A.E.u kaebus Tallinna Vangla 22.12.2015 käskkirja nr 1-3/42 p 1 õigusvastasuse tuvastamiseks spordisaali piirangut puudutavas osas
Menetlusosalised
Kaebaja – A.E. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta A.E.u kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda ja kaebuse esitamisega seotud riigilõivu kulu riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 10.10.2016 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla (vastustaja) direktor kehtestas 22.12.2015 käskkirjaga nr 1-3/42 ajutise erisuse Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna
3-15-3197 Vangla kodukorra“ (Kodukord) päevakavades. Käskkirja p-ga 1 keelati Tallinna Vangla Magasini tn territooriumil ajavahemikel 23.12.2015 kl 08.00-st kuni 28.12.2015 kl 08.00-ni ning 31.12.2015 kl 08.00-st kuni 04.01.2016 kl 08.00-ni vahistatute ja kinnipeetavate saatmised huviringidesse, kirikusse, spordisaali, sotsiaalprogrammidesse ja tööle, v.a jõulujumalateenistustele 24.12.2015 ja 25.12.2015 ning vangla vajadustest lähtuvalt sööklasse majandustöödele ja erakorralistele majandustöödele. Kodukorras sätestatud päevakavadest ajutise kõrvalekaldumise tingis vajadus tagada pühadeperioodil vangla julgeolek ja efektiivse järelevalve teostamine. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks oli vajalik viia vahistatute ja kinnipeetavate liikumine territooriumil miinimumini. Piirang ei laienenud graafikujärgsetele pesema ja jalutuskäikudele saatmistele. Käskkirja andmisel tugineti vangistusseaduse (VangS) § 66 lg-le 1 ja § 105 lg-le 3, justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-le 7 ja Kodukorra p-le 1.8 ning lähtuti julgeolekukaalutlustest ja töökorralduslikust vajadusest.
2.Kinnipeetav A.E. (kaebaja) esitas 23.12.2015 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse palvega peatada vaidlusaluse käskkirja p 1 kehtivus spordisaali kasutamise piirangu osas. Kaebaja arvates ei nähtu käskkirjast, mis põhjusel oli tarvis keelata spordisaali saatmist, kui spordisaali saatmine toimub pesemispäeval, millele piirang ei laiene. 10 kinnipeetava saatmine eluosakonna väravast ca 15 m kaugusel asuvasse spordisaali ja seejärel 1,5 tunni pärast duširuumi, kuhu sama eluosakonna kinnipeetavaid iga poole tunni tagant saadetakse, ei saa eriliselt ohustada vangla julgeolekut ega raskendada järelevalve teostamist, sest tegemist on juba aastaid kestva tavapärase saatmisprotseduuriga. Käskkirjast ei nähtu, et pühadeperiood vanglas oleks tavapärasest kuidagi erilisem, mis tingiks spordisaali kasutamise keelamise. Sektsioonis 4-2, kus kaebaja viibib, toimub spordisaali saatmine laupäeviti kl 08.30-st kuni kl 10.00-ni, mil ka tavapäraselt (väljaspool pühi) vangla territooriumil toimub liikumist minimaalselt. Piirang välistab taotleja jaoks spordisaali kasutamise 2 järjestikusel korral, samas kui sektsioon 3-2 kasutab saali esmaspäeviti ja seal paiknevaid kinnipeetavaid koheldakse sellest tulenevalt erinevalt. Seejuures ei ole 02.01.2016 enam püha. Piirang on ebaproportsionaalne, mittevajalik, kaalutlemata ja põhjendamata. Käskkirjas välja toodud põhjendus ei ole piisav. Samuti on hea halduse tavaga vastuolus olukord, kus isiku õigusi ja vabadusi piirav haldusakt antakse välja päev enne piirangute kehtima hakkamist, mis välistab selle vaidlustamise. Käskkirja ei ole märgitud selle kehtima hakkamise aega. Käskkirja ei tutvustatud kinnipeetavatele allkirja vastu, vaid pandi eluosakonna infostendile 22.12.2015, st tehti avalikult teatavaks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 järgi hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist, s.o 01.01.2016. Seega on käskkiri 23.–28.12.2015 ja 31.12.2015 kehtestatud piirangute osas kehtetu.
