3-13-366 MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebus Vabariigi Valitsuselt 831 416 euro väljamõistmiseks Kaebajad – MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit, volitatud esindaja vandeadvokaat Priit Lätt Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad vandeadvokaadid Urmas Kiik ja Toomas Seppel
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine
Tallinna Halduskohtu 09.06.2014 otsus MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Esitajate Liit apellatsioonkaebus Kohtuistungil 12.09.2017
Eesti Eesti
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-366.
3.Teha haldusasjas nr 3-13-366 uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning mõista MTÜ-le Eesti Autorite Ühing, MTÜ-le Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ-le Eesti Esitajate Liit tekitatud varalise kahju hüvitamiseks Eesti Vabariigilt välja 80 000 eurot (kaheksakümmend tuhat eurot).
Mõista Vabariigi Valitsuselt MTÜ Eesti Autorite Ühing kasuks välja menetluskulud summas 2526 eurot (kaks tuhat viissada kakskümmend kuus eurot).
5.Mõista Vabariigi Valitsuselt MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing kasuks välja menetluskulud summas 150 eurot (sada viiskümmend eurot).
6.Mõista Vabariigi Valitsuselt MTÜ Eesti Esitajate Liit kasuks välja menetluskulud summas 150 eurot (sada viiskümmend eurot).
3-13-366
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Autoriõiguse seaduse (AutÕS, jõustunud 12.12.1992) § 26 lg 1 sätestab järgmist: „Autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks (teaduslikuks uurimistööks, õppetööks jms). Autoril, aga samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi sellise kasutamise eest (§ 27).“ AutÕS § 27 lg 1 järgi maksavad nimetatud tasu salvestusseadmete ja salvestuskandjate tootja, importija, müüja ning isik, kes toob salvestusseadmeid ja -kandjaid Euroopa Ühenduse tolliterritooriumilt Eestisse. Tasuks kogutava summa suuruseks on salvestusseadmete puhul 3% kauba väärtusest ning salvestuskandjate puhul 8% kauba väärtusest (AutÕS § 27 lg 7). Tasu jaotatakse autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate vahel, lähtudes teoste ja fonogrammide kasutamisest (AutÕS § 27 lg 8). Tegemist on nn tühja kasseti tasuga, mille kogujaks on määratud MTÜ Eesti Autorite Ühing. Tasu on kogutud alates 01.01.1996 erinevate määruste alusel (Vabariigi Valitsuse 26.01.1995 määrus nr 40, kultuuriministri 19.01.1996 määrus nr 2, Vabariigi Valitsuse 26.03.1996 määrus nr 93, Vabariigi Valitsuse 30.03.1999 määrus nr 118, Vabariigi Valitsuse 05.02.2002 määrus nr 67). Tasu jagatakse jaotuskava alusel, mille väljatöötamiseks kinnitab valdkonna eest vastutav minister (kuni 2011 kultuuriminister, alates 2012 justiitsminister) igal aastal komisjoni (AutÕS § 27 lg 9).
2.Vabariigi Valitsus võttis 17.01.2006 AutÕS § 27 lg-s 14 sätestatud volitusnormi alusel vastu määruse nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord“ (jõustunud 30.01.2006, määrus nr 14). Määruse nr 14 § 3 lg 1 sätestab, et tasu tuleb maksta järgmiste salvestusseadmete ja -kandjate eest: 1) videokassetid (VHS) – salvestuseta; 2) audiokassetid – salvestuseta; 3) CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta; 4) minidiskid (MD) – salvestuseta; 2(21)
3-13-366 5) VHS ja DVD videosalvestusseadmed; 6) audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed. Määruse § 3 lg 2 kohaselt ei kohaldata § 3 lg-t 1 seadmete suhtes, mis on integreeritud arvutiga või on kasutatavad ainult arvuti vahendusel, ning mikrokassettide suhtes. Määrus nr 14 on kehtinud muutmata kujul käesoleva otsuse tegemiseni.
3.MTÜ Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja MTÜ Eesti Esitajate Liit (EEL) esitasid 18.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 3-24; kaebuse uus terviktekst esitatud 07.03.2014, IV kd, tl 66-82) Vabariigi Valitsuselt aastatel 2010–2013 tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks summas 831 416 eurot (nõude suurus Tallinna Halduskohtu 11.03.2014 määrusega muudetud seisuga). Kaebajad taotlesid määruse nr 14 § 3 lg-s 1 toodud salvestusseadmete ja –kandjate loetelu tunnistamist Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ulatuses, milles see jätab nimetamata muud seadmed, aparaadid ja audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise kompenseerimiseks. 1) Määruse nr 14 § 3 lg 1 on vastuolus AutÕS §-dega 26 ja 27 ning sellega on rikutud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv) art 5 lg 2 p-i b (liikmesriigi kohustus tagada õiglane hüvitis loometöö kasutamise korral) ülevõtmise kohustust ning põhiseaduse (PS) §-e 3 ja 39 ulatuses, milles see jätab nimetamata muud salvestusseadmed ja -kandjad, mis on tehtud füüsilistele isikutele isiklikul eesmärgil kasutamiseks kättesaadavaks. Kahju hüvitamise nõude esitamisel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel on tegu õigustloova akti andja põhiseadusevastase käitumisega sõltumata sellest, kas nõude aluseks on siseriiklik või EL õigus. EL õigusega vastuolu tähendab vastuolu PS-ga läbi Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS). 2) Eesti on otsustanud võimaldada infoühiskonna direktiivist tulenevat erandit ja lubada teose isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimist selliselt, et autori õigused on piiratud. Sellise erandi kohaldamisel tuleb liikmesriigil ette näha õiguse valdajatele õiglase hüvitise maksmine vastavalt infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p-le b. AutÕS § 27 paneb Vabariigi Valitsusele kohustuse kehtestada määrus, mis peaks tagama erandi kohaldamisel õiglase hüvitise maksmise. Määrus nr 14 ei taga autoritele teoste kasutamise eest piisava hüvitise maksmist, sest see ei hõlma kõiki asjaomaseid kaasaegsed seadmeid, aparaate ja andmekandjaid, mida kasutatakse teoste isiklikeks vajadusteks reprodutseerimiseks. Määrusega kehtestatud salvestusseadmete ja -kandjate nimekiri sisaldab tänapäevases mõttes asjakohastena vaid DVDja CD-toorikuid. Ülejäänud loetelus toodud seadmed ja kandjad esindavad eelmise põlvkonna analoogsalvestusseadmeid, mille kasutamine on viimastel aastatel märgatavalt vähenenud ja ilmselt peagi hääbumas. Samas oli aastatel 1999−2006 (s.o määruse jõustumiseni) tasu võimalik koguda ka MP3-mängijatelt. Sisuliselt on määrus jäänud pidama analoogajastusse ja uute digitaalsete salvestusseadmete ja -kandjate kasutuselevõtmisel ei ole selles tehtud mingeid muudatusi. Kui 2007. a-l ulatus kogutud nn tühja kasseti tasu ilma tasu kogumise kulude mahaarvamiseta ligi 300 000 euroni, siis 2012. a-l oli see vaid 24 991 eurot. Põhjus on selles, et neid seadmeid ja kandjaid, mille eest hetkel on võimalik tasu koguda (heli- ja videokassetid, kassett- ja videomakid), ei osteta enam. Nende asemel kasutatakse digitaalseid salvestusseadmeid ja -kandjaid (mälukaardid, MP3-mängijad, salvestusvõimalusega digiboksid jne), mille maaletoomisel tasu ei koguta. Ka õiguskantsler on nõustunud kaebajatega, et Vabariigi Valitsus peab määruse nr 14 § 3 lg-s 1 nimekirja kehtestamisel arvestama tehnoloogilisi muudatusi ja digitaalse kopeerimise tagajärjel tekkivat uut olukorda infoühiskonna direktiivi alusel (õiguskantsleri 06.11.2007 vastus nr 6-2/070974/00707373, I kd, tl 36-44). 3(21)
3-13-366 3) Vabariigi Valitsus on kohase määruse kehtestamata jätmisega tekitanud autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele kahju. Kahjunõude aluseks on nii direktiivi mittekohase ülevõtmisega (Euroopa Kohtu kujundatud nn Francovichi doktriin) kui ka õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju RVastS § 14 lg 1 alusel. Kaebajate õiguste tagamiseks minimaalselt vajalikud salvestusseadmed ja -kandjad, mis pidanuksid kaebajatele olulise saamata jäänud tulu vältimiseks olema määrusesse nr 14 sisse viidud, sisaldusid Kultuuriministeeriumi poolt 2011. a-l väljatöötatud määruse nr 14 muutmise eelnõus (I kd, tl 78-90). Eelnõu aga ei realiseerunud, mis tõendab asjaolu, et Eesti Vabariik on ise oma tegevusega tunnistanud õiguste omajate õiguste ja huvide rikkumist. Euroopa Kohtu 21.10.2010 otsuses nr C-467/08: Padawan ja 16.06.2011 otsuses C-462/09: Stichting de Thuiskopie on toodud õiglase hüvitise kontseptsioon, mille kohaselt on õiglase hüvitise suurus seotud kahjuga, mida autor kannab kaitstud teose isiklikul eesmärgil autori loata reprodutseerimise tõttu. Kui autoritel, esitajatel ja fonogrammitootjatel jääb määruse nr 14 § 3 lg-s 1 toodud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ebapiisavuse tõttu saamata osa õiglasest hüvitisest, ei ole infoühiskonna direktiivi preambuli p-s 35 toodud eesmärk saavutatud ning direktiiv on siseriiklikusse õigusesse üle võetud puudulikult. 4) Esineb põhjuslik seos riigivõimu kandja tegevuse ja kahju vahel, kuna EAÜ-l ei ole õigust koguda tasu määruse nr 14 § 3 lg 1 nimekirjas loetlemata salvestusseadmetelt ja -kandjatelt. Üksnes Vabariigi Valitsusel oli võimalik määrust muuta ning kui Vabariigi Valitsus oleks õigeaegselt määruse § 3 lg 1 nimekirja täiendanud, oleks saanud tasu koguda ning autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele ei oleks tekkinud kahju. 5) Kaebajatel on jäänud salvestusseadmetelt saamata tulu 2010. a-l 218 893 eurot, 2011. a-l 130 079 eurot, 2012. a-l 182 559 eurot ja 2013. a-l 258 289 eurot. Salvestuskandjatelt on kaebajatel jäänud saamata tulu 2011. a-l 781 eurot, 2012. a-l 9396 eurot ja 2013. a-l 31 420 eurot. Kokku on kaebajad nelja aasta eest kandnud kahju saamata jäänud tulu näol salvestusseadmetelt 789 819 eurot ning salvestuskandjatelt 41 597 eurot, mis teeb kokku 831 416 eurot. Kahjuhüvitise summa on arvutatud Statistikaameti andmebaasis avaldatud salvestusseadmete (laserlugemisseadmega pleier; muu audio- või meediapleier; DVD, HD-DVD, BD-salvestaja; salvestav videotuuner, salvestusvõimalusega teler) ja salvestuskandjate (kuni 900 MB salvestuseta laserplaat, 900 MB...18 GB salvestuseta laserplaat) impordi andmete põhjal (tabel IV kd, tl 73-73p). Tegemist on salvestusseadmete ja -kandjatega, mis sisaldusid Kultuuriministeeriumi poolt 2011. a-l väljatöötatud määruse nr 14 eelnõus. 6) Kaebajatel on AutÕS § 131 lg 1, § 76 lg 3 ja § 77 lg 1 p 5, lg 3 ja lg 4 alusel õigus esindada autoreid, teoste esitajaid ja fonogrammitootjaid ning esitada nende kaitseks kaebus. Viidatud AutÕS sätted kujutavad endast halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 2 järgi nõutavat seaduses sätestatud juhtu, mis volitab kaebajaid kui kollektiivse esindamise organisatsioone ilma volituseta teiste isikute (s.o autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate) õiguste kaitseks kaebust esitama. AutÕS § 77 lg 1 p-s 5 on antud kollektiivse esindamise organisatsioonidele sõnaselge volitus teostada ja kaitsta oma liikmete varalisi ja isiklikke õigusi organisatsiooni põhikirjas ja liikmelepingus ettenähtud korras, sealhulgas teostada ja kaitsta autorite ning autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate õigusi kohtus ja muudes institutsioonides. Vastav õigus on sätestatud ka EAÜ põhikirja (III kd, lk 171) p-s 2.1.7, EEL põhikirja (III kd, lk 174) p-s 1.5.5 ja EFÜ põhikirja (III kd, lk 177p) p-s 1.5.3.
