Andrus Luku (Lukk) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu arestimajas perioodidel 30.11.2012–07.12.2012, 11.01.2013–01.03.2013, 22.03.2013–28.03.2013 ning 05.04.2013–12.04.2013 viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Andrus Luku apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant Andrus Lukk Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsus osas, millega mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis 73 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 123 eurot ja muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Kanda kaebajale välja mõistetud summa 123 eurot kaebaja Tartu Vangla arvelduskontole.
Tühistada Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsuse resolutsiooni p 3 ja jätta menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
5.Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 10.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis perioodidel 30.11.2012–07.12.2012, 11.01.2013–01.03.2013, 22.03.2013– 28.03.2013 ning 05.04.2013–12.04.2013 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Pärnu arestimajas. Kaebaja esitas kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks PPA-le kahju hüvitamise taotluse, mille PPA jättis 23.04.2014. a otsusega nr 2.3-2/71284-2 rahuldamata (tl 8-10).
2.Kaebaja esitas 12.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 5-7p), milles ta nõuab perioodidel 30.11.2012–07.12.2012, 11.01.2013–01.03.2013, 22.03.2013–28.03.2013 ja 05.04.2013–12.04.2013 PPA Pärnu arestimajas kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot. Tallinna Halduskohus andis 27.06.2014. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (tl 14-15). Kaebaja on seisukohal, et ta viibis eelnimetatud perioodidel Pärnu arestimajas ebainimlikes ja tervist kahjustavates tingimustes. Kaebaja selgitab, et talle ei võimaldatud viibimist vabas õhus vaatamata sellele, et ta oli selleks korduvalt soovi avaldanud. Kaebaja sõnul teavitas ta arestimaja töötajaid sellest, et ta ei suitseta, aga ta paigutati ikkagi kokku suitsetajatest kambrikaaslastega. Kambrites olevad WC-d olid eraldatud umbes 1 m kõrguse seinaga, kuid puudus uks ning WC-d tuli kasutada teiste nähes. Samuti pidi ta sööma ja WC-d kasutama samas ruumis. Kambrites puudusid laud ja taburetid, mistõttu pidi ta kirjutama voodi peal ebaloomulikus asendis. Samuti pidi ta sööma ja jooma, asetades toidunõud narile ja kükitades ise voodi kõrval või püsti seistes. Pärnu arestimajas ei olnud ka ruumi, kus saanuks pesu pesta ja kuivatada ning seda tuli teha elukambris. Seetõttu oli elukamber niiske ja rõske. Kambrite aknad ei käinud lahti ning valgustus ja ventilatsioon olid puudulikud. Aknad olid laotud klaasplokkidest, mis andsid valgust ebapiisavalt. Vähese valguse tõttu väsisid silmad kiiresti, kipitasid ja vesitsesid. Ebapiisav ventilatsioon tekitas hingamisraskusi. Kambris puudus kraanikauss, selle asemel oli WC kohal kraan ja sealsamas WC kohal tuli pesta ka oma nägu ja hambaid, mis oli ebainimlik ja alandav. Puudus kapp asjade hoidmiseks. Kaebaja palus korduvalt kokkusaamist arstiga, aga seda ei võimaldatud.
3.PPA palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 30-33, 35-35p) jätta kaebus rahuldamata. PPA selgitab, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub, aga arvestades kaebaja kinnipidamise iga perioodi pikkust, ei ole usutav, et jalutusvõimaluse puudumine võis tuua kaasa mingeid vaevusi või terviserikke. Kuna kaebaja ei soovinud viibida kambris üksi, paigutati ta tema suulisel nõusolekul suitsetajatega ühte kambrisse. WC on piiratud ühest küljest ca 1 m kõrguse seinaga ning kahelt poolt kambri seintega. Suurema privaatsuse tagamiseks võimaldatakse kambritesse katteid, millega sulgeda WC sellisel moel, et seda saaks privaatselt kasutada. Siseministri 27.09.2011 käskkirja nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 lg 1 näeb ette mööbli olemasolu kambris vaid vastava võimaluse olemasolul. Kuna kinnipeetule selgitatakse tema õigusi ja kohustusi, siis tal on alati võimalus, näiteks hommikuse ülevaatuse ajal küsida puuduolevat mööblieset. ASkE § 32 lg 1 p 5 kohaselt tuleb kinnipeetul endal hoida puhtust kambris ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Kuna Pärnu arestimaja ei pea tagama pesupesemiseks vastavaid võimalusi, ei saa pidada nimetatud olukorda kaebaja väärikust alandavaks. ASkE § 36 kohaselt on lubatud kinnipeetule saata esemeid, sealhulgas puhtaid riietusesemeid, mis välistaks kambris riiete pesemist ja kuivatamist. Takistusi riiete pesemiseks ja kuivatamiseks Pärnu arestimaja ametnike poolt ei tehtud. Vastupidi, kambrisse anti kauss ja sooja vett.
