2.Tühistada Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 31.08.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.M.M. esindaja advokaat Hannes Toodu pöördus 30.06.2015 Viru Vangla poole e-kirjaga (tl 4), milles palus edastada talle otsus, mille alusel M.M. paigutati Viru Vangla osakonda E-7.
2.Viru Vangla jättis 13.07.2015. a kirjaga nr 2-6/22569-2 (tl 7) M.M. esindaja poolt esitatud teabenõue rahuldamata. Vastuse kohaselt on kinnipeetavale M.M.le Tallinna Vanglas koostatud riskihinnang kinnitamise kuupäevaga 01.06.2015, mille alusel on kinnipeetav paigutatud Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda. Viru Vangla märkis, et kinnipeetava paigutamine vanglas või vajadus tema ümberpaigutamiseks teise vanglasse selgitatakse välja riskihindamise alusel, kuid tulenevalt õigusaktidest puudub kinnipeetaval isikul juurdepääs kinnipeeturegistrisse kantud andmetele, sealhulgas riskihindamisele.
3.M.M. esitas esindaja kaudu 15.07.2015 vaide (tl 8-9) Viru Vanglale, milles palus tühistada Viru Vangla 13.07.2015. a otsus, millega keelduti väljastamast kinnipeetava kohta koostatud 01.06.2015. a riskihinnang/otsust ning hilisemat otsust, mille alusel paigutati kinnipeetav Viru Vangla tugevdatud valvega osakonda, samuti tühistada otsus, mille alusel M.M. paigutati Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda.
4.Viru Vangla jättis 13.08.2015. a vaideotsusega nr 6-12/178-2 (tl 10-11) M.M. vaide täies ulatuses rahuldamata.
5.M.M. esitas 14.09.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus halduskohtul nõuda vastustajalt välja otsus, mille alusel kaebaja paigutati tugevdatud järelevalvega osakonda ja selle aluseks olevad dokumendid ning tühistada otsus, mille alusel paigutati kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda. Kaebaja on seisukohal, et tema paigutamine Viru Vanglasse tugevdatud järelevalvega osakonda rikub isiku subjektiivseid õigusi. Kaebaja leiab, et paigutamisel tugevdatud järelevalvega osakonda on tal õigus tutvuda otsuse põhjendustega ning õigus seda vaidlustada. Kaebuse kohaselt on kinnipeetaval õigus tutvuda tema kohta käiva informatsiooniga, sh distsiplinaarsete meetmete rakendamise kohta käiva infoga ehk materjalidega, mis põhjendavad kinnipeetava paigutamist tugevdatud järelevalvega osakonda. Kuna isikule ei ole teada asjaolusid, mis võiksid olla aluseks otsusele tema paigutamiseks vanglas tugevdatud järelevalvega osakonda, siis ei ole tagatud õiguste kaitse. Samas ei ole kinnipeetaval võimalik ka tutvuda ei tugevdatud järelevalve osakonda paigutamise otsuse ega väidetavalt ka selle aluseks oleva riskihindamise tulemustega. Kaebaja on seisukohal, et selline olukord on ilmselgelt õigusvastane.
6.Viru Vangla tunnistas 21.10.2015. a otsusega nr 2-6/22569-3 (tl 26) Viru Vangla 13.07.2015. a vastuskirja nr 2-6/22569-2 kehtetuks, sest vangla oli teabenõude lahendamisel lähtunud ebaõigest õiguslikust alusest.
7.Viru Vangla 21.10.2015. a otsusega nr 2-6/22569-4 (tl 27) jäeti M.M. 10.07.2015. a teabenõue rahuldamata vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 6 alusel. Vangla selgitas, et M.M. kohta on Viru Vanglas koostatud riskihinnang, mis on kinnitatud 01.06.2015. Selle riskihinnangul alusel paigutati M.M. tugevdatud järelevalvega osakonda. Vangla jättis M.M.le riskihinnangu tulenevalt VangS § 52 lg-st 6 väljastamata.
