluste puudumine ning ravimi manustamise protseduur, ei saa arvesse võtta, sest kaebaja ei ole tuginenud neile asjaoludele Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohtueelset menetlust ja selles osas jääb kaebus läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel. Eeltoodu alusel tuleb mõista Tallinna
Vanglalt D. Harri kasuks kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 4 eurot iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, s.o. kokku 538 päeva eest 2152 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.D. Harri esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et mööbli alust pinda ei tule põrandapinnast maha arvata. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri põrandapinnast maha arvata ka mööbli alla jääv pindala, kuid halduskohus ei analüüsinud kaebaja põhjendusi selles küsimuses. Seetõttu ei ole õige ka halduskohtu seisukoht, et isikliku ruumina aktsepteerib EIK kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist. Nõustuda ei saa halduskohtuga, et vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Vastustaja poolt Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 2004. a raporti eiramine võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse panna toime tegusid, mille tõkestamiseks on CPT ellu kutsutud. Halduskohtu väljamõistetud hüvitis ei ole kooskõlas siseriikliku kohtupraktikaga ja RKHKo nr 3-3-1-38-13 p-ga 8.9 ja 22. Arvestades Tallinna Vangla mittenõuetele vastavate kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, kaasnesid kaebajale vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Kuna kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikka aega, on tema õigusi rikutud intensiivselt ja väljamõistetav kahjuhüvitis peab olema kõrgem kui 4 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Halduskohtu välja mõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt väike ega kata tekkinud kahju. Õiglane hüvitis oleks 1000 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Seoses sportimisvõimalustega pole halduskohus arvestanud 05.08.2014 esitatud kaebuse täiendusega ning on teinud kaalumisvea, kuna pole arvestanud asjaoluga, et üldjuhul viibisid jalutusboksis lisaks kaebajale ka tema viis kambrikaaslast. Kaebajal oli raske, kui mitte võimatu, ettenähtud harjutusi sooritada. Ebatäpne on halduskohtu seisukoht mõnede kinnipidamistingimuste osas kohtueelse menetluse läbimata jäämise kohta. Vastustaja on palunud vastuses kaebusele jätta läbi vaatamata järgmised etteheited: valjuhääldist tulev vali muusika, ööseks põlema jäetud valgustid ja ravimi manustamise protseduur nii nais- kui ka meesametnike poolt. Kaebaja väitel on ta ülejäänud asjaolude suhtes läbinud kohtueelse menetluse. Kaebaja kinnipidamistingimused kogumis võimaldavad tuvastada EIÕK art 3 rikkumise ja seda ka ajal, kui kaebaja isiklik ruum kambris oli üle 3 m2.
6.Tallinna Vangla esitas samuti apellatsioonkaebuse, paludes tühistada Tartu Halduskohtu 29.10.2014. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis D. Harri kasuks välja hüvitise summas 2152 eurot ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on Riigikohus asunud seisukohale, et olukorras, kus isikule on kambris tagatud üksnes 2,5 m2 suurune põrandapind, tuleb hinnata ka seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused. Samas lahendis tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14). Halduskohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega arvestamata. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ruumis ei tähenda jalutamiseks olevat vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla kambrites, kus D. Harri vaidlusalusel perioodil viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda, võimaldades
kinnipeetavale privaatsuse. WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral oli D. Harrile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2 vaba pinda, mis vastas siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme. Nõustuda ei saa halduskohtu arvamusega, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa järeldada, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued Tartu ja Viru vanglad. 2018 peaks valmima uus Tallinna Vangla. Tallinna Vanglas vähendati 2013. a kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra tulenevalt 3-ruutmeetrilisele kambripinna suurusele üleminekuga. Eeltoodust nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.
7.D. Harri leidis vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda EIK-i seisukohtadest asja Tunis vs Eesti lahendis ning CPT raportitest Tallinna Vanglat puudutavatest osadest. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Tallinna Vangla palub vastuses D. Harri apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et põrandapinna hulka ei kuulu inventari alune pind. Põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda ning sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika (lahend Tunis vs Eesti p-d 9, 11, 46 ja lahend Jevšnik vs Sloveenia p-d 7, 21, 25). Tualeti alune pind on kambrites 1,73 m2. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et vangla tegevus oli süüline kaudse tahtluse vormis. Vangla tegevus on olnud kooskõlas siseriikliku õigusega ja seega puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus. Kaebaja välja toodud muud väidetavad puudused kinnipidamistingimustes ei leidnud tuvastamist, mistõttu saab asuda seisukohale, et väidetava mittevaralise kahju põhjuseks on üksnes väidetav ebapiisav põrandapind. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, kus talle oli igapäevaselt kõigis kambrites tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud tema neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka kinnipeetavate eluruumidele esitatud muude nõuete ega pesemis- ja jalutamisvõimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui ka vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita, et need mõjutused olid niivõrd olulised, et väärivad rahalist hüvitist. Kaebajal tuvastatud tervisekaebused ei ole olnud seotud kinnipidamistingimustega või mõne muu elamistingimustesse puutuva tagajärjega.