4.Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b ei ole otsekohalduv, mistõttu ei saaks kaebust rahuldada isegi eeldusel, et direktiivi ei ole kohaselt rakendatud. Tõendamata on vastustaja teo 4(21)
3-13-366 õigusvastasus ning põhjuslik seos teo ja arvatava kahju vahel, samuti on tõendamata kahju suurus. Praegusel juhul välistab vastutuse ka asjaolu, et kahju tekkimine ei olnud riigi jaoks ettenähtav ning kaebajaid ei saa lugeda eriliselt kannatanud isikuteks RVastS § 14 lg 1 mõistes. Kui lugeda kaebajatele makstavat tasu ebaõiglaseks infoühiskonna direktiivi mõistes ning sellele tuleb kohaldada kahju hüvitamist RVastS alusel, tuleb hüvitatava kahju nõudest lahutada teistele ühingutele makstavad summad. 2) Vabariigi Valitsusel on AutÕS § 26 lg-s 1 nimetatud eesmärgi (õiglase tasu maksmine) saavutamiseks AutÕS §-s 27 pakutud vahendite valikul ulatuslik kaalutlusruum. EL õigusest ei tulene kohustust kõiki salvestavaid seadmeid tasuga koormata, vaid liikmesriigid saavad valida, milliseid koormata ja milliseid mitte. Seadusandja on andnud AutÕS § 27 lg 14 volitusnormiga ulatusliku kaalutlusruumi, kuidas Vabariigi Valitsus peab määrust sisustama ehk milliseid seadmeid tasuga koormama, et saavutada AutÕS § 26 lg-s 1 nimetatud õiglase tasu maksmine. Volitusnorm on selliselt sõnastatud, et valitsus saab valida kõikide hetkel Eesti turul pakutavate (st maaletoojate poolt Eestisse toodud) muusikat ja filme kopeerivate salvestusseadmete ja kandjate hulgast, milliseid ta peab vajalikuks kas 3%-lise või 8%-lise tasuga koormata. 3) AutÕS § 77 lg-st 4 ja lg 5 p-st 1 ei ole tuletatav kaebajate kaebeõigus, kuna seaduse tekstist ei tulene volitust kohtusse pöördumiseks. Kaebajad on volituse sisu ja ulatust meelevaldselt laiendanud. 4) EL-l ei ole õnnestunud nn tühja kasseti tasu süsteemi ühtlustada. Vaatamata sellele, et infoühiskonna direktiiv räägib õiglasest hüvitisest, on direktiivi põhjenduse p-s 35 välja toodud, et teatud olukordades, kus mõju õiguste omajale on minimaalne, võib hüvitise maksmise kohustust mitte tekkida. Euroopa Komisjoni tellitud António Vitorino poolt 31.01.2013 koostatud raportis jõuti järeldustele, et litsentseeritud teenused ei too õiguste omajatele kaasa kahju, mistõttu ei pea ka sellist kasutust hüvitama; liikmesriikidel peab olema tegevusruumi, et otsustada, millisel viisil nad tühja kasseti tasu üles ehitavad ja milliseid lõivusid hüvitise maksmiseks kasutavad; liikmesriigil ei ole kohustust koormata lõivudega kõiki salvestusvõimalusega tooteid. Lisaks toodi raportis välja, et kehtiv EL õigusruum ei määratle, mis on „kahju“, kuid selle määratlemisel tuleb lähtuda olukorrast, mis oleks olnud siis, kui liikmesriik ei oleks vaba kasutuse erandit kehtestanud. Kahju arvutamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et õiguste omajatel on jäänud saamata täiendav litsentsitasu, sest tarbijad teevad vaba kasutuse alusel koopiaid. Kahju mõõtmisel tuleb võtta arvesse hüpoteetiline arv koopiaid, mis jäi õiguste omajal müümata seetõttu, et eksisteerib vaba kasutus. Kahju hindamisel tuleb arvestada inimeste käitumist kogumis, mitte üksikuid koopiaid, mida vaba kasutuse alusel tehti. 5) Infoühiskonna direktiiv ei määra kindlaks, millisel viisil peavad liikmesriigid hüvitise maksmiseks tasu koguma. Samuti ei tulene Euroopa Kohtu lahenditest, et liikmesriik peab rakendama infoühiskonna direktiivi selliselt, et tasu kogutakse seadmetelt ja andmekandjatelt. EL liikmesriikides on kujunenud praktika, et liikmesriigid koguvad tasu seadmetelt, kuid liikmesriigil on õigus valida ka teistsugune mudel. 6) Infoühiskonna direktiiv ei täpsusta, kuidas kahju ja sellele vastavat õiglast hüvitist arvutada, ning seda ei ole täpsustanud ka Euroopa Kohus, mistõttu ei ole kohane viidata õiglase hüvitise hindamise osas Euroopa Kohtu praktikale. Kahju suuruse määratlemisel tuleks lähtuda muusika ja filmide kopeerimise tarbimisharjumustest, mitte hüpoteetilisest võimalusest ühe või teise seadmega muusikat ja filme kopeerida. Kuivõrd infoühiskonna direktiivi põhjenduse p 35 järgi saab kahju tekkida ainult õiguspärasest käitumisest, on välistatud saamata jäänud tulu alla piraatkoopiate arvamine. Kaebajad peavad kahju tõendama Eesti elanikkonna poolt tehtud legaalsete koopiate mahu ning selle tõttu saamata jäänud rahalise tulu kaudu. Kaebajate käsitus saamata jäänud tulust (määruse nimekirjast puuduvate seadmete väärtusest arvestatav summa) 5(21)
3-13-366 ei arvesta infoühiskonna direktiivi ning AutÕS eesmärke. Kaebajad saavad lugeda saamata jäänud tuluks üksnes sellist autori- või litsentsitasu, mida õiguste omajad oleksid saanud juhul, kui Eesti ei oleks kehtestanud muusika ja filmide vaba kasutust. Vitorino raporti kohaselt ei saa saamata jäänud tulu arvutamisel võtta arvesse neid teenuseid, mis on tehtud üldsusele kättesaadavaks õiguste omaja nõusolekul (nt Creative Commonsi litsentsi alusel tehtud koopiad, muusika või filmifaili ostmine lepingu alusel (nt iTunes või muusika24.ee), pilvandmetöötlusel põhinevate teenuste kasutamine (nt SoundCloud) või voogedastuse põhine kasutamine (nt Spotify ning Deezer-teenus)). Suur osa uuest tehnikast on seotud tarbimisharjumusega, mida ei pea hüvitama nn tühja kasseti tasu süsteemis, mistõttu ei ole ka Vabariigi Valitsusel kohustust koormata tasuga iga uut seadet, mis turule tuleb. 7) Õiguste omajale kahju hüvitamisel saab aluseks võtta need kasutusviisid, mille puhul tarbija teeb koopia muusika või filmikandjast ilma õiguste omaja nõusolekuta või autoriõigusi rikkumata. Selliseid kasutusviise on Eesti tarbijate käitumises üha vähem, sest uus tehnika on traditsioonilised koopia tegemise viisid kõrvale tõrjunud. Isegi kui uus tehnika on asendanud vana, ei tähenda see automaatselt, et muutus toob kaasa saamata jäänud tulu. Ainus arvestatav koopiate tegemise valdkond, mille tõttu jääb õiguste omajatel tulu saamata, on muusikakandjatest (nt CD) tehtavad isiklikud koopiad, kuid nende kohta puuduvad objektiivsed andmed. 2012. a-l ilmus Eestis 136 uut muusikaalbumit ning uusi audiovisuaalteoseid ilmub aastas ligi kümmekond. Lisaks neile müüakse Eestis ka välismaal toodetud muusika- ja filmikandjaid. Eesti elanikkonna tarbimiskäitumise põhjal võib küll väita, et ilmselt tehakse neist vaba kasutuse alusel koopiaid ning selle tõttu jäävad mõned CD-de ja DVD-de eksemplarid ostmata, kuid sellest ei saa järeldada, et sellise vaba kasutuse tõttu saamata jäänud tulu oli 2012. a-l 191 955 eurot.
