Ivan Ksenofontovi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega ajavahemikul 09.07.2013–03.06.2015.
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ivan Ksenofontovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 25.05.2016. a määruse peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Ivan Ksenofontov Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Muuta ja täiendada osaliselt Tartu Halduskohtu 25.05.2016. a määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest (HKMS § 121 lg 4).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ivan Ksenofontov esitas 26.07.2015 Tallinna Vanglale kahjunõude. I. Ksenofontov märkis taotluses, et vanglale on teada kõik kambrid, kus ta viibis, samuti on vanglale üksikasjalikult selge, millised kahjud seoses sellega võisid tekkida ja tekkisidki, kuna selle kohta on olemas juba laialdane kohtupraktika. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt palus I. Ksenofontov teha vanglal pakkumine omal äranägemisel. I. Ksenofontovi kahju hüvitamise taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 29.07.2015.
2.Tallinna Vangla andis 30.07.2015. a kirjaga nr 5-37/15/215-2 I. Ksenofontovile tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Vangla palus I. Ksenofontovil täpsustada, milline kahju talle väidetava põrandapinna puudumisest tekkis, millisel ajal ja millistesse kambritesse paigutamisel oli tema hinnangul vangla tegevus õigusvastane, millise perioodi eest isik kahju hüvitamist nõuab ning kuidas ta püüdis endale kahju tekkimist ära hoida.
3.I. Ksenofontov esitas 13.08.2015 Tallinna Vanglale puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et mittevaralise kahju tekkimist, mis kaasneb vangistusega, on raske hinnata ja tõendada, kuna selle mõjud võivad avalduda alles hiljem. Taotluse esitaja märkis, et tal puuduvad teadmised, mis võimaldaksid kahju tekkimist kirjeldada. Kahju hüvitamise perioodi osas märkis ta, et ta ei ole nendega kursis ning palus vanglal seda ise arvestada. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohta nentis I. Ksenofontov, et ei teadnud arvestada võimalusega haldusorgani poolse võimaliku inimõiguste rikkumise kohta, olles parasjagu ise veel raskes šokiseisundis vangistusest.
4.Tallinna Vangla tagastas 18.09.2015. a kirjaga nr 5-37/15/215-4 I. Ksenofontovi kahju hüvitamise taotluse. Vangla oli seisukohal, et taotleja ei ole kahju hüvitamise taotlusest kõrvaldanud olulisi puudusi, mistõttu ei ole vanglal võimalik taotlust sisuliselt lahendada. Vangla märkis, et ta ei saa ise asuda taotleja asemel talle tekkinud kahju sisustama, samuti ei saa vangla taotleja eest määratleda talle väidetavalt tekkinud kahju ja selle ulatust ning perioodi, mille eest kahju nõutakse. Üksnes väide, et kahju tekitasid talle Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei ole piisavalt täpne. Nii kahju tekkimise faktilised asjaolud kui kahju tekkimise iseloom pidid taotlejale selguma vahetult tema paigutamisel konkreetsetesse tingimustesse.
5.22.10.2015 saabus Tartu Halduskohtusse I. Ksenofontovi kaebus, milles palutakse Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis seoses ebapiisava kambri põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 09.07.2013-03.06.2015. Kaebusele on alla kirjutanud Andres Sarapuu ning kaebusele on lisatud volikiri, millega I. Ksenofontov volitab A. Sarapuud esindama teda Tallinna Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebusega seotud vaidluses kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
6.Tartu Halduskohus tagastas 27.10.2015. a määrusega I. Ksenofontovi kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 5 alusel, kuna kaebuse allkirjastanud isik ei vasta HKMS § 32 lg-s 1 sätestatud volitatud esindajale esitatavatele nõuetele. Kohus märkis, et kaebusele ei ole lisatud tõendit, et volitatud esindaja vastab HKMS § 32 lg-s 3 sätestatud nõuetele, kuid tuvastas HKMS § 2 lg 4 alusel ise, et A. Sarapuu on omandanud kutsekeskhariduse põhihariduse baasil. Halduskohus selgitas, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine või läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 07.12.2015. a määrusega I. Ksenofontovi määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.10.2015. a määruse muutmata.
