Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid kaebus kommertsliiniveo osutamise tasu ja hüvitamise nõuetes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. veebruari 2024. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid, esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik Vastustaja Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, esindaja Ingrid Raidme
Menetluse alus ringkonnakohtus
Taisto Express OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
OÜ
Taisto
Liinid
RESOLUTSIOON
1.Jätta Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Halduskohtu 2. veebruari 2024. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Pärast otsuse jõustumist avaldada lahend tervikuna.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. detsembril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-23-645
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Euroopa Kohus asus 8. septembri 2022. a otsuses kohtuasjas C-614/20 (Lux Ekspress Estonia AS vs Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM)) seisukohale, et Euroopa Liidu õigusest tulenevalt on liikmesriigil kohustus avaliku teenusena liinivedu teostavatele ettevõtjatele hüvitada sõitjate tasuta veo kohustuse täitmisega seotud positiivne ja negatiivne finantsmõju, mis tuleneb kuludest ja tuludest, mis kaasnevad sellega, kui kommertsliini ettevõtjad täidavad neile üldeeskirjaga kehtestatud kohustust vedada tasuta teatud reisijakategooriaid.
2.Taisto Express OÜ pöördus 10. oktoobri 2022. a elektronkirjaga MKM-i poole, uurides, kuidas hüvitist makstakse.
3.MKM kinnitas 9. novembri 2022. a vastuses hüvitise saamise õigust, märkides, et MKM kavatseb töötada välja hüvitise maksmise metoodika, mis oleks samadel alustel rakendatav kõikide kommertsvedajate võimalike hüvitiste taotluste lahendamisel.
4.Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid esitasid 22. detsembril 2022 MKM-ile taotluse avaliku teenusena liinivedu teostavatele ettevõtjatele sõitjate tasuta veo kohustuse täitmisega tekkinud kahju hüvitamiseks Taisto Express OÜ-le perioodi 1. oktoober 2015 – 30. november 2022 eest 117 510,9 euro ulatuses ja OÜ-le Taisto Liinid perioodi 1. oktoober 2015 – 31. märts 2020 eest 307 118,3 euro ulatuses.
5.MKM vastas 26. jaanuari 2023. a kirjaga, et ministeerium töötab välja veokohustuse hüvitamise metoodikat ning analüüsib, millisest ajast alates riigivastutuse seadus (RVastS) võimaldab nõudeid rahuldada. MKM märkis, et esialgsel hinnangul ei saa nõustuda esitatud kahjunõude alguskuupäevaga ning hüvitist pole võimalik saada taotluse esitamisele eelnenud kolme aasta eest.
6.MKM tegi 3. märtsi 2023. a käskkirjaga nr 33 Transpordiametile ülesandeks korraldada kommertsliiniveo vedajatele hüvitise maksmine ühistranspordiseaduse (ÜTS) §-ga 34 pandud avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest perioodil 8. september 2019 – 31. detsember 2023. Transpordiametil tuli hüvitada avaliku teenindamise kohustuse eest kommertsliiniveo vedajatele põhjendatud nõuetest 50% saamata jäänud piletitulust.
7.MKM selgitas taotlejatele 10. märtsi 2023. a kirjas, et nende kahju hüvitamise nõue edastatakse menetlemiseks Transpordiametile.
8.Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid esitasid 22. märtsil 2023 halduskohtule kaebuse, milles esitasid nõude mõista Vabariigi Valitsuselt Taisto Express OÜ kasuks välja 117 510,9 eurot ja OÜ Taisto Liinid kasuks välja 307 118,3 eurot. Ühtlasi nõudsid nad Vabariigi Valitsuselt Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid kasuks viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kaebuse esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni.
9.Transpordiamet edastas 23. märtsil 2023 vedajatele, sh kaebajatele Transpordiameti 21. märtsi 2023. a käskkirja nr 1.1-1/23/40, millega otsustati hüvitist maksta kommertsliiniveo vedajatele, kes osutasid või osutavad kehtiva liiniloa alusel perioodil 8. september 2019 kuni 31. detsember 2023. a ÜTS §-s 34 nimetatud isikutele tasuta kommertsliinivedu. Vedajal tuli Transpordiametilt taotleda ÜTS §-s 34 nimetatud isikutele veoteenuse osutamise eest hüvitist 50% iga isiku kohta konkreetsel veol kehtinud täishinnaga pileti maksumusest. 2(7)
3-23-645
10.Transpordiamet 26. aprilli 2023. a otsusega nr 15-4/ 23/ 7502-2 ja 2. mai 2023. a otsusega nr 15-4/23/8277-2 lahendas kaebajate taotlused 8. septembrile 2019 järgneva perioodi osas ja rahuldades taotlused 50% osas saamata jäänud piletitulust.
