Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. juuni 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1490
Haldusasi
Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu, MTÜ Eesti Esitajate Liit, MTÜ Eesti Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Heliloojate Liidu, Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Lavastajate Liidu, MTÜ Eesti Lavastuskunstnike Liit ja Eesti Näitlejate Liidu kaebus Vabariigi Valitsuselt 48 524 441 euro ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad Eesti Autorite Ühing, Eesti Fonogrammitootjate Ühing, MTÜ Eesti Esitajate Liit,
MTÜ EESTI AUDIOVISUAALAUTORITE LIIT,
EESTI HELILOOJATE LIIT, Eesti Interpreetide Liit, Eesti Lavastajate Liit, MTÜ
EESTI
LAVASTUSKUNSTNIKE
LIIT ja
EESTI
NÄITLEJATE LIIT, volitatud esindaja vandeadvokaat Priit Lätt Vastustaja Eesti Vabariik (Vabariigi Valitsuse kaudu), volitatud esindajad vandeadvokaadid Toomas Seppel ja Urmas Kiik
1.Jätta Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu, MTÜ Eesti Esitajate Liit, MTÜ EESTI AUDIOVISUAALAUTORITE LIIT, EESTI HELILOOJATE LIIDU, Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Lavastajate Liidu, MTÜ EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT ja EESTI NÄITLEJATE LIIDU apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1490. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Eesti Vabariigilt Eesti
3-18-1490 Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu, MTÜ Eesti Esitajate Liit, MTÜ EESTI AUDIOVISUAALAUTORITE LIIT, EESTI HELILOOJATE LIIDU, Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Lavastajate Liidu, MTÜ EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT ja EESTI NÄITLEJATE LIIDU kasuks välja hüvitis 3 000 000 (kolm miljonit) eurot ajavahemiku 2014–2018 eest.
4.Mõista Eesti Vabariigilt Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu, MTÜ Eesti Esitajate Liit, MTÜ EESTI AUDIOVISUAALAUTORITE LIIT, EESTI HELILOOJATE LIIDU, Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Lavastajate Liidu, MTÜ EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT ja EESTI NÄITLEJATE LIIDU kasuks välja viivis alates 25. juunist 2018 kuni 30. juunini 2020 436 801,80 eurot (nelisada kolmkümmend kuus tuhat kaheksasada üks eurot 80 senti).
5.Mõista Eesti Vabariigilt Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu, MTÜ Eesti Esitajate Liit, MTÜ EESTI AUDIOVISUAALAUTORITE LIIT, EESTI HELILOOJATE LIIDU, Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Lavastajate Liidu, MTÜ EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT ja EESTI NÄITLEJATE LIIDU kasuks alates
1.juulist 2020 kuni käesoleva otsusega välja mõistetud 3 000 000 suuruse hüvitise täieliku tasumiseni välja viivis tasumata hüvitise summa jäägilt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Mõista Vabariigi Valitsuselt kaebajate kasuks välja menetluskulud 2015 eurot. Jätta Vabariigi Valitsuse menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. juulil 2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebajad esitasid 25. juulil 2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Vabariigi Valitsuselt aastatel 2014–2018 tekitatud kahju eest hüvitist 48 524 441 eurot ning viivist arvestatuna põhinõudelt alates kaebuse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga õigeaegselt tasumata summalt. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2016. a määrus nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord“ (määrus nr 14) § 3 lg-s 1 sätestatud loetelu pole selle 2(19)
3-18-1490 vastuvõtmisest 2006. a-l muudetud. Tasu objektide loend pole aktuaalne ja ei kindlusta õiguste omajatele õiglase hüvitise järjepidevat maksmist. Autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-d 26 ja 27 on vastustaja tegevusetuse tõttu muutunud sisustühjaks; 2) Riigikohus tuvastas asjas 3-3-1-9-16, et perioodi osas 2010–2013 rikkus riik Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ (infoühiskonna direktiiv) ja jaatas kahju. Vastustaja pole määrust muutnud ega seda kaasajastanud. Rikkumine on ajavahemiku 2014– 2018 osas veelgi ilmsem ja raskem. Tänapäeval toimub reprodutseerimine pigem digitaalselt. Hetkel kehtiv metoodika, mille alusel arvutatakse teose esitaja ja fonogrammitootja õiglane tasu teose või fonogrammi kasutamise eest (nn tühja kasseti tasu), ei vasta tegelikule olukorrale. Meetod ei kata õiguste omajate saamata jäänud tulu. Kahju tekkimise ja riigi tegevusetuse vahel esineb põhjuslik seos; 3) EL-i liikmesriikide keskmine kogutud nn tühja kasseti tasu oli 2014. a-l 1,69 eurot inimese kohta ja 2015. a-l 1,42 eurot inimese kohta. Eesti vastavad näitajad olid vastavalt 0,01 ja 0 eurot; 4) justiitsministeeriumi (JuM) tellimusel viis 2017. a alguses Turu-uuringute AS läbi küsitluse „Elanike käitumine audio- ning videosalvestiste kopeerimisel“ (uuring 1). Küsitluse kohaselt kasutasid Eesti inimesed muusika- ja audiovisuaalsete teoste kopeerimiseks oma süle- või lauaarvuteid, mobiil- või nutitelefone, USB-mälupulki, CD-sid ning arvuti väliseid kõvakettaid. Määrus nr 14 välistab sülearvuti kõvakettalt kui küsitluse kohaselt kõige populaarsemalt salvestusseadmelt tasu küsimise. Arvestada tuleb ka muusikapleieritega (MP3/MP4-mängijad), kuna nendega saab teost salvestada ja taasesitada. Loetelus oleksid pidanud olema ka nutiseadmed (tahvelarvutid ja nutitelefonid) ja mälupulgad; 5) määrus nr 14 ei näe ette piraatkoopiate või kopeerimise osakaalu koefitsiendi rakendamist; 6) kaebajatel ei ole statistikat selle kohta, kui palju on neid seadmeid ostnud juriidilised ja füüsilise isikud. Kui seadme on ostnud juriidiline isik, kasutab seda füüsiline isik; 7) õiglase hüvitise kalkuleerimise aluseks on kopeerimivõimetega seadmete kättesaadavaks tegemine ning sellest tulenev võimalik kahju suurus. JuM-l oli võimalus uuringu alusel anda ligikaudne hinnang küsimusele, kui palju kasutatakse erinevaid seadmeid teoste reprodutseerimiseks. JuM pole aga seda teinud. Seetõttu ei saa uuringust teha järeldusi seadmete reprodutseerimise funktsiooni tähtsuse kohta; 8) kuna määrus nr 14 näeb ainsa mõõdupuuna ette salvestusseadmete ja -kandjate müügimahud (müügikäibed), ei saa hüvitisnõude lahendamisel aluseks võtta muid hüvitise arvestamise kriteeriume (nt andmekandjate ja seadmete maht või funktsionaalsus). Kaebajate kahju arvutuste aluseks on Statistikaameti väliskaubanduse kokkuvõtted asjassepuutuvate kaubakoodide ja aastate järgi; 9) vastustaja on Kantar Emori uuringut „Eesti elanike muusikakuulamise harjumused märts 2017“ (uuring 2) kajastanud valikuliselt. Vastustaja on jätnud tähelepanuta uuringus kajastatud vastused nagu „Kuulasin tasuta allalaaditud muusikafaile“ 59% ja „Kuulasin füüsilist muusikakandjat“ 35%. Nendest vastustest puudub võimalus teha järeldusi, kas tegemist oli isiklikuks tarbeks tehtud koopiate kuulamisega või originaalide kuulamisega.Vastustaja on ekslikult väitnud, et teised kasutusviisid peale reaalse muusikakandja ostmise ei ole hõlmatud hüvitisega. Autori nõusolekul avalikustatud ning ka internetist tasuta seaduslikult alla laaditud muusikafailid on hõlmatud hüvitisega; 10) justiitsminister märkis 17. jaanuari 2019. a seisukohas, et riigieelarvest oleks õiglane maksta 2 miljonit eurot aastas. Mujal maailmas on hüvitise kogumine liikunud tõusvas joones; 11) vastustaja leiab, et audiovisuaalteoste autorid ei ole õigustatud hüvitist saama, kuivõrd AutÕS § 33 lg 2 järgi lähevad nende varalised õigused üle filmitootjatele. Produtsendile ei lähe 3(19)
3-18-1490 üle audiovisuaalses teoses kasutatud muusikateose autori varalised õigused, sõltumata sellest, kas see teos on loodud spetsiaalselt selle audiovisuaalse teose jaoks või mitte. Audiovisuaalsete teoste autoreid on aastaid tunnustatud kui hüvitise saamiseks õigustatud isikuid. Lepinguga saab kindlaks määrata, et autoriõigused jäävad autoritele. Seetõttu puudub võimalus nimetatud autoreid automaatselt välja arvata. MTÜ EESTI AUDIOVISUAALAUTORITE LIIT (EAAL) esindab lisaks Eesti autoritele ka teiste riikide autoreid Eestis, kelle teoseid samuti isiklikuks otstarbeks reprodutseeritakse; 12) vastustaja kahjukalkulatsioon ei vasta õiglasele hüvitisele. Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon (EAKO) on seisukohal, tuginedes teiste lähiriikide kogemusele ja uuringutele, et viimase 10 aasta jooksul on muusikapiraatlus oluliselt kahanenud nii Eestis kui teistes Euroopa riikides. Perioodil 2014-2018. a on EAKO hinnangul vähemalt 2/3 kõikidest Eesti tarbijate poolt tehtud reproduktsioonidest tehtud seaduslikust allikast pärinevast teosest. Vastustaja arvutuste aluseks võetud seadmed ei kajasta tegelikku olukorda aastatel 2014–2018; 13) aastatel 2014–2017 tekitatud varalise kahju hüvitiselt (37 888 298 eurot) arvestatud viivis on 25. juuli 2018. a seisuga 4 929 297,65 eurot ning aastal 2018 tekitatud varalise kahju hüvitiselt (10 636 143 eurot) arvestatud viivis on 21. juuni 2019. a seisuga 123 554,10 eurot.
