Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel 23.08.2016, Tartu 3-15-2486 Martin Villemsi kaebus Tartu Vangla toimingute (kaebaja suhtes läbiviidavad läbiotsimised) õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot Tartu Halduskohtu 14.12.2015. a otsus ja 21.04.2016. a otsus Martin Villemsi apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Martin Villems Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Martin Villemsi 16.06.2016. a täiendav selgitus ja Tartu Vangla 21.06.2016. a täiendav selgitus koos lisaga.
2.Jätta Martin Villemsi apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.12.2015. a otsus ja 21.04.2016. a otsus muutmata.
3.MTÜ Auxilio 25.01.2016 tasutud riigilõiv summas 15 eurot jääb kaebaja enda kanda. Ülejäänud osas jäävad kaebaja esimese astme kohtu ja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv kokku summas 280 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.09.2016 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla registreeris 10.04.2015 M. Villemsi taotluse, milles ta palus lõpetada omasooiharate vanglaametnike kasutamine igapäevastel läbiotsimistel.
2.Tartu Vangla jättis 08.05.2015. a otsusega nr 6-24/2407-2 M. Villemsi taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et läbiotsimiste teostamine on õigusaktidest tulenev tööülesanne,
mida tehes järgivad ametnikud läbiotsimise korda ning pelgalt taotleja ebameeldivustunne ja isiklikud veendumused/hinnangud ei ole taotluse rahuldamise aluseks. Veel märkis vangla, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida, kes ja kuidas teostab läbiotsimist.
3.Tartu Vangla jättis 09.06.2015. a vaideotsusega nr 1-11/298-2 rahuldamata M. Villemsi vaide vangla 08.05.2015. a otsuse nr 6-24/2407-2 peale. Vangla märkis, et kuna M. Villems on nõudnud seksuaalse ahistamise lõpetamist, vaadatakse vaie läbi kui ettekirjutus toimingu sooritamiseks. Vangla märkis, et õiguskantsler on seisukohas nr 6-3/131329/1400717 selgitanud, et kui kinnipeetu läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist näha kinni peetava isiku alandamisena või karistamisena. Vangla leidis, et kuigi vaide esitaja liigitab kubeme piirkonna läbiotsimise silitamiseks/mudimiseks, ei muuda see antud tegevust ebaseaduslikuks. Vangla arvates on arusaadav, et sellise piirkonna läbiotsimine põhjustab kinnipeetavale teatavat ebamugavust, kuid kindlasti ei teostata läbiotsimist läbi silitamise või mudimise. Vangla tõi välja, et keelatud esemete peitmine kubemepiirkonda on vanglas sagedane, millest tulenevalt on vanglateenistuse ametnikul kohustus kontrollida põhjalikult ka kubemepiirkonda, et vältida keelatud esemete/ainete levikut, mis võivad ohtu panna nii vangla julgeoleku kui ka teiste isikute elu ja tervise.
4.Tartu Vangla registreeris 16.06.2015 M. Villemsi kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 26 000 eurot, kuna läbiotsimiste (kuni 6 korda päevas) ajal on süstemaatiliselt katsutud tema intiimseid kehaosi, mida saab käsitleda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 3 ja 8 rikkumisena. Vangla registreeris 13.08.2015 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles M. Villems märkis, et vanglaametnike tegevus tema suhtes on alandav ja ahistav.
5.Tartu Vangla jättis 02.09.2015. a otsusega nr 1-13/174-4 M. Villemsi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et kuna M. Villems ei viita ühelegi konkreetsele juhtumile, mil mõni vanglaametnik oleks läbiotsimisel ületanud tema puudutamisega lubatud piiri, mõistab vangla M. Villemsi taotlust selliselt, et tema jaoks on väärikust alandav eelkõige kubemepiirkonna läbiotsimine ise. Vangla selgitas, et Tartu Vangla kodukorra p-st 4.6 tulenevalt on vanglaametnikel igakordsel kinnipeetava osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel vaja langetada kaalutlusotsus, kas läbiotsimine lahtiriietumisega on vajalik või mitte, kuid viidatud punkt ei näe ametnikele ette kaalutlusruumi otsustamaks, kas kinnipeetava suhtes läbiotsimist teostada või mitte. Vangla möönis, et läbiotsimise käigus kubemepiirkonna puudutamine võib tekitada kinnipeetavale ebamugavust, kuid see kaasneb läbiotsimisega paratamatult ning on väga oluline vanglas julgeoleku ja korra tagamiseks. Vangla märkis, et kuivõrd kinnipeetavate hulgas on sagedane esemete peitmine kubemepiirkonda, on selle kontroll läbiotsimise käigus põhjendatud ning kui vanglaametnikud kubemepiirkonda ei kompaks, ei oleks vastavasse kehapiirkonda peidetud keelatud esemete läbi riiete avastamine võimalik.