8.Riigikohus rahuldas 02.05.2016. a määrusega I. Ksenofontovi määruskaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu 27.10.2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 07.12.2015. a määrused ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. Riigikohtu hinnangul ei tõlgendanud kohtud HKMS § 35 lg-t 1 ja § 121 lg 1 p 5 õigesti ning leidis, et olukorras, kui esindaja ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele, siis on tegemist kõrvaldatava puudusega ning
kohus peab andma puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Kaebaja saanuks vajaduse korral paluda esitatud kaebust käsitada tema kaebusena, esitada enda allkirjastatud kaebus või valida uus esindaja. Kaebuse tagastamine ei võta küll isikult õigust esitada samasisuline kaebus uuesti, kuid kaebuse sisulise läbivaatamiseni jõudmine võib siis omakorda olla takistatud kaebetähtaegade möödumise tõttu. Riigikohus märkis, et kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb halduskohtul anda hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimise kohta. Kui vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse puudused takistasid asja läbivaatamist, siis ei ole kaebaja läbinud nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust ning kaebuse saab tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
9.Tartu Halduskohus tagastas 25.05.2016. a määrusega I. Ksenofontovi kaebuse. Halduskohus märkis määruse põhjendustes esmalt, et lahendab ka kaebusega seotud esindusõiguse küsimuse ja viitas seoses sellega Tallinna Vangla 18.09.2015. a otsusele nr 5-37/15/215-4 hüvitamistaotluse tagastamise kohta, mis on adresseeritud I. Ksenofontovile. Tartu Halduskohtule esitas 22.10.2015 kaebuse ja allkirjastas selle aga Andres Sarapuu. Kaebusele oli lisatud I. Ksenofontovi poolt A. Sarapuule antud volikiri. Halduskohus leidis, et A. Sarapuu ei ole isik, kes saab HKMS § 32 lg 1 alusel I. Ksenofontovit esindada. Esindusõiguse küsimuse lahendamisega seoses nõustus halduskohus vastustaja seisukohaga, et kaebusele lisatud volikiri ei anna A. Sarapuule õigust kohtumenetluses I. Ksenofontovit esindada ja kaebust enda nimel esitada. Samuti viitas halduskohus sellele, et A. Sarapuu esitas kaebuse ajal, mil ta kandis karistust Viru Vanglas. Määruse tegemise aja seisuga on see isik aga karistuse ära kandmise tõttu vanglast vabanenud ja tema elukoha aadress on vanglale teadmata. Sagedased on olukorrad, kus vanglast vabanedes isikud enam vanglatest ja kohtutest laekuvaid kirju vastu ei võta, mistõttu võib see takistada tõhusat kohtumenetlust, mis ei ole kindlasti I. Ksenofontovi (kes on jätkuvalt Viru Vanglas vanglakaristust kandmas), huvides. Seoses kaebuse tagastamisega viitas halduskohus vastustaja poolt kohtu nõudel esitatud täiendavatele tõenditele - I. Ksenofontovi 29.07.2015. a kahjunõudele, mis esitati vanglale ja 17.08.2015. a puuduste kõrvaldamise kirjale, mille kaebaja esitas vastusena vangla kirjale kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise kohta. Halduskohus tugines Tallina Vangla seisukohale, milles vastustaja leidis, et I. Ksenofontovi 29.07.2015 registreeritud kahju hüvitamise taotluses esines puudusi, mis ei võimaldanud vanglal taotlust sisuliselt menetleda ning 30.07.2015. a kirjaga anti I. Ksenofontovile tähtaeg nõude täpsustamiseks. 17.08.2015 I. Ksenofontov vastas vangla kirjale, kuid jättis sisuliselt taotluses esinevad puudused kõrvaldamata. Tallinna Vangla tagastas 18.09.2015 I. Ksenofontovile kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult. Kuna taotlus tagastati taotluses esinevate puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, ei ole I. Ksenofontovil VangS §-st 11 lg 8 tulenevalt õigust kaebusega halduskohtusse pöördumiseks. Kaebuse tagastamise põhjendamisel viitas halduskohus samuti sellele vastustaja seisukohale, et vangla on I. Ksenofontovi kahju hüvitamise taotluse läbivaatamist takistavaid puudusi kirjeldanud oma 30.07.2015. a kirjas ja taotluse läbivaatamatult tagastamist põhjendanud 18.09.2015. a otsuses nr 5-37/15/215-4. Tallinna Vangla on 30.07.2015. a kirjas ka otseselt viidanud ebapiisavast põrandapinnast tulenevale võimalikule kahjule, kuid selle asemel, et selgesõnaliselt nõuet täpsustada, asus I. Ksenofontov sõnaosavalt vanglat süüdistama taktikalises plaanis tema taotlus lihtsalt tagastada. Tallinna Vangla tagastas taotluse, sest vaatamata nõude täpsustamiseks antud võimalusele taotluse esitaja täiendavaid sisulisi selgitusi ei esitanud.