8.Tartu Halduskohus jättis 22.12.2015. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus märkis, et kaebaja kohta on olemas Tallinna Vanglas 20.03.2015 koostatud riskihindamise ankeet, millest nähtuvalt on kaebaja avalikkusele kõrgohtlik kinnipeetav, kes on kaotanud usalduse ja kellega seonduvalt esineb põgenemisoht. Lisaks on olemas ka Viru Vanglas 08.07.2015 koostatud individuaalne täitmiskava, milles on muuhulgas määratud karistuse kandmise jätkamine selle vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas. Halduskohus viitas Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-20-08 ja 3-3-1-10-11, mille kohaselt ei vasta kinnipeetava vanglasisene paigutamine haldusakti tingimustele ja on käsitatav toiminguna, sest see ei ole suunatud kinnipeetava õiguste tekitamisele, muutmisele ja lõpetamisele ning sellega ei muudeta isiku õiguste ja kohustuste mahtu. Samuti ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Halduskohus märkis, et Viru Vangla direktori 28.01.2015. a käskkirjaga nr 1-1/13 kehtestatud „Viru Vangla teise üksuse põhimäärusest“ ei nähtu, et vaatamata mõnevõrra erinevatest kinnipidamistingimustest ei ole tugevdatud järelevalvega osakonda paigutatud kinnipeetavale tagatud kõik seadusest tulenevad õigused. Halduskohus märkis, et kinnipeetava vanglasisene paigutamine on kaalutlusõiguse alusel sooritatav toiming, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul on kõik haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg-tes 1 ja 2 loetletud toimingu õiguspärasuse eeldused täidetud, sest kaebaja individuaalne täitmiskava nägi ette tema paigutamise just tugevdatud järelevalvega osakonda ning miski halduskohtule esitatust ei kinnita kaalutluspiiride ületamist, kaebaja ebavõrdset kohtlemist temaga sarnaste kinnipeetavatega võrreldes või proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Halduskohus leidis, et Viru Vangla ei ole vaatamata ebatäpsele põhjendusele kaebaja esindaja teabenõuet rahuldamata jättes siiski sisuliselt õigusvastaselt toiminud. Halduskohtu hinnangul saab VangS § 52 lg-te 4 ja 6 kohaselt väljastada kinnipeetavale tema kohta käivaid andmeid üksnes ta enda digitaalselt või omakäeliselt allkirjastatud taotluse alusel ning vanglateenistuse ametnik võib andmete väljastamisest keelduda, kui need sisaldavad informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ja selle avalikuks tulek võib ohustada vangistuse täideviimist. Halduskohtule ei ole küll väidetud ega tõendatud, et antud juhul oleks kaebaja omakäeline taotlus olemas olnud, kuid kuna kinnipeetavast tulenevate riskide hindamine sisaldab vanglatöös kasutatavate meetodite ja taktikate kohta paratamatult ka niisuguseid andmeid, mille avalikuks tulek võib ohustada vangistuse täideviimist, ei ole halduskohtu hinnangul teabenõude rahuldamata jätmine õigusvastane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas 21.01.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ning on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja paigutamisel Tallina Vanglast Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda on tegemist toiminguga. Tulenevalt Riigikohtu praktikast asjas nr 3-3-1-10-11 on kinni peetava
isiku ümberpaigutamine käsitatav haldusaktina, vanglasisene paigutamine toiminguna. Halduskohtu otsuse kohaselt tugineb kaebaja paigutamine Tallinna Vanglast Viru Vanglasse tugevdatud järelevalvega osakonda Tallinna Vangla 20.03.2015 koostatud riskihindamise ankeedil. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist kinnipeetava vanglasisese ümberpaigutamisega, vaid Tallinna Vanglast Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisega, mis on kohtupraktika kohaselt haldusakt. Kaebaja on seisukohal, et jättes riskihindamise ankeedi kaebajale ja tema esindajale avaldamata, rikkus halduskohus oluliselt kohtumenetluse norme. Riskihindamise ankeet oli aluseks kaebaja paigutamisel Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda. Kaebaja arvates ei ole ilmselgelt õiguspärane olukord, kus isiku subjektiivseid õigusi rikkuva haldusakti või toimingu aluseks võetud hinnang ei ole isikule endale kättesaadav. Sellest lähtuvalt ei ole kaebajale kontrollitav ka kaalutlusõiguse teostamine otsustuse tegemisel.
