Korrakaitse › Vanglad

vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat vastama kaebusele 21 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. 1.3 17.06.2016 laekus kohtusse vastustaja vastus V. Melnitšenko kaebusele. 1.4 29.06.2016 määrusega otsustas kohus läbi vaadata asja kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 14.07.2016 ning teatas, et kohtuotsus käesolevas haldusasjas tehakse avalikult teatavaks 27.07.2016. Kaebuse põhjendused ja taotlus

3.4 Kaebajale on 05.07.2013 postipakiga saadetud väljastpoolt vanglat optilised prillid, mis anti kaebajale kambrisse 08.08.2013. Nimetatu viitab, et kaebuse esitaja vajas ning kasutas prille nägemisteravuse parandamiseks juba enne vanglasse saabumist. Kas kaebaja vajas tugevamaid prille vanglas viibimise vältel, ei ole vanglale teada, kuid kaebaja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ta oleks vajanud tugevamaid prille või tema nägemisteravus oleks langenud. Kuna vangla arsti otsuse alusel ja vastaval näidustusel on kinnipeetavatel võimalik nägemisprillid saada vangla vahendusel tasuta, ei ole välistatud, et kaebuse esitaja soovis uute prillide väljastamist mitte nägemisteravuse halvenemise tõttu, vaid pelgalt soovist omandada uued prillid, kui kaebaja 09.04.2014 arsti poole nägemiskontrolliks pöördus. 3.5 Vangla hinnangul on käesoleval juhul võimalik lugeda üldteada olevaks asjaoluks, et vanuse tõusmisega võib kaasneda silmanägemise halvenemine ning isiku vajadus tugevamate prillide järele võib ka süveneda, kui tegemist on juba prille kandva isikuga. Vastustaja toob välja, et vangla arst on V. Melnitšenko 09.04.2014 pöördumise diagnoosina märkinud „vanaeanägevus ehk presbüoopia“. Ka nimetatud diagnoos viitab, et prillide vajadus on tingitud loomulikust ealisest iseärasusest. Eeltoodud põhjendusest lähtuvalt ei ole tõendatud kaebaja silmanägemise halvenemine vanglas viibimise ajal ega asjaolu, et silmanägemise nõrgenemist oleks võimalik seostada mingil viisil Tallinna Vangla vangistustingimustega. 3.6 Tallinna Vangla leiab, et kaebaja ei ole kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid, püüdes mingil viisil endale väidetava kahju tekkimist ära hoida. 3.7 Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohtu seisukoht

vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-47-08, p 22). Riigikohtu praktikas on küll peetud võimalikuks esmaste õiguskaitsevahenditena käsitada lisaks vaidele või halduskohtusse pöördumisele ka muid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-33-04, p 15), kuid sellised õiguskaitsevahendid peavad olema suunatud avaliku võimu kahju põhjustava tegevuse takistamisele (RKHKm 3-3-1-59-12, p 18). Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (RKHKo 3-3-1-32-02, p 25). Kohus leiab, et selline Riigikohtu seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kahju võis tekkida ka avalik-õiguslikus suhtes sooritatud või sooritamata jäetud toimingu tõttu. 6.2 Kohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja, et kunstliku valgustuse puuduse tõttu pöördus ta suuliselt korrapidamisteenistuse poole ning taotles kambrisse võimsama hõõgpirni paigaldamist. Kaebajale vastati, et vanglas ei ole võimsamaid hõõgpirne kui 75W. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud vangla poole märgukirjaga või selgitustaotlusega, kus oleks juhtinud vangla tähelepanu kambri kunstliku valgustuse ebapiisavusele. Kaebaja väidet vanglaametnikele suulise pöördumise kohta, ei pea vastustaja usutavaks. 6.3 Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 4 sätestab, et kõik vaided ja taotlused haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse kirjalikult, kui valdkonna eest vastutav minister ei ole määrusega lubanud ka suulise taotluse esitamist. Seetõttu juhul, kui kaebajal oli soov, et vangla paigaldaks kambrisse võimsamad hõõgpirnid, ei ole tegemist sooviga, mida esitatakse märgukirjas või selgitamistaotluses, kuid tegemist on sooviga, et vangla oleks sooritanud konkreetse toimingu haldusmenetluse (HMS) § 106 lg 1 ja mille sooritamise või sooritamata jätmise otsustab haldusorgan ehk vangla haldusmenetluse käigus (HMS § 35 lg 1 ja § 43 lg 4). Järelikult oleks kaebaja pidanud vastavalt VangS § 11 lg-le 4 esitama vanglale vastava kirjaliku taotluse. Kohtu arvates oleks kaebaja pidanud, ise aru saama, et tegemist on esmase õiguskaitsevahendiga ning võimsamate hõõgpirnide paigaldamata jätmise korral puuduvad kaebajal võimalused hilisemates menetlustes kinnitada muude tõenditega seda asjaolu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal avaldas ta vanglale omapoolset soovi kunstliku valgustuse tugevdamiseks kambris. Sellest tulenevalt, ning arvestades vastustaja vastuväiteid kaebaja poolt esmaste õiguskatsevahendite kasutamise kohta, leiab kohus, et kaebaja väide korrapidamisteenistuse poole suulise taotlusega pöördumise kohta võimsamate pirnide paigutamiseks kambrisse jäi tõendamata. 6.4 Järgmisena tuleb kohtul hinnata, kas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks parandanud tekkinud olukorda. Juhul, kui esmaste õiguskaitsevahendite nõuetekohane kasutamine ei oleks andnud oodatud tulemust või olukorra parandamist, ei ole nende kasutamata jätmine isikule ette heidetav (RKHKo 3-3-1-16-16, p 14). Vastuses kaebaja kahjunõudele, aga samuti ka vastuses kaebusele väitis vastustaja muuhulgas sõnaselgelt seda, et Tallinna Vangla kambrites tagatakse kunstliku valgustuse olemasolu üldjuhul laevalgustis kahe 75 W võimusega lambipirniga või 70 W halogeenpirniga, öövalgustis on 40 W lambipirn, mis on vastustaja seisukohalt ööpäeva pimedal ajal kinnipeetavale igapäevategevusteks (kirjutamine, lugemine jne) piisav. Samuti viitas vastustaja sellele asjaolule, et ei ole ühegi riigiülese vanglale täitmiseks kohustusliku aktiga määratud konkreetset arvulist taset, millele peaks vanglas tagatav valgustus vastama. Eespoolnimetatut arvestades leiab kohus siiski, et ei ole täiesti välistatud olukord, kus põhjendatud taotluse korral oleks vangla vähemalt kaalunud kambrisse võimsamate lambipirnide paigaldamist ning keelduva otsuse korral oleks kaebajal

