Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-9-16 29. september 2016 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebus Vabariigi Valitsuselt 831 416 euro väljamõistmiseks Kaebajad MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit, volitatud esindaja vandeadvokaat Priit Lätt Vastustaja Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik, nõustaja Toomas Seppel Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-366 Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a vaheotsus haldusasjas nr 3-13-366 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MTÜ Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja MTÜ Eesti Esitajate Liit (EEL) esitasid 18. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Vabariigi Valitsuselt aastatel 2010–2013 tekitatud kahju eest hüvitist 831 416 eurot (nõude suurus
11.märtsil 2014 muudetud seisuga). Kaebuses leiti, et Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 "Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimise tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord" (määrus nr 14) § 3 lg-ga 1 on rikutud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv) art 5 lg 2 punkti b (liikmesriigi kohustus tagada õiglane hüvitis loometöö kasutamise korral) ülevõtmise kohustust ning põhiseaduse (PS) §-e 3 ja 39 ulatuses, milles see jätab nimetamata muud salvestusseadmed ja -kandjad, mis on tehtud füüsilistele isikutele isiklikul eesmärgil kasutamiseks kättesaadavaks. Kaebajad olid seisukohal, et määrus nr 14 ei taga autoritele teoste kasutamise eest piisava hüvitise maksmist.
2.Tallinna Halduskohus jättis 9. juuni 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebajate kaebeõigus tuleneb autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 77 lg 1 p-st 5 ning lg-test 3 ja 4, samuti kaebajate põhikirjadest. Kaebeõigus on kõigil kollektiivse esindamise organisatsioonidel, kellele makstakse tasu AutÕS § 27 lg-s 11 sätestatud jaotuskava alusel. Õiguste omajal pole võimalik kaebust oma nimel ise esitada, kuna saamata jäänud tulu arvestamisel ei ole võimalik individualiseerida, millise konkreetse autori õigusi tasustamata jätmine riivas. AutÕS § 27 lg 12 kohaselt kinnitab justiitsminister tasu koguja, kelleks on kollektiivse esindamise organisatsioon. Kuni
31.detsembrini 2011 määras tasu koguja kultuuriminister. Alates süsteemi rakendamisest on tasu kogunud EAÜ. Jaotuskava alusel on tasu makstud erinevatele organisatsioonidele, muu hulgas ka EAÜ-le, EFÜ-le ja EEL-ile. Praeguse kaebusega ei saa kahju hüvitamist nõuda organisatsioonid, kes ei ole kaebust esitanud või kaebusega ühinenud; 2) kaebus on esitatud kahel alternatiivsel alusel. Arvestades riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg-t 1 ja Euroopa Kohtu praktikat, peab rikutud kohustuse aluseks olev norm olema otsekohalduv. Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkt b ei ole otsekohalduv. Normi otsekohalduvuseks on vaja, et norm oleks selge, täpne ja tingimusteta. Otsekohalduv ei saa olla ulatusliku kaalutlusruumiga norm. Vaidlusaluse normi kohta on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriikidel on infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkti 6 osas lai kaalutlusruum (kohtuasi C-521/11). Infoühiskonna direktiiv ei näe ette, milliste salvestusseadmete ja -kandjate eest tuleb liikmesriigil tasu koguda, kui liikmesriik on otsustanud võimaldada isiklikuks otstarbeks muusikat ja filme reprodutseerida ilma, et isikud peaksid õiguste omajalt selleks iga kord litsentsi saama. Samuti ei näe direktiiv ette tasu suurust. Asjaolu, et teistes liikmesriikides on taolistesse nimekirjadesse kantud rohkem salvestusseadmeid ja -kandjaid, kui on sätestatud määruse nr 14 § 3 lg-s 1, ei anna õigust arvata, et need salvestusseadmed ja kandjad peaksid olema määruse nr 14 § 3 lg 1 loetelus ning nende eest tuleb ilma lisaanalüüsita tasu maksta; 3) AutÕS § 26 lg 1 sätestab, et autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks. AutÕS § 27 järgi on autoril, aga samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada teose või fonogrammi sellise kasutamise eest õiglast tasu. AutÕS § 27 lg 14 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada määrus, kus on kindlaks määratud salvestusseadmed ja -kandjad, mille eest autoritele tasu makstakse. Volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele laiaulatusliku kaalutlusõiguse otsustamaks, millised salvestusseadmed ja -kandjad määruse loetelus kajastuvad ning milliste kaudu tagatakse õiglase tasu maksmine autoritele. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et määruse nr 14 § 3 lg 1 loetelu koostamine ei eelda analüüsi tegemist. Vastustaja on õigesti välja toonud, et suur osa uuest tehnikast on seotud tarbimisharjumuste muutumisega, mida ei pea tingimata hüvitama vaidlusaluses tasusüsteemis, mistõttu ei ole Vabariigi Valitsusel kohustust iga turule tulevat seadet tasuga koormata. Direktiivist ei tulene, kuidas tuleb "õiglane hüvitis" õiguste omanikele garanteerida. Praktika on küll selline, et see tasu kogutakse lõpptarbijatelt salvestusseadmete ja -kandjate müümisel, kuid see ei ole ainuvõimalik lähenemine.