11.Kaebajad taotlesid 9. juuni 2023. a avalduses haldusasjas menetluse lõpetamist 8. septembrile 2019 järgnevat perioodi puudutava hüvitise osas. Samas avalduses esitasid kaebajad nõude kohustada vastustajat maksma alates 2015. a oktoobrist kuni 7. septembrini 2019 hüvitist Taisto Express OÜ-le 15 673,40 eurot ja OÜ-le Taisto Liinid 137 408,80 eurot või alternatiivselt mõista kaebajatele hüvitisena välja eespool nimetatud summad. Kaebajad nõudsid vastustajalt viivist kuni nõude täitmiseni. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajad esitasid 22. detsembril 2022 vastustajale kohustamis-, mitte hüvitamisnõuded. Transpordiamet on otsustanud luua regulatsiooni, mille kohaselt ei maksta hüvitist 8. septembrile 2019 eelnenud perioodi eest. Riik pole täitnud Euroopa Liidu õigusest (määruse nr 1370/2007 art 3 lg-st 2 ja art 4 lg 1 punkti b alapunktist i) tulenevat kohustust maksta vedajale hüvitist 8. septembrile 2019 eelnenud perioodi eest; 2) kaebaja esitas kohtule kohustamisnõude. Hüvitamisnõue on alternatiivne nõue; 3) kohustamisnõue on tähtaegne, sest kaebajad taotlesid hüvitise maksmist 22. detsembril 2022 (HKMS § 46 lg 2). Tegemist oli toimingu sooritamise kohustamisele suunatud nõudega. Samuti võib keeldumise alusena näha MKM-i 3. märtsi 2023. a käskkirja nr 33, mille olemasolust said kaebajad teada 22. märtsil 2023 ja ka sellisel juhul on kaebus tähtaegne.
12.Tallinna Halduskohus võttis 1. septembri 2023. a määrusega vastu kaebusest osalise loobumise ja lõpetas haldusasja menetluse 8. septembrile 2019 järgnevat perioodi puudutava hüvitise osas. Halduskohus lubas kaebust muuta selliselt, et kaebajad taotlevad vastustaja kohustamist muudetud kaebuses märgitud suuruses hüvitise maksmiseks perioodil 2015. a oktoober kuni 7. september 2019 osutatud tasuta kommertsliiniveo eest või alternatiivselt nõuavad vastustajalt nende kasuks samas suuruses kahjuhüvitise väljamõistmist.
13.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kui rikutud on Euroopa Liidu õigust, siis kahju hüvitamine toimub riigisiseste normide alusel. Kahjunõude esitamise tähtaeg on sätestatud RVastS § 17 lg-s 3. Kaebaja ületas seda tähtaega. Kaebajad pidid juba 2015. a oktoobris aru saama, et laste ja puuetega isikute tasuta vedu toob neile kahju. Kaebajad esitasid kahjunõude alles 22. detsembril 2022; 2) kaebajaid ja teisi vedajaid (nt Lux Express Estonia AS) on koheldud ühetaoliselt ja nende nõuded on samade põhimõtete alusel lahendatud. Kõigis varasemates kaasustes ei hüvitatud kahju nende perioodide osas, mis ületasid kolme aastast perioodi.