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.06.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajate kaebeõigus tuleneb AutÕS § 77 lg 1 p-st 5 ning lg-test 3 ja 4, samuti kaebajate põhikirjadest. Kaebeõigus on kõigil kollektiivse esindamise organisatsioonidel, kellele makstakse tasu AutÕS § 27 lg-s 11 sätestatud jaotuskava alusel. Õiguste omajal pole võimalik esitada kaebust enda nimel, kuna saamata jäänud tulu arvestamisel ei ole võimalik individualiseerida, millise konkreetse autori õigusi tasustamata jätmine riivas. Jaotuskava alusel on tasu makstud erinevatele organisatsioonidele, muu hulgas ka EAÜ-le, EFÜ-le ja EEL-ile. Praeguse kaebusega ei saa kahju hüvitamist nõuda organisatsioonid, kellele on tasu makstud, kuid kes ei ole kaebust esitanud või kaebusega ühinenud (nt Eesti Heliloojate Liit, Eesti Lavastajate Liit jne). 2) Kaebus on esitatud kahel alternatiivsel alusel. Arvestades RVastS § 14 lg-t 1 ja Euroopa Kohtu praktikat, peab rikutud kohustuse aluseks olev norm olema otsekohalduv. Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b ei ole otsekohalduv. Normi otsekohalduvuseks on vaja, et norm oleks selge, täpne ja tingimusteta. Otsekohalduv ei saa olla ulatusliku kaalutlusruumiga norm. Vaidlusaluse normi kohta on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriikidel on infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b osas lai kaalutlusruum (Euroopa Kohtu 11.07.2013 otsus nr C-521/11). Infoühiskonna direktiiv ei näe ette, milliste salvestusseadmete ja -kandjate eest tuleb liikmesriigil tasu koguda. Samuti ei näe direktiiv ette tasu suurust. Asjaolu, et teistes liikmesriikides on taolistesse nimekirjadesse kantud rohkem salvestusseadmeid ja -kandjaid, kui on sätestatud määruse nr 14 § 3 lg-s 1, ei anna õigust arvata, et need salvestusseadmed ja -kandjad peaksid olema määruse nr 14 § 3 lg 1 loetelus ning nende eest tuleks ilma lisaanalüüsita tasu maksta. 3) AutÕS § 27 lg-s 14 sisalduv volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele laiaulatusliku kaalutlusõiguse otsustamaks, millised salvestusseadmed ja -kandjad määruse loetelus 6(21)
3-13-366 kajastuvad ning milliste kaudu tagatakse autoritele õiglase tasu maksmine. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et määruse nr 14 § 3 lg 1 loetelu koostamine ei eelda analüüsi tegemist. Vastustaja on õigesti välja toonud, et suur osa uuest tehnikast on seotud tarbimisharjumuste muutumisega, mida ei pea tingimata hüvitama vaidlusaluses tasusüsteemis, mistõttu ei ole Vabariigi Valitsusel kohustust iga turule tulevat seadet tasuga koormata. Direktiivist ei tulene, kuidas tuleb "õiglane hüvitis" õiguste omanikele garanteerida. Tasu kogumine lõpptarbijatelt salvestusseadmete ja -kandjate müümisel ei ole ainuvõimalik lähenemine. Iga liikmesriik määrab oma territooriumil kindlaks kõige sobivamad kriteeriumid, et tagada direktiivi täitmine. Kuni infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b rakendamiseks on määramatu hulk võimalikke alternatiive ning normi eesmärgi saavutamiseks tuleb teha analüüse, ei saa normi lugeda otsekohalduvaks. Vastamiseks küsimustele, millised salvestusseadmed ja -kandjad peaksid sisalduma määruse nr 14 § 3 lg-s 1 ning milliste eest peaks autoritele tasu maksma, peaks kohus asuma vastustaja asemel tegema valikuid. Kohtul tuleks sh analüüsida määruse laiendamise mõju majandusele, tarbimisharjumustele, litsentsitasude piisavust õiguste omajatele tekitatud kahju kompenseerimiseks, teoste seadusliku ja ebaseadusliku allalaadimise osakaalu jne. Selliste hinnangute andmine ning valikute ja prognooside tegemine ei ole kohtu pädevuses. 4) Tegemist ei ole autorite õiguste erakordse piiramisega. Vabariigi Valitsus on kehtestanud loetelu salvestusseadmetest ja -kandjatest, mis tema hinnangul tagab autoritele õiglase tasu. See, et määruse muutmise eelnõu ei ole realiseerunud, ei näita, et Eesti on direktiivi ebaõigesti üle võtnud. Pigem annab see tunnistust sellest, et tegemist on laiaulatuslikku diskretsiooni omava otsusega, mida ei saa teha kergekäeliselt. 5) Kuna asjas puuduvad RVastS § 14 lg 1 kohaldamise alused, ei ole asja lahendamiseks vaja tuvastada, kas määrus võib olla vastuolus PS-ga.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit paluvad Tallinna Halduskohtu 09.06.2014 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses (IV kd, tl 168-177) halduskohtu otsuse tühistada ning uue otsusega kaebuse rahuldada. 1) Halduskohus leidis ebaõigesti, et infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b ei ole otsekohalduv. Nimetatud säte on Eesti õiguskorda üle võetud AutÕS §-ga 27, mille lg 14 paneb Vabariigi Valitsusele kohustuse kehtestada määrus, mis tagaks autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele õiglase hüvitise audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks reprodutseerimisega tekitatud kahju eest. Määrus nr 14 ei täida seda eesmärki, sest ei hõlma kõiki asjaomaseid kaasaegseid seadmeid, aparaate ja andmekandjaid, mida kasutatakse teose isiklikeks vajadusteks reprodutseerimiseks. Kohase määruse kehtestamata jätmisega on vastustaja tekitanud autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele kahju. 2) Halduskohtu selgitus liikmesriikide laiaulatuslikust kaalutlusruumist on õiglase hüvitise saamise õiguse kontekstis eksitav. Koosmõjus infoühiskonna direktiivi art 2 p-ga a on ainumäärav, et liikmesriigid tagavad õiguste omajatele õiglase hüvitise. Liikmesriigid võivad laia kaalutusõigust kasutades otsustada üksnes õiglase hüvitise tagamise meetodite üle. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on EL õiguse rikkumine piisavalt selge juhul, kui liikmesriik on oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ja jämedalt eiranud. Direktiivi olemusest tulenevalt ei saagi liidu seadusandja liikmesriigile täpselt ette öelda, kuidas õiglast hüvitist määrata, ent liikmesriik peab selle eesmärgi kõiki aspekte arvestades sellegipoolest saavutama. Nii on Euroopa Kohus 21.10.2010 otsuses nr C-467/08 muu hulgas märkinud, et hüvitise ette nägemisel tuleb arvesse 7(21)
3-13-366 võtta üha levinumat digitaalselt kopeerimist. Õiglase hüvitise saavutamise eesmärki on Euroopa Kohus rõhutanud veel mitmetes asjakohastes lahendites. 3) Direktiiv on siseriiklikku õigusesse õigesti üle võetud üksnes juhul, kui sellega saavutatakse vaidlusaluses direktiivis ette nähtud eesmärk. Infoühiskonna direktiivi eesmärgi saavutamiseks tuleb arvesse võtta liikmesriigis levinud kopeerimise vorme. Olukorras, kus kaubagruppide nimekiri, millelt nn tühja kasseti tasu kogutakse, on püsinud peaaegu muutumatuna üle 14 aasta ning tegelikkuses kasutatakse määruses nr 14 nimetamata andmekandjaid ja seadmeid, ei ole autoritele õiglast hüvitist tagatud. 4) Halduskohus leidis ebaõigesti, et määruse nr 14 § 3 ei ole PS-ga vastuolus. AutÕS § 27 lg 14 ja määruse nr 14 § 3 on formaalselt põhiseadusvastased, kuna seadusandja ei saa delegeerida kahjuhüvitise piirangute kehtestamist Vabariigi Valitsusele. Määruse nr 14 § 3 on ka materiaalselt õigusvastane, sest sätestab kahjuhüvitise ebaproportsionaalse piirangu kaasaegsete andmekandjate ja salvestusseadmete kasutamise korral. PS § 39 sätestab põhiseadusliku kaitse autori loometöö tulemustele, mis selle vaidluse kontekstis tähendab õiguste omajatele teose eratarbeks kasutamise eest hüvitise saamise tagamist. Määrusega nr 14 on õiguste omajad pandud olukorda, kus intellektuaalne omand on antud vabasse kasutusse, aga õiglast hüvitist autorid ei saa. PS § 39 ei näe ette võimalust piirata õiguste omajate varalist õigust sõltuvalt teose kasutamise tehnoloogia liigist. Tegemist on tehnoloogianeutraalse põhiõigusega. 5) Halduskohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust, jättes osadele kaebuse väidetele vastamata.
7.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (IV kd, tl 187-190p). 1) Halduskohtu viidatud õigusnormidest ei tulene kaebajatele kaebeõigust HKMS § 44 lg 2 mõistes, sest seadus ei anna otsevolitust, vaid viitab põhikirjadele ja liikmelepingutele. Kaebus peaks olema esitatud HKMS § 44 lg 1 järgi ehk esindatava nimel. Kuna see antud juhul nii ei ole, kuulub kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele. 2) Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b ei vasta otsekohalduvuse eeldustele. Liikmesriikidel on normi rakendamisel lai kaalutlusruum. Tegemist on valdkonnaga, mille osas Euroopa Kohtu praktika pidevalt täieneb. Vastuse esitamise päevaks on nimetatud sätte osas esitatud üheksa eelotsuse taotlust. Vastustaja on pidanud arvestama ka ühiskondlikke muudatusi, millisel viisil inimesed muusikat ja filme tarbivad. Arvestades seda, et iga paari aasta järel tekivad turule uued ärimudelid ja teenused muusika ning filmide tarbimisel, on raske hinnata määruse muutmise tegelikku vajadust ja mõju. Volitusnorm annab valitsusele võimaluse muuta ainult salvestusseadmete ja -kandjate loetelu, samal ajal kui tasu suurus on muutmatu (AutÕS § 27 lg 7). Seega ei võimalda määruse volitusnorm teha paindlikke valikuid. Iga seadme lisamisega määruse nimekirja kaasneks selle seadme 3% hinnatõus. 3) Õige ei ole kaebajate seisukoht, et vastustajal puudub kaalutlusruum. Kaebajad ajavad segi kaks erinevat kriteeriumi – kas õiglase hüvitise maksmine on reguleeritud ning kuidas hüvitiseni jõutakse. Liikmesriigi kaalutlusruumi hindamisel tuleb lähtuda viimasest, s.t liikmesriigid saavad valida erinevaid viise ja vahendeid selleks, et reguleerida tasu kogumist ja maksmist. Väär on seisukoht, et liikmesriik on kohustatud koormama lõivudega kõik kaasaegsed seadmed ja kandjad. 4) Liikmesriigi kohustus tagada, et hüvitis oleks adekvaatne, sõltub omakorda sellest, milline on potentsiaalne kahju, mida õiguste omajad saavad. Eesti territooriumil on isikliku reprodutseerimise mõju õiguste omajatele tagasihoidlik. Tarbijate harjumused ja tehnoloogia 8(21)
3-13-366 on sedavõrd muutunud, et puudub eluline vajadus teha muusikakandjatest koopiaid. Isegi kui selliseid koopiaid tehakse, on need nn mugavuskoopiad ning ei mõjuta õiguste omajate tsiviilkäivet. Näiteks Spotify teenuse turuletulek ei tekita kahju isiklikuks tarbeks kopeerimisest, sest teenus ei põhine vabal kasutusel, vaid on üles ehitatud litsentsisüsteemil. Vastustajal oleks keeruline kohaldada tasu nt mobiiltelefonile ja nutiseadmele ning põhjendada seda väitega, et vastavad seadmed toovad kaasa kahju õiguste omajatele. Ei ole selge, milline on õiguste omajatele tekkiv kahju.