Näiteks maksab Eesti autorile tasu rahvaraamatukogudest teose laenutamise eest. Iga liikmesriik määrab kindlaks kõige sobivamad kriteeriumid, et tagada direktiivi täitmine. Kuni infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkti b rakendamiseks on määramatu hulk võimalikke alternatiive ning normi eesmärgi saavutamiseks tuleb teha analüüse, ei saa normi lugeda otsekohalduvaks. Vaidlus on sisuliselt selles, millised salvestusseadmed ja -kandjad peaksid määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduma ning milliste eest peaks autoritele tasu maksma. Sellele küsimusele vastamiseks peaks kohus asuma vastustaja asemel tegema valikuid, sh tuleks kohtul seejuures analüüsida määruse laiendamise mõju majandusele, tarbimisharjumustele, litsentsitasude piisavust õiguste omajatele tekitatud kahju kompenseerimiseks, teoste seadusliku ja ebaseadusliku allalaadimise osakaalu jne. Selliste hinnangute andmine ning valikute ja prognooside tegemine ei ole kohtu pädevuses; 4) tegemist ei ole autorite õiguste erakordse piiramisega. Määrusandja on kehtestanud loetelu salvestusseadmetest ja -kandjatest, mis tema hinnangul tagab autoritele õiglase tasu. Vabariigi Valitsusel on määruse andmisel laiaulatuslik kaalutlusruum. See, et määruse muutmise eelnõud ei ole realiseerunud, ei näita, et Eesti on direktiivi valesti üle võtnud. Pigem annab see tunnistust sellest, et tegemist on laiaulatuslikku diskretsiooni omava otsusega, mida ei saa teha lihtsakäeliselt; 5) kuna selles asjas puuduvad RVastS § 14 lg 1 kohaldamise alused, ei ole asja lahendamiseks vaja tuvastada, kas määrus võib olla põhiseadusega vastuolus.
3.Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
4.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi vaheotsuse, millega tunnustas kaebajate õigust nõuda Eesti Vabariigilt Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduva salvestusseadmete ja -kandjate loetelu täiendamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ja jättis vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 § 3 lg 1 osas, milles see ei taga autoriõiguse seaduse § 26 lg-s 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebeõigust puudutavad halduskohtu otsuse põhjendused on õiged ning ringkonnakohus ei korda neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4); 2) määrus nr 14 on antud AutÕS § 27 lg 14 p 1 alusel, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimise tasu maksmise korra ning salvestusseadmete ja -kandjate loetelu. AutÕS § 26 näeb ette, et autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja isiklikeks vajadusteks, kusjuures autoril, samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi sellise kasutamise eest. Tasu maksmist ja arvestamist reguleerib AutÕS § 27, mille lg 7 sätestab, et salvestusseadmete puhul on tasu suurus 3% ning salvestuskandjate puhul 8% kauba väärtusest; 3) infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkt b näeb ette, et reprodutseerimisõiguse puhul võib liikmesriik näha ette erandeid ja piiranguid, kui kõne all on mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise;
4) kaebajad on seisukohal, et määruse nr 14 § 3 lg 1 ei võimalda autoritel ja teistel õigustatud isikutel saada AutÕS §-s 26 ning infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punktis b ette nähtud õiglast tasu/hüvitist. Ringkonnakohus kontrollis esmalt, kas see eeldus on täidetud. Kaebuses on esitatud andmed selle kohta, kui palju on aastate kaupa kogutud nn tühja kasseti tasu. Alates 2009. aastast on näha selget langustendentsi. Kui 2008. aastal koguti jaotusfondi 3 229 330 krooni, siis hilisematel aastatel oli see summa 1 508 918 krooni (2009. a-l), 715 747 krooni (2010. a-l), 20 550 eurot (2011. a-l), 10 604 eurot (2012. a-l). Kohtuistungil esitatud andmete kohaselt kuulub 2014. aasta eest jaotusfondist väljamaksmisele 0 eurot, sest tasu kogumiskulud olid laekunud tasust suuremad. Alates 2006. aastast ei ole määruses nr 14 salvestusseadmete ja -kandjate