10.Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Viru Vangla leiab, et halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja enda paigutamist Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda, mitte otseselt paigutamist Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. Viru Vangla palub arvestada enda seisukohtadega, mis ta esitas halduskohtule. Tallinna Vanglast Viru Vanglasse paigutamise osas märgib Viru Vangla, et kuna kaebaja elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Tallinn, kaebaja kannab karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest ning on riskihindamise tulemusel põgenemiskalduvustega, siis vastavalt justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p-le 4 on kaebaja õiguspäraselt paigutatud Viru Vanglasse. Seejuures eraldi dokumenti ümberpaigutamise kohta ei koostatud. Riskihindamise ankeedi osas selgitab Viru Vangla, et kuigi eraldivõttes on iga informatsiooniosis kinnipeetavale endale teada, siis selle asutusesiseseks teabeks tunnistamise vajadus tuleneb esmalt informatsiooni kui terviku struktureerimisest (riskihinnangu koostamise meetod) ning teisalt vajadusest kaitsta riskihinnangu koostamisel kasutatud isikulisi allikaid (taktikat). Teades täpselt riskihinnangu koostamise metoodikat, on kinnipeetaval teatud mahus võimalik (seda eeskätt isikulistest allikatest saadava informatsiooniga manipuleerimisel) mõjutada riskihindamise lõpptulemust, mis välistaks aga riskihindamise ankeedis antavate hinnangute objektiivsuse.
11.Tallinna Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tallinna Vangla märgib, et ta jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada. Tallinna Vangla on seisukohal, et halduskohus on õigesti viidanud toimingule, kuna kaebaja on vaidlustanud enda ümberpaigutamist tugevdatud järelevalvega osakonda, mitte otseselt paigutamist Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. Tallinna Vangla nõustub halduskohtu põhjendustega riskihindamise ankeedi mitteavaldamise kohta ja on endiselt seisukohal, et riskihindamise ankeedi näol on tegemist vanglateenistuse ametnike töövahendiga, mis ei ole mõeldud kinnipeetavale tutvumiseks. Õigusaktidest ei tulene kohustust tutvustada kinnipeetavale tema riskihindamise ankeeti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus tuleb tühistada ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole välja selgitanud vaidluse eset ning võib seetõttu olla otsuse tegemisel väljunud kaebuse piiridest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiani selge, kas vaidlustatud on kaebaja paigutamist Tallinna Vanglast Viru Vanglasse, paigutamist Viru Vanglas vastuvõtuosakonnast tugevdatud järelevalvega osakonda või kaebaja soovitud teabe väljastamata jätmist.
13.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt seadustiku §-le 37 ja kaebuse alus. Sama lõike teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire.
14.Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja 01.06.2015 Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda. Tallinna Vangla väidete kohaselt viibis kaebaja perioodil 12.08.2013–02.06.2015 Tallinna Vanglas algul vahistatuna ning pärast seda, kui 05.03.2015 jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus, süüdimõistetuna. Riskihindamine kaebaja suhtes kinnitati Tallinna Vanglas 01.06.2015 ning selle tulemusena hinnati kaebaja kõrgohtlikuks avalikkusele. Tallinna Vangla väidete kohaselt paigutati kaebaja Viru Vanglasse vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 ja justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (TäitmP) § 5 lg 1 p 4 alusel ning eraldi dokumenti paigutamise kohta ei vormistatud. Viru Vangla väidete kohaselt saabus kaebaja Viru Vanglasse karistust kandma 02.06.2015 ning ta paiknes kuni 15.06.2015 vastuvõtuosakonnas. 15.06.2015 paigutati kaebaja VangS § 11 lg 2 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 alusel Viru Vangla tugevdatud järelevalvega üksusesse.