6.M. Villems esitas 26.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla praktika, mille käigus vanglaametnikud läbiotsimistel puudutavad kinnipeetavate intiimseid kehaosi. Veel palus kaebaja teha esmase õiguskaitse korras Tartu Vanglale ettekirjutus seksuaalse ahistamise viivitamatuks lõpetamiseks. Kaebaja märkis, et alates 2014. a sügisest hakkas ta osalema keevitaja kursustel, misjärel hakati teda läbi otsima läbi riiete kompimise teel kuni 6 korda päevas. Kaebaja väitel on ta pöördunud vangla poole, et viimane kõrvaldaks mõned ametnikud läbiotsimise teostamisest. Kaebaja märkis, et põhjendatud huviks antud kaebuse esitamisel on kavatsus esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus ning preventiivseks huviks on vältida vastustaja jätkuvat ja korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-1878.
7.M. Villems esitas 24.08.2015 puuduste kõrvaldamise taotluse haldusasjas nr 3-15-1878, milles ta märkis, et tema genitaale võib vanglas puudutada vaid arst ning rikutud on EIÕK art 3 ja 8 sätteid. Kaebaja leidis, et eraelu puutumatuse rikkumine ja inimväärikuse alandamine peaksid olema piisavad alused kahjunõude esitamiseks.
8.Tartu Halduskohus jättis 28.07.2015. a määrusega haldusasjas nr 3-15-1878 M. Villemsi esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
9.M. Villems esitas 01.10.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista vastustajalt välja hüvitise kohtu äranägemisel seoses tema genitaalide katsumisega läbiotsimiste käigus. Kaebaja märkis, et alates 2014. a sügisest hakkas ta osalema keevitaja kursustel, misjärel hakati teda läbi otsima läbi riiete kompimise teel kuni 6 korda päevas ning pidev intiimsfääri tungimine on tekitanud tal ängistust, frustratsiooni, abitustunnet ja seksuaalse ärakasutatuse tunnet. Kaebaja märkis, et analoogilist praktikat ei ole teistes Euroopa Liidu maades ning tegemist on EIÕK art-te 3 ja 8 rikkumisega. Kaebaja arvates kui vanglaametnikul on tekkinud põhjendatud kahtlus, et mõnel kinnipeetaval on kubemepiirkonnas peidetud keelatud esemeid, siis selle kontrollimiseks on täieliku läbiotsimise protseduur. Kaebaja leidis, et genitaale võivad vanglas katsuda ainult arstid. Kaebaja väitel on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) korduvalt rõhutanud, et läbiotsimised, mis põhjustavad alandust ja intensiivset ebameeldivust, ei tohi olla igakordsed ja rutiinsed ega luua kinnipeetavale tunnet, et ta on täielikult ametnike meelevallas. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-2486.