Halduskohus leidis eelneva pinnalt, et Tallinna Vangla on õiguspäraselt I. Ksenofontovile tema 29.07.2015. a kahju hüvitamise taotluse tagastanud ja kuna kaebaja ei ole seega läbinud nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust, tuleb tema kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.
10.I. Ksenofontov esitas 02.06.2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25.05.2016. a määruse tühistamiseks ja leidis, et tema kaebuse tagastamine ei ole põhjendatud ja seda tehes on halduskohus asunud vangla poolele. Kaebaja väitis, et temalt ei saagi eeldada professionaalsust oma nõude põhjendamisel, kuna tema vanus ja kogemused üldse ei võimalda omada erilisi spetsiifilisi teadmisi ja pealegi on kohtupraktikas nagunii asutud seisukohale, et juhul, kui kambris on põrandapinda alla 3 m2 kinnipeetava kohta, siis tuleb kompensatsiooni maksta vaatamata igasugu muudele asjaoludele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja halduskohtu 25.05.2016. a määruses toodud lõppjäreldus kaebuse tagastamise kohta põhjusel, et kaebaja ei ole nõuetekohaselt läbinud kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks vajalikku kohustuslikku kohtueelset korda, on iseenesest õige, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu vaidlustatud määruse põhjenduste osalist muutmist ja täiendamist vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
12.Kuna halduskohus peatus 25.05.2016. a määruse p-s 10 esindusõiguse küsimusel ja väitis, et halduskohus lahendab viidatud määruses ka selle küsimuse, siis peab ringkonnakohus vajalikuks käesolevas määruses anda hinnang sellele, kas halduskohtu väide kaebuse esitaja esindusõiguse küsimuse lahendamisest on õige. Nagu öeldud, on halduskohtu vastavad põhjendused ära toodud vaidlusaluse määruse p-s 10 ja ringkonnakohus on need kokkuvõtvalt ära toonud ka käesoleva määruse p-s 9. Käesolevas asjas tegi Riigikohus 02.05.2016 määruse (asja nr Riigikohtus 3-3-1-17-16) ja selgitas, et (haldus)kohtul on esindusõiguse probleemidega seonduvalt asja menetlusse võtmisel kohustus anda esindusõigusega seotud puuduste kõrvaldamiseks kaebajale tähtaeg. Riigikohus märkis, et käesoleval juhul saanuks kaebaja esindusõigusega seotud puuduste kõrvaldamiseks vajaduse korral paluda esitatud kaebust käsitada tema kaebusena, esitada enda allkirjastatud kaebus või valida endale uus esindaja, kes HKMS-i järgi saab esindajaks olla. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole halduskohus pärast toimiku ja Riigikohtu viidatud määruse saamist ning enne 25.05.2016. a määruse tegemist tegelikult teinud ühtegi sisulist toimingut selleks, et võimaldada kaebajal esindusõigusega seonduvad probleemid lahendada viisil, mille Riigikohus oma 02.05.2016. a määruses välja tõi, kuigi nagu juba öeldud, viitab halduskohus vaidlusaluse määruse p-s 10, et ta lahendab määrusega esmalt esindusõiguse küsimuse. Kui vaadata halduskohtu vastavaid põhjendusi lähemalt, siis halduskohtu seisukohana esindusõiguse küsimuse lahendamise kohta esitatakse praktiliselt sõna-sõnalt vastustaja 19.05.2016. a täiendava seisukoha (tl 49-50) p-s 1 toodud teksti. Välja on jäetud üksnes see vastustaja seisukoha osa, kus selgitatakse, et kaebuse menetlemiseks tuleb kas A. Sarapuul tõendada, et nüüd on tal õigus I. Ksenofontovi eest kaebust esitada või siis tuleb I. Ksenofontovil endal kaebus esitada, muidu on tegemist puudustega esitatud kaebusega ja kohus ei saa seda menetlusse võtta. Nagu juba märgitud, ei teinud halduskohus tegelikult midagi selleks, et esindusõigusega seonduv probleem lahendada, kuigi ta seda ise vaidlusaluse määruse p-st 10 nähtuvalt oluliseks pidas ja väidetavalt ka lahendas. Ringkonnakohtu hinnangul