loetelu muudetud. Võib pidada üldteadaolevaks, et sellest ajast arvates on toimunud oluline tehnika, sealhulgas salvestusseadmete ja -kandjate areng. Kaebajad on välja toonud loetelu seadmetest, mida maksustatakse nn tühja kasseti tasuga teistes liikmesriikides. Selles loetelus on nt mälukaart, floppy disk, HD DVD, Blu-ray, USB-mälupulk, CDkirjutaja, DVD-kirjutaja; 5) seega on piisavalt põhistatud kaebajate väide, et määrus nr 14 ei võimalda maksta õiglast hüvitist. Usutav pole vastustaja väide, et tasud vähenesid üksnes tarbimisharjumuste muutumise tõttu. Tarbimisharjumuste väljaselgitamiseks ei ole tehtud mingit uuringut või analüüsi; 6) kaebajate hinnangul jäi neil aastatel 2010–2013 saamata 831 416 eurot. Tegeliku õiglase hüvitise väljaselgitamine kujuneb kohtumenetluses väga keerukaks, mistõttu on õigustatud teha nõude põhjendatuse kohta vaheotsus (HKMS § 171 lg 1); 7) halduskohtul on õigus, et riigil on suur kaalutlusruum otsustamaks, milliste abinõudega õiglase hüvitise maksmine tagada. Praegusel juhul on suur oht, et kohus sekkub kahjuhüvitise suuruse määramisel seadusandja ja täitevvõimu diskretsiooni. Eeltoodu ei saa aga olla argument, mis välistab kahjunõude kohtuliku menetluse. Eesmärgi, milleks on õiglane tasu/hüvitis, üle kaalutlusõigust pole ja kohus saab anda selle kohta hinnangu. RVastS § 14 lg 1 järgi võib isik nõuda õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohalduv ja isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kahju hüvitamise need eeldused on täidetud. Määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduv salvestusseadmete ja -kandjate loetelu takistab õigustatud isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete ja kandjate eest. Seega on määrusel nr 14 kaebajatele vahetu mõju. Kaebajad on isikud, kellele makstakse jaotuskava alusel tasu. Seega on nad eriliselt kannatanud isikuteks RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Vastustaja on oma kohustusi oluliselt rikkunud, jättes määruse nr 14 täiendamata, olgugi et on näinud tasude olulist vähenemist. Vastustaja ei ole teinud analüüsi, millele tuginedes ta võis eeldada, et tasude vähenemine on paratamatu ja määruse täiendamisega ei ole võimalik seda muuta; 8) selleks, et kaebajal tekiks õigus saada nn tühja kasseti tasu määruses nr 14 reguleeritust suuremas ulatuses, tuleb selle § 3 lg 1 jätta kohaldamata osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lg-s 1 nimetatud isikutele õiglase tasu maksmist. HKMS § 162 lg 2 kohaselt saab kohus jätta õigustloova akti kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega või EL-i õigusega. Praegusel juhul on kaebaja
tuginenud mõlemale alusele. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vastuoluga põhiseadusega, sest infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punktis b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS §-s 26, mistõttu on küsimus eelkõige selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus on seaduse eesmärgiga kooskõlas; 9) PS § 39 sätestab, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule ja riik kaitseb autori õigusi. See põhiõigus hõlmab ka autori õigust saada tasu. Vaidlusaluses küsimuses tagab autori õigusi AutÕS § 26 lg 1, mis näeb ette õiguse saada õiglast tasu teose või fonogrammi kasutamise eest. Määruse nr 14 § 3 lg 1 ei taga seda õigust. Järelikult riivab norm PS § 39 kaitseala. Lisaks ei ole määrus kooskõlas AutÕS § 26 lg-ga 2, sest ei võimalda autoritele ja teistele õigustatud isikutele maksta õiglast tasu. Seadusega ette nähtud õigust saada õiglast tasu ei saa piirata määrusega (PS § 3 lg 1 ja § 87 p 6). Määruse nr 14 § 3 lg 1 on põhiseadusvastane osas, milles see ei võimalda õigustatud isikutel saada teose või fonogrammi autori nõusolekuta kasutamise eest õiglast tasu. Puuduvad põhjendused, mis selliseid riiveid õigustaksid. Õigustuseks ei saa olla õiglase tasu suuruse kindlakstegemise keerukus. Samuti ei saa vastustaja tugineda fiskaalsetele argumentidele.