10.Tartu Halduskohus jättis 14.12.2015. a otsusega haldusasjas nr 3-15-2486 kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja pöördus vastustaja poole taotlusega jätkuva toimingu lõpetamise nõudes kooskõlas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 4 lg-ga 1 09.04.2015, mille vangla jättis 08.05.2015. a otsusega rahuldamata. Kaebaja kasutas seega esmaseid õiguskaitsevahendeid talle väidetava kahju tekitamise ärahoidmiseks seoses toimunud läbiotsimistega. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega seonduvalt puudub iseseisev alus hüvitamisnõude rahuldamata jätmiseks. 2) Puudub vaidlus, et 2014. a sügisest hakkas kaebaja osalema keevitaja kursustel ning iga kord eluosakonnast lahkumisel ja naasmisel otsisid vanglaametnikud kuni 6 korda päevas muu hulgas ka kaebaja kubemepiirkonna läbi, kombates kaebaja keha läbi riiete. Vanglaametnike pädevus otsida kinnipeetavaid läbi tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 68 lgst 1. Nii täieliku kui ka mittetäieliku läbiotsimise eesmärgiks on leida ja ära võtta keelatud ese või aine ning selle kaudu tagada üldine julgeolek vanglas (VangS-i kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 165-166). Mittetäieliku läbiotsimise käigus kombatakse ka kinnipeetava kubemepiirkonda, kuid vanglaametnikud ei tee läbiotsimise ajal kaebaja suguorganitega protseduure, mistõttu puudub alus arvata, et mainitud viisil kinnipeetava mittetäielik läbiotsimine kuuluks vaid arsti pädevusse. Mittetäieliku läbiotsimise käigus on vanglaametnik kontaktis kinnipeetava kehaga üksnes läbi riiete, mis märgatavalt vähendab kinnipeetava õiguste riivet. 3) Mitu korda päevas kaebaja keha läbi riiete kompamine ei olnud tema jaoks meelepärane protseduur, kuid arvestades läbiotsimist korraldanud vanglaametnike sugu, selle kiireloomulist iseloomu, et puudus otsene kontakt kaebaja suguorganitega, ei tekitanud vastustaja korduvate mittetäielike läbiotsimistega kaebajal lubatud taset ületavaid kannatusi või ebameeldivusi ega sekkunud ülemäära kaebaja eraelu sfääri. Kaebaja kompamine kubemepiirkonnas on intiimsfääri puutumatuse riive. Selle õiguse riive legitiimseks eesmärgiks on vanglas keelatud esemete kasutamisest tulenevate ohtude ennetamine ja
keelatud esemete kasutamise takistamine ja nende kõrvaldamine, mis omakorda aitab tagada üldist julgeolekut vanglas. Kinnipeetava keha kompamise kaudu läbi vanglavormi on võimalik avastada keelatud esemeid, mistõttu nimetatud läbiotsimise viis on sobiv meede eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks ja on võimalikult diskreetne. Kaebaja õigusi vähem koormavaks meetmeks oleks visuaalne vaatlus (mitte täielik läbiotsimine), kuid see meede ei oleks sama tõhus. Tõhusamaks meetmeks saab pidada täielikku läbiotsimist, kuid sellega kaasnenuks kaebaja intiimsussfääri puutumatuse suurem riive. Muuks alternatiiviks saab pidada mõnd tehnilist abivahendit (nt röntgenseade), kuid arvestades kohustust otsida kinnipeetavad läbi igast eluosakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel ning Tartu Vangla kodukorra lisast 1 nähtuvat eluosakondade koguarvu 20 oleks tegemist kulukuse tõttu selgelt ebareaalse lahendusega. Samuti võiks niisuguse seadme pikaajaline kasutamine kujutada ohtu kinnipeetava tervisele. 4) Tulenevalt justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 32 p-st 5 puudub vanglaametnikel otsustamisdiskretsioon, kas teostada kinnipeetava läbiotsimist või mitte. Läbiotsimise korraldamine on kohustuslik. Valida saavad nad vaid täielike ja mittetäielike läbiotsimiste vahel. Usutav on vastustaja väide, et kubemepiirkonda kasutavad kinnipeetavad tihti keelatud ainete ja esemete osakonda toimetamiseks. Arvestades, et kaebaja osales keevitaja kursustel, oli ta eeldatavasti kontaktis nii eluosakonnas keelatud esemetega kui ka teiste kinnipeetavatega. Tulenevalt Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lg-st 1 on kinnipeetaval keelatud hoida enda juures ka vanglas lubatud esemeid, kui ta on need saanud teistelt kinnipeetavatelt. Seega ei ole täielikult välistatud tõenäosus, et kaebaja saaks tuua osakonda kasutamiseks keelatud esemeid, tuua osakonnast välja ja üle anda kursustel osalenud teistele kinnipeetavatele vanglas kasutamiseks või teistele isikutele üleandmiseks või väljaspool osakonda kasutamiseks keelatud esemeid. Võttes arvesse eeltoodut, samuti seda, et mittetäielikud läbiotsimised on kiireloomulised, neid teostavad samast soost vanglaametnikud, kellel puudub vahetu kontakt kinnipeetava genitaalidega, siis ei kaalu kaebaja õigus eraelule üles vastustaja kohustust tagada üldist julgeolekut vanglas. Kaebaja mittetäielikud läbiotsimised on proportsionaalne sekkumine kaebaja eraelu puutumatusesse. 5) Määruse nr 44 § 32 p 5 on kooskõlas EIK praktikaga. Kaebaja viidatud asjades analüüsis EIK kinnipeetavate täielikke läbiotsimisi, millel on suurem negatiivne mõju kinnipeetava õigusele. Kaebaja suhtes 2014. a sügisest teostatud mittetäielikud läbiotsimised olid õiguspärased ja nendega ei rikkunud vastustaja VangS § 4 1 lg-s 1 ja PS §-s 26 sätestatud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna ei ole täidetud mittevaralise kahju hüvitamiseks RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud eeldusi, ei ole vajalik jätkata analüüsi põhjusliku seose ja tekitatud kahju tuvastamise osas.