3.Tallinna Halduskohus jättis 28.12.2015 määrusega haldusasjas nr 3-15-3197 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.12.2015 määrusega halduskohtu määruse muutmata.
Kaebaja esitas 23.12.2015 vaide nimetatud käskkirja p 1 kehtetuks tunnistamiseks.
5.Justiitsministeerium tagastas 28.01.2016 vaideotsusega nr 13-3/8849-2 vaide, sest käskkirja kehtivus oli lõppenud ja haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei saa olla vaidemenetluse esemeks.
6.Kaebaja esitas 11.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 22.12.2015 käskkirja nr 1-3/42 p 1 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks spordisaali piirangut puudutavas osas, samuti Justiitsministeeriumi 28.01.2016 vaideotsuse nr 13-3/8849-2 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest
2(5)
3-15-3197 vabastamiseks. Kaebaja jäi oma esialgse õiguskaitse taotluses toodud põhjenduste juurde, leides, et käskkirja on ebamõistlikult vähe põhjendatud ja olemasolevad põhjendused ei ole piisavad. Kaebaja soovib taotleda tulevikus kahju hüvitamist.
7.Kohus tagastas 26.02.2016 määrusega kaebuse vastustaja 22.12.2015 käskkirja nr 1-3/42 p 1 ja Justiitsministeeriumi 28.01.2016 vaideotsuse nr 13-3/8849-2 tühistamise nõuetes, rahuldas kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu 15 eurot tasumise kohustusest ning võttis kaebuse menetlusse vastustaja 22.12.2015 käskkirja nr 1-3/42 p 1 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Nimetatud määrus jõustus edasi kaebamata.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
8.1.Käskkirjas toodud põhjendusest nähtuvalt tuli vastustajal piirangu kehtestamisel arvestada julgeolekuohu minimeerimise vajadusega pühadeperioodil. Põhjendus ajutiste piirangute kehtestamiseks on piisav ja asjakohane. Julgeolekukaalutlustest lähtuvaid otsuse põhjuseid ei ole alati eesmärgipärane haldusaktis konkreetselt välja tuua. Nt kui piirangu ajendiks on ametnike vähesus vastaval perioodil, ei saa pidada julgeolekuohtu ennetavaks, kui kinnipeetavatele tehakse teatavaks, millisel konkreetsel perioodil viibib kinnipidamisasutuse territooriumil tavapärasest väiksem arv vanglateenistujaid. Nimetatud põhjenduse selgesõnaline teatavakstegemine kinnipeetavatele võib põhjustada täiendavaid julgeolekuohte, kuna kinnipeetavad võivad vähesemast ametnike arvust tulenevalt asuda planeerima ja läbi viima julgeolekut ohustavaid tegevusi (nt põgenemiskatsed, tulekahjude põhjustamine, keelatud esemete vahetamine kinnipeetavate vahel).
8.2.Kaebaja ei ole pädev hindama, millised julgeolekuohud võivad isikute vangla territooriumil saatmisega kaasneda. Varasemas praktikas on ilmnenud, et pühadeperioodil suurenevad kinnipidamisasutuses korrarikkumised, mistõttu on nimetatud perioodiks põhjendatud ka täiendavate piirangute kehtestamine. Vangla kohustuseks on tegeleda mitte ainult julgeolekuohtude tagajärgedega, vaid ühtlasi ennetada tekkida võivaid julgeolekut ohustavaid olukordasid. Ohtude tõenäosuse minimeerimiseks on põhjendatud võtta tarvitusele vajalikud meetmed ühtlasi ennetavalt, vangla ei pea täiendavate meetmete rakendamiseks ootama ära julgeolekuohu realiseerumist.