5.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 7. oktoobri 2015. a määrusega asjas nr 3-4-1-22-15 ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata. Kolleegium pidas võimalikuks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist vaheotsusega. Samas leidis kolleegium, et ringkonnakohus märgib vaheotsuses üksnes seda, et kaebajate hinnangul on aastatel 2010–2013 jäänud neil saamata 831 416 eurot, kuid ei ole tuvastanud, kas kaebajatele on kahju tekkinud. Samuti ei ole kohus hinnanud põhjuslikku seost avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kuna ringkonnakohus ei ole vaheotsuses välja selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud RVastS §-st 14 tuleneva kahju hüvitamise nõude põhjendatuks lugemiseks, ei saa kolleegium võtta seisukohta, kas vaidlustatud säte on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Vabariigi Valitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu vaheotsuse. Kassaator väidab järgmist: 1) Riigikohus analüüsis 31. oktoobril 2013 asjas nr 3-3-1-84-13 tehtud otsuse punktides 42–48 sätte otsekohalduvuse eeldusi ja leidis, et normi otsekohalduvuseks on vaja, et norm oleks selge, täpne ja tingimusteta; norm peab olema nii selge ja täpne, et isikul on võimalik sellele kohtus otse tugineda. Ulatusliku kaalutlusruumiga norm ei ole otsekohalduv norm. Norm, mis annab ulatusliku kaalutlusruumi (normi eesmärgi saavutamiseks tuleb teha keerukaid analüüse ja poliitilisi valikuid ning normi rakendamiseks on määratlemata hulk võimalikke alternatiive), ei ole otsekohaldatav RVastS § 14 lg 1 mõttes, st piisavalt selge ja täpne, et sellele kohtumenetluses tugineda. See välistab kaebuse rahuldamise, sõltumata kahju hüvitamise koosseisu muudest elementidest; 2) seega on Riigikohus RVastS § 14 lg 1 kohaldamise kohta selgitanud, et kahjuhüvitist ei ole võimalik välja mõista, kui Vabariigi Valitsusel on olnud normi loomisel ulatuslik kaalutlusruum.
Halduskohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et Vabariigi Valitsusel on määruse kohaldamisel ulatuslik kaalutlusruum. Vaatamata Riigikohtu seisukohale ja kohtute tuvastatud asjaoludele, jõudis ringkonnakohus järelduseni, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud; 3) ringkonnakohus jättis hindamata vastustaja väite, et AutÕS § 27 lg 11 ja § 77 lg 1 p 5 kohaselt ei tulene kaebajate kaebeõigus HKMS § 44 lg-st 2, sest seadus ei anna otsevolitust, vaid viitab põhikirjadele ja liikmelepingutele. Kui kaebeõigus tuleneb siiski viiteliselt läbi organisatsioonide põhikirjade, mis omakorda annavad väidetavaid volitusi liikmete nimel kohtusse pöörduda, siis peaks kaebus olema esitatud hoopis HKMS § 44 lg 1 järgi ehk esindatavate nimel. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse aga selgelt endi nimel. Seetõttu pidanuks halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastama. Ringkonnakohus jättis need väited hindamata, tekitades sellega olukorra, kus vastustajad said esitada kaebuse ja apellatsiooni vale normi alusel.
