Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits 08.09.2016, Tartu 3-14-52382 Stanislav Gavrilovi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
tekitatud
mittevaralise
Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Stanislav Gavrilov Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsus osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 10.12.2010–07.08.2011, ja osas, millega mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 333 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas ning tuvastada perioodidel 20.12.2011-27.12.2011, 04.01.2012-17.01.2012 ja 19.01.2012-30.01.2012 Tallinna Vangla toimingute õigusvastasus, mis seisnesid kaebaja kinnipidamises 34 päeva jooksul kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5– 2,99 m2.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsuse resolutsiooni p 3 ja jätta menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
4.Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsus muutmata.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 10.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 10.12.2010–03.02.2012, millest vahistatuna perioodil 10.12.2010–26.11.2011. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 26.11.2011, seejärel paigutati kaebaja vastuvõtuosakonda, kus ta viibis tulenevalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-st 4 kinnisel režiimil (tl 38p).
2.Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt (tl 44-48): - kamber 212 perioodil 10.12.2010–03.05.2011; - kamber 314 perioodil 04.05.2010–17.05.2011; - kamber 431 perioodil 18.05.2011–13.06.2011; - kamber 354 perioodil 14.06.2011; - kamber 329 perioodil 15.06.2011; - kamber 359 perioodil 16.06.2011–07.07.2011; - kamber 73 perioodil 08.07.2011–13.07.2011; - kamber 359 perioodil 14.07.2011–27.07.2011; - kamber 75 perioodil 28.07.2011–02.08.2011; - kamber 359 perioodil 03.08.2011–30.08.2011; - kamber 80 perioodil 31.08.2011–05.09.2011; - kamber 359 perioodil 06.09.2011–20.11.2011; - kamber 89 perioodil 21.11.2011–22.11.2011; - kamber 359 perioodil 23.11.2011–19.12.2011; - kamber 217 perioodil 20.12.2011–12.01.2012; - kamber 140 perioodil 13.01.2011–03.02.2012.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 18-19p), mille vangla registreeris 08.08.2014. Kaebaja palus hüvitada seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju 147 eurot kuus Tallinna Vanglas viibitud aja eest perioodil 10.12.2010–03.02.2012. Tallinna Vangla tagastas 19.11.2014. a vastusega nr 518/14/21841-2 kaebaja kahju hüvitamise nõude perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas läbivaatamatult ja jättis kahju hüvitamise nõude perioodi 08.08.2011–03.02.2012 osas rahuldamata (tl 20-22p).
4.Kaebaja esitas 10.10.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 24p, 1313p), milles palus, et kohus kohustaks Tallinna Vanglat maksma talle tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodil 10.12.2010–03.02.2012. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega. Ta leidis, et Tallinna Vangla rikkus tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kambrid Tallinna Vanglas olid keskeltläbi 15 m2, kuid sisaldasid sealjuures mööblit ning WC-d. Kambris tuli viibida viie vahistatuga. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamiseks tuleb kambri üldpindalast maha arvata WC ja mööbli alla jääva ala pindala. Ainus kehaline tegevus Tallinna Vanglas oli 15 m2 suuruses jalutusboksis jalutamine koos teiste vahistatutega. Jalutusboksis polnud võimalik end füüsiliselt koormata. Spordiüritustel osalemine ei olnud võimalik ja spordisaali külastada ei saanud. Jalutusboksid olid lisaks märjad ja mustad. Kaebaja sõnul püüdis ta olukorda ka ära hoida, rääkides sellest kontaktisikuga, aga talle vastati, et kambrid on seadusega kooskõlas. Kaebaja sõnul sai ta õiguste rikkumisest teada Tunis vs. Eesti otsust lugedes.
5.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 37-41) jätta kaebus perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata.
Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 pidi kaebaja esitama taotluse kolme aasta jooksul kahjust teada saamisest. Kaebaja esitas aga perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas kahju hüvitamise taotluse tähtaja rikkumisega ja seega tuleb kaebus selles osas jätta läbi vaatamata. Kaebaja väidetava kahju tekkimine ei saa olla tuvastatav läbi teiste isikute kaebuses tehtava kohtuotsuse (Tunis vs. Eesti), vaid see kahju pidi olema kaebajale tuntav vahetult Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kaebaja on lisaks Tallinna Vanglale viibinud varasemalt Murru Vanglas, mille tingimused erinevad Tallinna Vangla omadest. Kaebaja pidi seega juba alates 10.12.2010 tajuma ruumipuudust ja sellega kaasnevat mõju. Kaebaja ei ole esitanud menetluse jooksul ka ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise. Oluline on lisaks märkida, et isikute arv kaebaja kambris pidevalt muutus ja seega muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, mil kambris oli maksimaalne arv inimesi, ei olnud pikad. Kuna kambri põrandapind vastas kehtivale õigusele, ei ole tegemist Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ka loomuliku valgustuse. Lisaks oli kambrites sundventilatsioon, seinal ja laes lambid ning toimiv kesküttesüsteem. Kambris oli magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss. Kaebajale võimaldati dušši kasutamist, vahetati voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, seega sai kaebaja end korralikult välja puhata. Lisaks oli kaebajale tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Kaebaja viibis lühiajalistel kokkusaamistel lähedastega, samuti sai kokku ametiisikutega. Tal oli võimalus laenutada raamatuid ja vangla väljastas ka ajalehti. Loa alusel väljastati isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Võimalus oli saada pakke ja sooritada reeglina kaks korda kuus sisseoste. Igapäevaselt võimaldati värskes õhus liikumist. Võimaluse piires sai osaleda ka hõivetegevustes. Põrandapinna hulka tuleb arvestada WC ja mööblialune pind, sest kaebaja sai mööblit kasutada. Ka väljaspool vanglat ei arvestata eluruumi ostmisel WC pinda ruumi kogupinnast maha. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitanud pöördumisi, millest nähtuks, et ebapiisav põrandapind võiks talle kannatusi tekitada. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna, hoiti teda seadusest tulenevalt ööpäev läbi lukustatud kambris. Samas oli kaebajal võimalik kehakultuuriga tegeleda kambris ja jalutusboksis. Inimõigustel on dünaamiline iseloom. Õiguste üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Antud juhul ei ole kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks kaebaja kannatused, vaid üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist Tunis vs. Eesti teada saamine ja sellest tulenev võimalik rahaline kasu.
6.Halduskohus rahuldas 08.04.2015. a otsusega (tl 60-63) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 333 eurot. Halduskohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebus on perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas esitatud tähtaja ületamisega. Isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates tingimustes konkreetsel perioodil on jätkuv haldustoiming. Sellest tulenevalt hakkas RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kulgema kaebaja poolt Tallinna Vanglas viibimise lõppemise ajast ehk alates 03.02.2012 ja seega on kahju hüvitamise taotlus esitatud tähtaegselt ka perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Seega viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites, kus ühe isiku kohta oli kambris ilma WC pinda arvestamata isiklikku ruumi alla 3 m2 214 päeva vältel. 10.12.2010–03.02.2012 Tallinna
Vanglas kaebaja viibis 420 päeva ja sellest ajast peaaegu poole – s.o 214 päeva jooksul viibis kaebaja, kus ühe isiku kohta oli ilma WC pindala arvestamata isiklikku ruumi alla 3 m2. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseadusest vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK on rõhutanud, et juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Isikliku ruumi suuruse määramisel ei saa lähtuda üksnes riigisisesest õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumitega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK. Järelikult jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK artikliga 3 vastuolus olevateks, kokku 214 päeval. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, mistõttu nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 214 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m 2, kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul viisil kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks. Halduskohus arvestab ka, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ülal nimetatud perioodil 207 päeva vältel kambrites, kus oli temal kasutada rohkem kui 3 m2. Samuti võtab kohus arvesse, et kõnealusel perioodil viibis kaebaja kambrites, kuhu oli paigutatud vähem kui kuus kinnipeetavat umbes 200 päeva vältel (18 päeva vältel ta asus kambris üksi), mis leevendas isikliku ruumi vähesust. Samuti peab halduskohus hüvitise määramisel silmas riigisisest kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Halduskohus arvestab ka seda, et ei ole tõendatud, et oleks ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seega ajal, kui kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna, ei olnud tal võimalik kasutada spordisaali. Samas oli kaebajal võimalik kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värskes õhu käes viibides jalutusboksis, kus oli piisavalt ruumi võimlemisharjutuste tegemiseks. Seega on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 2 eurot päevas iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, kus oli ühe inimese kohta 2,35–2,56 m2 s.o kokku 119 päeva eest 238 eurot. Kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta 2,82–2,99 m2 oli kaebaja 95 päeva ja halduskohtu hinnangul tuleb kaebaja kasuks hüvitisena välja mõista 1 eurot päevas iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, s.o 95 eurot. Kokku tuleb välja mõista 333 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 83-86), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.