8.3.Käskkirja andmisel kaaluti, milliseid tegevusi on võimalik ajutiselt piirata ja milliseid mitte, arvestades mh hüve olulisust ja siseriiklikku regulatsiooni kinnipeetavate olmetingimuste ja hõivetegevuse tagamisel. Vastustaja pidas vajalikuks korraldada esmajärjekorras isikute pesema ja jalutuskäigule saatmised. Hügieeni tagamise vajadust ei saa pidada vähetähtsaks õiguseks. Lisaks isiklikule heaolule ennetab pesemisvõimaluse tagamine ühtlasi bakterite ja haiguste levikut, mistõttu on nimetatud õiguse tagamine ühtmoodi vajalik nii isikule endale kui ka vanglale. Kohustus tagada isikutele pesemisvõimalus vähemalt 1 korral nädalas on vanglale pandud siseriikliku õigusega (VangS § 50 lg 2). Kuna kinnipeetavad viibivad valdava osa ajast siseruumides, tuleb oluliseks pidada ka võimaluse tagamist saata nad jalutuskäigule värske õhu tingimustesse (VangS § 55 lg 2). Nimetatud õiguse tagamine aitab ühtlasi säilitada isikute tervislikku seisundit ja annab võimaluse tegeleda kehakultuuriga. Vastustaja kaalus käskkirja andmisel, milliseid tegevusi on võimalik ja vajalik ajutiselt piirata ning milliste ärajätmist ei saa võimalikuks pidada. Vastustaja hinnangul on õigus pesemisvõimaluse tagamisele ja jalutuskäigule saatmisele igal juhul kaalukamad, kui õigus kasutada spordisaali, pidades silmas, et isikul on võimalik jalutuskäigu ajal samuti sportida. Kinnipeetavatele ei kaasne mingit kahju, kui spordisaali saatmist ajutiselt ei toimu, kuna võimalused kehakultuuriga tegemiseks on isikutel sellest hoolimata olemas, kuid pesema saatmiste või jalutuskäigule saatmiste ärajätmine võib tuua kaasa isiku õiguste intensiivsema riive.
3(5)
3-15-3197
8.4.Vanglal puudub kohustus võimaldada kinnipeetavatele spordisaali kasutada, mistõttu on tegemist lubatava piiranguga. Kinnipeetaval on küll subjektiivne õigus kehakultuuriga tegeleda, kuid puudub õigus nõuda spordisaali kasutamist, meelepärase spordiinventari muretsemist või võimaluse loomist konkreetse spordiala harrastamiseks. Vanglateenistusel lasub üksnes kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Vangla võib otsustada, milliseid võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks luuakse. Lisaks spordisaali kasutusvõimalusele on kinnipeetavatel võimalus kehakultuuriga tegeleda kambrites ja jalutuskäigu ajal värskes õhus. Tallinna Vangla 4. üksuse kinnipeetavatele, kelle hulka kuulus ka kaebaja, tagatakse igapäevane jalutuskäik jalutushoovis, mille suuruseks on 169,8 m2. Seega on jalutushoovi suurus ilmselgelt piisav, et jalutuskäigu ajal oleks võimalik tegeleda kehakultuuriga. Kehalist toonust tõstvate võimlemisharjutustega on võimalus tegeleda ka kambrites. Kuna kaebaja viibis eluosakonnas, kus kambrite uksed on avatud kogu päeva jooksul ning isikud saavad kambrite vahel ja koridoris oma osakonna piires vabalt liikuda, ei saa asuda seisukohale, et kambris puudub piisav ruum võimlemisharjutuste sooritamiseks. Seega ei ole ajutine spordisaali kasutamise piirang saanud kaebajale kaasa tuua kehakultuuriga tegelemise võimatust, mistõttu ei saa tegemist olla ka isiku õigusi õigusvastaselt riivava piiranguga.