7.Kaebajad on vastuses kassatsioonkaebusele seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu vaheotsus muutmata. Vastuses väidavad nad järgmist: 1) asjakohased ei ole vastustaja väited, et direktiiv ei ole otsekohaldatav, sest vaidlusküsimuseks ei ole vastuolu Euroopa Liidu õigusega, vaid põhiseadusega. Küsimus on selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel antud määrus on kooskõlas seaduse eesmärgiga, milleks on tagada autoritele õiglane hüvitis. Kahju tekitati määrusega nr 14, sest see näeb ette hüvitise ainult määruses loetletud seadmete eest. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et delegatsiooninormi eesmärgi osas – tagada õiglane hüvitis – Vabariigi Valitsusel kaalutlusruum puudub; 2) ringkonnakohus on kaebeõigust käsitanud, nõustudes HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtuga, kes tunnustas kaebeõigust; 3) Riigikohtu halduskolleegium peaks ise algatama põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse. Kaebajad nõustuvad Priit Pikamäe eriarvamusega, mille kohaselt on ringkonnakohtu põhjendused piisavad, et lahendada põhiseaduslikkuse järelevalve asi sisuliselt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
8.AutÕS § 27 kohaselt makstakse autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele tasu üksnes nende salvestusseadmete ja -kandjate eest, mille Vabariigi Valitsus on AutÕS § 27 lg 14 p 1 alusel 2006. aastal vastu võetud määruses nr 14 sätestatud loetellu. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas määruse nr 14 hilisema täiendamata jätmisega on kaebajatele aastatel 2010 kuni 2013 tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada RVastS § 14 alusel. Kaebajate vastusest kassatsioonkaebusele nähtub, et kaebajad ei väida Riigikohtus enam seda, et riigisisene regulatsioon pole kooskõlas infoühiskonna direktiiviga. Kaebajad väidavad Riigikohtus, et kahju on tekitatud sellega, et määrus nr 14 ei ole kooskõlas selle aluseks oleva delegatsiooninormiga – AutÕS § 27 lg 14 p-ga 1. Kassatsiooniastmes on vastustaja uuesti tõstatanud ka kaebeõiguse küsimuse.
9.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
1) määruses nr 14 esitatud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ei ole alates määruse jõustumisest muudetud ning selle aja jooksul on pea igal aastal lisandunud uusi salvestusseadmeid ja -kandjaid ning vanade turuosa on vähenenud, samuti on tekkinud uusi võimalusi selleks, et isiklikuks otstarbekas reprodutseerida autori loomingut; 2) vaidlusalusel ajavahemikul ja ka enne seda on jaotusfondi laekunud rahasumma tõsiselt vähenenud ning 2014. aasta eest ei tehtud jaotusfondist autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele väljamakseid, sest tasu kogumiskulud olid laekunud tasust suuremad. II
10.Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtuga (käesoleva otsuse punkti 2 alap 1 ja punkti 4 alap 1), et kaebajatel on kaebeõigus ning praeguse kaebusega ei saa kahju hüvitamist nõuda organisatsioonid, kes ei ole kaebust esitanud või kaebusega ühinenud. Kolleegium märgib ka seda, et EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. III
11.Praeguse vaidluse lahendamiseks on asjakohane riigisisene õiguslik regulatsioon autosiõiguse seaduses kokkuvõtlikult järgmine: 1) autoril, teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu selle eest, et teine füüsiline isik reprodutseerib oma isiklikeks vajadusteks teost või fonogrammi ilma autori nõusolekuta (§ 26). Sättes viidatakse sama seaduse §-le 27; 2) tasuks kogutava summa suuruseks on salvestusseadmete puhul 3% kauba väärtusest ning salvestuskandjate puhul 8% kauba väärtusest (§ 27 lg 7). Vabariigi Valitsus kehtestab nende salvestusseadmete ja -kandjate loetelu, mille eest tuleb tasu maksta (§ 27 lg 14 p 1). See loetelu on kehtestatud määruse nr 14 § 3 lg-ga 1 ning sinna kuuluvad videokassetid (VHS) – salvestuseta, audiokassetid – salvestuseta, CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta, minidiskid (MD) – salvestuseta, VHS ja DVD videosalvestusseadmed, audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed; 3) tasu maksavad salvestusseadmete ja salvestuskandjate tootja, importija, müüja või isik, kes toob salvestusseadmeid ja -kandjaid Euroopa Ühenduse tolliterritooriumilt EÜ Nõukogu määruse 2913/92/EMÜ ühenduse tolliseadustiku kehtestamine (EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1–50) mõistes Eestisse (§ 27 lg 1); 4) tasu jaotatakse autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate vahel, lähtudes teoste ja fonogrammide kasutamisest (§ 27 lg 8) jaotuskava alusel, mille kinnitab valdkonna eest vastutav minister (§ 27 lg-d 9 ja 11); 5) tasu makstakse tagasi § 27 lg-s 5 nimetatud juhtudel § 27 lg-s 6 sätestatud korras; 6) tasu kogujaks on valdkonna eest vastutava ministri kinnitatud kollektiivse esindamise organisatsioon (§ 27 lg 12). Tasu kogujal on õigus kogutud tasust maha arvata tasu kogumise ja maksmisega seotud kulutused (§ 27 lg 12).