Käesoleval juhul oli kaebajal vaidlusalusel perioodil kambris viibitud aeg lühike, et kaebaja nägemisteravus oleks selle lühikese perioodi jooksul saanud halveneda ning seega ei saanud ka kaebaja tervis olla ohustatud. Tervishoiuteenus oli tagatud ning vajaduse korral oleks kutsutud kiirabi. Kaebuse esitajale anti ühel korral ravimit, seega tema tervisele pöörati tähelepanu ning tema pöördumistele reageeriti. Ventilatsioon oli töökorras ja seda puhastatakse regulaarselt. Kambritesse antakse pesukauss ja kanistritega sooja vett, millega tagatakse kinnipeetutele pesemisvõimalus selleks sobilike vahenditega ja sooja veega. Arestimaja ei pidanud võimaldama kappi ning kambrites on riiul asjade hoidmiseks. Kaebaja sooviavaldustega tegeleti, samuti anti talle ravimeid ning ta sai pakke, pidas kirjavahetust, kaebaja suhtles advokaadiga ja arestimaja ametnikega.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 06.04.2015. a otsusega (tl 59-61p) kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 73 eurot. Halduskohus selgitas, et kohtupraktikas on reeglina kõige intensiivsemaks isiku põhiõigusi rikkuvaks peetud olukorda, kus arestimajas hoitaval isikul ei võimaldata viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Kaebaja ei saanud Pärnu arestimajas 73 päeva jooksul vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibida ja seega on vastustaja tegevus selles osas õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv. Halduskohus leidis, et loomulik valgus koos kunstliku valgustusega oli igal juhul elutegevuseks piisav. Kaebaja nägemisteravus ei oleks saanud nii lühikeste perioodide jooksul halveneda ning seega ei saanud ka kaebaja tervis olla ohustatud (tl 30p). Ventilatsioon oli töökorras ja seda puhastati regulaarselt, nõuetekohane õhuvahetus oli vajalik mitte ainult kinnipeetutele, vaid ka arestimaja ametnikele ja seega kohtul ei ole alust mitte uskuda vastustaja esitatud andmeid. Lisaks leidis halduskohus, et Pärnu arestikambri kinnipidamiskambrites ei puudunud ükski kohustuslik sisustuselement. Laua, istepingi, kapi ja tabureti puudumine arestikambrist ei ole alates 24.10.2011 õigusvastane, erinevalt varasemast regulatsioonist. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et WC kasutamine oli alandav. ASkE ei kehtesta mingeid nõudeid kambrites asuva WC tüübile või konstruktsioonile. Riigikohus on öelnud, et nõue kambri pideva jälgimise võimaldamiseks sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne (RKHKo 17.11.2008, 3-3-1-54-08). Seega saab kaebaja ebamugavusi selles osas käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi. Halduskohus nõustus vastustajaga, et arestimaja kambrid ei ole mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Voodipesu vahetatakse iga nädal arestimaja poolt. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ei ole ümber lükanud ega tõendanud, et ta ei oleks olnud nõus enda paigutamisega suitsetajate kambrisse, siis selles osas ei ole kaebaja õigusi rikutud. Halduskohtu hinnangul on kaebaja väited meditsiinilise abi puudumise kohta paljasõnalised. Arestimaja sisekorraeeskiri ei nõua koosseisulist tervishoiuteenuse osutajat arestimajas. Kui kaebaja pöördus ravimite järgi, manustati talle 28.02.2013 palderjani (tl 36 pöördel). On tuvastatud, et kambrites on pesukauss ning arestimaja tagas kanistrid sooja veega, millega oli