2.Vastustaja on vastuses seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlus on hüvitise suuruse üle. Kui õiguste valdajad on juba saanud tasu muus vormis, näiteks osana litsentsitasust, ei tule täiendavat või eraldi tasu maksta. Kui mõju õiguste valdajale on minimaalne, ei pruugi tasu maksmise kohustust tekkida. Seega nn tühja kasseti tasu abil makstava hüvitise suuruse hindamiseks peab arvesse võtma muusika ja audiovisuaalsete teoste tarbimist ning ärimudeleid, mille kaudu tarbijatele pakutakse muusikat ja audiovisuaalseid teoseid (infoühiskonna direktiivi põhjendus 35); 2) tänaste tarbimisharjumuste kohaselt on kõige olulisemad voogedastusteenused (nt Spotify, Youtube, Netflix). Sellised platvormid toimivad ärimudeli alusel, milles ostetakse autoriõiguse omajatelt (plaadifirmad, kollektiivse esindamise organisatsioonid, filmitootjad jne) kasutusõigused ning selle alusel võimaldatakse tarbijatel teoseid kuulata või vaadata tasu eest või tasuta. Platvormides teoste üldsusele kättesaadavaks tegemise eest saavad autoriõiguste omajad litsentsitasu. Voogedastuse platvormidel teoste kasutus ei ole reprodutseerimine (AutÕS § 13 lg 1 p 1). Samuti ei ole lubatud Spotify, Youtube ja Netflix kasutustingimuste kohaselt teha teostest koopiaid. Seega ei ole voogedastusteenuste kasutamine hüvitatav AutÕS § 26 lg 1 ega infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b alusel; 3) täna puuduvad Eesti turul teenused, milles oleks võimalik muusika ja audiovisuaalteoste faile õiguspäraselt alla laadida ehk kopeerida. Kui selline võimalus on, see on tavaliselt loodud Creative Commons litsentsimudeli alusel (st autorid jagavad oma loomingut tasuta), mis aga ei ole AutÕS § 26 lg 1 alusel hüvitatav kasutusviis; 4) infoühiskonna direktiivi kohaselt ei tule hüvitada neid koopiaid, mis tehakse ebaseaduslikust allikast (nt torrent failijagamine) või mida tehakse autoriõiguse omaja algatusel (nt tasuta muusikafailide jagamine veebilehel). Kaebajate vastupidine käsitlus on väär (vt AutÕS § 18 lg 1); 5) kaugsalvestamise teenus ei kuulu infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b kohaldamisalasse. Seega ei saa autor, esitaja ja fonogrammitootja hüvitist tellitavates meediateenustes tehtud järelsalvestamise koopiate eest (nt Elisa Elamus, Telia TV Salvestamine jne); 6) mitmefunktsiooniliste andmekandjate (nt mobiiltelefonide mälukaardid) funktsiooni peamine või teisene tähtsus ning andmekandja reprodutseerimismahu suhteline suurus võivad avaldada mõju õiglase hüvitise suurusele. Kui õiguste omajatele tekkivat kahju saab lugeda 4(19)
3-18-1490 minimaalseks, ei pruugi kõnealuse funktsiooni kättesaadavaks tegemisega hüvitise maksmise kohustust tekkida. Salvestustasu ei tohi kohaldada reprodutseerimisseadmete ja andmekandjate tarnimisele muudele kui füüsilistele isikutele. Kaebajad ei ole oma nõude suuruse arvutustes sellist eristamist teinud; 7) hüvitise suuruse kindlaksmäärmisel tuleb arvestada ka Vitorino raportis kajastatud põhimõtteid; 8) kahju hüvitamisel on oluline hinnata tarbimisharjumusi, mitte lõivudega koormatud seadmete ideaalnimekirja. Võrdlus teiste riikide tasumudelitega ei ole asjakohane. Iga liikmesriik saab valida, milline on hüvitiseks kogutav mudel. Samuti on igas riigis erinevad tarbimisharjumused, nt Eestis on laialt levinud interneti- ja järelvaatamisteenused. Mõnes riigis on oluline kasutusviis füüsilised andmekandjad (CD ja DVD); 9) uuringu 2 numbrid näitavad, et üksnes väike osa elanikkonnast teevad CD-lt ja DVD-lt salvestusi. Muusikat tarbitakse peamiselt internetist. Hüvitis ei hõlma kasutusviise, mis toimuvad lepingu alusel (nt voogedastused 59%), samuti ebaseaduslikult või autori nõusolekul (failijagamisteenus 30%). Uuringust 2 selgub, et ainult 8% elanikkonnast ostab CD, DVD ja vinüülplaate, millest aga ei järeldu, et 8% teeb nendest ka koopiaid. Küsitlusuuring näitas, et CD-lt ja DVD-lt salvestamine on väikese aktiivsusega; 10) kahju suuruse arvutamisel tuleb arvestada, milline oli autorite, esitajate ja fonogrammitootjate kahju (st saamata jäänud tulu) perioodil 2014–2018. Arvestades tehnoloogilist arengut ja tarbimiskäitumist, on õiguspäraseks salvestusviisiks salvestamine CD ja DVD plaatidelt. Seega saab arvesse võtta CD ja DVD jaemüügi mahtu. Kodusalvestuse õiguse tõttu jätavad tarbijad ostmata teatud hulk CD ja DVD plaate; 11) viidatud uuringud käsitlevad perioodi jaanuar–märts 2017. Aastate 2014–2017 kohta ei ole uuringuid läbi viidud. Sarnane uuring tehti 2007. a-l ning selles jõuti järeldusele, et audiovisuaalse teose originaalplaadist (nt DVD) koopia tegemine on kõikidest allikatest kõige vähemlevinud. Antud uuringute alusel on võimalik väita, et muusika ja audiovisuaalsete teoste kopeerimine õiguspärasest allikast väheneb pidevalt. Kui 2007. a-l oli see 33%, siis 2017. a-l oli see 7%. Audiovisuaalsete teoste puhul on olnud langus 12%-lt 2%-ni. Sellisele muutusele peab reageerima ka AutÕS §-s 26 nimetatu tasu. Seega ei saa kahju ajas suureneda. Eelmises kohtuasjas taotlesid kaebajad umbes 800 000 eurot, kuid nüüd umbes 50 000 000 eurot. Tegemist oleks kõige kallima hüvitise skeemiga ehk 7,1 eurot elaniku kohta. EL-i keskmine 2015. a-l oli 1,42 eurot. Vastustaja hinnangul on haldusasjas nr 3-13-336 võetud seisukohtade valguses maksmimaalseks kahjuks perioodil 2014–2017 231 233 eurot; 12) tühja kasseti tasu jaotuskavas ei osale filmitootjad, seega tuleb kahju hüvitamise hulgast välja jätta hüvitis, mida tasutakse audiovisuaalsete teoste salvestiste kodusalvestuse tõttu. EAAL ei esinda filmitootjaid, vaid audiovisuaalteoste autoreid individuaalselt. Samas ei ole audiovisuaalteoste autorid AutÕS § 33 lg 2 kohaselt varaliste autoriõiguste omajad, sest nende õigused lähevad seadusjärgselt üle filmitootjale. Seega ei ole vajadust arvutada audiovisuaalteoste kodusalvestamise tõttu saamata jäänud tulu, sest filmitootjad ei ole autoriõiguse omajatena tühja kasseti tasu kunagi saanud (nad ei osale jaotuskavas) ega ole ka kaebajad käesolevas kohtuvaidluses. Samuti tuleb arvestada sellega, et taotlust ei ole esitanud Eesti Kirjanike Liit (EKL), kellele määrati jaotuskava kohaselt 3,8% toetuse kogusummast.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 13. novembri 2019. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebajatele välja varalise kahju eest hüvitise 816 559 eurot kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajatele kahju tekkimist perioodil 2014–2018 tuleb jaatada samadel kaalutlustel nagu tehti seda haldusasjas nr 3-3-1-9-16; 5(19)
3-18-1490 2) kaebajate hinnangul oleksid pidanud määruses nr 14 sisalduma ka tahvelarvutid, sülearvutid, lauaarvutid, kõvakettad (HDD ja SSD), CD ja DVD kirjutajad, mobiiltelefonid, MP3/MP4 (laserlugemisseadmega pleier) ja muud audio- või meediapleierid, DVD, HD-DVD, BD salvestajad, välised kõvakettad, USB-mälupulgad, videotuunerid kõvakettaga, salvestavad digiboksid, kõvakettaga SAT vastuvõtjad, nutitelerid. Viidatud seadmed saavad tehniliselt olla sisustatavad salvestusseadmete ja/või -kandjatena AutÕS § 27 tähenduses; 3) uuringust 1 nähtub, et 59% vastanutest ei ole viimase 12 kuu jooksul teinud muusikast audiosalvestisi (koopiaid). Isikud, kes on teinud viimase 12 kuu jooksul muusikast audiosalvestisi (41%), on enim selleks kasutanud tasuta võrguteenuse kaudu allalaadimist, s.o 30% vastanutest (s.o 73% nendest, kes on teinud audiosalvestisi). Lisaks on vastanutest 12% salvestanud USB-mälupulgalt, kõvakettalt, CD-R-lt, DVD-R-lt või muult füüsiliselt kandjalt, mille puhul polnud tegu originaaliga. 7% salvestanud originaal CD-lt, DVD-lt vms kandjalt, 4% alla laadinud tasulise võrguteenusena ning 2% salvestanud raadiost. Muusikateoseid on salvestatud süle- või lauaarvuti sisemisele kõvakettale (57%), mobiil- või nutitelefoni (49%), USB-mälupulgale (37%), CD (24%), MP3- või MP4-mängijasse või iPod-i (18%), tahvelarvutile (10%), arvutivälisele kõvakettale (10%), DVD või BD (6%), võrguteenusega pakutud salvestuskeskkonda (4%), helikassetile (2%), mängukonsooli kõvakettale (1%), muu (1%). 