Tallinna Vanglas viibimise ajal ei kurtnud kaebaja kinnipidamistingimuste üle ning esitas kahju hüvitamise nõude alles pärast lahendist asjas Tunis vs Eesti teadasaamist. Halduskohus arvestas jalutusboksi suurusega ja kaebaja tahtlusega jalutuskäigu ajal võimlemisharjutusi teha, mistõttu ei saa nõustuda kaebaja sellekohaste väidetega. Kaebaja ei ole varem väitnud, et ta ei saanud jalutusboksis tegeleda võimlemisharjutustega, kuna seal oli vähe ruumi, vaid on märkinud, et jalutusboksis puudus spordiinventar, millega ennast füüsiliselt koormata. Seega on tegemist tagantjärgi esitatud väitega, mistõttu on ekslik ka kaebaja seisukoht halduskohtu kaalutusvea kohta. Vastustaja ei rikkunud kaebaja suhtes EIÕK art-t 3. Tallinna Vangla nõustub kaebajaga, et kohus on vääralt leidnud, et tal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus kambrite valgustuse ja niiskuse osas. Vastustaja nõustub halduskohtuga selles osas, et kohustuslik kohtueelne menetlus on kaebajal läbimata pesemisvõimaluste puudumise, valjuhääldist tuleva valju muusika ning ravimi protseduuri osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja D. Harri apellatsioonkaebuse tuleb jätta rahuldamata.
10.Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 25.02.2011 – 15.04.2011, 22.07.2011 – 16.12.2011, 06.01.2012 – 23.03.2012 ning 30.03.2012 – 13.02.2013. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alust pinda ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka. EIK on oma lahendites olnud erineval seisukohal, kas WC alust põrandapinda tuleb lugeda kambri põrandapinna hulka kuuluvaks. Riigikohus on leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris oleva WC pind ja mööblialune pind arvesse võtta (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus 3-3-1-42-15, p 17). Seega arvestab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohaga. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest, viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3m2 kokku 495 päeva; kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli täpselt 3 m2 5 päeva ja ülejäänud aja viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli üle 3 m2. EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandapinda arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, s.h WC ja mööbel. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et WC ja mööbli alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna sisse arvestada, millest tulenevalt viibis kaebaja 495 päeva alla 3 m2 suuruse põrandapinnaga kambrites.
11.Nõustuda saab vastustaja seisukohaga vastuses kaebusele, et kohtule esitatud kaebuses toodud väited, et mittevaralist kahju põhjustasid kaebajale ka valjuhääldist tulev vali muusika, ööseks põlema jäetud tuli ja ravimi manustamise protseduur, ei saa arvesse võtta, sest kaebaja ei ole tuginenud neile asjaoludele Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Seega on õige, et halduskohus jättis kaebaja kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses ravimi manustamise protseduuriga. Ringkonnakohus jätab kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ka asjaolude osas, et ööseks jäeti tuli kambris põlema ja valjuhääldist tuli vali muusika, sest nende asjaolude osas on samuti kaebajal kohtueelne menetlus läbimata ja halduskohus ei ole otsuse resolutsiooni kohaselt nende tingimuste osas kaebust läbi vaatamata jätnud. Ebaõige on halduskohtu otsustus, et kambri valgustuse ja puuduliku ventilatsiooni osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, kuna kohtueelne menetlus on nende tingimuste osas läbimata.
Kaebaja on nii 13.02.2014. a kahju hüvitamise nõudest puuduste kõrvaldamise kirjas kui ka kaebuses halduskohtule kirjeldanud puudusi kambri valgustuse ja ventilatsiooni osas, mistõttu loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks nimetatud kahe tingimuse osas, sest kohtueelne menetlus on selles osas läbitud. Üheselt ei saa nõustuda kaebaja apellatsioonkaebuses toodud väitega, et lisaks valjuhääldist tuleva valju muusika, ööseks põlema jäetud tule ja ravimi manustamise protseduuriga on tal kõigi ülejäänud tingimuste osas kohtueelne menetlus läbitud. Kaebaja on 13.02.2014 puuduste kõrvaldamise kirjas vanglale välja toonud puuduliku ventilatsiooni olemasolu ja rõhutanud, et puuduliku ventilatsiooni olemasolu võimendasid kambris olev niiske õhk, mis tulenes pesu pesemisest ja kuivatamisest kambris ning duši kasutamise võimalus ühel korral nädalas. Kambri niiskuse ja puudulike pesemisvõimaluste osas ühtib ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et nende tingimuste osas on kohtueelne menetlus läbimata. Kaebaja on rõhutanud neid asjaolusid, kui puudulikku ventilatsiooni võimendavaid asjaolusid, mitte asjaoludena, mis riivasid iseseisvalt tema õigusi. Kuna apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja ega vastustaja iseseisvalt vaidlustanud muude olmetingimuste esinemist kambris, kui ainult põrandapinna suurust, siis puuduvad selles osas praegusel hetkel vaidlused.