tagatud pesuvõimalus. Pärnu arestimajas viibimise ajal kambrites, kus viibis kaebaja, oli põrandapinna suurus ühe inimese kohta vaidlusalustel perioodidel kõikides kambrites nõuetekohane ja selles osas leidis halduskohus, et kaebaja tingimused olid head. Vastustaja esitas halduskohtule piisava tõendusliku materjali selle kohta, et kaebaja õigusi ei olnud rikutud, välja arvatud värskes õhus viibimise võimaluse puudumine. Värskes õhus viibimise võimaluse puudumist ei saa pidada arestimajas viibimisega paratamatult kaasnevaks ebamugavuseks. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolude koosmõju, s.o kambrite sisustus, jalutusvõimalused, loomuliku valgustuse olemasolu, paigutamise kestus. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kaebaja ei viibinud värskes õhus 73 päeva vältel. Samas ei olnud need 73 päeva järjest ning pikim periood kestis 50 päeva. Halduskohus on seisukohal, et
värskes õhus olemise mittevõimaldamine on niisugune rikkumine, mis käesoleval juhul ületab selle raskusastme, mis eristab haldusorgani lihtsalt õigusvastast tegevust inimväärikuse alandamisest riigivastutuse seadus (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. VangS § 90 lg 3 kohaselt viibib vahistatu reeglina ööpäevaringselt lukustatud kambris, on ühe tunni pikkune värskes õhus viibimine vahistatu jaoks olulise tähtsusega õigus, millest tema regulaarne ilmajätmine on inimväärikust alandav. Seega peab halduskohus õiglaseks hüvitiseks 73 päeva eest 73 eurot (1 euro iga päeva eest).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 66-66p), milles palub kaebuse täies osas rahuldada. Kaebaja leiab, et kuna Pärnu arestimajas hoitakse inimesi teadlikult ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes mitmete aastate jooksul, siis peaks väljamõistetav hüvitis suurenema iga kohtuasjaga, sest iga kord leiab tõestamist fakt, et rikkumine on toime pandud teadlikult, aga kasutusele ei ole võetud mingeid abinõusid.
6.PPA palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 78-79) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldatama. Õiguskantsler on täheldanud Pärnu arestimajas kontrollkäikudel positiivseid muutusi. Kahju suuruse määramisel on arvestatav asjaolu, et isik on sattunud arestimaja enda õigusvastase käitumise tagajärjel ja tema kinnipidamise pikkus arestimajas sõltub tema poolt toime pandud süütegudest. Iga kaebuse põhjal tehakse individuaalne otsus lähtuvalt nendest tingimustest ja mittevastavustest, millistes viibis konkreetne isik, arvestades nende mõju ja intensiivsust. PPA hinnangul on väljamõistetud hüvitise suurus halduskohtu poolt tuvastatud mittevastavuse eest proportsionaalne, vastab rikkumise iseloomule ja intensiivsusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
1.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsuse osas, millega mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis 73 eurot ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 123 eurot, muutes sellega seonduvalt vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsuse muutmata.
2.Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks vaidluse eseme apellatsiooniastmes (I), seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I
3.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsuse hüvitise suuruse osas ja leiab, et PPA-lt tuleb välja mõista hüvitis 3500 eurot.