15.Vastustajate vastuste kohaselt on kaebaja paigutamisel Tallinna Vanglast Viru Vanglasse ning Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisel tegemist kahe erineval õiguslikul alusel põhineva paigutamisega. Halduskohus ei ole ühemõtteliselt kindlaks teinud kumba paigutamist vaidlustatakse. Kaebuse kohaselt on kaebaja palunud tühistada otsus, mille alusel ta paigutati tugevdatud järelevalvega osakonda ning halduskohus on vaidlustatud otsuses ka seda märkinud. Samas on halduskohus vaidlustatud otsuses käsitlenud nii kaebaja paigutamist Tallinna Vanglast Viru Vanglasse kui ka kaebaja paigutamist Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonda. Lisaks sellele on kaebaja väide, et ta paigutati 01.06.2015 Tallinna Vanglast Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda, vastuolus Tallinna Vangla ja Viru Vangla väidetega, mille kohaselt paigutati kaebaja 02.06.2015 Tallinna Vanglast Viru Vangla vastuvõtuosakonda ning 15.06.2015 Viru Vanglas vastuvõtuosakonnast tugevdatud järelevalvega osakonda. Halduskohus ei ole ka selle vastuolu kohta vaidlustatud otsuses seisukohta võtnud.
16.Kaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja seisukohal, et tema õigusi rikub asjaolu, et vangla keeldus talle väljastamast otsust, mille alusel ta tugevdatud järelevalvega osakonda paigutati. Samas kohustamisnõuet vangla kohustamiseks teabe väljastamiseks, mis võiks sellisel juhul olla kaebaja eesmärgi saavutamiseks efektiivne nõue, kaebuses esitatud ei ole. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et kaebaja oleks kohustamisnõude osas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja on kaebuses palunud küll nõuda vastustajalt välja otsus, mille alusel kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutati ning selle aluseks olevad dokumendid,
kuid nimetatud nõude puhul on ringkonnakohtu hinnangul tegemist halduskohtule esitatud taotlusega tõendite kogumiseks. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kaebusest nähtub, et vangla oli keeldunud kaebajale väljastamast otsust, mida kaebaja vaidlustada soovis.
17.Sellele, et kaebaja on esitanud üksnes tühistamiskaebuse, viitavad lisaks kaebuse pealkirjale ja nõuete sõnastusele ka kaebuses märgitud viited HKMS §-dele 37 lg 2 p 1 ja § 38. HKMS § 37 lg 1 p 1 reguleerib üksnes tühistamiskaebusega esitatavat nõuet. Kohustamiskaebust käsitlevale sättele kaebaja viidanud ei ole. HKMS § 38 lg 1 p 5 kohaselt tuleb kaebuses muuhulgas märkida ka kaebuse nõue vastavalt seadustiku §-le 37. Kuna kaebajat esindab kohtumenetluses vandeadvokaat, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud tõlgendada kaebust selliselt, et lähtuvalt kaebaja tegelikust tahtest võiks seal olla esitatud ka nõue, mis kaebaja eesmärgi saavutamiseks võiks olla vajalik, kuid mida kaebuse sõnastuse kohaselt siiski esitatud ei ole. Samuti ei nähtu kaebusest, et kaebaja oleks palunud tuvastada tema teabenõude rahuldamata jätmise otsustuse õigusvastasust. Samas on halduskohus vaidlustatud otsuse p-s 10 võtnud seisukoha ka küsimuses, kas Viru Vangla on õiguspäraselt jätnud kaebaja teabenõude rahuldamata. Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi kohus enda initsiatiivil anda õiguslikku hinnangut toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi, sest ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-54-05, p 14).