12.AutÕS §-d 26 ja 27 ning määrus nr 14 on kehtestatud infoühiskonna direktiivi ülevõtmise korras.
Direktiivi artikli 5 lg 2 punktis "b" sätestatakse, et liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on "mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid". IV
13.Eestis kehtiva regulatsiooni järgi ei olnud autoril, esitajal või fonogrammitootjal vaidlusalusel ajavahemikul ega ole ka praegu võimalik saada tasu nende salvestusseadmete või -kandjate eest, mis kaebuses nimetatud aastatel ei olnud määrusega nr 14 kinnitatud loetelus. Seega tuleb vastata küsimusele, kas määruse nr 14 muutmata jätmisega rikuti autoriõiguse seadust või infoühiskonna direktiivi. Olgugi et kaebajad kassatsiooniastmes infoühiskonna direktiivi rikkumist enam ei nimeta, peab Riigikohus kontrollima ka riigi tegevusetuse kooskõla Euroopa Liidu õigusega, sest probleem on otseselt seotud infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 punktiga "b". EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam. Mõlemas olukorras tuleb küll juhinduda RVastS §-st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p-d 20–21).
14.Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt. Viimati esitas Euroopa Kohus selle seisukoha 9. juunil 2016 asjas nr C-470/14 tehtud otsuse punktis 38 (vt ka käesoleva otsuse punkti 16 alap 1). Kolleegium on seisukohal, et kuna tegemist on Euroopa Liidu õiguse autonoomse mõistega, siis tuleb praeguse vaidluse lahendamisel mõõta määruse nr 14 kooskõla mitte autoriõiguse seaduse ja põhiseadusega, vaid infoühiskonna direktiiviga. Seega tuleb võtta seisukoht, kas tegemist on infoühiskonna direktiivi puuduliku ülevõtmisega tekitatud kahjuga. V
15.Euroopa Kohus on õiglast hüvitist infoühiskonna direktiiviga seoses käsitlenud kahes alustpanevas kohtuotsuses: asjades nr C-467/08 ja C-462/09 ning järgnevalt veel näiteks liidetud asjades nr C-457/11-C-460/11 ja asjades nr C-521/11, C-435/12, C-463/12, C-572/13, C-470/14. Eelnimetatud lahenditest saab juhinduda ka praeguses asjas.
16.Kolleegiumi arvates on Euroopa Kohus praeguse asja lahendamiseks kõige olulisemate küsimuste kohta leidnud järgmist: 1) artikli 5 lg 2 punktis "b" kasutatav mõiste "õiglane hüvitis" on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb kõikides isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise erandi ette näinud liikmesriikides tõlgendada ühetaoliselt, sõltumata sellest, kas liikmesriigid on liidu õigusega, eelkõige nimetatud direktiiviga ette nähtud piirides pädevad kindlaks määrama õiglase hüvitise vormi,
rahastamise üksikasjad, sissenõudmise ning suuruse (C-467/08, punkt 37); 2) kuna direktiivis ei ole õiglase hüvitise süsteemi erinevaid elemente rohkem täpsustatud, siis on liikmesriikidel nende kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus (näiteks C-463/12, p 20). Liikmesriikide ülesanne on kindlaks määrata kõige sobivamad kriteeriumid selleks, et tagada direktiivi täitmine liidu õiguses ja eelkõige selles direktiivis ette nähtud piiranguid järgides (C-521/11, p 21); 3) õiglase hüvitise eesmärk on kompenseerida autoritele kaitstud teoste nende loata reprodutseerimine isiklikuks tarbeks, mistõttu tuleb seda hüvitist lugeda kompensatsiooniks kahju eest, mis on autorile tekkinud sellise loata reprodutseerimise tagajärjel (näiteks C-467/08, p-d 39 ja 40; C-457-460/11, p 31); 4) saab eeldada, et isikud, kellele vastavad seadmed on tehtud kättesaadavaks, kasutavad nende seadmete kõiki võimalikke