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.04.2015 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi asjas vaheotsuse, millega tunnustas kaebajate õigust nõuda Eesti Vabariigilt Vabariigi Valitsuse 17.01.2006 määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduva salvestusseadmete ja -kandjate loetelu täiendamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ning jättis PS-ga vastuolu tõttu kohaldamata määruse nr 14 § 3 lg 1 osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lg-s 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. 1) Kaebuses esitatud andmetest nn tühja kasseti tasu kogumise kohta nähtub, et alates 2009. a-st on tasu hakanud selgelt langema. Kui 2008. a-l koguti jaotusfondi 3 229 330 krooni, siis hilisematel aastatel oli see summa 1 508 918 krooni (2009. a-l), 715 747 krooni (2010. a-l), 20 550 eurot (2011. a-l) ja 10 604 eurot (2012. a-l). Kohtuistungil esitatud andmete kohaselt kuulus 2014. a eest jaotusfondist väljamaksmisele 0 eurot, sest tasu kogumiskulud olid laekunud tasust suuremad. Võib pidada üldteadaolevaks, et alates 2006. a-st on toimunud oluline tehnika, sealhulgas salvestusseadmete ja -kandjate areng. Näiteks maksustatakse nn tühja kasseti tasuga teistes liikmesriikides selliseid vahendeid ja seadmeid nagu mälukaart, floppy disk, HD DVD, Blu-ray, USB-mälupulk, CD-kirjutaja, DVD-kirjutaja. Seega on piisavalt põhistatud kaebajate väide, et määrus nr 14 ei võimalda maksta õiglast hüvitist. Usutav pole, et tasud vähenesid üksnes tarbimisharjumuste muutumise tõttu. Tarbimisharjumuste väljaselgitamiseks ei ole tehtud mingit uuringut või analüüsi. Õiglase hüvitise väljaselgitamine kujuneb kohtumenetluses väga keerukaks, mistõttu tuleb teha nõude põhjendatuse kohta vaheotsus (HKMS § 171 lg 1). 2) Kahjunõude kohtulikku menetlust ei saa välistada asjaolud, et riigil on suur kaalutlusruum otsustamaks, milliste abinõudega õiglase hüvitise maksmine tagada, ning on suur oht, et kohus sekkub kahjuhüvitise suuruse määramisel seadusandja ja täitevvõimu diskretsiooni. Kohus saab anda hinnangu sellele, kas tegemist on olnud õiglase hüvitisega, sest selle eesmärgi saavutamise üle kaalutlusõigus puudub. Täidetud on RVastS § 14 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise eeldused. Määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduv salvestusseadmete ja -kandjate loetelu takistab õigustatud isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete ja -kandjate eest. Seega on määrusel nr 14 kaebajatele vahetu mõju. Kaebajad on isikud, kellele makstakse jaotuskava alusel tasu. Seega on nad eriliselt kannatanud isikuteks RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Vastustaja on oma kohustusi oluliselt rikkunud, jättes määruse nr 14 täiendamata, olgugi et on näinud tasude olulist vähenemist. Vastustaja ei ole teinud analüüsi, millele tuginedes ta võis eeldada, et tasude vähenemine on paratamatu ja määruse täiendamisega ei ole võimalik seda muuta. 3) Selleks, et kaebajal tekiks õigus saada nn tühja kasseti tasu määruses nr 14 reguleeritust suuremas ulatuses, tuleb jätta selle § 3 lg 1 kohaldamata osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lg-s 1 nimetatud isikutele õiglase tasu maksmist. Tegemist on vastuoluga põhiseadusega, sest infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p-s b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS §-s 26, mistõttu on küsimus eelkõige selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus on seaduse eesmärgiga kooskõlas. Määruse nr 14 § 3 lg 1 riivab PS § 39 kaitseala. Lisaks ei ole määrus kooskõlas AutÕS § 26 lg-ga 2, sest ei võimalda autoritele ja teistele õigustatud isikutele maksta õiglast tasu. Seadusega ette nähtud õigust saada 9(21)
3-13-366 õiglast tasu ei saa piirata määrusega (PS § 3 lg 1 ja § 87 p 6). Määruse nr 14 § 3 lg 1 on põhiseadusvastane osas, milles see ei võimalda õigustatud isikutel saada teose või fonogrammi autori nõusolekuta kasutamise eest õiglast tasu. Õigustuseks ei saa olla õiglase tasu suuruse kindlakstegemise keerukus. Samuti ei saa vastustaja tugineda fiskaalsetele argumentidele.
9.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 07.10.2015 määrusega nr 3-4-1-22-15 ringkonnakohtu taotluse määruse nr 14 § 3 lg 1 PS-ga kooskõla kontrollimiseks läbi vaatamata. Ringkonnakohus on jätnud tuvastamata, kas kaebajatele on kahju tekkinud. Samuti ei ole kohus hinnanud põhjuslikku seost avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kuna ringkonnakohus ei ole vaheotsuses välja selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud RVastS §-st 14 tuleneva kahju hüvitamise nõude põhjendatuks lugemiseks, ei saa kolleegium võtta seisukohta, kas vaidlustatud säte on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.
10.Vabariigi Valitsus esitas 06.11.2015 Riigikohtule kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2015 vaheotsuse tühistamiseks.
11.Riigikohus rahuldas 29.09.2016 otsusega nr 3-3-1-9-16 Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2015 vaheotsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 1) Kaebajatel on kaebeõigus. EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. 2) Kuna mõiste "õiglane hüvitis" näol on tegemist EL õiguse autonoomse mõistega, mida tuleb tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (Euroopa Kohtu 09.06.2016 otsus nr C-470/14, p 38), tuleb vaidluse lahendamisel mõõta määruse nr 14 kooskõla infoühiskonna direktiiviga, mitte AutÕS-ga ega PS-ga. 3) Infoühiskonna direktiiv annab üksikisikule õigusi. Direktiivi art 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on jätnud oma kohustuse kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. Infoühiskonna direktiiv jätab liikmesriikidele õiglase hüvitise süsteemi elementide kindlaksmääramisel küll suure kaalutlusruumi, kuid kaalutlusruumi pole selles, et tuleb luua mehhanism, mis tagaks raha õiglase hüvitise saamiseks, st direktiivi eesmärgi täitmise. Selles osas on direktiivi art 5 lg 2 p b piisavalt täpne, selge ja tingimusteta. 4) Eluliselt on ebausutav, et inimeste tarbimisharjumused on lühikese aja jooksul sedavõrd kiiresti muutunud, et teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimine on drastiliselt vähenenud ning vaidlusalusel ajavahemikul ei kasutatud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimiseks üldse selliseid salvestusseadmeid ja -kandjaid, mille eest tasu võtmist määrusega nr 14 ette ei nähta. On tõenäoline, et autoritele makstud hüvitise vähenemise tingisid koosmõjus järgmised tegurid. Esiteks, tarbijad kasutavad teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimiseks määruses nr 14 sätestatud vahendite asemel teistsuguseid vahendeid (mälupulgad, nutiseadmed) ning nendega oleks tulnud määrust täiendada. Teiseks, tarbijad ei reprodutseerigi enam teoseid varasemas mahus viisil, mille eest autorid peavad saama direktiivi järgi hüvitist. See võib omakorda olla tingitud nii Eesti elatustaseme üldisest kasvust (tarbijate majanduslikud võimalused teoste soetamiseks ilma reprodutseerimata on kasvanud) kui ka uute teenuste levimisest (nt Spotify teenused, mille kasutamise eest autorid saavad tasu teenusepakkujalt). On ilmselge, et autoritel on jäänud aastatel 2010 kuni 2013 vähemalt osa tulust saamata just määruse täiendamata jätmise (direktiivi rikkumise) tõttu. On ebausutav, et eelnevalt nimetatud 10(21)
3-13-366 teguritest vaid teine oleks lühikese aja jooksul põhjustanud autoritele makstud hüvitiste drastilise vähenemise. Teisalt ei saa eeldada, et määruse nr 14 muutmine oleks autoritele taganud 2006. a-l makstud hüvitiste taseme säilimise kõigil vaidlusalustel aastatel. 5) Hüvitatava kahju suuruse ligikaudnegi kindlakstegemine eeldab vastust kahele küsimusele: - millised seadmed oleks valitsus aastatel 2010 kuni 2013 pidanud määruses loetlema - ning millises mahus oleks tulnud eeldada nende kasutamist teoste reprodutseerimiseks. See omakorda eeldab süvenemist viidatud ajavahemikku iseloomustanud tarbimisharjumustesse. Hüvitatavat kahju ei ole võimalik teha kindlaks vaid teose reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja tarvikute müügikäivet uurides. Esiteks ei ole teada, kui palju moodustab sellisest käibest müük füüsilistele isikutele ja kui palju juriidilistele isikutele. Teiseks, tänapäeval teoste reprodutseerimiseks kasutatavaid seadmeid (ennekõike arvuteid, sh nutitelefone) kasutatakse ka paljudel muudel otstarvetel kui teoste reprodutseerimiseks direktiivi art 5 lg 2 p-s b sätestatud viisil. 6) Direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 alusel. Praegune asi sarnaneb asjale nr 3-3-1-80-14, kus oli kindel, et riik on isikutele kahju tekitanud, kuid polnud selgust, kui suur see kahju oli. MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Vabariigi Valitsus palub kohtule 12.10.2017 esitatud täiendavates seisukohtades jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Selle hindamisel, milline on muusika- ja filmitööstusele tekkinud kahju ulatus ja millises mahus peab liikmesriik tagama tühja kasseti tasu kogumise, peab arvesse võtma kahte tegurit – muusika ja audiovisuaalsete teoste tarbimist ning ärimudeleid, mille kaudu pakutakse tarbijatele muusikat ning audiovisuaalseid teoseid. Euroopa Liidu õigusest ja kohtupraktikast tulenevalt tuleb hüvitatava kahju hulgast välja jätta need tegevused, mis toimuvad ebaseaduslikult (nt piraatlus) või lepingu alusel (nt voogedastus). Õiguspärase kasutuse valdkonnana jääb alles jaemüügist ostetud CD-de ja DVD-de kopeerimine kodus isiklikuks otstarbeks. Kahju väljendub selles, et kodusalvestuse õiguse tõttu jätavad tarbijad ostmata teatud hulk CD- ja DVD-plaate. Seega iga kodus salvestatud plaat tähendab potentsiaalselt saamata jäänud tulu plaaditootjale ehk teatud ärikasumi saamata jäämist. Arvutamise aluseks tuleks võtta aastate 2010−2013 õiguspärased tarbimisharjumused ja selle tõttu muusikatööstusel saamata jäänud tulu. Kodusalvestuste tõttu saamata jäänud tulu arvutamisel saab arvestada CD-de müügimahtusid ning antud ärisektori tavalist marginaali. Sama arvutuskäiku saaks rakendada ka audiovisuaalsete teoste puhul ning see meetod on kooskõlas infoühiskonna direktiivi ja Euroopa Kohtu praktikaga. 2) Eestis puuduvad müüdavate muusika- ja filmikandjate kohta statistilised andmed. Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) poolt 2011. a-l läbi viidud Eesti loomemajanduse olukorra uuringu tulemuste kohaselt on Eestis ilmuvate helisalvestiste hulk aasta-aastalt vähenenud. Samuti on lõpetanud tegevuse mitmed plaadimüügile spetsialiseerunud jaemüüjad. Salvestatud CD-de müük on hääbuv majandusnähtus ning sellele peab reageerima ka tühja kasseti tasu regulatsioon. Ka 2017. a märtsis Eesti elanike muusika kuulamise harjumuse kohta läbi viidud uuringu tulemustest selgub, et CD-de tarbimine on marginaalne ning muusika tarbimise 11(21)
3-13-366 peamiseks allikaks on internetiteenused. Nimetatud uuringu tulemuste järgi ostab muusikakandjaid (CD, DVD, vinüülplaat) ainult 8% elanikkonnast, mis ei tähenda veel seda, et 8% elanikkonnast teeks ka ostetud CD-plaadist koopia. 3) Inimeste tarbimisharjumuste väljaselgitamiseks aastatel 2010-2013 ei ole läbi viidud uuringuid. 2007. a-l läbi viidud AutÕS § 27 mõjude hindamise uuringu kohaselt oli viimase 6 kuu jooksul teinud koopia muusikaplaadi originaalist ca 33% kõikidest kopeerijatest ning audiovisuaalse teose plaadi originaalist ca 12%. 2017. a jaanuaris ja veebruaris läbi viidud elanikkonna küsitlusuuringu „Elaniku käitumine audio- ning videosalvestiste kopeerimisel“ (V kd, tl 194-205p) kohaselt on aga salvestanud CD-lt, DVD-lt vms kandjalt 7% elanikkonnast ning audiovisuaalse sisuga kandjatelt 2%. Eeltoodud andmetest nähtub, et muusika ja audiovisuaalsete teoste kopeerimine õiguspärasest allikast väheneb pidevalt. Kui 2007. a-l oli see 33%, siis 2017. a-l 7%, ning audiovisuaalsete teoste puhul on toimunud langus 12%-lt 2%ni. Muusika puhul on salvestamine vähenenud seega ca 5 korda ning audiovisuaalsete teoste puhul 6 korda. 4) Autoritele aastatel 2010−2013 tekkinud kahju suuruse ja muusikatööstuse saamata jäänud tulu arvutamisel saab arvesse võtta ligikaudseid andmeid. EKI on arvutanud Eesti helisalvestiste tootjate müügituluks 2011. a-l 2,7 miljonit eurot. Sama numbri võib võtta aluseks ka aastate 2010, 2012 ja 2013 osas. Uuringutega kaetud perioodi, s.o 2007. a ja 2017. a salvestamisharjumuste alusel on võimalik teha kindlaks tarbimiskäitumine aastatel 2010−2013, eeldades tarbimisharjumuste muutumist lineaarselt (kodusalvestamise osakaal 2010. a-l 25,20%, 2011. a-l 22,6%, 2012. a-l 20%, 2013. a-l 17,40%). Lisaks tuleb võtta arvesse mõistlik ärikasum ehk see osa, milles jääb plaaditootjal saamata tulu iga kodusalvestuse tõttu jaemüügist ostmata jäänud CD-plaadi tõttu. Selliseks ärikasumiks võiks olla 10%. Seega jäi vastustaja arvutuste kohaselt iga kodusalvestuse tõttu jaemüügist ostmata jäänud CD-plaadi tõttu plaaditootjal potentsiaalselt saamata 2010. a-l 68 040 eurot, 2011. a-l 61 020 eurot, 2012. a-l 54 000 eurot ja 2013. a-l 46 980 eurot. Kahjuhüvitise lõpliku suuruse leidmisel tuleb arvestada nendel aastatel kogutud tühja kasseti tasusid. 5) Kahju hüvitamist saavad nõuda üksnes kaebajad. Seega tuleb hüvitatava kahju hulgast maha arvata summad, mida ei saa jaotuskava kohaselt kaebajad. Kuna tühja kasseti tasu jaotuskavas ei osale Eesti filmitootjad, tuleb kahju hüvitamise hulgast välja jätta ka hüvitis, mida tasutakse audiovisuaalsete teoste salvestiste kodusalvestuse tõttu. Filmitootjad ei ole autoriõiguse omajatena tühja kasseti tasu kunagi saanud, ei ole olnud jaotuskavas hõlmatud ega ole ka kaebajad praeguses vaidluses. Isegi kui audiovisuaalsete teoste saamata jäänud tulu saaks arvestada, on mõju DVD-de müügikäibele kodusalvestamise tõttu sedavõrd minimaalne (perioodil 2010−2013 salvestas DVD-lt ainult ca 5%), et sellist kahju ei pea riik hüvitama.