67% vastanutest ei ole viimase 12 kuu jooksul teinud audiovisuaalse sisu (nt filmid, seriaalid, muusikavideod) salvestisi. Isikud, kes on teinud viimase 12 kuu jooksul audiovisuaalse sisu salvestisi (33%), on enim kasutanud selleks tasuta võrguteenuse kaudu allalaadimist, s.o 24% vastanutest (73% nendest, kes on teinud audiosalvestisi). Audiovisuaalseid teoseid on salvestatud süle- või lauaarvuti sisesele kõvakettale (59%), USBmälupulgale (33%), arvutivälisele kõvakettale (22%), mobiil- või nutitelefoni (21%), CD-le (9%), DVD-le või BD-le (9%), võrguteenusega pakutud salvestuskeskkonda (9%), tahvelarvutisse (9%), salvestavasse digiboxi (7%), MP3- või MP4-mängijasse või iPod-i (6%), videokassetile (2%), mängukonsooli kõvakettale (1%); 4) uuringust 1 järeldub, et muusikast ja audiovisuaalsest sisust teeb koopiaid keskmiselt 37% elanikest. Nendest omakorda 73% kasutab selleks tasuta võrguteenuse kaudu allalaadimist. Muul viisil kui tasuta võrguteenuse kaudu allalaadimise teel teeb muusikast ja audiovisuaalsest sisust koopiaid ca 10% küsitletutest. Uuringust 1 järeldub veel, et peamisteks teabekandjateks on süle- ja lauaarvutid 58%, mobiiltelefonid 35%, USB-mälupulgad 35%, arvutivälised kõvakettad 16%, MP3/MP4 ja muud audio- või meediapleierid 12%, tahvelarvutid 9,5%, salvestav digiboks 3,5%, muud seadmed (videotuunerid kõvakettaga, kõvakettaga SAT vastuvõtjad, nutitelerid) alla 1%. Muusika ja audiovisuaalse sisu koopiaid on salvestatud CDle keskmiselt 16,5% ning DVD-le ja BD-le keskmiselt 7,5%; 5) uuringust 2 nähtub, et enim kuulatakse muusikat raadiost, arvutist, telerist ja telefonist. Vähem tehakse seda CD-, DVD- ja MP3-mängijast. Telefoni ja (tahvel)arvutiga oli küsitletutest viimase kuu jooksul 74% kuulanud internetis muusikat, 66% vaadanud internetis muusikavideoid, 57% vaadanud internetis muidu lühikesi filmiklippe, 47% vaadanud internetis filmi ja 46% vaadanud internetis telesaateid. Küsitlemisele eelnenud viimase kuu jooksul oli küsitletutest 59% kuulanud tasuta allalaaditud muusikafaile, 35% kuulanud CD-d, DVD-d, vinüülplaati, 19% laadinud muusikat tasuta failijagamisteenustest (nt torrentz.eu, thepiratebay.se või kickass.to), 15% kuulanud ostetud muusikasalvestisi (MP3 vms), 8% ostnud CD, DVD või vinüülplaadi, 5% ostnud muusikasalvestise (MP3 vms) digitaalsest poest; 6) uuringust 2 järeldub, et muusikat kuulati palju raadiost (reprodutseerimist ei toimunud) ning arvuti ja telefoni kaudu toimus muusika ja audiovisuaalse sisu tarbimine internetis (reprodutseerimist ei toimunud). Muusikat ja eelduslikult ka audiovisuaalset sisu on küll uuringust nähtuvalt internetist alla laetud, samas puudub alus järeldada, et see oleks toimunud legaalselt. Tasulisi voogedastusteenuste vastu ei olnud 51% inimestest huvi, kuna nad polnud 6(19)
3-18-1490 suured muusika kuulajad, 27% inimeste jaoks oli see liiga kallis ning 27% inimestest oli pakutud tasulistele teenustele avatud; 7) mõistlik on käsitada seadet salvestusseadme ja -kandjana, kui seda kasutab muusikast ja audiovisuaalsest sisust koopia tegemiseks umbes 10% tarbijatest. Eesti tarbimisharjumustest ei saa teha järeldust, et keskmine muusika ja audiovisuaalse sisu tarbija kasutaks lisaks arvuti sisemisele ja välisele kõvakettale veel ka täiendavaid arvutisiseseid kõvakettaid (HDD, SSD). Kuigi MP3- või MP4- ja muud audio- või meediapleierid, DVD, HD-DVD ja BD salvestajad ning arvutiga ühildatud CD ja DVD kirjutajad on kasutatavad muusika ja/või audiovisuaalse sisu koopiate tegemiseks, on nimetatud seadmete oluliseks funktsiooniks salvestamise kõrval ka andmekandjate taasesitamine. Määruse nr 14 loetellu oleks tulnud perioodil 2014–2018 lisada ka süle-, laua- ja tahvelarvutid (nendes sisalduvad kõvakettad), mobiil- ja nutitelefonid, USB-mälupulgad, arvutivälised kõvakettad, MP3- või MP4- ja muud audio- või meediapleierid, DVD, HD-DVD ja BD salvestajad ning arvutiga ühildatud CD ja DVD kirjutajad. Loetellu ei ole põhjendatud lisada kõvakettaid (HDD ja SSD), videotuunereid kõvakettaga, salvestavaid digibokse, kõvakettaga SAT vastuvõtjaid ning nutitelereid. Kaugsalvestamise teenus (nt Elisa Elamus, Telia TV Salvestamine jms), ei kuulu infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b kohaldamisalasse. Seega saab kaebaja kahjunõude suurus vaidlusalusel perioodil olla 8 488 140 eurot; 8) kaebaja kahjuhüvitise arvestus põhineb Statistikaameti väliskaubanduse andmetele (s.o kaupade impordi maht eurodes). Nende andmete alusel on võimalik müügimaht tuvastada. Reprodutseerimisõiguse erandi kohaselt tuleb kompensatsiooni maksta õiglases ulatuses. Seadmete loetelu ümbervaatamine seoses tehnilise arenguga ja tarbimisharjumuste muutumisega ei saa toimuda lahus tasumäärade vastavuse hindamisest muutunud olukorrale. Mitmefunktsiooniliste seadmete (nt arvutid/kõvakettad, nutitelefonid, mälupulgad, salvestamis- ja taasesitamisfunktsiooniga seadmed) tuleb hinnata, millises mahus keskmine tarbija kasutab seadet autori nõusolekuta teoste reprodutseerimiseks. Müügistatistika ei võimalda eristada seadme erinevate kasutamiste mahtusid. Kui õiguste valdaja on saanud tasu muus vormis (nt litsents), ei tule täiendavat tasu maksta. Voogedastused on muutunud järjest populaarsemaks. Tasu suuruse juures tuleb arvestada ka ebaseaduslikke reprodutseerimise viise ja allikaid. Uuringust 1 nähtuvalt teeb muusikast ja audiovisuaalsest sisust koopiaid keskmiselt 37%, kelles omakorda 73% kasutab selleks tasuta võrguteenuse kaudu allalaadimist. Viimast on omakorda põhjust seostada olulises osas ebaseaduslikust allikast isiklikuks tarbeks koopia tegemisega. Uuringust 2 nähtuvalt toimus muusika ja audiovisuaalse sisu tarbimine olulises mahus viisil, millega ei kaasne teose reprodutseerimist või ei vasta reprodutseerimine hüvitise tingimustele (ebaseaduslik allalaadimine). Eeltoodud asjaolusid koostoimes arvestades ei vasta AutÕS § 27 lg-st 7 tulenevate tasumäärade alusel arvestatud summa reaalsele kahjule, mis on reproduktsiooniõiguse erandi kehtestamisega õiguste omajatele tekitatud. Arvestada tuleb ka perioodi 2010 – 2013 välja mõistetud kahju suurust. Põhjendatud tasu suuruseks tuleb lugeda salvestusseadmete puhul 0,3% ja salvestuskandjate puhul 0,8% protsenti kauba väärtusest. Põhjendatud kahjuhüvitise suuruseks perioodil 2014–2018 on seega 848 814 eurot; 9) samale tulemuseni viiks ka kahjusumma vähendamine, arvestades seadme kasutamise hinnangulist mahtu teoste reprodutseerimiseks ning seda, millises osas võisid reprodutseeritavad allikad pärineda õiguspärasest allikast; 10) kuigi uuringud seonduvad 2016–2017. a tarbimisharjumustega, on nende tulemusi võimalik laiendada kogu perioodile. Kuna usaldusväärsed algandmed puuduvad, tuleb teha üldistusi (võlaõigusseadus (VÕS) § 127 lg 6 ja HKMS § 61 lg 5); 11) väljamõistetava hüvitise suurust ei mõjuta see, kas EAAL-l on õigus saada hüvitist, kuna see seondub hüvitise jaotusega õigustatud isikute vahel, mitte selle suurusega. Kaebust ei ole 7(19)
