Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel 20.09.2016, Tartu 3-15-2837 Marko Hollandi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Marko Holland Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.10.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla registreeris 26.08.2015 M. Hollandi kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus hüvitada talle mittevaraline kahju summas 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. M. Hollandi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 2013. a augustist kuni 2014. a augustini, mil vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, kuna tuginevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele on kambris isikliku ruumi standardiks 4 m2. M. Holland märkis, et Tallinna Vangla kambrites oli üldpinda kinnipeetava kohta enamasti 2,5 m2 ja vaba pinda, millest on maha arvestatud mööbli, inventari, tualeti ja kambris
asuvate tugipostide alla jääv ruum, oli vähem kui 1,5 m2. Veel märkis M. Holland, et kambrite kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele; tal ei võimaldatud spordisaali kasutada ja jalutama lasti ainult 1 tund ööpäevas, kusjuures jalutusboksi suurus oli 2,7×4,7 m, mis on ebapiisav, et 6 inimest saaks jalutada ja samal ajal spordiga tegelda ning seal puudus spordiinventar; lubatud oli ainult üks 20-minutiline dušikord nädalas. M. Hollandi väitel pöördus ta vangla töötajate poole, et olud on kitsad, kuid talle vastati, et kõik on seadusega kooskõlas (vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6).
2.Tallinna Vangla jättis 23.10.2015. a vastusega nr 5-37/15/235-2 M. Hollandi taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata.
3.M. Holland esitas 12.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 3650 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 27.08.2013-27.08.2014, mil vangla rikkus EIÕK art-t 3. EIK lahenditest tuleneb, et kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile standardiga 4 m2. Vanglal tuleb arvestada, et osa kambri pindalast võtavad enda alla tugipostid. Samuti tuleb maha arvata WC ja mööbli alla jääv ala. 6-kohalistes kambrites on üldpinda 2,5 m2 või natuke vähem inimese kohta. Vaba pinda on vähem kui 1,5 m2 inimese kohta. Kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi. Ei võimaldatud kasutada spordisaali. Jalutada oli võimalik üks tund päevas jalutusboksis mõõtmetega 2,7×4,7 m2, kus polnud spordiinventari ega pinki istumiseks ning on ebapiisav, et 6 inimest saaksid samaaegselt teha liikumis- ja võimlemisharjutusi. Enne tunni ja tihtipeale 1,5 tunni möödumist puudus võimalus minna jalutusboksist tagasi kambrisse, kui kinnipeetav tundis end halvasti. Võimaldati vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus kambrites on vaid külm vesi. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mis põhjustas suurt niiskust. 2) Kaebajale tekitati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võinuks tekkida. Nendes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Ta püüdis olukorda ära hoida, rääkides probleemist valvuritele ja kontaktisikule, kuid talle vastati, et kõik vastab seadusele.
4.Tartu Halduskohus tagastas 01.12.2015. a määrusega kaebuse jalutusboksist enne ettenähtud jalutusaja lõppu tagasi pääsemise võimatuse ning kambris riiete pesemise ja kuivatamisega tekitatud kahju puudutavas osas.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 11.02.2016. a otsusega kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna Vanglalt M. Hollandi kasuks välja hüvitise 70 eurot; jättis menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused:
1) Kaebaja viibis 27.08.2013-27.08.2014 Tallinna Vanglas, sellest 27.08.2013-03.07.2014 vahistatu staatuses ning 04.07.-27.08.2014 rakendati tema suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja ta viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Vastavalt Tallinna Vangla poolt esitatud tabelile jäi kaebaja isiklik ruum alla 3 m2 42 päeva vältel, olles 2,78 m2 koos WC-ga ja ilma WC-ta 2,54 m2. Sel perioodil oli kaebajal isiklikku ruumi vähem kui 3 m2 ning rohkem kui 2,5 m2. Tulenevalt EIK praktikast on põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 igal juhul EIÕK art-i 3 rikkumine. Kaebaja viibis 42-l päeval, mil tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2, suletud osakonnas. Sellel ajal sai ta väljaspool kambrit liikuda igapäevasel tunniajalisel jalutuskäigul. Riigikohus on 09.12.2015. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 22 EIK praktikat refereerides leidnud, et niisugune liikumisvõimalus on pigem käsitletav kinnipeetava olukorda veelgi halvendavana. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud, mis oleks leevendanud põrandapinna vähesust. Seega ei saa pidada alla 3 m2 suurust põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2
suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. On tuvastatud, et kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebustega, et kambri valgustus oli kehv. Vastustaja ei ole seoses nimetatud asjaoludega kaebaja õigusi rikkunud. Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi spordisaali ja duši kasutamise osas. Kaebajale olid kindlustatud vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites. Vangla poole pöördumine ei oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge. Seetõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud. 2) Vangla süü vormiks on raske hooletus, kuna vangla on jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendava värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Õiglaseks hüvitiseks on 70 eurot, mis on kohane, kuna vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla esitas 11.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud arvestamata, et kuna M. Holland on jätnud tõhusamad õiguskaitsevahendid kasutamata, puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. M. Holland on vaikides oma väidetavaid õiguste rikkumisi talunud ja ei ole pidanud vajalikuks neist vangistuse ajal vanglat teavitada. See näitab, et tegelikkuses vangistustingimustega seonduvalt mingisuguseid kannatusi ei kaasnenud ja kannatuste väitmine on esitatud üksnes rahalise kompensatsiooni saamiseks. 2) Arvestades perioodide lühiajalisust ja vähest kõrvalekallet 3 m2-st, ei saa M. Hollandile tagatud kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust alandavateks sedavõrd, mille eest rahalise hüvitise väljamõistmine on põhjendatud.