13.MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit paluvad 19.10.2017 täiendavas seisukohas apellatsioonkaebuse rahuldada. 1) Direktiivi Eesti õigusesse üle võtmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Järeldusele, et kehtiv tühja kasseti tasu süsteem ei taga autoriõiguste omajatele tegelikku õiglast hüvitist, on jõutud ka Justiitsministeeriumi tellitud 2017. a õigusanalüüsis (kättesaadav:https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/audiovisuaalse_teose_ja_teose_helisa lvestise_isiklikuks_otstarbeks_kopeerimise_erandi_rakendamine_ning_saamata_jaanud_tulu_ arvutamise_metoodika.pdf). 2) Kahju ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kehtiva õiguse metoodikast ehk salvestuskandjate ja -seadmete müügimahust. Kuivõrd määruses nr 14 sisalduv salvestuskandjate ja -seadmete loetelu oli perioodiks 2010‒2013 vananenud, tuleb seda loetelu 12(21)
3-13-366 täiendada kaasaegsemate salvestuskandjate ja -seadmetega. Kaebajad lähtuvad loetelust, mille pakkus välja Kultuuriministeerium määruse nr 14 muutmise 10.10.2011 eelnõus. Kehtiva regulatsiooni puhul saab ja tuleb lähtuda eeldusest, et müügimaht (müügikäive) on ainuvõimalik viis õiglase hüvitise arvestamiseks ning ka kaebajate hüvitisenõude lahendamisel ei saa võtta aluseks muid hüvitise arvestamise eeldusi või kriteeriume (nt seadmete maht või funktsionaalsus). Kehtiv regulatsioon (AutÕS § 27 lg-d 5 ja 6) näeb ette võimaluse alusetult kogutud tasu tagastamiseks. Seega, kui kaebajatele hüvitatakse kahju kaebuses taotletud ulatuses, tagab AutÕS § 27 lg-tes 5 ja 6 sätestatud mehhanism õigluse ja välistab tasu saamise nt salvestusseadmete või -kandjate kasutamisel üksnes ärilistel eesmärkidel. 3) Määruse nr 14 muutmise eelnõus sisalduvate salvestusseadmete ja -kandjate loetelu on räägitud läbi õiguste omajate esindajate, Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga. Eelnõu oli n-ö kompromissversioon huvigruppide ettepanekutest. Eelnõu seletuskirja kohaselt oleks võimaldanud salvestusseadmete ja -kandjate nimekirja täiendamine eelnõus nimetatud seadmete ja kandjatega koguda summasid, mida oleks saanud pidada õiglaseks hüvitiseks. Seega on igati mõistlik eeldada, et need salvestusseadmed ja -kandjad, mida taheti määrusesse lisada, olid ja on kõikide turuosaliste jaoks aktsepteeritavad (vähemalt miinimumtasemel) ning tagavad õiguste omajatele õiglase hüvitise (vähemalt miinimumtasemel). Määruse nr 14 muutmise eelnõu loogikale baseeruva kahjuhüvitise vähendamine oleks kaebajate suhtes sõnamurdlik. Eelnõu puhul on tegemist konservatiivse lähenemisega ning tasu oleks tulnud maksta veel rohkemategi kaasaegsemate digitaalsete kaupade pealt. Kaebajate taotletava hüvitise (831 416 eurot) keskmine suurus kalendriaastas (207 854 eurot) on samas suurusjärgus Kultuuriministeeriumi poolt määruse nr 14 muutmise eelnõu seletuskirjas antud hinnanguga määruse muudatuse rahalisele mõjule (200 000 eurot). 4) Kuigi Eestis pole uuritud vaidlusaluse perioodi tarbimisharjumusi, on Eesti tarbimisharjumusi võimalik hinnata teiste riikide, eelkõige EL liikmesriikide kogemuse põhjal. Selle tõendamiseks on kaebajad esitanud 2010. a, 2012. a ja 2015. a Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) ja Hollandi autorite kollektiivse esindusorganisatsiooni Stichting de Thuiskopie koostatud rahvusvahelised uuringud („International Survey on Private Copying. Law and Practice“). Need tõendid kinnitavad, et määruse nr 14 muutmine oleks taganud õiguste omajatele 2006. a-l või 2007. a-l makstud hüvitiste taseme säilimise kõigil vaidlusalustel aastatel. Kõikides teistes EL liikmesriikides olid vaidlusalusel perioodil (ja on jätkuvalt) seadmete ja vahendite, mille pealt tasu kogutakse, loetelud kaasaegsemad ning need kajastavad paremini tegelikult isiklikuks otstarbeks teostest koopiate tegemiseks tänapäeval kasutatavat tehnoloogiat. Riikides, kus on sisse viidud tasud ka uuema tehnoloogiaga salvestuskandjate ja -seadmete eest (nt Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia), on tasud inimese kohta 2−3 eurot aastas. Samas vähem uuenduslikes riikides võivad tasud inimese kohta jääda 1 euro juurde. EL keskmine on vaidlusalustel aastatel jäänud 1,5 euro juurde. Eesti on oma näitajatega EL riikidest viimasel kohal. Kaebajate kahjunõude suuruse põhjendatust hinnates tuleb seega arvesse võtta ka seda, et kaebajate saamata jäänud tulu nõude suurus jääb koos tegelikult laekunud tasudega ikkagi märkimisväärselt allapoole EL keskmist. 5) Vastustaja ei ole esitanud oma vastuväidete põhistamiseks asjakohaseid tõendeid. Kohtule 12.10.2017 esitatud tõendid ei puuduta vaidlusalust perioodi, mistõttu pole tegemist asjakohaste tõenditega ning neid tõendeid ei tuleks HKMS § 62 lg 2 alusel asja materjalide juurde võtta. Vastustaja oleks saanud esitada osa tõenditest ka varem. Vastustaja on möönnud, et vaidlusaluse perioodi kohta pole tehtud uuringuid ega kaasatud arvamuste andmiseks huvigruppe. Uuringute tegemata jätmist ei saa ette heita kaebajatele, sest määruse nr 14 kaasajastamine vastavalt 13(21)
3-13-366 ühiskonnas toimunud muudatustele on vastustaja kohustus. Mõjuanalüüsi ehk järelhindamise läbiviimise vajadus tuleneb ka hea õigusloome tavast. 6) Olukord, miks Eestis on tasu laekumine drastiliselt langenud, ei saa olla mõistlikult seletatav Eestis elavate isikute kardinaalselt teistsuguste tarbimisharjumustega, võrreldes ülejäänud eurooplastega. Enamikes Euroopa riikides lisatakse nn tühja kasseti tasu nimekirja kaasaegseid seadmeid ja andmekandjaid ning arvestatakse neilt tasu, hoolimata tarbijate harjumuste ja tehnoloogia muutumisest. Tasu kogumise drastiline vähenemine ja alates 2014. a-st kahjumlikuks muutumine on põhjuslikus seoses määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sätestatud loeteluga. Vastustaja ei ole loetelu uuendanud ja seetõttu ei arvestata tasu seadmetelt, mis on ilmselgelt ka Eesti tarbijate seas üldlevinud ja mille kasutusfunktsioonide hulgas on teose reprodutseerimise võimalus (nt MP3-mängijad, arvuti kõvakettad, USB mälu, nutitelefonid, mängukonsoolid jne). Kahju ulatuse kindlaksmääramisel ei ole asjakohane lähtuda Eestis avaldatud CD-de hulgast. Õiguste omajatele võidakse tekitada kahju ka varem või välismaal ilmunud albumite reprodutseerimisega. CD-dest saab teha koopiaid ka arvutisse, mälupulgale, MP3-mängijasse, telefoni jne, mis ongi tänapäeval enam levinud kui koopiate tegemine CD-dele ja DVD-dele. Nimetatud kandjate ja seadmete pealt aga tasu ei koguta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Kohus leiab, et kaebajate kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohus käsitleb esmalt kahju hüvitamise nõude üldiseid eelduseid (I), hindab seejärel kaebajatele hüvitatava kahju ulatust (II) ning esitab viimaks lõppjäreldused ja jaotab menetluskulud (III). I
15.Kaebajad on esitanud kohtule nõude Vabariigi Valitsuselt kahjuhüvitise väljamõistmiseks summas 831 416 eurot aastatel 2010‒2013 tekitatud kahju eest, mis seisneb väidetavalt selles, et autoritel, esitajatel ning fonogrammitootjatel on jäänud nendel aastatel saamata infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p-s b ja AutÕS §-s 27 sätestatud õiglane hüvitis audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erandi rakendamise eest. Tegemist on hüvitisega, mida makstakse autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele selle eest, et seadus lubab teatud juhtumitel teha teostest salvestusi isiklikuks tarbeks. Näiteks on inimestel reprodutseerimise erandi alusel lubatud salvestada raadio vahendusel muusikat ja televiisori vahendusel saateid ning filme, teha CD-plaatidest isiklikuks kasutamiseks koopiaid ning salvestada sellel olevaid muusikateoseid arvutisse, MP3-mängijasse vms seadmesse.