3-18-1490 esitanud EKL (jaotuskava kohaselt oli tema osa 3,8%), mistõttu tuleb hüvitist selle võrra vähendada 816 559 euroni; 12) viivise eraldi väljamõistmine pole põhjendatud. Tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, mida pole olnud võimalik liidu tasandil ühtlustada. Liikmesriikidele on jäetud ulatuslik kaalumisruum. Kahju suurus tuleb kindlaks määrata puudulike andmete alusel, milles kohtul on ulatuslik hindamisruum. Seetõttu kompenseerib väljamõistetav summa kaebajate kogu kahju.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu seisukohad salvestusseadmete ja –kandjate osas on väärad. Uuringus 1 ei ole täpsustatud seda, mida mõeldakse teoste kopeerimisena. Tarbija ei suuda tänapäeval eristada, kas muusikat ja filmi laaditakse alla (veebiteenusest failide laadimine, nt iTunes), kasutatakse voogedastust (muusika ja filmi reaalajas jälgimine üle internetiteenuse, nt Youtube ja Spotify) või kopeeritakse (muusika või filmifaili kopeerimine algsest allikast). Torrent failijagamise süsteemist on võimalik faile (piraatkoopiaid) alla laadida ja seejärel kopeerida oma seadmesse. Tarbijad käsitlevad kopeerimisena kõiki tegevusi, mida tahvelarvuti, arvuti ja nutitelefoniga on võimalik teha. AutÕS § 26 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele ainult selline tegevus, mis on käsitletav muusikast ja filmidest isiklikuks otstarbeks koopiate tegemisena. Hüvitamisele ei kuulu voogedastus, muusikafaili laadimine litsentseeritud teenustest ja piraatkoopiate allalaadimine. Keskmisel tarbijal pole võimalik tuvastada, kuidas tahvelarvutis, arvutis või nutiseadmes toimub teose tarbimine voogedastuse või salvestamise teel. Kuigi Youtube’s on võimalik salvestada esitusloend, ei toimu teose salvestamist. Youtube ei ole ka vaba kasutus AutÕS § 26 lg 1 tähenduses. Tarbija saab teoste kopeerimisest aru, kui ta kopeerib CD-d või DVD-d, mis peamiselt toimub DVD seadme abil. Arvuti sisene CD/DVD mängija oli toote lisavarustuse standard ligi kümme aastat tagasi. Tänapäeval ei kasuta arvutitootjad CD/DVD lugejaid ja kirjutajaid. Sellised seadmed puuduvad tahvelarvutitel ja suuremal osal Apple toodetel; 2) uuringust 1 jääb mulje, et mobiil- ja nutitelefone kasutab muusika kopeerimiseks 49% vastanutest. See tähendab, et ligi pool elanikkonnast kopeerib muusikat nutitelefoniga. See pole usutav, kuna tehnilised viisid, kuidas seda saaks teha, on keskmise kasutaja jaoks ebamõistlikult keerulised. Vaja läheks nutitelefoni, CD ja DVD lugejat/kirjutajat, erinevaid kaableid. Kui nutitelefoni kasutada salvestuskandjana, tuleks esmalt salvestusseadmega digitaliseerida kodune fonoteek ning seejärel kopeerida mp3 fail nutitelefoni. Tänases olukorras puudub selliseks tegevuseks vajadus, kuna teoseid saab tarbita teiste kanalite kaudu (Spotify, Youtube, Netflix, järelevaatamise teenused jm). Samuti ei osteta muusika ja filmide CD-sid ja DVD-sid (uuringu 2 kohaselt teeb seda u 8% inimestest); 3) Läti Vabariigi kultuuriministeerium tellis uuringu, mis avaldati 2019, ning selle kohaselt laadis muusikat kõige sagedamini alla 25,8%, kasutas voogedastust 25,2%, kopeeris 4,1% ning sellist sisu ei kasutanud 45,3% nutitelefonide kasutajatest. Uuringust järeldub, et Läti elanikud on isiklikuks kasutamiseks oma nutitelefonidesse koopiaid teinud väga vähe. Uuringu kohaselt tegelikult kopeerib CD-lt muusikat nutitelefoni kord nädalas või sagedamini 1,3%, vähemalt 1 – 2 korda kuus 3,4%, harvemini kui kord kuus 4,6%, kuid 88,3% küsitletutest ei tee seda üldse. Kuna isikud ei ole valmis tunnistama teoste ebaseaduslikku kasutamist või nad pole ebaseaduslikust kasutusest teadlikud või koopia on tehtud litsentsi alusel, on see number veelgi väiksem ja tunduvalt alla 10% tarbijatest. Läti inimeste tarbimisharjumused on Eesti tarbijatele üsna sarnased. Läti uuringu tulemused on sarnased uuringu 1 tulemustele. Ka Tallinna 8(19)
3-18-1490 Ringkonnakohus ei arvestanud asjas nr 3-13-366 nutiseadmeid salvestusseadmetena. Apellant taotleb Läti uuringu asja juurde võtmist, kuna see sai teatavaks pärast halduskohtu otsuse tegemist; 4) halduskohus arvestas hüvitise suuruse määramisel salvestusseadmeid ja -kandjaid, millelt AutÕS § 27 lg 1 kohaselt ei tule tasu maksta. Tasu ei saa koguda seadmelt ja andmekandjalt, mida ei kasutata teoste salvestamiseks või mida ei kasuta füüsilised isikud. Hüvitise määramisel ei pea arvestama neid seadmeid, mis on müüdud Eestist välja, mistõttu tuleks lähtuda impordi ja ekspordi vahest, mitte impordimahtudest) (Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2010. a otsus asjas C-467/08, p 52; 11. juuli 2013. a otsus asjas C-521/11, p-d 28 ja 65). Näiteks 2018. a-l oli mobiiltelefonide ekspordi osakaal 72%. Halduskohus pole arvestanud sellega, et sisseveetavaid kaupu kasutavad ka juriidilised isikud, kes oleks tulnud AutÕS § 27 lg 5 p-de 2–6 kohaselt tasuarvestusest välja jätta. Haridusasutused ja äriühingud kasutavad suurt osa arvutitest; 5) halduskohus arvestas kaubanomenklatuuris nimetatud tooteid, mis ei kuulu AutÕS § 27 lg 1 kohaldamisalasse. Näiteks teatud CD ja DVD kirjutajate kaubakoodid (CN8471900) hõlmab endas ka magnet-, kiip- ja mälukaardilugejaid. Sellised seadmed oleks tulnud hüvitisest välja jätta. Välja oleks tulnud jätta sülearvuti (kood 84713000), arvuti (koodid 84714100 ja 84714900) ja mobiiltelefon (kood 85171200). Oluliselt oleks tulnud vähendada äriühingutes kasutatava USB mälupulga (kood 85235110) osakaalu; 6) kaebajatele tekkinud kahju on minimaalne ja ajas ainult kahaneb. Taolises olukorras on võimalik jätta hüvitis üldse määramata; 7) vastustajalt kaebajate menetluskulude väljamõistmine oli väär, kuna puudus kulunimekiri. Kaebajad jätsid tunniarvestuse esitamata.
5.Kaebajad taotlevad vastuses vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleb tagastada või jätta arvestamata; 2) kuna kaebajate nimetatud kõik seadmed on kasutatavad teoste reprodutseerimiseks, ei ole täiendavalt vaja hinnata seda, kui palju neid faktiliselt kasutatakse kopeerimiseks (Euroopa Kohtu otsus asjas C-467/08, p-d 55 ja 56). Tarbimisharjumusi ei tule arvesse võtta ning selle kaudu ei saa osasid seadmeid välistada ega tasu suurusi vähendada. Kohus pole pädev andma hinnanguid ja tegema valikuid selle kohta, milline peab tasumäär olema ega seda ise vähendama. Kui tasumäär on ebamõistlik, tuleb seadusandjal seda muuta; 3) Euroopa Kohtu praktika kohaselt on infoühiskonna direktiiviga hõlmatud ka mobiiltelefonide mälukaardid. Kaebaja viidatud seadmete kopeerimisvõime pole sedavõrd väike, et neid ei tuleks hüvitise maksmisel arvesse võtta. Samuti puuduvad selle kohta asjakohased tõendid. Määruse nr 14 loetelust võiks välja jätta üksnes seadmed, millel tasu kogumise mõistlikud kulud oleksid laekuvast tulust suuremad; 4) vastustaja järeldused Läti uuringu kohta on ekslikud. 14% nutitelefonide omanikke tunnistas koopiate tegemist. Tegemist on arvestatava hulgaga. Kuna 80,8% vastanutest ei teadnud, kui palju nad kasutavad nutitelefoni ebaseadusliku sisu tarbimiseks, järeldub sellest, et riik on loonud olukorra, kus inimestel puudub arusaam eristamaks seaduslikku tegevust ebaseaduslikust. Inimesed ei ole võimelised eristama selliseid koopiaid, millelt tuleks koguda tasu, nendest, millelt seda teha ei tule (vt ka Justiitsministeeriumi 21. jaanuari 2020. a dokument (diskussioonipaber)). Läti uuring hõlmas inimesi vanusegrupis 18–75 eluaastat. Enamik koolilapsi polnud uuringuga hõlmatud, kes tõenäoliselt teevad ka koopiaid. Küsitluses osales inimesi, kellel nutitelefon puudus. Lätis ei uuritud seda, kui paljud inimesed kasutavad nutitelefone kontsertide salvestamiseks; 9(19)
3-18-1490 5) vastustaja väide, et seaduslikest allikatest koopiaid tegevate isikute osakaal on väiksem, on tõendamata; 6) nutitelefonidesse kopeerimine on tehniliselt lihtne ja laialt levinud. See ei nõua erioskusi ega eri seadmeid. Vastustaja seisukohad ei ole kooskõlas diskussioonipaberis esitatuga; 7) salvestusseadme ja –kandja võimalik eksport, selle kasutaja isik ja kasutamise otstarve ei mõjuta tasu kohustuse tekkimist. Vajadusel tuleb tasu tagastada kirjaliku taotluse alusel (AutÕS § 27 lg 5). Tasu tuleb koguda tootja, importija ja hulgimüüja tasandil ning tagastatakse ostja tasandil; 8) ringkonnakohus ei saa arvestada vastustaja väidet, et magnet-, kiip- ja mälukaardilugejaid ei tule nomenklatuuris arvestada. Vastustaja ei esitanud seda väidet halduskohtule (HKMS § 50 lg 1). Samuti pole vastustaja selgitanud, kui suur on nende asjade osakaal. Diskussioonipaberis on vastustaja aga arvestanud kauba teiste nomenklatuuridega. Vastustaja seisukohad on vastuolus enda ametlike seisukohtadega. Arvesse ei saa võtta seda, kas seadet (USB mälupulk) kasutab äriühing; 9) kaebajatel ei lasunud kohustust esitada täiendavat arvestust tehtud töötundide kohta. Ka kuluarvestus on käsitatav menetluskulude nimekirjana. Ajakulu esitamata jätmine ei takista kohtul menetluskulude väljamõistmist põhjendatud ja vajalikus mahus. Halduskohus pidas kulunimekirja nõuetekohaseks.