12.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja viibis perioodidel 25.02.2011 – 15.04.2011, 22.07.2011 – 16.12.2011, 06.01.2012 – 23.03.2012 ja 30.03.2012 – 16.01.2013 Tallinna Vanglas vahistatuna ning tal oli võimalik kambrist väljas viibida ainult 1-tunnise jalutuskäigu ajal. Muul ajal viibis ta lukustatud kambris. Nimetatud perioodidel viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 kokku 475 päeva ja kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli täpselt 3 m2 5 päeva. EIK on kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananayev/Venemaa (2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d 43-49). Ülerahvastatud kambrites kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks.
13.Ajavahemikul 17.01.2013-13.02.2013 (28 päeva) viibis kaebaja Tallinna Vanglas süüdimõistetuna ja eelduslikult oli talle tagatud võimalus viibida väljaspool oma kambrit 4 tunni vältel, samuti olid talle eelduslikult tagatud muud süüdimõistetu õigused (nt spordisaali kasumine). Süüdimõistetu staatuses viibis kaebaja 8 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli rohkem kui 3 m2, mis ületab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades kaebaja kinnipidamistingimusi ei saa neid pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus 8 päeva osas ei ole õigusvastane. EIK on leidnud, et ka 3 m2 väiksema põrandapinnaga kambri mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vanglas või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamistingimuste üldine nõuetekohasus (asi nr 9967/06: Beljajev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhostov/Venemaa, p 79). Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebajal oli sellel perioodil tagatud võimalus viibida väljaspool kambrit rohkem kui 1 tund päevas, siis ei olnud ka 20-l päeval kui kaebaja viibis süüdimõistetuna kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli vaba pinda alla 3 m2, tegemist inimväärikuse alandamisega ja puudub alus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks.
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik perioodidel 25.02.2011–15.04.2011, 22.07.2011–16.12.2011, 06.01.2012– 23.03.2012 ja 30.03.2012–16.01.2013 kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas jalutusboksis, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega väljatoodud perioodidel olid kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, õigusvastased. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ülerahvastatud kambris viibimise eest on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele, kuid kuna ringkonnakohus arvestab WC pinna kambripinna sisse, siis ei ole kaebajal õigus hüvitisele sellises määras nagu seda leidis halduskohus. Kuigi kaebaja on viibinud ülerahvastatud kambrites ka suhteliselt lühiajaliste perioodid jooksul, näiteks 1 päev, on esinenud ka perioode, kus see on kestnud vastavalt 24, 36 ja kõige pikemalt 59 päeva järjest. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et tõendamist on leidnud kaebaja viibimine kambrites, mille põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 kokku 475 päeval.
15.Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt.
16.Halduskohus luges vastustaja tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Kuigi vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses nõus halduskohtu seisukohaga, et vastustaja käitus kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt, siis arvestades vastustaja viitamist kambrite ülerahvastatusele seonduvalt vangla üldise ruumikitsikusega (17.07.2014. a vastus kaebusele, p 22b, tl 42), ei saa eeltoodu pinnalt siiski järeldada, et vastustaja ei ole käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses nr 3-3-1-24-09 (p 9) tõdenud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Seega on halduskohus otsuses põhjendatult järeldanud, et vastustaja on käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu 12.06.2013. a otsus nr 3-3-1-17-13, p 14). Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole vangla siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus põhjendatult lugenud vastustaja süü vormiks raske hooletuse, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-le 4. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.
17.Kuna kaebaja kinnipidamine ülerahvastatud kambris kujutab endast inimväärikuse alandamist, siis kuulub talle väljamõistmisele ka hüvitis mittevaralise kahju eest, mille suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus ülerahvastatud kambris viibimiste kestvust ja kambri põrandapinna erinevust minimaalsest EIK poolt toodud põrandapinnast. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb olulisi asjaolusid arvesse võtta kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Riigikohus on rõhutanud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvestada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo 3-3-1-42-15, p 25).
Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb kahjuhüvitise summa suurust. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud ning arvestades, et kaebaja ei ole välja toonud kahju suurendamise asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise summas 600 eurot.
18.Tartu Halduskohus vabastas 04.07.2014. a määrusega D. Harri riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus jätkas kaebajale menetlusabi andmist apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna Tallinna Vangla oli HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel, siis menetluskulud antud asjas puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.