võimalik pöörduda ka oma õiguste kaitseks kohtusse kohustamiskaebusega, kuid mitte oodata Tallinna Vanglas kinnipidamisaja lõppu (17.07.2014) ning alles 14.03.2016 pöörduda Tallinna Vangla poole juba kahjunõudega. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et juba kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu ei kuulu tema hüvitamiskaebus rahuldamisele. 6.5 PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 alusel kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu (EIKo Kudla vs. Poola, p-d 92–94; 17; Enea vs. Itaalia, p-d 57–59; Naoumenko vs. Ukraina, p 112). Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (RKHKo 3-3-170-07, p 13; 3-3-1-65-03, p 14). 6.6 Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et siseriiklikud õigusnormid ei reguleeri kunstliku valgustuse tõhusust eluruumides. VangS § 45 lg 1 kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatusega. Kunstliku valguse piisavust eluruumis ei ole sätestatud ka 12.04.2013 - 17.07.2014 ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt 26.01.1999 vastu võetud määruses nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ Kaebaja viitab kohtule esitatud kaebuses Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsusele haldusasjas nr 3-06-294, mis jõustus 11.11.2008 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega. Nimetatud haldusasjas korraldas kohus ekspertiisi, et tuvastada, kui tõhus peab olema kunstlik valgustus kambris, et see oleks kinnipeetavale igapäevaseks tegevuseks piisav. Halduskohtu otsuse kohaselt arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites ka lugema, kirjutama, tegelema rõivaste hooldamisega, siis on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustatus vähemalt 400 luksi, Encyclopedia of Health and Safety (1998) soovituse kohaselt isegi 500 luksi. Vastuses kahjunõudele nr 5-37/16/62-2 viitas vastustaja Tallinna Vanglas tehtud kunstliku valgustuse mõõtmisele, mille tulemused erinevates kohtades on 100 – 170 luksi. Kohus ei pea siiski õigeks pelgalt Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsuse põhjendustest lähtudes pidada Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks. Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsuses olid kõne all arestimaja kambrid. Arestimaja ja vangla kambrid on erinevad nii suuruse kui ka loomuliku valgustuse efektiivsuse poolest. Vanade arestimajade kambrite aknad olid klaasplokkidest, Tallinna Vangla kambrite akendel on trellid, mis võrreldes arestimaja kambritega paremini tagab loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. Seega võttes arvesse asjaolu, et siseriiklikud õigusnormid ei reguleeri kunstliku valgustuse tõhusust eluruumides, aga samuti tuginedes Riigikohtu praktikale vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, peab kohus vajalikuks seostada vastustaja tegevuse õiguspärasust kõigepealt tekitatud mittevaralise kahju olemasoluga ja tekitatud kahju ning vastustaja tegevuse vahel põhjusliku seose olemasoluga. Juhul, kui kohus tuvastab, et kaebajale on tekitatud mittevaralist kahju, mis on põhjuslikus seoses vastustaja tegevuse või tegevusetusega, tuleb eeldada vangla toimingu õigusvastasust (RKHKo 3-3-1-57-12, p 12). 6.7 Üldteada on asjaolu, et ebapiisav valgustus (loomulik või kunstlik), eriti silmadega töötamise ajal (lugemine, kirjutamine jne), võib soodustada silmanägemise halvenemist. Samuti silmanägemise halvenemine võib juhtuda, kui inimene lihtsalt tihti koormab silmi, kas lugemisega, kirjutamisega, arvutiekraani või televiisori vaatamisega, vaatamata sellele, et loomulik või kunstlik valgustus on eluruumis selleks tegevuseks piisav. Samuti konkreetse inimese silmanägemist võib mõjutada pärilikkus, vanus ja eluviis (suitsetamine jne). Tulenevalt