8.5.Lisapiirangute kehtestamisel tuleb vanglas mh kaaluda, milliseid huvisid tuleb kaitsta. Antud juhul on võrreldavateks huvideks kinnipeetavate ajutine piirang spordisaali kasutamisel ja avalikud huvid, mis võivad olla riivatud, kui kinnipidamisasutuses realiseerub julgeolekuoht. Avalikuks huvis on tagada vangla julgeolek ja vältida kinnipeetavate poolseid õigusrikkumisi. Kuna tegemist on ajutise piiranguga ning pidades ühtlasi silmas, et kaebajal oli piirangust olenemata võimalik kehakultuuriga tegeleda, kaalus piirangu kehtestamise vajadus avalike huvide kaitseks üles kaebaja huvid. Seega on antud juhul tegemist kaalutletud ja proportsionaalse piirangu kehtestamisega.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vastustaja on selgitanud kohtumenetluses piisavalt käskkirja andmise asjaolusid, viidanud käskkirja andmisel kaalutud huvidele ning täiendanud käskkirja põhjendusi. Kohtu jaoks on usutav, et vastustaja lähtus viidatud asjaoludest, kaalutlustest ja põhjendustest juba käskkirja andmisel, kuid julgeolekukaalutlustel ei peetud võimalikuks käskkirja samas mahus põhjendada. Seega lähtub kohus asja lahendamisel vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendustest ja loeb neile tuginedes haldusakti põhjendamiskohustuse täidetuks (HMS § 56 lg-d 1-3).
10.VangS § 56 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, seega ei näe VangS ette kinnipeetava õigust spordisaali kasutada. Seda ei tee ka justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. Spordisaali kasutamist reguleerib Kodukord. Kuna Kodukord on kehtestatud Tallinna Vangla direktori käskkirjaga, siis oli Tallinna Vangla direktoril ka õigus seda vajadusel muuta.
11.Vastustaja selgitustest nähtuvalt viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil eluosakonnas, kus kambrite uksed on kogu päeva jooksul avatud ning kinnipeetavad saavad kambrite vahel ja koridoris oma osakonna piires vabalt liikuda. Järelikult oli kaebajal lisaks suuremale liikumisvabadusele võimalus tegeleda kehakultuuriga ka kambris olles. Lisaks oli võimalik tegeleda kehakultuuriga igapäevasel jalutuskäigul jalutushoovis. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja vaidlusaluse piirangu lühiajalisust (kaebajal puudus võimalus kasutada spordisaali 2 korral), ei saa käskkirjaga kehtestatud piirangut pidada õigusvastaseks ega ebaproportsionaalseks.
4(5)
3-15-3197
12.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud erinevate huvide kaalumisel vigu. Vanglal on julgeolekuriskide hindamisel ulatuslik kaalumisruum ning pühadeperioodil väiksema personali tõttu kaasneda võivat suuremat julgeolekuohtu saab pidada usutavaks. Avalik huvi vanglas julgeoleku tagamiseks on kaalukas ning kaalub üles kaebaja huvi lühiajalise riive. Kaebaja ei ole viidanud erakorralistele asjaoludele (nt meditsiinilised näidustused), mis oleks muutnud tema suhtes kehtiva lühiajalise piirangu ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Seda enam, et kaebajale säilis võimalus igapäevaseks jalutuskäiguks ning tal oli eluosakonnas suurem liikumisvabadus ja võimalus tegelda kehakultuuriga ka kambris või jalutushoovis olles. Jalutuskäikude ja pesemise võimaldamine on kaalukamad huvid kui spordisaali kasutamine ning erinevalt viimasest ka VangS-ga tagatud õigused (VangS § 50 lg 2 ja § 55 lg 2). Seega oli nende tagamine olulisem kui spordisaali kasutamise võimaldamine.
13.Käskkiri anti piirangute kehtimise aega arvestades välja viimasel hetkel, kuid see ei anna iseseisvat alust käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Asjaoludest nähtuvalt oli kaebajal võimalik käskkirja vaidlustada ja taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist.
14.HMS § 61 lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest. Kuna kaebaja esitas 23.12.2015 nii vaide Justiitsministeeriumile kui ka esialgse õiguskaitse taotluse kohtule ning lisas esialgse õiguskaitse taotlusele ka vaidlusaluse käskkirja, pidi ta olema haldusaktist ja selle sisust selleks ajaks teadlik ja haldusakt kehtis tema suhtes. Võimalikud vead haldusakti teatavakstegemisel või kättetoimetamisel ei muuda haldusakti sisulist õiguspärasust.
15.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
16.Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud kohtule nende menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus nende võimalikud menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohus rahuldas 26.02.2016 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu 15 eurot tasumise kohustusest. Nimetatud riigilõivu kulu jääb riigi kanda.