Tallinna Vangla leiab, et kaebus perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas ei ole tähtaegne. Isegi kui kaebaja ei mõistnud esimesel päeval talle tekkinud kahju ulatust, pidi ta ometi tundma alandust ja saama aru, et see kahjustab teda. Kaebaja liikumispiirang tulenes sellest, et ta viibis vanglas vahistatuna. Halduskohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Tallinna Vangla käitumine ei olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Halduskohus jättis täielikult tähelepanuta, et kaebaja ei püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebaja inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuna vangla tegevus oli kaebaja paigutamisel õiguspärane, siis on kaebajale mõistetud hüvitis välja alusetult. Halduskohus on välja mõistnud ebamõistlikult suure hüvitise. Kaebaja oli vaidlustataval perioodil Tallinna Vanglasse paigutatud lühiajaliselt, kokku vaid 180-l päeva, millest vaid 34l päeval oli põrandapinda vähem kui 3 m2. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel peab kohus juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ning kohtupraktikast ning hüvitise suurus on ühiskonnas kokkuleppeline. Halduskohtu otsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel.
8.Kaebaja vangla apellatsioonkaebusele sisuliselt ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsus tuleb tühistada osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 10.12.2010–07.08.2011, ja osas, millega mõisteti vastustajalt välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 333 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas ning tuvastab perioodidel 20.12.2011– 27.12.2011, 04.01.2012–17.01.2012 ja 19.01.2012–30.01.2012 Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse, mis seisnesid kaebaja kinnipidamises 34 päeva jooksul kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m2. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsuse muutmata. Ülejäänud osas jääb halduskohtu 08.04.2015. a otsus muutmata.
10.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemiku 10.12.2010–07.08.2011 osas (I). Seejärel hindab kohus, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (II), käsitleb kahjuhüvitise suurust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
11.Halduskohus rahuldas 08.04.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis kaebajale Tallinna Vanglalt välja mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamisega tekitatud
mittevaralise kahju eest hüvitise 333 eurot. Halduskohus arvestas otsuse tegemisel ka perioodi 10.12.2010–07.08.2011. Halduskohus leidis, et tegemist on jätkuva toiminguga ja kaebus eeltoodud perioodi osas on esitatud tähtaegselt.
12.RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm, 15.06.2015, 33-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHKm 15.06.2015, 3312015, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba nendes tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Seega mingist hetkest alates peab isikule selguma, et talle on tekitatud kahju ja sellest tulenevalt hakkab kulgema ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik.
13.Asja materjalidest nähtuvalt registreeriti kaebaja kahju hüvitamise taotlus Tallinna Vanglas 08.08.2014. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Riigikohus on öelnud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHKo 27.04.2016, 3-3-1-68-15, p 12). Kaebaja leiab, et kuna ta viibis Tunisega sarnastes tingimustes, siis tulenevalt Tunis vs. Eesti lahendist, on ka kaebaja suhtes rikutud EIÕK artiklit 3 (tl 3p). Ringkonnakohus selgitab, et kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vanglaga, et kuna kaebaja on varasemalt viibinud ka teises vanglas, siis pidi kaebaja koheselt Tallinna Vanglas aru saama tingimuste erinevustest. Tallinna Vanglas paigutati kaebajat kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid ja seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama juba esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole
kaebaja välja toonud ka ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda pideva ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui aastal 2014. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
14.Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 08.08.2011. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
15.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 10.12.2010–07.08.2011 eest, ja jätab kaebaja kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Ülejäänud osas (08.08.2011–03.02.2012) on kahjunõue tähtaegne ning kaebus lubatav. II
16.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodil 08.08.2011– 03.02.2012 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
17.Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul 18.07.2013– 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse (PS) §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3314215, pd 1011). Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 v.r kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
18.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK järgi loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava
käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 12.03.2015, 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Siiski võib tasandav mõju tuleneda näiteks sellest, kui isikule on tagatud võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.3). EIÕK artiklit 3 tõlgendades on EIK leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (EIKo 19.12.2013, 429/12 – Tunis vs. Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis värskes õhus jalutamise võimaluse, juurdepääsu loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või kütte puudumine, privaatse tualettruumi kasutamise võimatus või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuete järgimata jätmine (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 57). Riigikohus on leidnud, et 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-914, p 38), aga samas on Riigikohtu hinnangul 2,5 m 2 sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine oleks tõenäoliselt väärikust alandav (samas, p 37). Kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Riigikohus on öelnud, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m 2 suuruse isikliku ruumi korral (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 38). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Riigikohtu hinnangul kompenseerivad laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit (4 tundi päevas liikumist väljaspool kambrit, tegelemine spordiga, töötamine väljaspool kambrit majandustöödel, viibimine 1 tund päevas värskes õhus) piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana ka juhul, kui ajavahemikud, mil põrandapinda oli alla 3 m 2 kinnipeetava kohta, olid pikad (RKHKo 27.04.2016, 3316815, p 19).