18.Kaebaja on esitanud tühistamiskaebuse, sest on seisukohal, et tema paigutamisel on tegemist haldusaktiga. Halduskohus on 29.09.2015. a määrusega kaebuse menetlusse võtnud ning märkinud selles, et kaebuses palutakse tühistada otsus, mille alusel kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutati. Seega on halduskohus võtnud menetlusse tühistamiskaebuse. Vaidlustatud otsuses on halduskohus aga leidnud, et kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisel on tegemist toiminguga. Toimingu tühistamist HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt nõuda ei saa. Toimingu puhul saab HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel tuvastamiskaebusega nõuda õigusvastasuse tuvastamist. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebaja tuvastamiskaebust esitanud ei ole. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus ning kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida kaebuses ei ole esitatud, ega ületada nõude piire. Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi kohus tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üle minna, kui kaebust muudetud ei ole (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-18-07, p 25). Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka üheselt selge, mis on kaebuse eesmärgiks ning kas kaebaja on esitanud selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud nõuded. HKMS § 2 lg 5 sätestab kohtu selgitamiskohustuse, mis hõlmab endas ka halduskohtu kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajaliku nõude esitamise võimalusele. Riigikohtu praktika kohaselt on õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitaks kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annaks võimaluse kaebuse eseme täpsustamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-54-05, p 14). Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks selgitamiskohustust täitnud.
Seetõttu on ka vaidluse ese jäänud ebamääraseks ning halduskohus on otsuses käsitlenud nõudeid ja aluseid, mida ringkonnakohtu hinnangul kaebuses esitatud ei ole.
19.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja arvates ei ole käesolevas asjas tegemist kinnipeetava vanglasisese ümberpaigutamisega, vaid Tallinna Vanglast Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisega, mis on kaebaja arvates haldusakt. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul kaebaja paigutamisel Tallinna Vanglast Viru Vanglasse tegemist paigutamisega VangS § 11 lg 1 alusel, mitte ümberpaigutamisega VangS § 19 lg 1 mõttes. Ümberpaigutamisega on tegemist juhul, kui isik paigutatakse mõnda muusse vanglasse, kui seda näevad ette täitmisplaani üldsätted ning ümberpaigutamise otsustab TäitmP § 2 lg 2 kohaselt Justiitsministeerium. Käesoleval juhul on Tallinna Vangla väidete kohaselt kaebaja paigutatud Viru Vanglasse VangS § 11 lg 1 ja TäitmP § 5 lg 1 p 4 alusel. VangS § 11 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ja iseloomuomadusi. TäitmP § 5 lg 1 p 4 kohaselt paigutatakse elukoha järgi Tallinna Vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest või kes riskihindamise tulemusel on põgenemiskalduvusega või kõrg- või üliohtlik, Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse sõltuvalt vangla koormusest. Seega ei olnud kaebaja puhul tegemist ümberpaigutamisega. Sealjuures on Riigikohtu praktika kohaselt kinnipeetaval õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust samuti üksnes olukorras, kus ümberpaigutamine tingib mõne kinnipeetava olulise põhiõiguse riive, sest üldjuhul puudub kinnipeetaval õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.02.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p 23). Kaebusest ei nähtu, mil viisil on kaebaja paigutamisel Tallinna Vanglast Viru Vanglasse või Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisel rikutud tema õigusi. Kaebuses on üksnes viidatud sellele, et kaebaja arvates rikub tema õigusi see, kui tal ei ole võimalik tutvuda paigutamise aluseks oleva otsusega. Nagu eelpool sai viidatud, siis nimetatud otsuse väljastamisest keeldumist vaidlustatud ei ole ning selle väljastamiseks vanglat kohustavat nõuet kohtule samuti esitatud ei ole.
20.Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja Viru Vanglas vastuvõtuosakonnast tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamine toimus Viru Vanglas tehtud otsustuse alusel. Seega oli kaebaja Viru Vanglas vastuvõtuosakonnast tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisel tegemist vanglasisese paigutamisega, mis on Riigikohtu praktika kohaselt toiming (Riigikohtu halduskolleegiumi 26.11.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-20-08 ja 28.04.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 13).