4.Kokkuvõtvalt luges halduskohus õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks perioodidel 30.11.2012–07.12.2012, 11.01.2013–01.03.2013, 22.03.2013–28.03.2013 ning 05.04.2013– 12.04.2013 kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamise ja määras selle eest kaebajale hüvitisena 73 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet arestikambri tingimuste õigusvastasuse kohta, mida halduskohus õigusvastaseks ei pidanud. Kuna kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis kahju
hüvitamise nõude täies ulatuses rahuldamata, kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust. II
6.Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). Riigikohtu hinnangul ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võetakse või mitte (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.1.). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
7.Kaebaja ei nõustu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitamise suurusega ja leiab, et kuna PPA Pärnu arestimaja on teadlikult jätkanud kodanike hoidmist ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes mitmete aastate jooksul, peaks hüvitis suurenama iga kohtuasjaga, sest igakordselt leiab tõestust fakt, et rikkumine on toime pandud teadlikult ja kuritahtlikult, mida tõendab asjaolu, et tarvitusele ei ole võetud mingeid abinõusid (tl 66-66p). Vastustaja hinnangul on aga halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurus proportsionaalne, vastab rikkumise iseloomule ja intensiivsusele (tl 79). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Pärnu arestimajas puudus jalutushoov (jalutusboks). Ringkonnakohus tutvus õiguskantsleri 2013. aasta seisukohtadega Pärnu arestimaja puudutavas osas. Õiguskantsleri nõunikud on teinud Pärnu arestimajja kontrollkäike ja on näiteks 18.07.2012 läbiviidud kontrollkäigu tulemusena leidnud, et arvestades Pärnu kambri olmetingimusi ja seal kinnipeetu poolt viibitud aega, võib kinnipeetu (eriti eelvangistuses viibiva isiku) pikemaajaline kinnipidamine ilma jalutushoovita politseihoones kujutada tema inimväärikuse riivet. Õiguskantsleri nõunikud tuvastasid aga 23.10.2013. a kontrollkäigul, et Pärnu kambris on kinnipidamistingimuste osas vajakajäämisi, kuid võrreldes varasemate kontrollkäikudega on edasiminekud toimunud. Samas ei soovinud õiguskantsler väita, et kinnipidamistingimused Pärnu arestimajas vastaksid kinni peetava isiku põhiõigust seisukohalt ideaaltasemele, ja arenguruumi Pärnu kambri kinnipidamistingimuste parandamiseks on kindlasti piisavalt, kuid riik on vastavaid samme juba astunud ning areng peaks ametnike kinnitusel tulevikus jätkuma. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et tarvitusele ei ole võetud mingeid abinõusid, sest nähtuvalt õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtetest saab öelda, et olukord on võrreldes varasemaga paranenud ja see jätkub.
8.Riigikohus on öelnud, et päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 23). Riigikohtu praktika kohaselt on kannatanu alandava kohtlemise kestus oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohus tuletada senisest hüvitise määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 25). Käesolevas
asjas tuvastati, et kaebaja pidi viibima 73 päeva vältel arestimajas ilma võimaluseta viibida värskes õhus. Ringkonnakohus on seisukohal, et vabas õhus viibimise õigusest kaebaja ilma jätmine on tema õiguste niivõrd tõsine rikkumine, mida saab pidada väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lõike 1 mõttes ka siis, kui muud olmetingimused vastasid nõuetele. Samas võtab ringkonnakohus arvesse, et need 73 päeva ei olnud järjest vaid neljal erineval perioodil ja ka asjaolu, et kaebajale sai liikuda piisavalt kambrist väljas ja suhelda erinevate isikutega (tl 32 p). Halduskohus määras hüvitisena 1 euro iga päeva eest. Ringkonnakohus peab õiglaseks perioodide 30.11.2012–07.12.2012 (8 päeva), 22.03.2013–28.03.2013 (7 päeva) ning 05.04.2013–12.04.2013 (8 päeva) eest määrata samuti hüvitisena 1 eurot päevas, aga perioodi 11.01.2013–01.03.2013 (50 päeva) saab lugeda kestusest lähtuvalt selliseks ajavahemikuks, mida tuleb eristada eeltoodust kolmest lühemast perioodist. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb määrata perioodi 11.01.2013–01.03.2013 eest hüvitisena 2 eurot päevas. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise määramise. Ringkonnakohtu seisukohast on seega käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 123 eurot. III
9.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsuse osas, millega mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis 73 eurot ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 123 eurot, muutes sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 06.04.2015. a otsuse muutmata.
10.Kaebaja taotles vastustajalt väljamõistetava kahjuhüvitise kandmist Tartu Vangla arvelduskontole (tl 83). VangS § 44 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kannab kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 3-3-1-86-08, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja taotluse.
7.Tartu Halduskohus vabastas 04.12.2014. a määrusega (tl 23-23p) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 73-74). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul on jäänud HKMS § 118 kahe silma vahele, mistõttu tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja muuta kohtukulude jaotust. Halduskohus luges kaebaja
nõude suuruseks 3500 eurot. Ringkonnakohus rahuldas nõude 123 euro ulatuses, mis vastab 3,5%-le. HKMS § 118 järgi tuleks 3,5% menetluskuludest mõista vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 96,5%. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline tükeldamine on ebamõistlik ja jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.