19.Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo 22.09.2015, 36059/12 – Bordeniciu vs. Rumeenia, pd 9-17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt EIKo 16.07.2015, 44753/12 – Gégény vs. Ungari, pd 6; 11.06.2015, 29334/11 – Lutsenko vs. Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (EIKo 11.02.2010, 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; 20.01.2011, 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa, p 39). Riigikohus jättis lahtiseks, kas ka tualettruumi alune pind tuleb kambri pindalast maha arvata või mitte (RKHKo 09.12.2015, 331-42-15, pd 17 ja 21), aga hiljutises lahendis on selgelt öelnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris oleva WC alune pind arvesse võtta (RKHKo 27.05.2016, 3312116, p 8). Kuigi halduskohus on korrektselt viidanud konkreetselt Tallinna Vanglat puudutavale
EIK otsusele asjas Tunis vs. Eesti, kus EIK arvestas WC aluse pinna arvesse minevast kambri pinnast maha (p-d 9, 11 ja 46), lähtub ringkonnakohus Riigikohtu viimasest seisukohast ja võtab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvesse kambris oleva WC aluse pinna.
20.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri nr
21.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ga. Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 08.08.2011–03.02.2012 kokku 180 kalendripäeva, millest alla 3 m2 viibitud päevi oli 34 ja üle 3 m 2 146 päeva. Kaebaja viibis nimetatud perioodil
kambris suurusega 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 34 päeva, kambris suurusega 3,0–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 100 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m2 kokku 46 päeva. Kaebaja ei viibinud seega ühtegi päeva kambris, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, seega pole tuvastamist leidnud vastuolu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6 v.r. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati, sest isikut hoiti 23 tundi päevas kambris, kus oli 2,5–2,99 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3– 3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks 34 päeva kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta.
22.Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et halduskohus luges Tallinna Vangla käitumise süüliseks vähemalt raske hooletuse tõttu. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.
23.Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et halduskohus ei arvestanud asjaolu, et kaebaja ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on märkinud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Samuti oli vangla teadlik EIK pikaajalisest praktikast põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.2). Seega ei saa kaebaja poolt vanglale pöördumiste esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa ka järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuses väidetu, et ta saanuks vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, paljasõnaliseks. III
24.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hüvitise küsimust.
25.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Riigikohus on senises praktikas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-44-06, p 14; 11.12.2009, 3-3-1-80-09, p 12; 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18). Kahju kohane hüvitamise viis oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju rahas kompenseerimise asemel toimingu õigusvastasuse tuvastamise võimaluse näeb ette ka HKMS § 41 lg 5. Kaebaja viibis kambris, kus oli 3 m 2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 146 päeva ja kambris, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m2 kokku 34 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, kokku 34 päeva. Nagu nähtub p-s 20 toodud tabelist, viibis kaebaja mittenõuetekohastes tingimustes kolm perioodi 20.12.2011–27.12.2011, 04.01.2012–17.01.2012 ja 19.01.2012– 30.01.2012, st 8, 14 ja 12 järjestikust päeva. Nende kolme perioodi vahele jäid 7- ja 1päevane periood, mil kinnipidamistingimused vastasid nõuetele. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajale on vastustaja süülise käitumise tõttu tekitatud küll mittevaraline kahju, kuid arvestab kahjuhüvitise määramisel seda, et mittenõuetekohases kambris viibitud perioodid olid suhteliselt lühikesed, mistõttu ei olnud kaebaja õiguste riive sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine.
26.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise, mis seisnesid kaebaja kinnipidamises 34 päeva jooksul kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m2. Vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamisega loeb kohus kahju hüvitatuks.
27.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). IV
28.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsus tuleb tühistada osas, millega vaadati kaebus
sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 10.12.2010–07.08.2011 ja osas, millega mõisteti vastustajalt välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 333 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 10.12.2010–07.08.2011 osas ja tuvastab perioodidel 20.12.2011– 27.12.2011, 04.01.2012–17.01.2012 ja 19.01.2012–30.01.2012 Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse, mis seisnesid kaebaja kinnipidamises 34 päeva jooksul kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m2. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 08.04.2015. a otsuse muutmata.
29.Tartu Halduskohus vabastas 11.12.2014. a määrusega (tl 29-30) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskulud poolte endi kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul on jäänud HKMS § 118 kahe silma vahele, mistõttu tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja muuta kohtukulude jaotust. Halduskohus luges kaebaja nõude suuruseks 4200 eurot (tl 29p). Ringkonnakohus rahuldas nõude 0 euro ulatuses, mis vastab 0 %-le. HKMS § 118 järgi tuleb 0 % menetluskuludest mõista vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 100 %, mistõttu jääb menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
30.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.