haldusasja materjalidest tuvastati 09.04.2014 Tallinna Vanglas kaebaja silmanägemise kontrolli käigus, et tema silmanägemine on OD=1,0, OS=1, prope:+1,5 ning ta vajab lugemisprille. Samas optiliste prillide kasutamise vajadus oli kaebajal juba kolme kuu pärast, kui ta saabus Tallinna Vanglasse (optilised prillid saadeti talle pakiga 05.07.2013, lubati kambrisse 08.08.2013). Kohus ei pea tõenäoliseks, et kolme kuu jooksul, millal kaebaja viibis Tallinna Vanglas tema silmanägemine halvenes nii, et ta vajas lugemisprille. Optiliste prillide ettevalmistamine on suhteliselt pikk protsess, mis vajab ka eelnevalt silmanägemise kontrolli. Optilised prillid saadeti kaebajale pakiga ning enne 09.04.2014 ei teostatud kaebajale silmanägemise kontorolli Tallinna Vanglas. Sellest tulenevalt on kohtul alust arvata, et Tallinna Vanglasse saabumise ajal oli kaebaja silmanägemine juba suhteliselt halb ning seetõttu 05.07.2013 saadeti talle pakiga lugemisprillid. Kohus märgib, et juhul, kui isik vajab prille, siis tema silmanägemine ei ole enam OD=1,0, OS=1, prope:+1,0. Seega 09.04.2014 seisuga (ehk aasta pärast Tallinna Vanglasse saabumist) kaebajal tuvastatud minimaalne (prope:+1,5) kõrvalekaldumine silmanägemise normist oli juba Tallinna Vanglasse saabumise ajal. Vastasel juhul ei oleks kaebajal 05.07.2013 seisuga olnud vajadust optiliste prillide kasutamise järele. Tuginedes eespoolnimetatule, oleks olnud võimalik lugeda kaebajal kinnipidamistingimustega tekkinud tervisekahju olemasolu, kui tema silmanägemine Tallinna Vanglast lahkumise ajal oli halvem, kui silmanägemine, mis oli tuvastatud 09.04.2014 vanglaarsti poolt. See asjaolu jäi kaebaja poolt vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 59 lg-le 1 kinnitamata vastavate tõenditega. Kohus märgib täiendavalt, et 09.04.2014 oli kaebajal diagnoositud „presbüoopia ehk vanaeanägemus“. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et selline diagnoos viitab sellele, et prillide vajadus oli tingitud kaebaja loomulikust ealisest iseärasusest. 6.8 Kuna kaebaja jättis põhjendamatult kasutamata esmaseid õiguskatsevahendeid ning väidetav tervisekahju jäi kohtu poolt tuvastamata, ei pea kohus võimalikuks analüüsida põhjusliku seose olemasolu vangla tegevuse/tegevusetuse ja tekitatud kahju vahel, aga samuti vajalikuks analüüsida vastustaja süü vormi kunstliku valgustuse tagamise osas. Kohus märgib, et kui kaebaja tõesti oleks tundnud kunstliku valgustuse ebapiisavust kambris, kuid ei pidanud vajalikuks pöörduda selle probleemi tõttu vangla poole kirjalikult, oleks ta saanud Tallinna Vanglas viibimise ajal (12.04.2013 - 17.07.2014) soetada endale vangla kauplusest näpitslambi võimsusega 40W, mille kasutamine oleks kõrvaldanud kaebajal kaebuses nimetatud probleemid seoses kunstliku valgustuse ebapiisavusega. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest tulenevalt oli kaebajal selline võimalus (raha olemasolu vanglasisesel isikukontol, mis oli piisav vanglakauplusest näpitslambi soetamiseks) olemas. 6.9 Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata täies ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.