16.Praeguse lahendi tegemise ajal ei vaidle pooled tulenevalt samas asjas tehtud Riigikohtu lahendist (29.09.2016 otsus nr 3-3-1-9-16) sisuliselt enam selle üle, et asjas tuleb hinnata määruse nr 14 kooskõla infoühiskonna direktiiviga ning tegemist on direktiivi puuduliku ülevõtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega (nn Francovichi kahju). Euroopa Kohtu pikaajaline praktika on pidanud võimalikuks riigi kohustust kahju hüvitamiseks juhul, kui see on tekitatud Euroopa Liidu direktiivi üle võtmata jätmise või mittenõuetekohase ülevõtmisega siseriiklikku õiguskorda (Euroopa Kohtu 19.11.1991 otsus liidetud asjades nr C-6/90 ja C-9/90: Francovich ning selle lahendi seisukohtade edasiarendused nt Euroopa Kohtu 05.03.1996 otsuses liidetud asjades nr C-46/93 ja C-48/93: Brasserie du Pêcheur ja Factortame). Euroopa Kohtu poolt väljatöötatud põhimõtetest tuleneb, et kui on kindlaks tehtud direktiivi ülevõtmise kohustuse rikkumine ning esineb kahju, peavad kahju hüvitamise nõudmiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) rikutud Euroopa Liidu õigusnorm peab andma üksikisikule õigusi; 2) direktiivi sätete põhjal peab olema võimalik piiritleda nende õiguste sisu, st norm peab olema selge, täpne ja tingimusteta; 3) riigipoolse kohustuse rikkumise ja kannatanule tekkinud kahju 14(21)
3-13-366 vahel peab olema põhjuslik seos (nt Brasserie du Pêcheur ja Factortame, p 51; 23.05.1996 otsus nr C-5/94: Hedley Lomas, p 25; 04.07.2000 otsus nr C-424/97: Haim, p 36; 04.12.2003 otsus nr C-63/01: Evans, p 83). Tegemist peab olema piisavalt tõsise rikkumisega (nt Brasserie du Pêcheur ja Factortame, p-d 50-51). Siseriiklikult reguleerib EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 14, mis tuleb Euroopa Kohtu praktikaga mitteühildumise tõttu jätta kohaldamata osas, milles see sätestab, et isik peab kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka (Riigikohtu 28.11.2012 otsus nr 3-3-1-37-12, p 24).
17.Riigikohus kinnitas 29.09.2016 lahendis nr 3-3-1-9-16, et infoühiskonna direktiiv annab üksikisikule õigusi ning selle art 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud kehtestada teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise, kuid on jätnud oma kohustuse kohaselt täitmata, sest hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ei taga ilmselgelt õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist (Euroopa Kohtu otsus nr C-457/11-460/11: VG Wort, p 54). Teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise lubamise erandit kohaldanud liikmesriigil puudub kaalutlusruum selles, et tuleb luua mehhanism, mis tagaks raha õiglase hüvitise saamiseks, s.t direktiivi eesmärgi täitmise. Riigikohus pidas ilmselgeks, et autoritel on aastatel 2010 kuni 2013 vähemalt osa tulust jäänud saamata just määruse täiendamata jätmise (direktiivi rikkumise) tõttu ning infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem (otsuse p 22). Seega puudub pärast Riigikohtu poolt eeltoodud seisukohtade esitamist vaidlus, et vastustaja on ilmselgelt ja raskelt rikkunud kaalutlusõiguse piire ning täidetud on eeldused direktiivi ülevõtmise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, sh esineb vahetu põhjuslik seos määruse täiendamata jätmise ja kaebajatele kahju tekkimise vahel.
18.Autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele õiglase hüvitise maksmiseks jaotusfondi kogutud summad on alates 2008. a-st igal aastal u 45% võrra vähenenud (2008. a-l koguti jaotusfondi 3 229 330 krooni ehk 206 391,80 eurot; 2009. a-l 1 508 918 krooni ehk 96 437,44 eurot; 2010. a-l 715 747,92 krooni ehk 45 744,63 eurot; 2011. a-l 20 550 eurot; 2012. a-l 10 604 eurot ning 2013. a-l 8327 eurot; vt ka tabel IV kd, tl 70p-71) ning alates 2014. a-st ei ole olnud jaotusfondist võimalik autoriõiguste omajatele tasu välja maksta. Eelnevast tulenevalt on ka ringkonnakohtu hinnangul selge, et kaebajatele ei ole olnud tagatud õigus saada nende ainuõiguste piiramise eest õiglast hüvitist. II
19.Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud põhimõtete järgi peab infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p-s b sätestatud õiglane hüvitis ja selle aluseks olev süsteem olema seotud kahjuga, mida õiguste omajad isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tõttu kannavad, mistõttu tuleb õiglast hüvitist käsitada kui vastutasu autori kantud kahju eest (Euroopa Kohtu 05.03.2015 otsus nr C-463/12: Copydan Båndkopi, p 21; Padawan, p-d 40 ja 42). Õiglase hüvitise summa peab nimetatud kaalutlusi arvestades olema kindlaks määratud pädevate ametiasutuste poolt ning põhimõtteliselt arvestades andmekandja vastavate teoste isiklikuks tarbeks reprodutseerimise mahtu (Copydan Båndkopi, p 27). Infoühiskonna direktiivi põhjenduste p-st 5 tulenevalt on liikmesriikidel kohustus arvestada tehnika arengut ning kohandada ja täiendada olemasolevaid regulatsioone selliselt, et need vastaksid piisavalt majanduslikule tegelikkusele, näiteks uutele kasutusviisidele. Direktiivi põhjenduste p-s 38 on rõhutatud, et kuivõrd digitaalne kopeerimine isiklikuks otstarbeks kujuneb ilmselt levinumaks ning selle majanduslik mõju on suurem, tuleb asjakohaselt arvesse võtta isiklikuks otstarbeks toimuva digitaalse ja analoogse kopeerimise erinevust. Seega oli vastustajal vaieldamatult kohustus vaadata seoses tehnoloogia pideva arenemisega üle ka määruses nr 14 sisalduv salvestusseadmete ja -vahendite nimekiri ning 15(21)
3-13-366 tagada läbi selle autoriõiguste omajatele õiglase hüvitise maksmine kõigil vaidlusalustel aastatel.
20.Kaebajad leiavad ka pärast Riigikohtu poolt praeguses asjas otsuse tegemist, et nõutava kahjuhüvitise suuruse arvutamisel tuleb tugineda Kultuuriministeeriumi 10.10.2011 algatatud määruse nr 14 muutmise eelnõus (I kd, tl 83) märgitud salvestusseadmete ja -kandjate nimekirjale ning nende kaupade impordiandmetele (tabel IV kd, tl 73-73p). Selle metoodika põhjal leiavad kaebajad, et neil on jäänud 2010. a eest saamata 218 893 eurot, 2011. a eest 130 860 eurot, 2012. a eest 191 955 eurot ning 2013. a eest 289 709 eurot. Kokku on kaebajad enda hinnangul kandnud neljal aastal kahju seega kokku 831 416 eurot. Vastustaja leiab seevastu, et kaebajatele tekkinud kahju on minimaalne, mistõttu ei peaks seda tulenevalt infoühiskonna direktiivi põhjenduste p-st 35 üldse hüvitama. Kui ka pidada kahju hüvitatavaks, leiab vastustaja, et ainsa legaalse koopiate tegemise viisina saaks arvesse võtta jaemüügist ostetud CD-plaatidest koopiate tegemist ning sel juhul tuleks kahjuhüvitise arvutamisel lähtuda aastatel 2010−2013 avaldatud CD-plaatide müügikäibest ja iga kodus tehtud salvestuse tõttu ostmata jäänud CD-plaatidelt potentsiaalselt saamata jäänud kasumimarginaalist (10%). Vastustaja arvutuste (V kd, tl 173) kohaselt ei ületanud muusikatööstusel potentsiaalselt saamata jäänud tulu välja makstud tühja kasseti tasu üksnes 2010. a-l ning aastatel 2011−2013 oli see kogutud tühja kasseti tasust suurem (2011. a-l ligikaudu 15 000 eurot, 2012. a-l ligikaudu 33 000 eurot ja 2013. a-l ligikaudu 36 000 eurot suurem). Ringkonnakohus leiab, et ei kaebaja ega vastustaja välja pakutud metoodika ei ole eraldiseisvalt piisav, et teha kindlaks autoriõiguste omajatele makstava õiglase hüvitise suurus, mis oleks pidanud vaidlusalustel aastatel tagama tasakaalu õiguste omajate ja kaitstud teoste kasutajate vahel. Tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-9-16 antud juhistest tuleb ringkonnakohtul ligikaudsegi kaebajatele tekkinud kahju kindlakstegemiseks esiteks välja selgitada, milliseid Vabariigi Valitsuse määruses nr 14 nimetamata salvestusseadmeid ja -kandjaid kasutati aastatel 2010−2013 teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimiseks (nt mälupulgad, nutiseadmed vm), ning teiseks, millises mahus oleks tulnud eeldada nende kasutamist teoste reprodutseerimiseks. Kohus saab teha kindlaks üksnes õiglase hüvitise hinnangulise suuruse ehk määrata hüvitise kõiki asjaolusid arvesse võttes oma siseveendumuse kohaselt (VÕS § 127 lg 6 ja HKMS § 61 lg 5).