11.Tartu Halduskohus jättis 21.04.2016. a otsusega haldusasjas nr 3-15-1878 kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjendused: 1) Läbiotsimistoimingud vanglas on möödapääsmatud ning kohus ei saa tunnistada õigusvastaseks vangla praktikat, mil vangla on kohustatud seadusest tulenevalt tegema läbiotsimistoiminguid ning samuti seda, et läbiotsimisel on kombatud kaebaja intiimpiirkonda. Kuna läbiotsimise eesmärk on avastada kinnipeetava juures keelatud esemed, ei ole võimalik leida keelatud esemeid visuaalse vaatluse alusel, selleks tuleb vajadusel katsuda ka läbi riiete jalgade vahelist piirkonda. M. Villemsi hinnang vanglaametnike läbiotsimise toimingute kohta on tõendamata ega ole usutav. Kaebaja suhtes ei ole rikutud EIÕK art 3 ja 8 sätteid. Korduvate mittetäielike läbiotsimistega ei ole vangla sekkunud ülemäära kaebaja eraelu sfääri ning seda ei saa tõlgendada ka kui kaebaja piinamist. 2) Vanglaametnike poolt 2014. a sügisest toimunud igapäevased mittetäielikud läbiotsimised, mis puudutavad kaebaja kubemepiirkonna (genitaalide) kompamist, ei olnud õigusvastased ning rikutud ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi. Vangla korraldatud läbiotsimistoimingud on
jätkuvad ja vajalikud meetmed, mida kaebaja peab taluma seoses kinnipeetava staatuses olemisega. Kinnipeetava keha kompamise kaudu läbi vanglavormi on võimalik avastada keelatud esemeid, mistõttu on see sobiv meede läbiotsimise eesmärgi saavutamiseks. Kaebaja intiimsussfääri puudutaks enam see, kui oleks korraldatud täielik läbiotsimine ning vähem koormavaks meetmeks oleks visuaalne vaatlus läbiotsimisel. Antud juhul on mittetäielik läbiotsimine proportsionaalne meede.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.M. Villems esitas 03.01.2016 apellatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-15-2486, milles ta palub kohtul teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohus on põhjendamatult leidnud, et genitaalide katsumisel on oluliselt väiksem negatiivne mõju kui täielikul läbiotsimisel, mistõttu on jäetud arvesse võtmata kaebaja poolt välja toodud EIK praktika. Kaebuse põhjuseks on asjaolu, et vanglaametnikud on liigse agarusega, ära kasutades ülemäärast diskretsiooni, mudinud, muljunud ja muul moel manipuleerinud suguorganitega, mida nad võivad teha isikliku seksuaalse naudingu eesmärgil, olles omasooiharad või ka alandamiseks seoses antipaatiaga kinnipeetava suhtes.
13.M. Villems esitas 10.01.2016 taotluse haldusasjas nr 3-15-2486, milles ta teatas, et soovib hüvitisnõude kohtu äranägemisel muuta hüvitisnõudeks summas 500 eurot.