on aga täiesti arusaamatu, kuidas on halduskohus pidanud Riigikohtu 02.05.2016. a määruses toodud seisukohtade valguses võimalikuks lugeda esindusõiguse küsimus lahendatuks nende põhjendustega, mis on kirjas halduskohtu vaidlusaluse määruse p-s 10, s. h vastustaja poolt 19.05.2016. a seisukohas toodud täiendava märkuse tsiteerimisega, mille kohaselt: „//...........A. Sarapuu on esitanud kaebuse ajal, mil kandis karistust Viru Vanglas. Tänaseks on isik karistuse ära kandmisega vanglast vabanenud ja elukoha aadress on vanglale teadmata. Sagedased on olukorrad, kus vanglast vabanedes isikud enam vanglatest ja kohtutest laekuvaid kirju vastu ei võta, mis tõttu võib see takistada tõhusat kohtumenetlust, mis ei ole kindlasti I. Ksenofontovi (kes on jätkuvalt Viru Vanglas vanglakaristust kandmas), huvides“. Kui halduskohus leidis, et ta peab kaebuse menetlusse võtmise või tagastamise otsustamisel tulenevalt sellest, kas kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse korra nõuetekohaselt või mitte, lahendama siiski ka kaebusega seonduva esindusõiguse probleemi, siis oleks tulnud see probleem ka lahendada viisil, nagu Riigikohus oma 02.05.2016. a määruses selgitas. Kuna halduskohus väitis, et ta lahendab vaidlusaluses määruses ka esindusõiguse küsimuse, kuid sisuliselt seda siiski ei teinud, tuli nimetatud puudus enne esitatud määruskaebuse sisulist lahendamist kõrvaldada ringkonnakohtul, mida ringkonnakohus ka oma 21.06.2016. a määrusega tegi, saates kaebajale A. Sarapuu poolt kaebaja eest 20.10.2015 halduskohtule esitatud kaebuse koopia ja andes kaebajale tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, s. o ringkonnakohtule avalduse esitamiseks, milles kaebaja palub esitatud kaebust käsitada tema kaebusena, enda allkirjastatud kaebuse esitamiseks või uue esindaja valimiseks, kes vastab HKMS §-s 32 sätestatud nõuetele. Selle tulemusena esitas I. Ksenofontov ringkonnakohtule avalduse, käsitleda 20.10.2015. a kaebust tema enda poolt ja nimel esitatud kaebusena ning ka sellesama kaebuse, mille ta oli nüüd ise allkirjastanud. Eeltooduga saab lugeda nimetatud kaebusega seondunud esindusõiguse küsimuse lahendatuks.
13.Lõppjäreldusena on vaidlusaluses määruses õige halduskohtu seisukoht, et I. Ksenofontovi hüvitamiskaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada, sest kaebaja ei ole läbinud nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuid ka kaebuse tagastamise põhjendustena kasutatakse ja viidatakse praktiliselt sõna-sõnalt üksnes Tallinna Vangla 16.05.2016. a seisukoha p-des 2 ja 3 toodule ning määruses puudub halduskohtu enda sisuline analüüs selle kohta, miks ta leiab, et kaebaja taotluse tagastamine selles puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu oli tõesti põhjendatud ja seda nii esitatud hüvitamistaotluse, puuduste kõrvaldamise kirja, I. Ksenofontovi vastuse kui ka hüvitamistaotluse tagastamise otsustuse pinnalt. Samas on Riigikohus oma lahendites korduvalt viidanud, et kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ei tohi hinnata formaalselt, vaid kohus peab sisuliselt analüüsima, kas isiku taotluse tagastamine puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu oli põhjendatud, s. o kas vangla poolt välja toodud puudused olid nii olulised, et need takistasid taotluse menetlemist (vt RKHK 18.03.2013. a määrus asjas nr 3-3-2-2-12; 20.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13; 29.04.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13). Kuna kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise hindamiseks vajalikud materjalid on toimikus olemas, ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vajalikuks halduskohtu vaidlusalust määrust tühistada ja halduskohtule lahendamiseks tagasi saata olenemata sellest, et tegemist on olulises osas motiveerimata lahendiga, vaid täiendab halduskohtu vaidlusaluse määruse põhjendusi käesolevast määrusest tulenevate põhjendustega.