21.Puudub vaidlus, et vastustaja ei ole läbi viinud uurimusi, mis käsitleksid tarbimisharjumusi isiklikuks otstarbeks kopeerimisel aastatel 2010−2013. Seetõttu puuduvad kohtul täpsed andmed, mille pinnalt saaks teha järeldusi sellest, milliseid salvestusseadmeid ja -kandjaid ning millises mahus kasutati filmide ja muusika isiklikuks otstarbeks kopeerimisel aastatel 2010‒ 2013. Kaebaja viidatud määruse nr 14 muutmise 10.10.2011 eelnõu seletuskirjas (I kd, tl 80-82) peeti vajalikuks tasu kogumist lisaks määruse nr 14 § 3 lg-s 1 juba nimetatutele (videokassetid (VHS), audiokassetid, CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW; minidiskid (MD)) ülejäänud CD-delt ja DVD-delt (ehk kõikidelt CD-delt ja DVD-delt olenemata nende formaadist) ning BD-delt (Blu-ray Disk) ja HD DVD-delt (HD kvaliteediga DVD). Tasu ei kavatsetud hakata koguma välkmälul põhineva andmekandja eest (mälupulk, mälukaart). Salvestusseadmete osas hõlmas eelnõu lisaks kehtivas nimekirjas sisalduvatele seadmetele (VHS ja DVD videosalvestusseadmed; audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed) audio- või meediapleiereid (MP3-mängija, iPod, digipleier); DVD-, HD DVD- ja BD-salvestajaid; salvestavaid videotuunereid ning salvestavaid televisioonivastuvõtuseadmeid. Tasu ei peetud põhjendatuks koguda seadmetelt, mille puhul muusika ja filmide salvestamine ei ole võimalik või ei ole see seadme esmane või põhiline kasutus (nende hulgas nt tahvelarvuti, süleraal, lauaarvuti, nutitelefon, e-luger ning diktofon). Seletuskirja kohaselt olid eelnõust välja jäetud sellised kaubagrupid, nagu mobiiltelefonid, arvuti ja selle lisaseadmed, kuivõrd nende lisamist ei pooldanud infotehnoloogia ja kaubandusega tegelevad sidusrühmad. Samuti nähtub seletuskirjast, et nimekirja koostamisel 16(21)
3-13-366 sooviti, et see mõjutaks võimalikult vähe tarbekaupade turgu. Seega on selge, et 2011. a eelnõu menetlemisel tehti selgelt poliitilisi valikuid ning n-ö välja valitud kaubad ei olnud ainsad ega pruukinud olla ka peamised vahendid, mida tegelikkuses perioodil 2010−2013 tarbijate seas teoste isiklikus otstarbeks salvestamiseks kasutati.
22.Kohtule on esitatud 2007. a-l uuringukeskuse Klaster poolt koostatud AutÕS § 27 mõjude hindamise uuring (V kd, tl 206-216). Selle uuringu tulemustest selgub, et 10- kuni 74-aastastest Eesti elanikest olid viimase 6 kuu jooksul salvestanud, kopeerinud või laadinud internetist alla videomaterjali või muusikat 40,8%. Kõige enam kopeeriti videoid internetist (48%) ja televiisorist (29%) ning heliteoste kopeerimisel kasutati allikatena kõige enam internetti (67%), originaalplaate (33%) ja kopeeritud plaate (24%). Infokandjatest kasutati videote salvestamiseks kõige sagedamini arvuti kõvaketast (42%), DVD-d (31%) ja videokassette (25% kõikidest kopeerijatest) ning kõige levinumad kopeeritud heliteoste infokandjad olid arvuti kõvaketas (64%), CD (56%) ning mobiiltelefon või MP3-mängija (42% kõikidest kopeerijatest). Seega saab eeltoodud uuringutulemustest järeldada, et juba 2007. a-l olid lisaks CD-dele ja DVD-dele tarbijate seas levinud salvestuskandjateks ka arvuti kõvaketas, mobiiltelefon ja MP3-mängija. Arvuti kõvakettale salvestati nii videomaterjali kui muusikat kõige enam, s.o vastavalt 42% ja 64% (V kd, tl 209p-210). Mobiiltelefonile või MP3-mängijale oli uuritaval perioodil lugusid kopeerinud 42% kõikidest salvestanutest. Kohus leiab, et tehnoloogia pidevast arengust ja uuema tehnoloogiaga seadmete järjest suuremast levikust tulenevalt saab eeldada, et nende salvestusvahendite (kõvaketaste, mobiiltelefonide ja MP3-mängijate) kasutamine järgnevatel aastatel ainult kasvas. Näiteks märgitakse ka Kultuuriministeeriumi 2010. a juunis koostatud kirjas (I kd, tl 48-49), et digitaalne kopeerimine toimub peamiselt internetist allalaadimise teel ning info salvestamiseks kasutatakse kõvakettaid, CD-sid, mobiiltelefone ja MP3-mängijaid.
23.Vaidlusalusel perioodil koguti teistes Euroopa Liidu liikmesriikides nn tühja kasseti tasu näiteks digitaalsetelt audiopleieritelt (MP3-mängijad), sisemistelt ja välimistelt CD- ja DVDkirjutajatelt, arvuti kõvaketastelt, kõvakettaga DVD-salvestajatelt, salvestamisvõimalusega televiisoritelt, kõvakettaga videotuuneritelt, mobiiltelefonidelt, BD-salvestajatelt jm (International Survey on Private Copying. Law Practice. 2010; II kd, tl 94-150). Rahvusvahelise advokaadibüroo Bird & Bird 2011. ja 2012. a-l koostatud ülevaadetest (III kd, tl 109-115) nähtub, et veel koguti tasu näiteks printeritelt, koopiamasinatelt, mälukaartidelt, mälupulkadelt, kõvaketastelt, multimeediapleieritelt jne. Nendest ülevaadetest saab järeldada, et tasu on kogutud salvestusseadmetelt ja riistvaralt, mida on olnud kõige tõenäolisemalt võimalik kasutada autoriõigustega kaitstud andmete talletamiseks ja reprodutseerimiseks. Näiteks on kaebajad asjakohaselt osutanud Rootsi vahekohtu 2012. a praktikale, mille kohaselt on peetud vajalikuks tühja kasseti tasu maksmist USB mälupulkadelt ja kõvaketastelt, kuivõrd neid peeti filmide ja muusika eratarbeks kopeerimiseks eriliselt sobivateks („especially suited“; III kd, tl 114-114p). Samuti on kaebajad viidanud Läti Konstitutsioonikohtu otsusele (III kd, tl 94-104p), milles viimane leidis, et Lätis kehtinud nn tühja kasseti tasu ei vastanud põhiseadusele, kuivõrd valitsus ei olnud hinnanud tehnoloogia arengu mõju reprodutseerimiseks kasutatavatele tühjadele andmekandjatele ja seadmetele. Pärast seda hakati Lätis koguma tasu ka USB mälupulkadelt ja arvutitelt (International Survey on Private Copying. Law Practice. 2013, lk 94; Kättesaadav internetis: http://www.wipo.int/edocs/ pubdocs/en/copyright/1037/wipo_pub_1037_2014.pdf).
24.Eelnevalt välja toodud 2007. a-l Eestis läbi viidud salvestamisharjumuste uuringu tulemustest, järgnevatel aastatel aset leidnud uuema tehnoloogia kättesaadavuse kasvust ning välisriikide praktikast tulenevalt peab kohus põhjendatuks arvata, et aastatel 2010−2013 olid ühtedeks levinumateks salvestamisel kasutatavateks vahenditeks lisaks CD-dele, DVD-dele ja 17(21)
3-13-366 videokassettidele arvuti kõvakettad, erinevad pleierid ning mobiiltelefonid. Vaieldamatult saab eeldada, et tarbijad võisid kasutada filmidest ja heliteostest isiklikuks tarbeks koopiate tegemiseks ka teisi määruse nr 14 § 3 lg-s 1 nimetamata vahendeid (nt mälupulki ja mälukaarte), kuid kohtul puuduvad andmed, et nende vahendite reprodutseerimiseks kasutamise maht oleks õigustanud tingimata nendelt vahenditelt tasu kogumist (nt kasutati 2007. a uuringu tulemuste kohaselt 2007. a-l mälupulki filmide ja muusika salvestamiseks väga harva (uuringu lk-d 8 ja 10)). Samuti ei pea kohus põhjendatuks võtta kaebajatele tekkinud kahju hinnangulise suuruse leidmisel salvestusseadmetena arvesse mobiiltelefone, kuivõrd mobiiltelefonide puhul ei ole salvestamisfunktsioon peamise tähtsusega (vt nt Copydan Båndkopi, p 27 ja resolutsiooni p 1). Kohtu hinnangul saab just arvuti kõvaketaste ja pleierite (nt MP3-mängijate) puhul eeldada, et nende vahendite kasutamisega võidi aastatel 2010−2013 tekitada autoriõiguste omajatele kahju nende teoste reprodutseerimisega ehk arvuti kõvakettale või pleierisse salvestamisega. Kohus peab võimalikuks võtta kaebajatele tekkinud hinnangulise kahju arvestamise lähtealustena arvesse nende kaupade impordimahte vaidlusalustel aastatel ning AutÕS § 27 lg-s 7 sätestatud tasu määra.
25.Statistikaameti andmebaasi (http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/25 Valiskaubandus/03Valiskaubandus_alates_2004/03Valiskaubandus_alates_2004.asp) kohaselt on olnud arvuti kõvaketaste (kõvakettaseadmed arvutitele, mitteoptilised ja mittemagnetoptilised (v.a keskmäluseadmed) (kaubakood 84717050)) impordimahud 2010. a-l 6 786 828 eurot, 2011. a-l 6 560 315 eurot, 2012. a-l 8 095 065 eurot ning 2013. a-l 7 547 007 eurot (kokku 28 989 215 eurot, sellest AutÕS § 27 lg 7 p 2 alusel arvestatav 8% 2 319 137,20 eurot). Pleierite (muu audio- või meediapleier (KN 85198195)) impordimaht on olnud 2010. a-l 547 536 eurot, 2011. a-l 579 758 eurot, 2012. a-l 422 931 eurot ning 2013. a-l 563 642 eurot (vt ka tabel IV kd, tl 73; kokku 2 113 867 eurot, sellest AutÕS § 27 lg 7 p 1 alusel arvestatav 3% 63 416,01 eurot). Kuivõrd kohus hindab seda, milline võis olla kaebajatele vaidlusalustel aastatel hinnanguliselt tekkinud kahju ehk millise n-ö vastutasu oleksid nad pidanud oma ainuõiguste rikkumise eest saama (vt käesoleva otsuse p 19), tuleb võtta arvesse ka nende seadmete kasutamise hinnangulist mahtu teoste reprodutseerimiseks ning seda, millisel määral võisid reprodutseeritavad allikad olla pärit õiguspärasest allikast. Seetõttu tuleb kaupade väärtustelt arvutatud tasu määrasid neid kaalutlusi arvesse võttes vähendada.
26.Kui pleierite puhul saab eeldada, et neid kasutatakse peaaegu täielikult muusikafailide talletamiseks ja kuulamiseks, siis arvuti kõvaketaste puhul see nii ei ole. Arvuti kõvaketas on arvuti juurde käiv oluline komponent, millel on oluline roll kõigi arvuti funktsioonide täitmisel (nt andmetöötlusprogrammide kasutamine, internetilehtede sirvimine, arvutimängude mängimine jne). Eeldada ei saa, et arvuteid soetatakse just filmi- ja muusikateoste isiklikuks otstarbeks salvestamise eesmärgil. Samuti ei saa järeldada, et isegi kui kõvakettale teoseid salvestatakse, moodustaksid need kõvaketta mahust suure osa. Kohus leiab seetõttu, et hinnanguline kõvaketaste teoste reprodutseerimiseks kasutamise maht võis olla ligikaudu 20% (2 319 137,20 / 5=463 827,44 eurot). Isegi kui tegelikkuses moodustas autoriõigustega kaitstud teoste kõvaketastele salvestamine kõvaketaste kasutusest veelgi väiksema osa, ei pea kohus põhjendatuks võtta arvesse väiksemat reprodutseerimiseks kasutamise protsenti. Nimelt, kuigi otsesed andmed aastatel 2010−2013 selliste uute tehnoloogiliste vahendite, nagu mälupulk ja mälukaart, laialdase kasutamise kohta puuduvad, tuleb kohtu hinnangul eeldada, et üha enam kasutati vaidlusalusel perioodil teoste koduseks salvestamiseks ka mälupulki ja mälukaarte, kuigi kohus ei pea põhjendatuks neid kandjaid tasu arvestamisel eraldi aluseks võtta.