14.Tartu Ringkonnakohus muutis 12.01.2016. a määrusega haldusasjas nr 3-15-2486 esitatud kahju hüvitamise nõude suurust ning luges nõude uueks suuruseks 500 eurot.
15.Tartu Vangla esitas 15.02.2016 vastuse apellatsioonkaebusele haldusasjas nr 3-152486, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebaja keha läbi riiete kompamisel läbiotsimiste teostamise käigus on legitiimne eesmärk – keelatud esemete ja ainete avastamine vanglas julgeoleku tagamiseks. Vähem koormava meetmena kasutatav visuaalne vaatlus ei võimalda läbiotsimiste eesmärki sama tõhusalt saavutada. Kuigi M. Villems on apellatsioonkaebuses viidanud hüpoteetilisele olukorrale, kus läbiotsimist teostavad valvurid võivad kinnipeetava kubemepiirkonda kombata isikliku seksuaalse naudingu saamise eesmärgil või seoses antipaatse kinnipeetava alandamise sooviga, ei ole kaebaja oma väiteid tõendanud. Paljasõnalised väited tuleb jätta tähelepanuta.
16.M. Villems esitas 08.05.2016 apellatsioonkaebuse haldusasjas nr 3-15-1878, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada Tartu Vangla toimingud õigusvastaseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Vanglas praktiseeritaval läbiotsimismeetodil on sarnaselt täieliku läbiotsimisega sügav riive isiku eraellu. EIK on korduvalt selgitanud, et läbiotsimised ei tohi olla regulaarne meede ilma igakordse põhjendatud julgeolekukaalutluseta. Samas on EIK välja toonud, et läbiotsimise reeglid ei tohiks jätta vanglaametnikele liiga laia diskretsiooni, luues kinnipeetavale mulje, et ta on täielikult ametnike meelevallas (Savičs vs Läti, nr 17892/03, § 144, 145; Ciupercescu vs Rumeenia, nr 35555/03; Pawlak vs Poola nr 13421/03; Milka vs Poola nr 14322/12). Süstemaatilise inimväärikuse alandamise tõttu kannatab kaebaja frustratsiooni ja depressiooni käes.
17.Tartu Vangla esitas 07.06.2016 vastuse apellatsioonkaebusele haldusasjas nr 3-151878, milles ta palub liita kaebaja apellatsioonkaebused haldusasjades nr 3-15-2486 ja 3-151878 ühte menetlusse ning jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Mittetäielike läbiotsimiste käigus kaebaja keha kompamine läbi riiete riivab tema intiimsfääri
puutumatust, kuid selline sekkumine ei ole ülemäärane ning seda ei saa tõlgendada piinamisena. Riivel on legitiimne eesmärk – keelatud esemete ja ainete avastamine vanglas julgeoleku tagamiseks. Vähem koormava meetmena kasutatav visuaalne vaatlus ei võimalda läbiotsimiste eesmärki sama tõhusalt saavutada. Kaebaja viited EIK lahenditele ei ole asjakohased, kuna need puudutavad lahti riietumisega läbiotsimist, kuid käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud olukorda, kus läbiotsimist teostatakse läbi riiete kompamisega.
18.Tartu Ringkonnakohus liitis 08.06.2016. a määrusega haldusasjad nr 3-15-1878 ja 3152486 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-15-2486.
19.M. Villems esitas 16.06.2016 täiendava selgituse, milles ta selgitab, et ta ei ole Tartu Vangla kodukorra p-i 4.6 vaidlustanud, sest ta ei ole pädev otsustama, kas selline pidev läbiotsimine on vangla julgeoleku seisukohalt vajalik. Kaebaja arvates on see ülemäärane ja tema teada ei rakendata üheski teises Euroopa riigi vanglas sellist pidevat läbiotsimist. Kaebaja väitel on ta vaidlustanud läbiotsimise praktika, kus vanglatöötajad katsuvad ja pigistavad tema genitaale, mida vangla kohustab valvureid tegema. Kaebaja selgitab, et kohustamiskaebust läbiotsimiste täielikuks lõpetamiseks ei ole ta esitanud, sest see oleks perspektiivitu, kuna vangla viitaks abstraktsetele julgeolekukaalutlustele, mida tal ei ole võimalik kummutada.