21.Kaebaja on apellatsioonkaebuse kohaselt seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kuulutanud menetluse kaebaja riskihindamise ankeedi osas kinniseks ning eemaldanud tema ja ta esindaja selle dokumendi uurimiselt. Halduskohus on 09.11.2015. a määruse resolutsiooni punktiga 5 kuulutanud menetluse kaebaja riskihindamise ankeedi osas kinniseks ning eemaldanud kaebaja ja tema esindaja selle dokumendi uurimiselt. Halduskohus on seejuures tuginenud HKMS § 77 lg-le 1, § 79 lg-le 1 p-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-le 1. TsMS § 38 lg 1 p 1 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel
kinniseks, kui see on ilmselt vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. HKMS § 79 lg 1 p 1 kohaselt võib kinniseks kuulutatud menetluses menetlusosalise eemaldada menetlustoimingult, sealhulgas kohtuistungilt või selle osalt riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks.
22.HKMS § 79 lg 5 kohaselt otsustatakse menetlusosalise eemaldamine määrusega. Määruse peale võib esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule. Kuni määruse jõustumiseni ei avalda kohus menetlusosalisele teavet. Seega oli halduskohtu 09.11.2015. a määruse resolutsiooni punkt 5 HKMS § 79 lg 5 kohaselt määruskaebemenetluse korras vaidlustatav. Kuna halduskohus on määrusesse ekslikult märkinud, et määrust ei saa vaidlustada, siis peab ringkonnakohus võimalikuks apellatsioonkaebuse läbivaatamisel võtta seisukoht ka apellatsioonkaebuses esitatud väite osas, et halduskohus on riskihindamise ankeedi osas menetluse kinniseks kuulutamisel ja menetlusosalise eemaldamisel selle dokumendi uurimisest rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme.
23.Halduskohus juhindus 09.11.2015. a määruse põhjenduste kohasel riskihindamise ankeedi osas menetluse kinniseks kuulutamisel asjaolust, et riskihinnang on Vabariigi Valitsuse 13.07.2004. a määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamise ja registri pidamise põhimääruse“ § 361 kohaselt kinnipeeturegistri osa ning sama määruse § 4 lg 2 kohaselt on kinnipeeturegister piiratud juurdepääsuga ja selle andmed on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks. Seega esines halduskohtul õiguslik alus TsMS § 38 lg 1 p 1 alusel menetluse riskihindamise ankeedi osas kinniseks kuulutamiseks.
24.Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt peab menetlusosalise eemaldamiseks esinema kaalukam vajadus kui kohtumenetluse kinniseks kuulutamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.05.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-36-14, p 6) ning halduskohtu 09.11.2015. a määruse põhjendustest ei nähtu, et halduskohus oleks HKMS § 79 lg-s 2 sätestatud eemaldamise rangete tingimuste esinemist käesoleval juhul käsitlenud, ei oleks see asjaolu ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu lõppjäreldusi muutnud, sest halduskohus on vaadanud asja läbi kirjalikus menetluses. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.05.2014. a määruse kohaselt asjas nr 3-3-1-36-14 eeldab HKMS § 79 lg 1 kohaldamine, et kohtul on kavatsus teha mõni menetlustoiming koos menetlusosalistega (nt kohtuistung, paikvaatlus). Väljaspool kohtuistungeid jms ei ole menetlusosalist tarvis toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata. Kuna halduskohus on käesoleva asja vaadanud läbi kirjalikus menetluses, on menetlusosalise eemaldamine olnud riskihindamise ankeedi uurimiselt iseenesest ebavajalik, kuid haldusasja materjalidest ei nähtu, et see oleks mõjutanud asja otsustamist.
25.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et HKMS § 199 lg 2 p 3 ja HKMS § 200 p 2 alusel tuleb halduskohtu otsus tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul selgitada välja vaidluse ese
ja kontrollida, kas kaebaja on esitanud kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobilikud ja vajalikud nõuded ning vajaduse korral teha kaebajale ettepanek kaebuse muutmiseks.
26.Kuna asja menetlus jätkub esimese astme kohtus, siis ei jaota ringkonnakohus menetluskulusid.
Tiina Pappel
Einar Vene
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.