14.Tallinna Halduskohus jättis 2. veebruari 2024. a otsusega kohustamisnõude rahuldamata (resolutsiooni p 1), luges kahju hüvitamise nõude esitatuks kaebetähtaega rikkudes (resolutsiooni p 2), jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas selle nõude menetlemise (resolutsiooni p 3). Halduskohus esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajad on esitanud nõude kohustada vastustajat maksma 22. detsembri 2022. a taotluse alusel hüvitist 1. oktoobrist 2015 – 7. septembrini 2019. MKM-i 3. märtsi 2023. a käskkirja nr 33 alusel kuuluvad hüvitamisele nõuded, mis hõlmavad perioodi 8. september 2019 – 31. detsember 2023. Käskkirja alusel ei hüvitata nõudeid, mis hõlmavad perioodi enne 8. septembrit 2019. Kaebajatel on õigus nõuda liidu õiguse rikkumise korral kahju hüvitamist, kuid riigisiseses õiguses tuleb määrata nõude aegumise tähtajad. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3(7)
3-23-645 kolmeaastane nõude esitamise tähtaeg ei lähe vastuollu Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga. Viidatud norm pole ebaselge ega raskesti kohaldatav; 2) kaebajad pidid kahjunõude esitama kolme aasta jooksul kahjust teada saamisest. Kaebajad pidid juba 2015. a oktoobris aru saama, et laste ja puudega isikute tasuta veo tõttu jääb piletitulu saamata ja tekib kahju. Kaebajad ei saanud kahjust teada Euroopa Kohtu otsusega. Seetõttu on kaebajate nõue, mis eelnes 22. detsembrile 2019, esitatud tähtaja rikkumisega. Vastustaja maksis hüvitist perioodi eest, mis järgnes 8. septemberile 2019. Sellega seoses jääb rahuldamata kaebajate kohustamisnõue; 3) kaebajaid pole ebavõrdselt koheldud. Haldusasjades nr 3-19-1535 ja 3-20-942 said teised vedajad hüvitist üksnes selle perioodi eest, mis jäi kolmeaastase tähtaja sisse; 4) riigisisene õigus vastab liidu õigusele ja Euroopa Kohtu praktikale. Seega puudub alus eelotsust küsida; 5) hüvitamisnõue tuleb samuti rahuldamata jätta, sest kaebajad ei nõudnud vastustajalt hüvitist RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebetähtaja ennistamise taotlus pole põhjendatud. Tähtaja ennistamise aluseks pole see, kas vastustaja on õigesti aru saanud enda kohustustest teatud juhtudel vedajatele hüvitada isikute transportimine. Kaebajatel ei olnud takistatud pöörduda kohtusse kolmeaastase tähtaja jooksul. Hüvitamisnõude osas tuleb menetlus lõpetada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
15.Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kohustamisnõude osas ei tulnud kohaldada RVastS § 17 lg-t 3. Kaebajad esitasid nõude raha maksmise kohustamiseks RVastS § 6 lg-te 1 ja 3 mõttes. Kaebajal oli ÜTS-i alusel õigus esitada kohustamisnõue. Kohustus, mille täitmist kaebajad nõudsid, tuli liidu õigusest. Ka vastustaja ise pole oma dokumentides käsitlenud nõudeid kahju hüvitamise nõuetena, vaid ta on lähtunud ÜTS §-st 34 tulenevast kohustusest maksta raha; 2) kaebaja järgis kohustamisnõude esitamise tähtaega (HKMS § 46 lg 2); 3) võrdse kohtlemise põhimõttega on vastuolus see, et haldusasjades nr 3-19-1535 ja 3-20942 hüvitati vedajatele oluliselt pikema tähtaja eest vedamisega kaasnenud kulud. See on vastuolus riigiabi keeluga ja määruse nr 1370/2007 art 4 lg 2 punkti b alapunktis i sätestatud ettenähtavuse, objektiivsuse ja läbipaistvuse nõudega. Vastuolu liidu õigusega on sedavõrd ilmne, et eelotsuse küsimine pole vajalik.
16.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde; 2) kaebaja eesmärgiks on mõlema nõudega jõuda sama tulemuseni; 3) Euroopa Kohus kinnitab, et ühenduse õigus ei nõua, et haldusorgan oleks põhimõtteliselt kohustatud tunnistama kehtetuks haldusakti, mis on muutunud lõplikuks mõistlike kaebetähtaegade möödumise tõttu või õiguskaitsevahendite ammendumise tõttu, sest selle põhimõtte järgimine võimaldab vältida õiguslike tagajärgedega haldusotsuste vaidlustamist piiramatu aja jooksul. Ühenduse õigusega pole kooskõlas, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik kaebuse esitamise tähtaeg; 4) haldusasjades nr 3-19-1535 ja 3-20-942 ei ole riik olnud esindatud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kaudu. Kuna sõlmitud kompromissi täpsemad andmed ei ole avalikud, siis ei ole Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil võimalik Riigi Teatajas avaldatud kompromissi kinnitamise määruste põhjal vastust anda. Halduskohtu seisukohas, et võrdsuspõhiõigust pole rikutud, pole põhjust kahelda. 4(7)
3-23-645
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
17.Kaebajad on esitanud halduskohtule nõude kohustada vastustajat alates 2015. a oktoobrist kuni 7. septembrini 2019 hüvitama Taisto Express OÜ-le 15 673,40 eurot ja OÜ-le Taisto Liinid 137 408,80 eurot. Kaebaja tahtest võib aru saada nii, et ta on soovinud esitada kohustamisnõude raha maksmiseks.