6.Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ja kaebuse tervikuna rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus sisustas õiglase hüvitise mõistet vastuolus liidu õigusega, kui andis sellele reaalse kahju sisu. Õiglane hüvitis tähendab õiguse omaja võimalikku kahju, mitte reaalselt tekkinud kahju. Võimalik kahju väljendub läbi selle, kui potentsiaalsed reprodutseerimise seadmed on füüsilistele isikutele kättesaadavaks tehtud; 2) halduskohus ei järginud salvestusseadmete ja –kandjate nimekirja sisustamisel Euroopa Kohtu juhiseid ega hinnanud õigesti tõendeid. Teoste salvestajana saab käsitada ka tahvelarvutit, sülearvutit, lauaarvutit, kõvaketast (HDD ja SSD), arvutiga ühildatud CD ja DVD kirjutajat, mobiiltelefoni, MP3/MP4 (laserlugemisseadme pleier) ja muud audio- või meediapleierit, DVD, HD-DVD, BD salvestajat, välist kõvaketast, USB-mälupulka, videotuuneriga kõvaketast, salvestatavat digiboksi, kõvakettaga SAT vastuvõtjat, nutitelerit; 3) halduskohus ei selgitanud, kuidas ta jõudis uuringute alusel järeldusele, et koopiaid teeb u 10% Eesti tarbijatest. Liikmesriik peab kohtlema kõiki ettevõtjaid, kes turustavad võrdväärseid isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alla kuuluvaid esemeid, ja objektide kasutajaid võrdselt. Põhjendama peab seega seda, kui üks seade on nimekirjas, kuid teine mitte. Eesti õiguste omajaid on koheldud ebavõrdselt teiste Euroopa Liidu õiguste omajatega; 4) halduskohus vähendas õiglast hüvitist valede kaalutluste alusel. Halduskohus pole selgitanud, kuidas ta jõudis järelduseni, et AutÕS § 27 lg-s 7 sätestatud tasumäärasid tuleb vähendada 90%. Arusaamatu on, et halduskohus tugines üksnes kahele puudulikule uuringule. Uuringutega pole kaetud valdav osa ajast. Valim peab olema suurem ja arvestada tuleb teiste liikmesriikide kogemust. Uuringute tegemine oli riigi, mitte kaebajate kohustus. Halduskohus eiras teiste liikmesriikide kohta tehtud uuringut, s.t WIPO ja Stichting de Thuiskopie 2017. a uuring „International Survey on Private Copying. Law and Practice“. Viimati viidatud uuringu kohaselt on kopeerimise mõju õiguste omajatele järjest kasvanud ning seetõttu on ajas suurenenud ka hüvitiste summad (v.a Eestis). Eesti elanike tarbimisharjumused ei saa olla sedavõrd erinevad kui teiste liikmesriikide elanikel; 10(19)
3-18-1490 5) halduskohus rikkus hüvitise vähendamisel AutÕS § 27 lg-t 7. Salvestusseadmete ja –kandjate müügimaht (müügikäive) ja AutÕS § 27 lg-s 7 sätestatud tasumäär on ainuvõimalik viis õiglase hüvitise arvestamiseks. Kohtul pole õigust seaduses sätestatud tasumäära vähendada; 6) halduskohus käsitles voogedastusteenuseid valesti. Enamik voogedastusteenustest on võimalik teha kaitstud teostest koopiaid. Asjaolu, kas ja millistel tingimustel on õiguste omaja andnud loa voogedastusteenuste pakkujale, ei oma õiglase hüvitise hindamisel tähtsust; 7) halduskohtu otsusest ei selgu, kas õiglase hüvitise arvutamisel on arvesse võetud piraatluse osakaalu, kui jah, siis kui suur on see osakaal ja millised tõendid seda kinnitavad. Selgusetuks jääb, mille alusel ei arvesta kohus tasuta võrguteenuse kaudu allalaadimisi. Arvestada ei saa vastustaja väidet, et 2/3 reprodutseeritud teostest pärinevad ebaseaduslikust allikast ja hüvitist tuleb seetõttu korrigeerida koefitsiendiga 0,33. Tegemist on põhjendamatu ja tõendamata seisukohaga. Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni kohaselt on viimase 10 aasta jooksul muusikapiraatlus oluliselt vähenenud ning perioodil 2014–2018 on vähemalt 2/3 kõikidest Eesti tarbijate reproduktsioonist tehtud seaduslikust allikast. Halduskohus jättis selle seisukoha hindamata. Seega saab võimalikuks koefitsiendiks olla 0,67, kuid tegelikkuses võis piraatluse maht olla veelgi väiksem; 8) õiglast hüvitist ei saa vähendada põhjusel, et koopiaid võidakse teha ebaseaduslikest allikatest. Euroopa Kohtu sõnum oli, et infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p (b) ei luba liikmesriigil luua õigust, mis võimaldaks isiklikus tarbeks reprodutseerimist ebaseaduslikul teel. Euroopa Kohtu eesmärgiks ei olnud välistada õiglase hüvitise süsteemi rakendamist seadmetele ja andmekandjatele, mida kasutatakse ebaseaduslikest allikatest isiklikuks tarbeks tehtud koopiate salvestamiseks; 9) halduskohus tegi arvutusvea. Halduskohus ei võtnud hüvitamisele kuuluva summa arvutamisel valemisse kogu perioodi, millal kahju tekkis (s.o 2014–2018). Halduskohus lähtus kahju mõistmisel ainult 2018. a-l saamata jäänud tasust ehk 8 488 140 eurost. Kui aluseks oleks võetud 35 900 135 eurot ja kohtu leitud tasumäär, oleks põhjendatud hüvitise suurus pidanud olema 3 453 593 eurot; 10) halduskohus jättis õigusvastaselt viivise välja mõistmata. Kuni tänaseni pole määrust nr 14 täiendatud. Probleem oli riigile varakult teada, tegemist on pikaaegse rikkumisega; 11) halduskohus on õigusvastaselt vähendanud kaebajale väljamõistetavaid menetluskulusid HKMS § 108 lg 2 alusel. Kaebajale mõisteti välja umbes 1,5% kantud menetluskuludest. Arvesse tuleb võtta ka vastustaja käitumist.
7.Vastustaja taotleb vastuses kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajate lähenemine õiglase hüvitise suuruse kindlakstegemisel pole kooskõlas liidu õiguse ega Riigikohtu lahendiga. Hüvitis on kompensatsioon kahju eest, mis on autorile tekkinud teose loata reprodutseerimise tagajärjel. Hüvitise määramise aluseks on tarbijate käitumine, millest kahju tekib. Õiglase hüvitise arvutamise metoodikat ei ole sätestatud infoühiskonna direktiivis ega selgitatud Euroopa Kohtu lahendites. Liikmesriigid kujundavad hüvitise regulatsiooni poliitiliste valikute tulemusena. Riigil ei ole kohustust tekitada ideaalnimekirja kõikidest seadmetest, mille kaudu on võimalik salvestada. Iga seadme osas otsustab riik eraldi. Näiteks võimaldab GPS seade muusikafaile salvestada, kuid vastav tarbijate käitumine puudub. Seetõttu ei saa sellised seadmeid lõivudega koormata; 2) halduskohus põhjendas kahju väljamõistmist konkreetsete seadmetega ja statistikaga ning arvutas kahju 0,3% ja 0,8% määraga. Kohtul on kahju ulatuse kindlakstegemisel suur hinnanguruum (VÕS § 127 lg 6); 11(19)
3-18-1490 3) tarbimisharjumusi ei tule mõõta tasu kogumise praktika kaudu, kuna liikmesriikide lõivud ei peegelda tegelikku tarbimist, vaid poliitilisi valikuid. Kaebajate viidatud uuringud ei käsitle seda, kuidas tuleb kahju suurust mõõta. Kahju ja kogutud hüvitised ei ole omavahel korrelatsioonis. Uuringud kajastavad tarbimisharjumusi, kuid mitte kahju suurust. Tarbimishajrumuste alusel on võimalik tuletada kahju hinnanguline suurus. Selliselt ka halduskohus talitas. Läti uuring kinnitab, et muusika ja filmide reprodutseerimine mobiiltelefoniga on väga väike; 4) tasumäär on poliitiliste valikute küsimus. 3%-line tasumäär määrati umbes 20 aastat tagasi (tasu koguti VHS kassetidelt ja CD-delt). Tänaseks on tarbijate harjumused oluliselt muutunud. Kui seadusandja oleks teinud täna valikuid, ei pruugiks sama tasumäär jääda. Kohus ei saa ise nimekirja täiendama hakata, vaid ta saab välja mõista hüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel; 5) Riigikohus ja Euroopa Kohus on seisukohal, et voogteenust ei hüvitata; 6) kohus ei teinud arvutusviga, kui mõistis 3 453 593 euro asemel välja 848 814 eurot. Tegemist oli kohtu nägemusega kahju suuruse kohta perioodil 2014–2018; 7) väljamõistetud hüvitis hõlmab endas ka viivise ja see on õiglane lahendus; 8) kohus kohaldas HKMS § 108 lg-t 2 õiguspäraselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Menetlusosalised ei vaidle apellatsiooniastmes vastustaja kohustuse aluseks oleva normi rikkumise üle, vaid selle üle, milline peab olema kahjuhüvitise suurus, kui vastustaja on rikkunud määruse nr 14 andmisel enda kohustust tagada autorile, teose esitajale ja fonogrammitootjale tema teose isiklikeks vajadusteks reprodutseerimisel õiglane tasu või hüvitis.
9.Menetlusosalised on eri meelt küsimuses, kuidas tuleb kahju ja selle ulatus, mis seisneb õiglase tasu või hüvitise saamata jäämises, kindlaks teha. Kaebajad on kokkuvõtlikult seisukohal, et kahju, mis seisneb õiglasest tasust või hüvitisest ilmajäämises, tuleb kindlaks teha, võrreldes määrusesse nr 14 kantud salvestusseadmeid ja –kandjaid sinna kandmata jäetud salvestusseadmete ja –kandjatega. Kaebajate hinnangul on nimekirja õigusvastaselt jäetud kandmata tahvelarvuti, sülearvuti, lauaarvuti, kõvaketas (HDD ja SSD), arvutiga ühildatud CD ja DVD kirjutaja, mobiiltelefon, MP3/MP4 (laserlugemisseadme pleier) ja muu audio- või meediapleier, DVD, HD-DVD, BD salvestaja, väline kõvaketas, USB-mälupulk, videotuuneriga kõvaketas, salvestav digiboks, kõvakettaga SAT vastuvõtja, nutiteler (vt käesolev otsus p 3 alap 2 ja p 6 alap 2). Kaebajate hinnangul väljendub kahju potentsiaalsetelt salvestusseadmetelt ja –kandjatelt AutÕS § 27 lg-s 7 sätestatud määraga tasu küsimata jätmises.