27.Euroopa Kohus on oma praktikas selgitanud, et infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p-i b tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole hõlmatud ebaseaduslikust allikast isiklikuks tarbeks tehtud koopiad (Euroopa Kohtu 10.04.2014 otsus nr C-435/12: ACI Adam BV jt, p 41). Seega tuleb 18(21)
3-13-366 kohtul anda ligikaudne hinnang ka sellele, millisel määral võisid olla arvuti kõvaketastele ja pleieritele salvestatud teosed pärit legaalsetest allikatest. 2007. a uuringu tulemuste järgi kasutati siis heliteoste kopeerimisel allikatena kõige rohkem internetti (67%), originaalplaate (33%) ning kopeeritud plaate (24% kõikidest kopeerijatest). Kohus peab usutavaks vastustaja poolt osutatud tendentsi, et CD-plaatide originaalidest koopiate tegemise maht on aastatega järjest vähenenud. Samuti saab CD-plaatide või DVD-plaatide originaalidest tehtud koopiate salvestamist arvuti kõvakettale või MP3-mängijale pidada minimaalseks, võrreldes internetist alla laetud failidega. 2007. a-l õiguskantslerile antud selgitustes oli tol ajal valdkonna eest vastutav Kultuuriministeerium seisukohal, et kuivõrd Eesti turul puudusid arvestatavad legaalset muusika ja filmide internetist allalaadimist võimaldavad teenusepakkujad, tehti eelduslikult valdav osa koopiatest FTP serveritest või P2P failivahetusprogrammide abil ebaseaduslikult. Õiguskantsler ei pidanud Kultuuriministeeriumi vastavaid põhjendusi veenvateks ning leidis, et talle oli esitatud piisavalt andmeid, millest nähtuvalt oli Eesti tarbijatel võimalik teha Interneti vahendusel teostest koopiaid nii kodu- kui välismaiste teenusepakkujate vahendusel, nt www.u-pop.ee, www.muusika24.ee jt (õiguskantsleri 06.11.2007 vastus nr 6-2/070974/00707373; I kd, tl 36-44). Kuivõrd kohtul puuduvad täpsemad andmed legaalsete koopiate mahu kindlakstegemiseks, peab kohus asja juurde esitatud materjalide pinnalt võimalikuks hinnata legaalsete koopiate tegemise proportsiooniks vähemalt ühe kolmandiku tarbijate poolt tehtud kõikidest koopiatest.
28.Eelnevalt toodud põhjendustest lähtudes peab kohus autoriõiguste omajatele määruse nr 14 §-s 3 sisalduva nimekirja kaasajastamata jätmisega tekitatud hinnanguliseks kahjuks aastatel 2010‒2013 ümardatult 176 000 eurot ((463 827,44+63 416,01) / 3=175 747,82 eurot).
29.Kaebajatele välja mõistetava kahjuhüvitise kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta, et kaebajad on vaid osa nn tühja kasseti tasu saavatest esindusorganisatsioonidest. Kokku saab nn tühja kasseti tasu kümme erinevat organisatsiooni, kelle hulgas on lisaks kaebajatele Eesti Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Lavastuskunstnike Liit, Eesti Näitlejate Liit ja Eesti Interpreetide Liit. Kaebajatel puudub kaebeõigus ülejäänud seitsme organisatsiooni nimel saamata jäänud hüvitise nõudmiseks (vt ka Riigikohtu 29.09.2016 otsuse nr 3-3-1-9-16, p 10). Kohtule esitatud ja avalikes andmebaasides kättesaadavaks tehtud audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise kompenseerimiseks võetud tasu jaotuskavades (2010. a eest võetud tasu jaotuskava II kd, tl 52-53p; 2011. a jaotuskava II kd, tl 56-57p; 2012. a jaotuskava IV kd, tl 85-86p; 2013. a jaotuskava kättesaadav aadressil: http://adr.rik.ee/jm/dokument/4242292) kajastatud tasu jagamise proportsioonidest nähtuvalt on moodustanud EAÜ-le, EEL-le ja EFÜ-le makstud tasude proportsioon kogu tasust ligikaudu 50% (vaidlusaluste aastate lõikes on EAÜ saanud keskmiselt 17% kogu tasust, EEL keskmiselt 14% kogu tasust ning EFÜ keskmiselt 19% kogu tasust). Seega on kaebajatele kui esindusorganisatsioonidele hinnanguliselt jäänud aastatel 2010−2013 saamata tulu 88 000 euro ulatuses (176 000 / 2).
30.Kohtul tuleb kontrollida, kas asjas esineb vastustaja vastutust välistavaid või vähendavaid asjaolusid. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel tuleb arvestada ka seda, kas avalikku ülesannet täideti vajalikku hoolsust täielikult järgides ning kas vajaliku hoolsuse järgimine oleks kahju tekkimise ära hoidnud (RVastS § 13 lg 3). Kui kahju ei olnud ka vajaliku hoolsuse korral välditav, siis saab kahjuhüvitise ulatust vähendada või avaliku võimu kandja vastutusest vabastada. Lisaks on 19(21)
3-13-366 vastutuse kohaldamise eelduste täidetuse hindamisel võimalik arvestada seadusandja tegevuse subjektiivseid aspekte (nt tahtlus) ja vabandatavust.
31.Vastustaja on tuginenud asjaolule, et ta on pidanud tegutsema väga suures kaalutlusruumis ning tühja kasseti tasu kogumise süsteemi kaasajastamise näol on olnud tegemist keerulise majanduspoliitilise otsusega. Valitsuse hinnangul oli suur oht, et määruses nimetatud seadmete ja vahendite nimekirja täiendamisel tekitatakse teatud toodete maaletoojatele suurel määral kahju ning toote hind Eesti jaemüügis ei ole enam turutingimustes konkurentsivõimeline mõne teise riigi e-kaubanduses pakutavate toodetega, mis mõjutaks omakorda tarbimisel põhinevate maksude laekumist. Vastustaja on toonud veel välja, et olukorra keerukust iseloomustab ka fakt, et olukorda oli seadusandjal võimalik lahendada ka läbi teistsuguse rahastamise süsteemi, s.o läbi riigieelarve. Nendel põhjusel ei ole ka ministeeriumid määruse muutmise eelnõud kooskõlastanud (nt 07.09.2009 eelnõu) või on eelnõu enne Vabariigi Valitsuse istungit päevakorrast maha võetud (10.10.2011 eelnõu). Samuti on muutnud valitsuse tegevuse mõju hindamisel keeruliseks mitmed Euroopa Kohtu menetlused, mis on mõjutanud liikmesriikide õigusloomet antud valdkonnas. Kuigi eeltoodud asjaolud ei õigusta direktiivi puudulikku ülevõtmist, tuleb neid kahjuhüvitise määramisel arvestada (Riigikohtu 26.02.2015 otsus nr 3-3-1-80-14, p 16). Kohus leiab, et eelnevalt toodud asjaolud õigustavad kaebajatele välja mõistetava kahjuhüvitise vähendamist ainult väheses ulatuses. Puudub küll vaidlus, et nn tühja kasseti tasu süsteem on olnud Euroopa Liidus üks vastuolulisemaid õiguslikke regulatsioone ja süsteemi ühtlustamine pole õnnestunud, ei õigustanud see siiski täielikult Eesti Vabariigi tegevusetust autorite, esitajate ja fonogrammitootjate õiguste tagamiseks regulatsiooni kaasajastamata jätmisel. Riigile pidi olema arusaadav, et kehtiv regulatsioon ei taga õiguste omajatele õiglast hüvitist ning direktiivist tuleneva kohustuse täitmiseks oli ta kohustatud võtma vastavaid meetmeid õiglase hüvitise maksmise tagamiseks. Kohus peab põhjendatuks vähendada RVastS § 13 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel kahjuhüvitist 8000 euro võrra. III
32.Eelnevalt toodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus HKMS § 200 p 3 alusel Tallinna Halduskohtu 09.06.2014 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja kohustab vastustajat maksma kaebajatele kahjuhüvitist summas 80 000 eurot.
33.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestatu kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 109 lg 1 ls 3 järgi tuleb esitada kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
34.Kaebajad on palunud 22.05.2014 halduskohtule esitatud menetluskulude taotluses (IV kd, tl 123-130) mõista Vabariigi Valitsuselt EAÜ kasuks välja menetluskulu summas 15 014,88 eurot (esindajate kulu 13 587,50 eurot, tõlgikulud 677,38 eurot ja riigilõiv 750 eurot), EFÜ kasuks välja menetluskulu 750 eurot ja EEL kasuks välja menetluskulu 750 eurot (riigilõivu tasumise maksekorraldused III kd, tl 140). Tallinna Ringkonnakohtu 24.03.2015 istungil esitasid kaebajad taotluse (IV kd, tl 202-206) mõista vastustajalt EAÜ kasuks välja menetluskulud 6284,59 eurot (esindajate kulu 5534,59 eurot ja riigilõiv 750 eurot), EFÜ kasuks menetluskulud summas 750 eurot ning EEL kasuks menetluskulud summas 750 eurot (riigilõivu tasumise maksekorraldus IV kd, tl 178). 07.03.2016 esitasid kaebajad taotluse Riigikohtu 20(21)
3-13-366 menetluses kantud esindajate kulu välja mõistmiseks summas 3965 eurot (V kd, tl 120-127). Kuigi Riigikohtule esitatud taotluses ei ole täpsustatud, et esindajate kulu hüvitamist soovitakse just EAÜ-le, nähtub toimikusse liidetud arvetest ja maksekorraldustest, et teenust on osutatud ja teenuse eest on maksnud just EAÜ (V kd, tl 121-127). Kaebajad ei ole apellatsioonkaebuse teistkordsel läbivaatamisel täiendavat menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ning on märkinud, et need on esitatud varasemalt menetluse käigus (VI kd, tl 1). Seega on kaebaja palunud menetluse jooksul hüvitada EAÜ-le menetluskulusid kokku summas 25 264,47 eurot (15 014,88 + 6284,59 + 3965) ning EEL-le ja EFÜ-le kummalegi summas 1500 eurot. Ringkonnakohus peab menetluskulusid vajalikeks ja põhjendatuteks. Tegemist on olnud keeruka ja ajakuluka vaidlusega, mille kestel on vaieldud erinevate menetluslike ja sisuliste õiguslike, sh Euroopa Liidu õigust puudutavate küsimuste üle. Kuivõrd ringkonnakohus on rahuldanud kaebuse ligikaudu 10% ulatuses (831 416 euro suurusest nõudest on rahuldatud 80 000 euro suurune osa), tuleb vastustajal hüvitada EAÜ-le menetluskulud summas 2526 eurot, EEL-le summas 150 eurot ning EFÜ-le 150 eurot.
35.Vastustaja on palunud halduskohtule 22.05.2015 esitatud taotluses mõista kaebajatelt välja esindajate kulud summas 8736 eurot (IV kd, tl 134-145). Hiljem pole vastustaja kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei ole pidanud tingimata kasutama praeguses vaidluses seisukohtade esitamisel asutusevälist õigusteenust. Kohtuasjas vaidluse all olevad küsimused ei väljunud vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest (vt Riigikohtu 21.02.2017 otsus nr 3-3-1-26-16, p 50; 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p 30). Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
(allkirjastatud digitaalselt) Virgo Saarmets
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.