18.HKMS § 37 lg 2 p 2 kohaselt saab kohustamiskaebusega nõuda haldusorganilt haldusakti andmist või toimingu tegemist. Kohustamisnõude materiaalsed alused on sätestatud mh RVastS § 6 lg-s 1, mille kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.
19.Kaebajate kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks on, et vastustajal lasus üksik- või üldaktist (nt seadus, määrus, haldusleping, haldusakt või Euroopa Liidu õigus) tulenev kohustust maksta kaebajatele nende nõutavat tasu.
20.Vaidluse all pole see, et sellist kohustust ei olnud vastustajal mõne kaebajate ja vastustaja vahel sõlmitud lepingu alusel.
21.MKM-i 3. märtsi 2023. a käskkirjast nr 33 ei tulnud vastustajale kohustust tasuda kaebajatele vedamise eest perioodi eest 1. oktoober 2015 – 7. september 2019. Käskkirjaga oli hõlmatud üksnes periood 8. september 2019 – 31. detsember 2023.
22.Kuni 31. detsembrini 2024 kehtinud ÜTS § 34 sätestas sõnaselgelt, et vedajatel ei ole õigust saada tasu teatud kategooria inimeste vedamise eest: „Riigisisesel liinil tee-, vee- ja raudteeliikluses on vedaja kohustatud tasuta vedama last, kes ei ole käimasoleva õppeaasta 1. oktoobriks saanud seitsmeaastaseks, samuti last, kelle koolikohustuse täitmise alustamine on edasi lükatud, puudega kuni 16-aastast isikut, sügava puudega 16-aastast ja vanemat isikut, raske nägemispuudega isikut, sügava või raske nägemispuudega isiku saatjat või puudega isikut saatvat juht- või abikoera. Nimetatud kategooriate sõitjate tasuta vedu vedajale ei hüvitata.“ Seega ka ÜTS (v.r) § 34 alusel ei saanud kaebajad nõuda riigilt vaidlusaluse perioodi eest tasu maksmist.
23.Määruse nr 1370/2007 art 3 lg 2 ja art 4 lg 1 punkti b alapunkt i ei loonud vastustajale kohustust tasuda kaebajatele vaidlusaluste perioodide eest vaidlusaluseid summasid.
23.1.Määruse nr 1370/2007 art 3 lg 2 on sätestatud järgmiselt: „Erandina lõikest 1 võib avaliku teenindamise kohustusi, mille eesmärgiks on maksimumtariifide kehtestamine kõikidele reisijatele või teatavatele reisijatekategooriatele, määratleda ka üldeeskirjadega. Vastavalt artiklitele 4 ja 6 ning lisas sätestatud põhimõtetele hüvitab pädev asutus avaliku teenuse osutajatele üldeeskirjadega kehtestatud tariifikohustuste täitmisest tulenevate kulude ja tulude positiivse või negatiivse finantsmõju sellisel viisil, mis väldib ülekompenseerimist. See ei piira pädevate asutuste õigust kaasata maksimumtariife kehtestavaid avaliku teenindamise kohustusi avaliku teenindamise lepingutesse.“ Määruse nr 1370/2007 art 4 lg 1 punkti b alapunkt i näeb ette: „Avaliku teenindamise lepingud ja üldeeskirjad kehtestavad eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil näitajad, mille põhjal hüvitis (kui seda makstakse) tuleb arvutada.“ 5(7)
3-23-645
23.2.Euroopa Kohtu 8. septembri 2022. a otsuse asjas C-614/20 punktis 2 asus kohus seisukohale, et määruse nr 1370/2007 art 3 lg-st 2 ja art 4 lg 1 punkt b alapunktist i tulenes liikmesriigi pädevale asutusele kohustus hüvitada liikmesriigi territooriumil avaliku tee- ja raudteeliikluses liinivedu teostavale ettevõtjale positiivne või negatiivne finantsmõju, mis tulenes kuludest ja tuludest, mis kaasnevad sellega, kui ta täidab üldeeskirjaga kehtestatud kohustust vedada tasuta eelkooliealisi lapsi ja teatud kategooriasse kuuluvaid puudega isikuid. Euroopa Kohus asus sama asja otsuse punktis 3 seisukohale, et hüvitise loomisel peab liikmesriik arvestama seda, et kokkuvõtlikult ei tekiks ülekompenseerimist.