10.Vastustaja on seevastu seisukohal, et õiglase tasu või hüvitise saamata jäämisega tekkinud kahju ulatus tuleb kindlaks teha eeskätt läbi tarbijate käitumise ja harjumuste uurimise, kuna tegemist on kompensatsiooniga kahju eest, mis autorile tekkis tema teose loata reprodutseerimise tõttu.
11.AutÕS § 26 lg 1 sätestab, et autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks (teaduslikuks uurimistööks, õppetööks jms). Autoril, aga samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi sellise kasutamise eest. Viidatud normiga on riigisisesesse õigusesse üle võetud infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punktis "b" sätestatud kohustus tagada reprodutseerimisõiguse erandi kohaldamisel õiguste valdajale õiglane hüvitis. 12(19)
3-18-1490
11.1.Normist järeldub seega üheselt, et reeglina on teose reprodutseerimiseks vaja autori nõusolekut ning erandina on lubatud teost ilma autori nõusolekuta reprodutseerida, kui seda tehakse isikliku vajaduse tarbeks. Kui teost on reprodutseeritud autori nõusolekuta isikliku vajaduse tarbeks, kvalifitseeritakse selline tegevus õiguspärasena. Sellise õiguspärase tegevuse korral on autoril, teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu, direktiivi mõttes hüvitist. Eelnevast järeldub ka see, et kui teost on reprodutseeritud õigusvastaselt, puudub autoril, teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu ja hüvitist. Seetõttu ei saa hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta isikute ebaseadusliku tegevuse tulemusena teoste reprodutseerimist (vt Euroopa Kohtu 10. aprilli 2014. a otsus asjas C-435/12, p 41; 5. märtsi 2015. a otsus asjas C-463/12, p-d 76–79).
11.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei tule AutÕS-st ega infoühiskonna direktiivist kaebajatele subjektiivset õigust sellele, et kõikidelt potentsiaalsetelt salvestusseadmetelt ja –kandjatelt küsitaks tasu ning et see laekuks neile. Kaebajatel on õigus üksnes õiglasele tasule või hüvitisele olukorras, kus autori nõusolekuta on audiovisuaalset teost või helisalvestist isiklikuks otstarbeks õiguspäraselt reprodutseeritud. Õiguste valdajaid kaitsva normi mõtteks on seega hüvitada neile kahju, mis tekkis teose õiguspärasel reprodutseerimisel isiklikuks otstarbeks ja seeläbi on õiguste valdajad osast tulust ilma jäänud. Kui tarbijad kasutavad seadmeid, millel on ka lisaks salvestamise või salvestuskandja funktsioon, kuid seda funktsiooni ei kasutata teoste õiguspäraseks reprodutseerimiseks isiklikuks otstarbeks, ei ole autoril, teose esitajal ja fonogrammitootjal õigust õiglasele tasule või hüvitisele, kuna nad pole seeläbi osast tulust ilma jäänud (vt Riigikohtu 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-9-16, p 16 alap-d 3 ja 4). Ka Riigikohus on määruse nr 14 loetelu muutmata jätmise õigusvastasuse tuvastamisel pidanud oluliseks analüüsida just inimeste tarbimisharjumusi: süüvida tuleb viidatud ajavahemikku iseloomustavatesse tarbimisharjumustesse ning hüvitatavat kahju pole võimalik kindlaks teha vaid teose reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja tarvikute müügikäivet uurides (vt Riigikohtu 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-9-16, p 21). Seega selleks, et teha kindlaks, kas autor, teose esitaja ja fonogrammitootja on jäänud ilma õiglasest tasust või hüvitisest ning seeläbi on neile tekitatud kahju, tuleb uurida tarbijate käitumisharjumusi potentsiaalsete salvestusseadmete ja –kandjate kasutamisel.
11.3.Kohus ei saa ise asuda õigusnorme looma ja seeläbi tegema poliitilisi valikuid küsimuses, kas mingi salvestusseade ja –kandja peab olema kantud määruse nr 14 nimekirja või mitte. Millist tarbimiskäitumist ja millistel eesmärkidel tuleb tasuga koormata, see otsustuspädevus kuulub seaduse või määruse andjale. Küll aga saab kohus hinnata, kas autor, teose esitaja ja fonogrammitootja on täidesaatva riigivõimu õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tulemusena jäänud ilma õigusest saada õiglast tasu või hüvitist olukorras, kus nende teoseid eelduslikult reprodutseeritakse õiguspäraselt ilma autori nõusolekuta (nt määrusega nr 14 hõlmamata teatud liiki seadmetega reprodutseerivad inimesed ilma autori nõusolekuta teoseid). Õiglasest tasust või hüvitisest ilmajäämist tuleb käsitada seega autori, teose esitaja ja fonogrammitootja kahjuna (vt ka Euroopa Kohtu 21. aprilli 2016. a otsus asjas C-572/14, p 53).
11.4.Seadusandja on näinud ette juhtumi, mille korral on autoril, teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu (vt käesolev otsus, p-d 11.1 ja 11.2). Seadusandja on näinud ette ka õiglase tasu arvutamise alused. Näiteks tuleb õiglase tasu suurus arvutada selliselt, et see on salvestusseadme puhul kolm protsenti ning salvestuskandja puhul kaheksa protsenti kauba väärtusest (AutÕS § 27 lg 7). Seadusandja on delegeerinud Vabariigi Valitsusele otsustuspädevuse küsimuses, millistelt konkreetsetelt salvestusseadmetelt ja – kandjatelt tuleb õiglast tasu küsida (AutÕS § 27 lg 14 p 1). Eespool kirjeldatu ei tähenda aga 13(19)
3-18-1490 seda, et õiglane tasu või hüvitis tulebki leida seeläbi, et läbi tarbimisharjumuste leitakse salvestusseadmed ja –kandjad, millega teoseid õiguspäraselt reprodutseeritakse ja mille määrusesse nr 14 lisamata jätmise tõttu jääb tasu või hüvitis saamata, ning nende seadmete ja kandjate müügimaht korrutatakse läbi AutÕS § 27 lg-s 7 sätestatud kolme või kaheksa protsendiga. Kaebajate kahjunõude aluseks on infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkti "b" puudulik ülevõtmine riigisisesesse õigusesse (nn liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise juhtum). Infoühiskonna direktiivis kasutatav mõiste "õiglane hüvitis" on liidu õiguse autonoomne mõiste ning seda pole määratletud viitega riigisisesele õigusele (vt Riigikohtu 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-9-16, p 14 ja p 16 alap 1 ning seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Kahju hüvitamise nõude lahendamisel pole õiglase tasu või hüvitise kindlakstegemisel seega määravat tähendust sellele, millised arvestamise alused on liikmesriik selle suurusele riigisiseses õiguses sätestanud. Seetõttu ei saa ka lähtuda kaebaja loogikast, et hüvitise suurus tuleb välja arvutada AutÕS § 27 lg 7 protsendimäärade alusel. Õiglase hüvitise hinnanguline suurus peab olema vastavuses liidu õigusega nõutava minimaalse suurusega. Milline on liidu õigusega nõutava õiglase hüvitise minimaalne suurus, sellele küsimusele ei anna liidu õigus ühest ja selget vastust. Seda ei tee ka uuringud. Kohane meetod sellele küsimusele vastamiseks on lisaks tarbimisharjumuste arvestamisele võrrelda ka teiste liikmesriikide praktikat nii tasuga koormatavate seadmete ja kandjate kui ka kogutavate summade osas. Kas õigusega nõutavat miinimumsummat tuleb suurendada, seda on pädev otsustama seaduse või määruse andja.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vaidlust olla asjaolu üle, et kaebajatele on ka vaidlusalusel ajavahemikul kahju tekkinud, kuna nad on vastustaja tegevusetuse ja inimeste tarbimisharjumuste muutumise tõttu sisuliselt jäänud ilma õiglasest hüvitisest (varasema perioodi kohta vt Riigikohtu 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-9-16, p-d 20 ja 21). Vaidluse all on küsimus, kui suur on see õiglane tasu või hüvitis, millest nad on vastustaja tegevusetuse ja inimeste tarbimisharjumuste muutumise tõttu ilma jäänud. Arvestades õiglase hüvitise olemust ja otstarvet (s.o kompenseerida autorile, teose esitajale ja fonogrammitootjale tulu, millest nad on teose õiguspärase reprodutseerimise tulemusena ilma jäänud), ei ole selle täpset suurust võimalik kindlaks teha. Kuna kahju ulatus sõltub määratlemata ja kaudsetest tingimustest, tuleb võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel (Riigikohtu 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-9-16, p-d 20 ja 22). Võimaliku hüvitise suuruse määratlemisel võtab ringkonnakohus kogumis arvesse järgnevaid asjaolusid.
12.1.Eelduslikult on muusika ning audiovisuaalsete teoste tarbimise harjumused määruse nr 14 kehtestamise ajaga võrreldes vaidlusaluseks perioodiks muutunud. Inimeste praegustes tarbimisharjumustes kajastuvad voogedastusteenused (nt Spotify, YouTube, SoundCloud, Netflix), samuti järelvaatamise teenused (nt Telia kordusTV ning Elisa järelvaatamise teenus). Tõenäoliseks saab pidada, et eespool nimetatud teenuste kättesaadavuse tõttu tehakse isikliku kasutamise eesmärgil vähem reproduktsioone (selle kohta vt autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (nn tühja kasseti tasu süsteemi muutmine ning Patendiameti ülesannete laiendamine) eelnõu seletuskirja ja selle lisa 2 „Rakendusakti ja selle seletuskirja kavand“ (rakendusakti seletuskiri), lk 7 – EIS toimik 20-0394). Kuigi voogedastusteenust kasutades võib olla võimalik salvestada teosest koopia arvutisse või nutiseadmesse, on see osa teenusest, mille eest kasutaja maksab teenusepakkujale tasu ning mille eest teenusepakkuja maksab omakorda hüvitist õiguste omajatele. Selline tarbimisharjumus ei pea olema hüvitatav õiglase tasuga (vt rakendusakti seletuskiri, lk 7–8).