20.Tartu Vangla esitas 21.06.2016 täiendava selgituse, milles ta märgib, et õppetöös osalev kinnipeetav otsitakse igakordsel eluosakonnast kooli ja koolist eluosakonda saatmisel läbi, ning läbiotsimise teostamise kohustuslikkus tuleneb vanglateenistusele määruse nr 44 § 32 pst 5. Veel märgib vangla, et päevadel, kui õppetöö kestis terve päeva ning kaebajat saadeti eluosakonnast kooli kaks korda ning kui kaebaja kasutas samal päeval ka õigust käia jalutamas, siis on tõenäoline, et teda otsiti selle päeva jooksul läbi 6 korda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
22.Kaebaja esitas juulis 2015 halduskohtule tuvastamiskaebuse (haldusasi nr 3-15-1878), milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla praktika, mille käigus vanglaametnikud läbiotsimistel puudutavad kinnipeetavate intiimseid kehaosi. Põhjendatud huvina nimetas kaebaja tuvastamiskaebuses kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus ning preventiivse huvina vältida vastustaja jätkuvat ja korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Lisaks esitas kaebaja halduskohtule oktoobris 2015 hüvitamiskaebuse (haldusasi nr 3152486), milles ta palus mõista vastustajalt välja hüvitise seoses tema genitaalide katsumisega läbiotsimiste käigus. Kaebusest nähtuvalt oli hüvitamiskaebus ajendatud kaebaja korduvatest läbiotsimistest, mis toimusid alates 2014. a sügisest, mil kaebaja hakkas osalema keevitaja kursustel. Järgnevalt uurib ringkonnakohus, kas vangla läbiotsimistoiminguid saab õigusvastaseks pidada.
23.Kinnipeetava läbiotsimise õiguslikud alused sisalduvad vangistusseaduses, justiitsministri 05.09.2011. a määruses nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (Justiitsministri määrus nr 44) ning Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorras“ (Tartu Vangla kodukord). Vangistusseaduse § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Justiitsministri määruse nr 44 § 32 p 5 järgi on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasisesel saatmisel. Tartu Vangla
kodukorra p-st 4.6 tuleneb: „Osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel otsitakse kinnipeetav läbi. Selleks on ta kohustatud seisma näoga seina poole ja asetama käed seinale vanglaametniku poolt osutatud kohale või seinale märgitud tähistele (punased ringid). Vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega.“
24.Tartu Vangla 21.06.2016. a täiendavast selgitusest ringkonnakohtu kohtunõudele nähtub, et kaebaja õppis perioodil 01.09.2014-19.06.2015 Tartu Kutsehariduskeskuses keevitaja erialal ning õppetöö toimus väljaspool eluosakonda kooli ruumides. Vangla selgituse kohaselt otsitakse õppetöös osalev kinnipeetav igakordsel eluosakonnast kooli ja koolist eluosakonda saatmisel läbi. Päevadel, mil õppetöö kestis terve päeva ning kaebajat saadeti eluosakonnast kooli kaks korda ning kui kaebaja kasutas ka õigust käia samal päeval jalutamas, oli vangla arvates tõenäoline, et kaebajat otsiti selle päeva jooksul läbi kuus korda.
25.Kaebaja arvates on pidev läbiotsimine ülemäärane ja seda ei rakendata üheski teises Euroopa riigi vanglas. Ringkonnakohus möönab, et kuigi kuus läbiotsimiskorda päevas on tõepoolest palju, ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks enne kohtusse pöördumist vaidlustanud tema suhtes teostatud läbiotsimisi sel alusel, et need toimusid liiga sageli. Ka ei anna Tartu Vangla kodukord ega Justiitsministri määrus vanglaametnikele kinnipeetava vanglasisesel saatmisel ja eluosakonnast lahkumisel läbiotsimise teostamisel kaalutlusõigust. Kodukorra ja määruse kohaselt tuleb kinnipeetav läbi otsida iga kord, kui ta osakonnast väljub ja osakonda siseneb, samuti vanglasisesel saatmisel. Kuigi kohtul on õigus kontrollida Justiitsministri määruse kui õigustloova akti kooskõla põhiseadusega, ei kehti see kodukorra puhul, mis on Riigikohtu käsitluse järgi üldkorraldus. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalikõigusliku seisundi muutmisele. Riigikohus on leidnud, et juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks isikul oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt (vt RKHK 13.02.2008. a määrus, p 14). Seega leides, et läbiotsimised olid nende sagedust arvesse võttes ülemäärased, pidanuks kaebaja oma õiguste efektiivsemaks kaitseks vaidlustama kohtueelses menetluses ja hiljem kohtus koos vastavate toimingutega ka Tartu Vangla kodukorra punkti 4.6. Kuna ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud, ei ole läbiotsimiste sagedus käesolevas vaidluses argument, mille alusel oleks võimalik apellatsioonkaebust rahuldada.