7.M. Holland ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Holland viibis Tallinna Vanglas halduskohtu poolt menetletud perioodil 27.08.2013-27.08.2014. Halduskohtu otsust on apellatsiooniastmes vaidlustanud üksnes vastustaja. Vastustaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 70 eurot. Muus osas halduskohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mistõttu ei pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust vaidlustatud osas halduskohtu otsuse
tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Vastustaja väitel tuleb halduskohtu otsus tühistada, kuna kohus on jätnud arvestamata, et kaebaja on jätnud tõhusamad õiguskaitsevahendid kasutamata, sest ta ei ole pidanud vajalikuks väidetavatest õiguste rikkumistest vangistuse ajal vanglat teavitada.
11.RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Seega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus asjas nr 33-1-42-15, p 24; 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14).
12.Käesolevas asjas väidab vastustaja (p 30, tl 32), et kaebaja ei ole pöördunud vangla poole oma olukorra parandamiseks. Kohtueelses menetluses leidis vastustaja ühtlasi (tl 13p), et põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambripinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2 ning ehitatud on uued vanglad. Täiendavalt tõi vastustaja välja Riigikohtu 19.01.2012. a otsuse nr 3-3-1-76-11 p-s 13 märgitu, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse ning pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 20 märkinud, et kuna vastustaja on asjas läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud ehk on teda kinni pidanud õiguspärastes kinnipidamistingimustes, siis ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Vastustaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mis annaksid alust asuda teistsugusele seisukohale. Vastustaja on apellatsioonkaebuses üksnes tsiteerinud Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2015. a otsust nr 3-14-51196. Nii nimetatud otsus kui ka Tartu Halduskohtu 02.10.2014. a otsus on Riigikohtu 15.06.2016. a otsusega asjas nr 3-3-1-16-16 tühistatud ja Riigikohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebaja kaebuse. Seega ei ole vastustaja viidatud lahend asjakohane. Kohtupraktikas on ka sedastatud, et kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et
käesolevas asjas ei saa kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.
13.Vastustaja leiab veel, et arvestades perioodi lühiajalisust ja vähest kõrvalekallet 3 m2-st, ei saa kaebajale tagatud kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust alandavateks, mille eest oleks rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud.
14.Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Asja materjalide pinnalt on tuvastamist leidnud, et kaebaja viibis järjestikku 42-l päeval suletud osakonna kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2 (kohtuotsuse p-d 13 ja 16). Vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et kaebajal oli vaidlusalusel perioodil võimalik viibida väljaspool kambrit üksnes igapäevase 1tunnise jalutuskäigu ajal. Ka ei ole asjas vaidlust selle üle, et vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Halduskohus on ka asjakohaselt otsuse p-s 17 märkinud, et vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud, mis oleks leevendanud põrandapinna vähesust.
15.Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kaebaja pidi viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg) alla 3 m2 suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muude kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle vaidlus puudub, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Ka on Riigikohus 27.05.2016. a otsuse nr 3-3-1-21-16 p-s 10.3 selgitanud, et võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs Sloveenia, p 23). Arvestades, et kaebajale ei võimaldatud vaidlusalusel perioodil mingeid muid tegevusi, mis võimaldanuks tal väljaspool kambrit rohkem, kui vaid jalutuskäigu aeg, viibida, leiab ringkonnakohus, et seega ei esine asjas muid asjaolusid, mis oleksid leevendanud kaebajale vähesest põrandapinnast tekkinud negatiivseid mõjutusi. Seetõttu olid kaebaja kinnipidamistingimused kambris, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, õigusvastased ning inimväärikust alandavad. Vastustaja on apellatsioonkaebuses tsiteerinud Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2016. a otsust nr 3-14-5115, milline otsus on jõustunud, kuna seda ei kasseeritud. Ringkonnakohus peaks siiski vajalikuks märkida, et viidatud 12.01.2016. a otsuses on kohus tuginenud hüvitisenõude rahuldamata jätmisel peamiselt asjaolule, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Seega ei ole viidatud lahend asjakohane ega kohaldatav (vt ka käesoleva otsuse p-s 12 märgitut). Kuna RVastS § 9 lg 1 tingimused on täidetud, siis on halduskohus põhjendatult kaebajale välja mõistnud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise.
16.Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus Tallinna Vangla rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsuse muutmata.
apellatsioonkaebuse
17.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.