14(19)
3-18-1490
12.2.Õiglane hüvitis hõlmab õiguspärastest allikatest tehtud teoste reproduktsioone (vt käesolev otsus, p 11.1). Halduskohus võttis hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse asjaolu, et teoseid reprodutseeritakse ebaseaduslikest allikatest (vt halduskohtu otsus, p 12.3 kolmas lõik). Halduskohus põhjendas ka piraatluse osakaalu suurust: teostest teeb koopiaid keskmiselt 37%, kellest 73% kasutab selleks tasuta võrguteenuse kaudu allalaadmist. Viimati märgitut seostas halduskohus olulises osas ebaseaduslikest allikatest teoste reprodutseerimisega (halduskohtu otsus, p 12.2 viies lõik). Kuigi halduskohus pole mõistet „olulises osas“ protsendina väljendanud, ei tähenda see põhjendamiskohustuse rikkumist. Ebaseaduslike allikate reprodutseerimist ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, ka see suurus on hinnanguline. Kaebajad väidavad, et halduskohus ei arvestanud EAKO arvamust, mille kohaselt on 2014– 2018 vähemalt 2/3 kõigist Eesti tarbijate tehtud reproduktsioonidest seaduslikud. EAKO hinnanguga arvestamata jätmine ei muuda halduskohtu otsust seadusvastaseks. EAKO väitis, et tema hinnangul on Eestis viimase kümne aasta jooksul muusikapiraatlus oluliselt kahanenud ning legaalsete koopiate tegemise maht Eestis perioodil 2014–2018 moodustas vähemalt 2/3 kõikidest Eestis tehtud koopiatest (kaebajate 15. aprilli 2019. a seisukoht, lisa 5). Viidatud dokumendis antud hinnangutele ei saa omistada suurt tähendust, kuna samas dokumendis nenditakse, et Eestis ei ole viidud läbi muusikapiraatluse uuringuid ning arvesse võeti Rootsi, Norra, Taani, Soome uuringuid. Kas viidatud riikide tarbijate teadlikkust autoriõigustest ja nende käitumist saab võrdsustada Eesti tarbijate teadlikkuse ja käitumisega, ei ole kõnealuses dokumendis analüüsitud. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et ebaseaduslikest allikate tarbimise kohta küsimuste küsimine on tundlik teema ning seetõttu esineb oht, et vastus ei pruugi olla tõene (selle kohta vt Läti uuring, lk 4; vastustaja apellatsioonkaebuse lisa 1). Seega, isegi juhul, kui pool tehtud koopiatest pärineksid ebaseaduslikest allikatest, oleks samuti tegemist olulise osaga.
12.3.Võimaliku hüvitise hinnangulise suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka teiste liikmesriikide kogemusi õiglase tasu kogumisel. Justiitsministeeriumi andmetel oli 2018. a-l EL-i liikmesriikide keskmine tasu inimese kohta 1,15 eurot (mediaankeskmine 1,06 eurot) ning EL-i keskmine tasu (s.o liidus kogutav tasu jagatud liidu elanike arvuga) 1,43 eurot. EL-s moodustavad ühe grupi need liikmesriigid, kus vastav tasu 2018. a-l kas puudus üldse või oli kas tasusumma väike või tasu inimese kohta alla liidu keskmise (nt Bulgaaria, tasusumma 0 eurot; Kreeka, tasusumma 102 034 eurot, tasu inimese kohta 0,1 eurot; Läti, tasusumma 329 306 eurot, tasu inimese kohta 0,17 eurot; Horvaatia, tasusumma 1 012 010 eurot, tasu inimese kohta 0,25 eurot; Slovakkia, tasusumma 3 370 000 eurot, tasu inimese kohta 0,62 eurot; Poola, tasusumma 7 000 000 eurot, tasu inimese kohta 0,18 eurot; Taani, tasusumma 3 825 301 eurot, tasu inimese kohta 0,66 eurot, Tšehhi, tasusumma 6 120 000 eurot, tasu inimese kohta 0,58 eurot). Teise grupi moodustasid liikmesriigid, kus tegemist oli suure tasusummaga või tasu ühe inimese kohta oli liidu keskmisega võrreldav (Leedu, tasusumma 3 124 440 eurot, tasu inimese kohta 1,11 eurot; Portugal, tasusumma 14 500 000 eurot, tasu inimese kohta 1,41 eurot; Rootsi, tasusumma 10 285 138 eurot, tasu inimese kohta 1,02 eurot; Austria, tasusumma 10 076 591 eurot, tasu inimese kohta 1,14 eurot; Hispaania 40 428 723 eurot, tasu inimese kohta 0,86 eurot; Saksamaa, tasusumma 100 665 000 eurot, tasu inimese kohta 1,22 eurot). Kolmanda grupi moodustavad liikmesriigid, kus tasusumma on suur ja tasu inimese kohta oli liidu keskmisest märgatavalt kõrgem (Soome, tasusumma 11 000 000 eurot, tasu inimese kohta 2 eurot; Ungari, tasusumma 26 005 538 eurot, tasu inimese kohta 2,66 eurot; Belgia, tasusumma 19 093 679 eurot, tasu inimese kohta 1,67 eurot; Madalmaad 33 500 000 eurot, tasu inimese kohta 1,96 eurot; Itaalia, tasusumma 129 630 285 eurot, tasu inimese kohta 2,14 eurot;
15(19)
3-18-1490 Prantsusmaa, tasusumma 226 132 535 eurot, tasu inimese kohta 3,38 eurot (vt rakendusakti seletuskiri, lk 10). Eelnevast nähtub, et suure grupi moodustasid liikmesriigid, kus kas kogutav tasusumma oli väike või see oli väike ühe inimese kohta. Kaebajad taotlevad perioodi 2014–2018 eest hüvitist 48 524 441 eurot, mis ühe aasta kohta teeks 12 131 110,25 eurot ning tasu ühe elaniku kohta oleks 9,2 eurot (12 131 110,25 / 1 319 133 (Statistikaameti andmete kohaselt Eesti rahvaarv 1. jaanuari 2018. a seisuga). Nõutav hüvitis ühe elaniku kohta on seega märgatavalt suurem, kui see on eespool loetelus märgitud liikmesriigi kõige kõrgem tasu (s.o 3,38 eurot) ühe elaniku kohta. Kaebajate nõutav võimalik hüvitis ületab kordades liidu õigusega nõutavat miinimumi.
12.4.Väljatöötamisel oleva regulatsiooni kohaselt kavandatakse täiendada määruse nr 14 seadmete ja kandjate loetelu ning siduda järgmised seadmed ja kandjad konkreetsete tasumääradega: laua-, süle- ja tahvelarvuti, nutitelefon ja MP3/MP4-mängijaga telefon 1,3 eurot tk; salvestusfunktsiooniga teler 2 eurot tk; salvestusfunktsiooniga digiboks, optilisele andmekandjale salvestav heli- või videosalvestusseade, v.a arvutiga integreeritud seadmed 1 eurot tk; sisemäluga MP3/MP4-mängija, muu heli- või videomängija ja väline kõvaketas 3 eurot tk; sisemine arvutiga mitteintegreeritud kõvaketas 0,6 eurot tk; USB-mälupulk ja mälukaart 0,5 eurot tk; optiline andmekandja (salvestuseta) 0,03 eurot tk (vt rakendusakti seletuskiri, lk 2). Kuna vastustaja on kavandatavas regulatsioonis pidanud põhjendatuks hõlmata eespool viidatud salvestusseadmeid ja –kandjaid õiglase tasu süsteemiga, ei asu ringkonnakohus ka praeguses asjas viidatud seadmete osas teistsugusele seisukohale. Need seadmed olid tarbimises ka vaidlusalusel perioodil. Eelduslikult on vastustajal selliseid andmeid, mis õigustavad nende lülitamist seadmete hulka, millelt tasu küsida. Sellest tulenevalt ei omista ringkonnakohus praeguses asjas ka määravat tähendust Läti uuringu andmetele nutitelefonide kui võimaliku salvestusseadme ja –kandja kohta. Eespool viidatud seadmed on ka teistes liikmesriikides hõlmatud õiglase tasu süsteemiga (vt 25. juuli 2018. a kaebuse lisa 3). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et teised liikmesriigid oleksid viidatud seadmed hõlmanud tasu süsteemiga, kui oleks selge, et neid ei kasutataks teoste õiguspäraseks reprodutseerimiseks. Ringkonnakohus jagab vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohta, et hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks ei piisa üksnes seadmete impordimahust, vaid maha tuleb arvata ka seadmete ekspordimahud. Statistikaameti andmete kohaselt oli näiteks 2018. a-l seadmete impordi ja ekspordi vahe järgmine: süle- või tahvelarvuti 92 817 tk; lauaarvuti 4057 tk; nutitelefon, MP3/MP4-mängijaga telefon 545 299 tk; salvestusfunktsiooniga digiboks ~100 000; salvestusfunktsiooniga teler 33 914 tk; CD-, DVD-, BD-videosalvestusseade 13 458 tk; sisemäluga MP3/MP4-mängija, muu heli- või videomängija 5121 tk; väline kõvaketas 29 880 tk; USB-mälupulk 277 228 tk; mälukaart 21 266 tk; mitteintegreeritud sisemine kõvaketas 125 807 tk; optiline andmekandja (salvestuseta) 117 984 tk. Samas on vastustaja eelnõu koostamisel märkinud, et Statistikaameti arvutused mitmete kaubagruppide osas ei kajasta tegelikke andmeid ja on suuremad. Mitmete asjaolude koosmõjus peab vastustaja eelnõu väljatöötamisel tõenäoliseks, et kogutav summa aastas oleks umbes 900 000 eurot ja 0,68 eurot inimese kohta. Vastustaja lisab, et audiovisuaalsetest teostest ning teoste helisalvestistest tehtavate koopiate hulk on voogedastusteenuste üha laiema kasutamise tõttu pidevalt vähenemas, mida paljudes riikides kehtestatud tasu määrad ei kajasta (vt rakendusakti seletuskiri, lk 11–12).