14.Asja materjalidest nähtuvalt registreeriti Tallinna Vanglas 29.07.2015 I. Ksenofontovi kahjuhüvitusnõue (tl 51). Tallinna Vangla leidis, et nimetatud kahju hüvitamise taotluses esines puudusi, mis ei võimaldanud taotlust sisuliselt menetleda ning 30.07.2015. a kirjaga (tl 3-4) anti I. Ksenofontovile tähtaeg nõude täpsustamiseks. 17.08.2015 saabus Tallinna Vanglale I. Ksenofontov vastus (tl 52-53) puuduste kõrvaldamise kirjale. Tallinna Vangla tagastas 18.09.2015 I. Ksenofontovi kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult (tl 5-7), leides, et taotluse esitaja ei kõrvaldanud tegelikult kahjunõudes esinenud puudusi ja kuna need puudused ei võimalda vanglal hüvitamistaotlust sisuliselt läbi vaadata, tuleb taotlus selle esitajale läbivaatamatult tagastada. Hinnates esitatud hüvitamistaotluse sisu ja vastustaja kirja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks, asub ringkonnakohus seisukohale, et I. Ksenofontovi hüvitamistaotlus vanglale oli tõesti esitatud sellisena, mida vastustaja sellisel kujul sisuliselt läbi vaadata ja lahendada ei saanud, sest sellest ei nähtunud, mida täpselt pidas taotluse esitaja silmas vangla kinnipidamistingimuste all, millega talle väidetavalt on kahju tekitatud, milles väidetavalt tekkinud kahju seisneb (varaline või mittevaraline kahju, kui mittevaraline, siis milline kahju liik täpsemalt), millal see tekkis ja millise ajavahemiku eest taotleja kahju hüvitist nõuab ning milles seisneb vangla tegevuse õigusvastasus ja kui suurt hüvitist vanglalt nõutakse. Oma 30.07.2015. a kirjas on vastustaja seega põhjendatult juhtinud kaebaja tähelepanu taotluse nõuetele mittevastavusele ja palunud I. Ksenofontovil täpsustada, milline kahju talle vangla väidetavalt õigusvastase käitumise tulemusel tekkis ja kas see tekkis kambri põrandapinna vähesusest ja kui nii, siis milles seisneb vangla õigusvastane tegevus ning millal ja millistes kambrites viibides kaebajale väidetav kahju tekkis. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka RVastS §-dele 7 lg 1 ja 9 lg 1 ning selgitanud, millise võimaliku mittevaralise kahju hüvitise nõudmine üldse võimalik on ja milline peab olema taotluse sisu, et haldusorganil oleks võimalik seda taotlust lahendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 30.07.2015. a kirjas olev tekst oma raskusastmelt ja mahult selline, et kaebaja sellest aru ei saaks. 17.08.2015 saabus Tallinna Vanglale ka I. Ksenofontov vastus puuduste kõrvaldamiseks kahju hüvitamise nõudes, kuid sellega ei kõrvaldatud ühtegi esialgses kahjunõudes esinenud puudustest. Viidatud vastusest võib küll aru saada, et nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist, kuid endiselt ei ole selgelt aru saada, mille eest hüvitist täpselt nõutakse, millal kahju tekkis, milles see seisneb ja kui suur vanglalt nõutav hüvitis on. Vastuseks vangla selgitustele taotluses esinenud puuduste kohta märgib I. Ksenofontov üksnes seda, et ta pole jurist ning tema vanus ja teadmised ei ole tema arvates sellised, mis võimaldaksid väidetava kahju tekkimise asjaolusid täpsemalt välja tuua ning soovitab vanglal lähtuda vastavast kohtupraktikast ja ise välja arvutada ka periood, mille eest taotlejale hüvitis välja maksta. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole see usutav, et 1993. a sündinud mees ei suuda 2015. aastal vastuseks vangla puuduste kõrvaldamise kirjale oma sõnadega kirjeldada seda olukorda, mille eest ta ise vanglalt kahju hüvitamist nõuab ega ka kirja panna hüvitise suurust, perioodi, mille jooksul väidetavalt tema õigusi rikuti ja kirjeldust selle kohta, kuidas vangla tema õigusi siis rikkus ehk seda, milles talle väidetavalt tekkinud mittevaraline kahju seisneb. Selliseid asjaolusid saabki teada ja kirja panna üksnes see isik, kes leiab, et talle on mittevaralist kahju tekitatud ning nende asjaolude kirjapanemiseks ei pea olema jurist. Tallinna Vangla pole oma puuduste kõrvaldamise kirjas nõudnud kaebajalt õigusliku analüüsi või õigusliku argumentatsiooni esitamist seoses 29.07.2015 vanglas registreeritud kahjunõude ja selle sisuga. Kaebaja 17.08.2015. a vastus ei sisalda ka muid selgitusi selleks, et haldusorganil olnuks võimalik aru saada, milline on kahjunõude faktiline alus, taotletava hüvitise suurus ning põhjendus, milline vangla käitumine ja miks on taotleja arvates hüvitamisnõude aluseks ja milles seisneb sellisel juhul vangla käitumise õigusvastasus. Kuna I. Ksenofontov algses
hüvitamisnõudes esinenud puudusi ei kõrvaldanud ja 29.07.2015 esitatud hüvitamisnõue ei olnud sellisel kujul haldusorgani poolt sisuliselt menetletav, siis tagastas vastustaja kaebaja hüvitamisnõude 18.09.2015 igati põhjendatult.
15.HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kuna tema hüvitamistaotlus tagastati taotluses esinevate puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu igati põhjendatult ja õiguspäraselt, ei ole I. Ksenofontovil VangS § 1 lg-st 81 tulenevalt õigust hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks. Seega tagastas halduskohus kaebuse õigesti HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Vastupidisele seisukohale asumiseks ei anna alust ka I. Ksenofontovi määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et tema kaebus tagastati teadlikult ja üksnes vastustaja positsiooni kaitseks ning temalt ei oleks tohtinud nõuda professionaalsust oma nõude põhjendamisel, kuna tal puuduvad selleks spetsiifilised teadmised seda enam, et kohtupraktika kohaselt juhul, kui kambris on põrandapinda alla 3 m2 kinnipeetava kohta, tuleb kompensatsiooni maksta nagunii, vaatamata igasugu muudele asjaoludele. Samuti ei anna määruskaebuse rahuldamiseks alust kaebaja väide, et halduskohus ise oleks pidanud tal lubama oma vanglale esitatud hüvitisenõuet muuta ja siis kohustama vanglat seda uuesti läbi vaatama. Sellist kohustust halduskohtule menetlusstaadiumis, kus küsimus on hüvitamiskaebuse tagastamises või menetlusse võtmises sõltuvalt sellest, kas kohustuslik kohtueelne menetlus on kaebajal korrektselt läbitud või mitte, seadusest ei tulene ja nagu konkreetse asja materjalidest nähtub, andis Tallinna Vangla kaebajale võimaluse oma hüvitamisnõuet täpsustada ja täiendada selliselt, et seda olnuks haldusorganil endal võimalik sisuliselt läbi vaadata, kuid kaebaja seda ei teinud. Mis puudutab veel I. Ksenofontovi väidet, et kohtupraktika nõuab kompensatsiooni maksmist kinnipeetavale igal juhul olukorras, kus tal oli kambris alla 3 m2 põrandapinda, mistõttu ei peagi kinnipeetav sellisel juhul täpsemaid asjaolusid haldusorganile esitatud kahjunõudes välja tooma, siis ei ole ka selline väide tegelikult kooskõlas Riigikohtu poolt nö. kinnipeetavate kambripinnaga seotud ja senini tehtud lahenditega (vt RKHK 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15 p-d 13, 15, 17-18; RKHK 27.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15 p-d 16-19 ja RKHK 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16 p 9).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel
Agu Timmi
Maili Lokk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.