26.Kaebaja poolt kohtumenetlustes esitatud väidetest saab järeldada, et kaebaja peab läbiotsimisi õigusvastaseks ka seoses nende teostamise viisiga, mille käigus vanglaametnik kompab läbiotsimise käigus muu hulgas kinnipeetava intiimseid kehaosi, kusjuures eriti häirisid kaebajat vanglaametnike A. A, J. K, E. R ja A. L poolt teostatud läbiotsimised. Kaebaja arvates võivad vanglaametnikud läbiotsimisi teostada ka isikliku seksuaalse naudingu saamise eesmärgil või neile antipaatse kinnipeetava alandamiseks. Kaebaja on väidetavalt nimetatud asjaoludel esitanud kuriteoteate nii Justiitsministeeriumile kui ka hiljem Prokuratuurile. Samas ei osanud kaebaja halduskohtule selgitada, millistel kuupäevadel kaebaja õigusi riivavad läbiotsimised toimusid, leides, et rutiinsetel läbiotsimistel genitaalide katsumine on Tartu Vangla süstemaatiline praktika ning kaebaja puhul on sellist tegevust läbi viidud kindlasti üle 50 korra (I kd, tl 23).
27.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et kuna läbiotsimise eesmärgiks
on leida ja ära võtta keelatud ese või aine (VangS § 68 lg 1), ei ole seda võimalik saavutada ilma, et vanglaametnik kontrolliks läbi riiete kompamise teel ka kinnipeetava jalgade vahelist piirkonda. Ringkonnakohtu jaoks on usutav vastustaja poolt halduskohtule 18.11.2015 antud selgitus (II kd, tl 16), mille kohaselt kasutavad kinnipeetavad kubemepiirkonda tihti keelatud ainete ja esemete, nt sigarettide, nööri, väiksemate terariistade jm osakonda toimetamiseks ning pelgalt visuaalse vaatluse teel ei ole läbi riiete võimalik keelatud esemeid avastada. Eelnevat tõdedes ei saa iseenesest õigusvastaseks pidada Tartu Vangla praktikat kombata kinnipeetava osalisel (st lahti riietumata) läbiotsimisel ka jalgade vahelist piirkonda. Samas märgib ringkonnakohus, et piiri, millal tavapärane läbiotsimise eesmärgil teostatav isiku jalgade vahelise piirkonna kompimine kasvab üle isiku seksuaalseks ahistamiseks, on väga raske, kui mitte võimatu kindlaks teha. Seetõttu hüvitamisnõude puhul olukorras, kus kaebaja pole ei haldus- ega kohtumenetluse vältel nimetanud konkreetsete juhtumite kuupäevi ja täpsemaid asjaolusid selgitanud, saab vangla tegevuse õiguspärasuse kontroll piirduda vaid kontrolliga, kas jalgade vahelise piirkonna kompamine on lubatav. Ühtlasi ei ole kohtul võimalik objektiivselt tuvastada, milline oli vanglaametniku meelteseisund vastava toimingu teostamisel. Kui toiming ise on õiguspärane, ei oma nimetatu ka asja lahendamisel tähtsust. Samas ei saa statistiliselt tõenäoliseks ega seetõttu ka eluliselt usutavaks pidada, et tervelt neli vanglaametnikku Tartu Vanglas on väidetavalt „omasooiharejad“ või soovisid ja soovivad jätkuvalt kaebajat teadlikult alandada. Arvestades kaebaja nimetatud väite elulist ebausutavust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks panna kaebaja väite ümberlükkamise koormat ka vanglale, vaid kaebaja pidanuks menetluse käigus täiendavalt selgitama täpsemaid kahtlusi, millele tuginedes võiks sellise järelduse teha. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja kohtumenetluses esitatud väited vanglaametnike A.A., J. K., E. R. ja A. L. liigsest agarusest kaebaja keha intiimpiirkonna kompamisel tähelepanuta.