16(19)
3-18-1490
12.5.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta uuringute 1 ja 2 alusel tarbijate käitumisele antud hinnangute kohta (vt käesolev otsus, p 3 alap-d 3–6) ning seetõttu jätab need uuesti kordamata. Tarbimisharjumused võimaldavad järeldada, et teoste reprodutseerimine isiklikuks otstarbeks pole lakanud.
12.6.Arvestades eeltoodud asjaolusid ja hinnanguid kogumis, leiab ringkonnakohus, et võimaliku hüvitise suuruseks ajavahemikul 2014–2018 tuleb lugeda 3 000 000 eurot. Iga nõutava aasta kohta oleks tegemist seega 600 000 euroga, mis teeks 2018. a seisuga ühe elaniku kohta 0,45 eurot (600 000 / 1 319 133 eurot) aastas. Kuigi tegemist oleks summaga, mis jääks liikmesriikide keskmisest (s.o 1,15 eurost ja mediaankeskmisest 1,06 eurost) allapoole, ei erineks see märgatavalt nende liikmesriikide näitajatest, mis jäävad alla keskmise (vt käesolev otsus, p 12.3). Eeldada ei saa, et infoühiskonna direktiiviga on kooskõlas üksnes see tasu, mis vastaks liidu keskmisele või mis oleks sellest suurem. Kuna liidu õigus on selles küsimuses liikmesriikidele jätnud ulatusliku kujundamisruumi, võib eeldada, et ka keskmisest mõnevõrra väiksem tasu või hüvitis elaniku kohta vastab liidu õiguse mõttele ja eesmärgile. Võimaliku hüvitise suuruse määramisel võttis ringkonnakohus arvesse muu hulgas asjaolu, et EKL, kellele on jaotuskava kohaselt määratud toetuse kogusummast 3,8%, pole kaebust esitanud. Samuti arvestas ringkonnakohus asjaoluga, et EAAL-i on justiitsministri kinnitatud jaotuskava kohaselt tunnustatud hüvitise saamise õigustatud isikuna (vt kaebajate 15. aprilli 2019. a seisukoht, p 31; Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2019. a otsus asjas 3-18-1490, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul kahju vähendamise aluseid RVastS § 13 tähenduses ei esine.
13.Kuna ringkonnakohus on võimaliku hüvitise suuruse kindlaks tegemise aluste osas teisel seisukohal kui oli halduskohus, ei analüüsi ringkonnakohus vastustaja ja kaebajate väiteid halduskohtu otsuse põhjenduste kohta osas, mis puudutavad hüvitise arvutamise aluseks olevat metoodikat ja sellest tulenevalt võimalikke eksimusi selle kohaldamisel.
14.Kui avalik-õiguslikus suhtes on tekitatud kahju, on selle hüvitamisel õigus nõuda ka VÕS § 113 lg 1 alusel viivist (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. juuni 2019. a otsus asjas nr 313-481, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Viivise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel, samas võib viivist vähendada, kui kannatanu tegevus takistas kahju õigeaegset hüvitamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-13-481, p 48).
14.1.Ringkonnakohus nõustub kaebajate seisukohaga osas, et viivise välja mõistmata jätmist ei saa põhjendada sellega, et tegemist on vastuolulise regulatsiooniga, liikmesriikidel on avar kaalutlusruum, menetlusosaliste arusaamad hüvitamisele kuuluvatest summadest on kordades erinevad, haldusasjas nr 3-13-366 nõudis osa kaebajatest perioodi 2010–2013 eest 208 000 eurot aastas, liidu keskmine tasu inimese kohta 2015. a-l oli 1,42 eurot, hüvitise suurust tuli hinnata puuduliku teabe alusel, kohtul on avar hindamisruum, kahju nõuet ei esitatud koheselt ning väljamõistetav hüvitis kompenseerib kogu kahju.
14.2.VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2 esimene 17(19)
3-18-1490 lause). VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6; Riigikohtu halduskolleegiumi 14. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-13-481, p 48).
14.3.Arvestades viivise olemust (s.o lihtsustatud kahju hüvitis raha välja maksmise viivitamisel) ja seda, et vaidlusalune probleem on vastustajale pikemat aega teada ning puuduvad kaebajatest lähtuvad takistused kahju õigeaegseks hüvitamiseks, ei olnud halduskohtul alust keelduda viivise väljamõistmisest. Viivist ei saa vähendada seetõttu, et kaebajad ei esitanud kahju hüvitamise nõuet iga aasta kohta eraldi ja kohe, kui see nendele selgus, vaid nad tegid seda seaduses ettenähtud kolmeaastaste tähtaja jooksul. Seejuures on kaebus esitatud 25. juulil 2018 ning kahju on nõutud nii 2018. a kui ka 2017. a eest.
14.4.Kaebajate hinnangul muutus 2014. a hüvitis sissenõutavaks 30. aprillil 2015, 2015. a hüvitis 30. aprillil 2016, 2016. a hüvitis 30. aprillil 2017 ja 2017. a hüvitis 30. aprillil 2018. Kaebajad põhjendavad viivise arvutamise aluseks oleva perioodi algust sellega, et kogutud õiglane tasu jagatakse jaotuskava alusel, mille peab valdkonna eest vastutav minister igal aastal hiljemalt 31. märtsil kinnitama. Kuna hüvitise maksmise aega pole kindlaks määratud, tuleb seda VÕS § 82 lg 3 järgi teha mõistliku aja jooksul ehk 30. aprillil. Ringkonnakohus kaebajate seisukohta viivise arvutamise aluseks olevate kuupäevade osas ei jaga. Praegusel juhul ei nõua kaebajad jaotuskavas nimetamata õiglast tasu ja selle väljamaksmist, vaid liidu õiguse puuduliku ülevõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise kohta pole konkreetset kuupäeva sätestatud. Seetõttu tuleb viivist asuda arvestama perioodi eest 2014–2017 alates kuupäevast, millal vastustaja oli kohustatud kaebajate 25. aprilli 2018. a kahju hüvitamise nõude lahendama ehk 25. juunist 2018. Viivist tuleb asuda arvestama perioodi eest 2018 alates kuupäevast, millal kaebaja esitas kaebuse täienduses nõude kohtule ehk 21. juunist 2019. Viivisearvestus alates 25. juunist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni on 387 420,62 eurot (võlasumma 2 400 000 eurot, periood 25. juuni 2018 – 30. juuni 2020, VÕS § 113 lg 1 järgne viivisemäär ja perioodis viivitatud päevi kokku 737). Viivisearvestus alates 21. juunist 2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni on 49 381,18 eurot (võlasumma 600 000 eurot, periood 21. juuni 2019 – 30. juuni 2020, VÕS § 113 lg 1 järgne viivisemäär ja perioodis viivitatud päevi kokku 376) (vt www.viivisekalkulaator.ee). Viivis kokku seega 436 801,80 eurot. Samuti tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista 3 000 000 euro suuruse põhivõla tasumata osalt arvestatav viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1. juulist 2020 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab kaebajate apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab kaebajatele tekitatud varalise kahju hüvitamiseks vastustajalt välja 3 000 000 eurot ja käesoleva otsuse p-s 14.4 märgitud viivise.
16.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
16.1.Vastustaja halduskohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad tema enda kanda.
18(19)
3-18-1490
16.2.Kaebajad taotlesid halduskohtus menetluskulude 33 498 euro hüvitamist (riigilõiv 6750 eurot ja õigusabikulud 26 748 eurot (ei hõlma käibemaksu)). Vastustaja hinnangul ei oleks halduskohus tohtinud kaebaja menetluskulusid vastustajalt välja mõista, kuna kaebajad ei esitanud kulunimekirja, mille alusel oleks olnud võimalik kontrollida ja hinnata tehtud tööde mahtu ja vajalikkust. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Halduskohtule esitatud menetluskulude nimekiri koosnes üksnes teabest selle kohta, et kaebajad tasusid riigilõivu 6750 eurot ja kandsid esindajate kulu 26 748 eurot. Tegemist pole piisava asjaoluga, et jätta üksnes sellel põhjusel menetluskulud välja mõistmata. Kaebajate esitatud menetluskulude välja mõistmise taotluses oli märgitud tunnimäär (190 eurot ilma käibemaksuta) ja osutatud töötundide arv (140,78 h) (vt kaebajate 9. septembri 2019. a avaldus). Arve võimaldab osutatud teenust seostada praeguse kohtuasjaga (vt kaebajate 9. septembri 2019. a avalduse lisa). Konkreetse spetsifikatsiooni esitamata jätmisega võtab menetlusosaline suurema riski, et kohus ei pruugi nõutavat summat pidada põhjendatuks taotletavas ulatuses, kuna selle kujunemise aluseks olevad näitajad pole kohtule teada. Eelnevast tulenevalt pidas halduskohus põhjendatud menetluskuluks 10 000 eurot, millega ringkonnakohus nõustub. Kaebajad taotlevad apellatsiooniastmes 20 600,40 euro (riigilõiv 6750 ja õigusabikulud 11 223 eurot (koos käibemaksuga)) väljamõistmist. Esindaja töömaht on olnud 64,5 h, mis koosnes halduskohtu otsusega tutvumisest, õiguslikust analüüsist, nõupidamisest, kohtuvea parandamise taotluse esitamisest, halduskohtu 25. novembri 2019. a määrusega tutvumisest, halduskohtu otsuse ingliskeelse tõlke ülevaatamisest, apellatsioonkaebuse koostamisest, vastuse koostamisest. Arvestades asjaoluga, et põhivaidlus apellatsiooniastmes oli sama, mis halduskohtus, ning et vaidluse all on üksnes kahju hüvitise ulatuse ja viivise küsimus, peab ringkonnakohus apellatsiooniastmes põhjendatud õigusabikuluks 7500 eurot. Kaebajad taotlesid kahju 48 524 441 euro hüvitamist ning sellelt arvestatud intressi 5 052 851,75 eurot väljamõistmist (kokku 53 577 292,75 eurot). Kuna kohus rahuldab kaebuse umbes 3,5 miljoni euro ulatuses, on kaebus rahuldatud hinnanguliselt 6,5% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista menetluskulud 2015 eurot ((6750 + 6750 + 10 000 + 7500) x 6,5%) eurot (HKMS § 108 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.