2-12-36885/40 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.AS SEB Pank (hageja) esitas 14. septembril 2012 maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.P.ilt (kostja) 655 euro 65 sendi saamiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kuna kostjale ei ole õnnestunud makseettepanekut mõistliku ajajooksul kätte toimetada ja seda ei saa avalikult kätte toimetada. Tartu Maakohus jättis 8. aprilli 2013 määrusega hagi menetlusse võtmata ja tagastas selle. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kostja tarbija 22. detsembri 2000 Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (Brüsseli I määrus, kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) artikkel 15 lg 1 tähenduses. Kostja rahvastikuregistri järgne elukoht on XXX. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Arvestades kostja alalist elukohta ja asjaolu, et kostja on tarbija, ei saa määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt tema vastu antud hagi Eesti kohtusse esitada. Määruse artikkel 17 järgi võib II peatüki 4. jao sätetest, sh artikkel 16 lg-st 2, kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, või mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega. Esitatud materjalidest ei nähtu, et esineks määruse artiklis 17 märgitud asjaolusid, mis võimaldaks kõrvale kalduda artiklist 16. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et hagi ei allu Eesti kohtule ning see tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata.

4.Tartu Maakohus jättis 19. novembri 2015 määrusega hageja taotluse tsiviilasja tagaselja otsusega lahendamiseks rahuldamata, hageja hagiavalduse läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. TsMS § 413 lg 1 järgi on tagaseljaotsuse tegemise eelduseks hageja sellekohane taotlus ning tingimus, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Menetluse ajal on tuvastatud, et kostja elab välisriigis (XXX). Kostja ei ole kohtualluvusele vastu vaielnud ega kohtule vastanud. Seega tulenevalt Riigikohtu 21. novembri 2012 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12 p-st 12 saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Praegusel juhul on hagi menetlusse võetud. TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel peab kohus avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Nimetatud säte ei välista rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem (Riigikohtu 31. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10). Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kontrollimist menetluse kestel ei välista ka see, et kui hagi menetlusse võtmata jätmise alusena eristab TsMS § 371 lg 1 p-des 1 ja 2 kohtupädevuse või kohtualluvuse puudumist, siis TsMS § 423 sätestab hagi läbi vaatamata jätmise alusena sõnaselgelt lg 1 p-s 13 vaid pädevuse puudumise. Pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega. Tsiviilasjas on tuvastatud, et kostja on tarbija Brüsseli I määruse artikkel 15 tähenduses. Hageja ja kostja vahel on 24. oktoobril 2008 sõlmitud Magnet krediitkaardi leping nr A080017568 (tl 35–38), mille üldsätete p-st 1.5. lähtuvalt on kaardi valdajal võimalus kaarti kasutada kauba või teenuse eest tasumiseks, sularaha väljavõtmiseks, tehingute kohta informatsiooni saamiseks ning muude toimingute tegemiseks. Lubatud toimingud ja nende tegemise piirangud, sh toimingute maksimaalsed piirsummad teatud perioodil, lepitakse kokku lepingus. Seega on nimetatud lepinguga tegemist osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki krediidi lepinguga määruse artikkel 15 lg 1 punkt b mõistes. Kuna menetluse kestel on tuvastatud, et kostja elab Suurbritannias ja elas seal juba menetluse algatamisest alates, siis tuleb kindlaks teha, kas kostja alaline elukoht (domitsiil) asub XXX. Vastavalt Brüsseli I määruse artikli 59 lg-le 2 elukoha (domitsiili) määramisel tuleb rakendada Suurbritannia õigust. Suurbritannias reguleerib alalise elukoha (domitsiili) määramist Brüsseli I määruse kontekstis „The Civil Jurisdiction and Judgments Order“, mille lisa 2 § 41 kohaselt on isiku alaline elukoht Suurbritannias, kui ta elab Suurbritannias ning tema Suurbritannias viibimise laad ja seda ümbritsevad asjaolud viitavad sellele, et tal on Suurbritanniaga kindel side (substantial connection). Sellise sideme olemasolu eeldatakse, kui isik on Suurbritannias