funktsioone. Kuid ei saa eeldada, et need isikud kasutavad seadmete tehnilise võimekuse ära täiel määral. Ülekompenseerimine ei ole kooskõlas nõudega tagada tasakaal õiguste omajate ja kaitstud teoste kasutajate vahel (C-572/13 p-d 72–74 ja 86). Funktsiooni peamine või teisene tähtsus ning andmekandja reprodutseerimismahu suhteline suurus võivad avaldada mõju õiglase hüvitise summale. Kui õiguste omajatele tekkivat kahju saab lugeda minimaalseks, ei pruugi kõnealuse funktsiooni kättesaadavaks tegemisega hüvitise maksmise kohustust tekkida (C-463/12, resolutsiooni punkt 1); 5) selleks, et direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt "b" ja põhjenduste p 35 ei kaotaks igasugust kasulikku mõju, kohustavad need sätted liikmesriiki, kes on oma riigisiseses õiguses teinud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes erandi, saavutama sellise tulemuse, et see liikmesriik tagab oma pädevuse piires õiglase hüvitise sissenõudmise, millega hüvitatakse autori kantud kahju, eelkõige kui see kahju on tekkinud kõnealuse liikmesriigi territooriumil (C-462/09, p 34). Kui liikmesriik on oma riigisiseses õiguses teinud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes erandi ja kui selle territooriumil elavad lõppkasutajad, kes reprodutseerivad kaitstud teost isikliku kasutamise eesmärgil, siis peab see liikmesriik oma territoriaalse pädevuse alusel tagama õiglase hüvitise sissenõudmise, millega hüvitatakse kõnealuse liikmesriigi territooriumil autoritele tekkinud kahju (samas punkt 36); 6) liidetud asjades C-457/11-460/11 leidis kohus kokkuvõtvalt, et liikmesriik peab tagama, et autorid saaksid tõepoolest õiglast hüvitist, millega hüvitatakse see kahju. Isiklikuks tarbeks reprodutseerimise erandi liikmesriigi poolt õige kohaldamise tagamata jätmine ei saa kuidagi tingida selle õiglase hüvitise äralangemist, mida peavad saama õiguste omajad, kellele võib pealegi tekkida täiendav kahju just nimelt liikmesriigi sellise tegevusetuse tõttu (p 54).
17.Riigikohtu halduskolleegium on direktiivi puuduliku ülevõtmisega tekitatud kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid käsitlenud 28. novembri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-37-12 ning sama vaidlusega seonduvalt 26. veebruaril 2015 tehtud otsuses asjas nr 3-3-1-80-14.
18.Kolleegiumi arvates annab infoühiskonna direktiiv üksikisikule õigusi. Artikli 5 lg 2 punkti "b" sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud
mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. Kolleegium rõhutab siinkohal veelkord liidetud asjade C 457/11-460/11 punktis 54 esitatud seisukohta (vt käesoleva otsuse p 16 alap 6).
19.Infoühiskonna direktiiv jätab liikmesriikidele õiglase hüvitise süsteemi elementide kindlaksmääramisel tõepoolest suure kaalutlusruumi. Kaalutlusruumi pole aga selles, et tuleb luua mehhanism, mis tagaks raha õiglase hüvitise saamiseks, st direktiivi eesmärgi täitmise. Selles osas on direktiivi artikkel 5 lg 2 punkt "b" piisavalt täpne, selge ja tingimusteta. VI
20.Praeguses asjas on kolleegiumi jaoks ilmsed vähemalt kaks tõsiasja: 1) riik ei ole pärast 2006. aastat täiendanud määrusega nr 14 kinnitatud loetelu nüüdisaegsete salvestusseadmete ja -kandjatega ega kehtestanud täiesti uut, tehnika arengu tõttu muutunud olukorda arvesse võtvat õiguslikku regulatsiooni; 2) määruse nr 14 alusel kogutud nn tühja kasseti tasu suurus on suhteliselt lühikese aja jooksul drastiliselt vähenenud (vt käesoleva otsuse p 4 alap 4).