23.4.Eelnevast järeldub, et vastustaja ei olnud vahetult liidu õiguse alusel kohustatud kaebajatele hüvitama kaebaja määratletud summasid, vaid Eesti riigile tuli Euroopa Liidu õigusest kohustus luua vedajatele, kui nad vedasid tasuta teatud kategooria inimesi, hüvitamise mehhanism. Selles, milline see hüvitamise mehhanism konkreetsel juhul pidi olema, jättis liidu õigus Eesti riigile otsustusruumi. Liidu õiguse rikkumisena tuli käsitada hüvitamise mehhanismi loomata jätmist (vrd nt RKHKo 3-3-1-9-16, p 19). Seega ei tulnud vastustajal vahetult määruse nr 1370/2007 art 3 lg 2 ja art 4 lg 1 punkti b alapunkti i alusel tasuda kaebajale kaebaja nõutavat hüvitist, vaid üksnes kohustus luua hüvitise mehhanism.
24.Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei tulenenud ka teistest üld- või üksikaktidest vastustajale kohustust maksta kaebajale kaebaja nõutavat hüvitist, siis ei ole kohustamisnõude materiaalsed eeldused täidetud. Seetõttu ei kuulunud kaebaja kohustamisnõue rahuldamisele. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et kohustamisnõue oleks tulnud jätta rahuldamata RVastS § 17 lg 3 alusel. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi selles osas muuta. II
Kaebajad on esitanud alternatiivse nõudena hüvitamisnõude.
26.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et hüvitamisnõue on esitatud kaebetähtaega rikkudes, ega korda kõiki neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
27.Kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Hüvitamisnõude esitamise kolmeaastast tähtaega hakatakse lugema kahjust teadasaamisest (vrd RKHKm 3-19-1340/25, p 17). Kaebetähtaja kulgema hakkamist ei mõjuta kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamine, samuti ebaselgus kahju suuruse küsimuses (RKHKm 3-22-717, p-d 11.1 ja 11.2). Kaebajad pidid juba 2015. a oktoobris mõistma, et teatud kategooria reisijate vedamisel tuleb tal seda teha tasuta enda kuludega ja sellega tekib neile kahju (s.o varalise positsiooni halvenemine). Kaebajad esitasid vastustajale hüvitamisnõude 22. märtsil 2023. Seega ei ole hüvitamisnõue perioodi osas 1. oktoober 2015 – 7. september 2019 tähtaegne.
28.Kui kahjunõue on haldusorganile esitatud tähtaega rikkudes, siis ei ole ka kohtule esitatud kahju hüvitamise kaebusel järgitud kaebetähtaega (RKHKm 3-16-519, p 13).
29.Kaebajad pole esitanud asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et neil oli takistatud esitada kahju hüvitamise nõue varem kui 22. märtsil 2022. Seega puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. 6(7)
3-23-645
30.Kaebetähtaja ennistamise aluseks ei ole avaliku võimu kandja ja teiste vedajate vahel sõlmitud kompromissid haldusasjades nr 3-19-1535 ja 3-20-942. Halduskohus on põhjendatult välja toonud, et nendes asjades rahuldati vedajate nõuded perioodi ulatuses, mis olid hõlmatud kolmeaastase kaebetähtajaga. Kui kaebajad oleks kahju hüvitamise kaebuse esitanud varem, sarnaselt eespool märgitud vedajatega, siis oleks ka kaebajate puhul hüvitamisele kuulunud periood olnud pikem. Isegi juhul, kui avaliku võimu kandja oleks teistel juhtumitel talitanud teisiti ja hõlmanud pikema perioodi kui kaebetähtaeg, siis ei tooks see kaasa seda, et praeguses asjas tuleks tähtaeg ennistada. Võimalik õigusvastane tegevus teises õigussuhtes ei oleks praeguses asjas kaebetähtaja ennistamise aluseks. Siinses asjas ei ole esitatud nõuet väidetavalt ebaseadusliku riigiabi andmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
31.RVastS § 17 lg-t 3 kohaldatakse ühetaoliselt nii riigisisestes vaidlustes kui ka vaidlustes, kus isik nõuab Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
32.Euroopa Liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui kahju hüvitamise nõue on seotud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtajaga (vrd nt EuKo otsus liidetud kohtuasjades C-392/04 ja C-422/04, p 51; C-2/06, p 58).
33.Eelnevast tulenevalt on halduskohus hüvitamisnõude lugenud esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jätnud kaebetähtaja ennistamata ning lõpetanud selle nõude menetluse.
34.Eeltoodud põhjenduste tõttu jääb kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.