28.Ringkonnakohus möönab, et Kodukorra p 4.6 annab vanglaametnikule kaalutlusõiguse otsustada, kas teostada kinnipeetava suhtes osalist ehk lahti riietumata läbiotsimist või läbiotsimist koos lahti riietumisega. Ka nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et lahti riietumisega läbiotsimist tuleb pidada kinnipeetava õigusi enamriivavaks läbiotsimiseks, kuigi nimetatud läbiotsimise käigus toimub ainult kinnipeetava visuaalne vaatlus. Sarnasel viisil läbiotsimisi, kus läbiotsimise käigus palutakse kinnipeetaval aluspüksid alla lasta ja kubemepiirkond paljastada, on keelatud esemete või ainete leidmiseks teostatud ka Tartu Vanglas (vt RKHK 17.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-32-12, p 1). Kaebaja puhul on kõikidel kordadel eelistatud vähemkoormavat ehk läbi riiete kompamisega läbiotsimist. Kaebaja leiab 22.08.2015 halduskohtule koostatud seisukohas, et täieliku läbiotsimise puhul teostab kõik manipulatsioonid genitaalidega kinnipeetav ise (I kd, tl 23-23p). Kaebaja seisukohast võib järeldada, et kaebaja eelistanuks ka enda puhul täielikku läbiotsimist, vältimaks otsest füüsilist kontakti vanglaametnikega. Nimetatut arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et miski ei keelanud kaebajal taotlemast enda puhul täieliku läbiotsimise läbiviimist. Kuna täielik läbiotsimine on põhjalikum, ei näe ringkonnakohus põhjust, miks pidanuks vangla kaebaja võimaliku taotluse puhul sellest keelduma. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks täieliku läbiotsimise läbiviimist taotlenud. Seetõttu ei ole kaebaja täielikku läbiotsimist pooldav argument apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Kaebaja viidatud EIK lahendid asjades Savičs vs Läti nr 17892/03, Ciupercescu vs Rumeenia nr 35555/03, Paweł Pawlak vs Poola nr 13421/03 ning Milka vs Poola nr 14322/12 puudutavad kinnipeetava lahtiriietumisega ehk täielikke läbiotsimisi. Kuna kaebaja puhul sellisel viisil läbiotsimisi ei teostatud, ei ole eelviidatud lahendid käesolevas haldusasjas asjassepuutuvad.
29.Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebused Tartu Halduskohtu 14.12.2015. a otsuse ja 21.04.2016. a otsuse peale HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata.
30.Kaebaja oli halduskohtus haldusasjas nr 3-15-1878 tehtud 23.09.2015. a määrusega (tl 2526) vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Samuti oli kaebaja halduskohtus haldusasjas nr 3-15-2486 tehtud 27.10.2015. a määrusega (tl 10-10p) vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu (250 eurot) tasumise kohustusest täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-15-1878 jätkati ringkonnakohtu 12.05.2016. a määrusega (tl 57-58p) kaebajale menetlusabi andmist riigilõivu (15 euro) tasumisest vabastamiseks. Apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-15-2486 luges ringkonnakohus 12.01.2016. a määrusega (tl 52-52p) kaebaja kahju hüvitamise nõude suuruseks 500 eurot ja nõudis kaebajalt riigilõivu tasumist summas 15 eurot. Nõutud riigilõiv on Kohtute Infosüsteemi andmetel tasutud 25.01.2016 MTÜ Auxilio poolt (tl 54).
31.HKMS § 108 g 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebused rahuldamata, jääb apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv summas 15 eurot kaebaja enda kanda. Kuna kaebaja oli halduskohtus kaebustelt riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning apellatsiooniastmes oli ta osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud, siis jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot ja 250 eurot) ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.