21.Eluliselt ebausutav on, et inimeste tarbimisharjumused on lühikese aja jooksul sedavõrd kiiresti muutunud, et teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimine on drastiliselt vähenenud ning et vaidlusalusel ajavahemikul ei kasutatud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimiseks üldse selliseid salvestusseadmeid ja -kandjaid, mille eest tasu võtmist määrusega nr 14 ette ei nähta. Tõenäoline on, et autoritele makstud hüvitise vähenemise tingisid koosmõjus järgmised tegurid. Esiteks, tarbijad kasutavad teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimiseks määruses nr 14 sätestatud vahendite asemel teistsuguseid (mälupulgad, nutiseadmed) ning nendega oleks tulnud määrust täiendada. Teiseks, tarbijad ei reprodutseerigi enam teoseid varasemas mahus viisil, mille eest autorid peavad saama direktiivi järgi hüvitist. See võib omakorda olla tingitud nii Eesti elatustaseme üldisest kasvust (tarbijate majanduslikud võimalused teoste soetamiseks ilma reprodutseerimata on kasvanud) kui ka uute teenuste levimisest (nt Spotify teenused, mille kasutamise eest autorid saavad tasu teenusepakkujalt). Kolleegium peab ilmselgeks, et autoritel on aastatel 2010 kuni 2013 vähemalt osa tulust jäänud saamata just määruse täiendamata jätmise (direktiivi rikkumise) tõttu. On ebausutav, et eespool nimetatud teguritest vaid teine oleks lühikese aja jooksul põhjustanud autoritele makstud hüvitiste drastilise vähenemise. Teisalt ei saa eeldada, et määruse nr 14 muutmine oleks autoritele taganud 2006. aastal makstud hüvitiste taseme säilimise kõigil vaidlusalustel aastatel. Hüvitatava kahju suuruse ligikaudnegi kindlakstegemine eeldab vastust kahele küsimusele: millised seadmed oleks valitsus aastatel 2010 kuni 2013 pidanud määruses loetlema ning millises mahus oleks tulnud eeldada nende kasutamist teoste reprodutseerimiseks. See omakorda eeldab süvenemist viidatud ajavahemikku iseloomustanud tarbimisharjumustesse. Hüvitatavat kahju ei ole võimalik teha kindlaks vaid teose reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja tarvikute müügikäivet uurides. Esiteks ei ole teada, kui palju moodustab sellisest käibest müük füüsilistele isikutele ja kui palju juriidilistele isiktule. Teiseks, tänapäeval teoste reprodutseerimiseks kasutatavaid seadmeid
(ennekõike arvuteid sh nutitelefone) kasutatakse ka paljudel muudel otstarvetel kui teoste reprodutseerimiseks direktiivi art 5 lg 2 p-s b sätestatud viisil (vrd kohtujuristi arvamus asjas C470/14, p-d 43–45).
22.Kolleegium on selgitanud, et RVastS § 14 lg-st 1 tulenevalt peab rikutud norm olema hüvitise saamiseks piisavalt täpne ja selge, st riik peab olema rikkunud ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire, nõnda et sellele oleks võimalik kohtus tugineda (otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p-d 42–43). Kolleegium peab direktiivi artikkel 5 lg 2 p b piisavalt selgeks, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt võlaõigusseaduse § 127 lg 6 alusel. Praegune juhtum ei sarnane asjas nr 3-3-1-84-12 käsitletule, kus seadusesätte ebamäärasuse tõttu polnud üldse selgust, kas isikutel oli seaduse rikkumise tõttu kahju tekkinud. Praegune asi sarnaneb asjale nr 3-3-1-80-14, kus oli kindel, et riik on isikutele kahju tekitanud, kuid polnud selgust, kui suur see kahju oli. Esimesel juhul jättis kolleegium kaebuse rahuldamata, teisel juhul rahuldas kaebuse hüvitist vähendades. VII
23.Ehkki Vabariigi Valitsus soovib kassatsioonkaebuse sõnastusest nähtuvalt üksnes ringkonnakohtu vaheotsuse tühistamist, on vaidluse asjaoludest nähtuvalt kassaatori tegelikuks sooviks, et jõustuks halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus ei rahuldanud kaebust, sest leidis, et infoühiskonna direktiiv ei ole selles asjas otsekohaldatav. Käesoleva otsuse IV osa põhjendustest nähtuvalt peab kolleegium materiaalõiguse kohaldamise osas ebaõigeks nii ringkonna kui ka halduskohtu otsust. Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus tuleb seepärast rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu vaheotsus tuleb tühistada ja asi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuse osaline rahuldamine ja vaheotsuse tühistamine tähendab seda, et tuvastatud ei ole Vabariigi Valitsuse tegevusetuse põhiseadusvastasust ega ole kohtuotsust kaebajate autoriõiguse seadusel tugineva nõude põhjendatuks tunnistamise kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vastata küsimusele, kas Vabariigi Valitsus on nõutaval viisil taganud infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 punktis "b" silmas peetud hüvitise saamise ning kui ta seda teinud ei ole, siis kui suurt hüvitist on kaebajatel õigus saada. Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.