Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Määruse tegemise aeg ja koht
12. oktoober 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-12-36885
Tsiviilasi
AS SEB Pank väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. novembri 2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS SEB Pank määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (hageja): AS SEB Pank (registrikood: 10004252); volitatud esindaja Piret Kangur Vastustaja (kostja): A.P. (isikukood: XXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
hagiavaldus
A.P.
vastu
võlgnevuse
1.Jätta AS-i SEB Pank määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 19. novembri 2015 määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud AS-i SEB Pank kanda. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 14. septembril 2012 maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.P.ilt (kostja) 655 euro 65 sendi saamiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kuna kostjale ei ole õnnestunud makseettepanekut mõistliku ajajooksul kätte toimetada ja seda ei saa avalikult kätte toimetada. Tartu Maakohus jättis 8. aprilli 2013 määrusega hagi menetlusse võtmata ja tagastas selle. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kostja tarbija 22. detsembri 2000 Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (Brüsseli I määrus, kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) artikkel 15 lg 1 tähenduses. Kostja rahvastikuregistri järgne elukoht on XXX. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Arvestades kostja alalist elukohta ja asjaolu, et kostja on tarbija, ei saa määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt tema vastu antud hagi Eesti kohtusse esitada. Määruse artikkel 17 järgi võib II peatüki 4. jao sätetest, sh artikkel 16 lg-st 2, kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, või mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega. Esitatud materjalidest ei nähtu, et esineks määruse artiklis 17 märgitud asjaolusid, mis võimaldaks kõrvale kalduda artiklist 16. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et hagi ei allu Eesti kohtule ning see tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata.
2.Hageja esitas 23. aprillil 2013 maakohtu 8. aprilli 2013 määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja hagi saatmist maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 24. novembri 2014 määrusega (tl 70–71) määruskaebuse, tühistas maakohtu 8. aprilli 2013 määruse ja saatis asja Tartu Maakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmast. Maakohus märkis õigesti, et Brüsseli I määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Kohus saab hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule (Riigikohtu 21. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p-d 11–12). Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust. Brüsseli I määruse artikkel 59 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on Suurbritannias, lähtuda Suurbritannia õigusest. Maakohus ei ole seda teinud.
3.Tartu Maakohus võttis 8. aprilli 2015 määrusega hagiavalduse menetlusse. Hageja 9. aprilli 2015 menetlusdokumendi kohaselt on hageja nõus lahendama kohtuasja kompromissiga, kui kostja sellega nõustub ning pooled saavutavad kokkuleppe. Hageja soovib asja lahendamist tagaseljaotsusega kirjalikus menetluses juhul kui kostja jätab hagile vastamata kohtu poolt antud tähtaja jooksul. Maakohus saatis 8. aprillil 2015 tähitud kirjaga menetlusse võtmise määruse koos hagiavaldusega kostjale aadressile: XXX. Kostja on kohtudokumendid isiklikult kätte saanud
15.aprillil 2015 (tl 89–90). 1. oktoobril 2015 edastas maakohus kohtukutsed hagejale ja kostjale. Kostja on kohtukutse isiklikult kätte saanud. 12. novembril 2015 toimunud kohtuistungile kostja kohale ei ilmunud. Hageja taotles tagaseljaotsuse tegemist.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Tartu Maakohus jättis 19. novembri 2015 määrusega hageja taotluse tsiviilasja tagaselja otsusega lahendamiseks rahuldamata, hageja hagiavalduse läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda. TsMS § 413 lg 1 järgi on tagaseljaotsuse tegemise eelduseks hageja sellekohane taotlus ning tingimus, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Menetluse ajal on tuvastatud, et kostja elab välisriigis (XXX). Kostja ei ole kohtualluvusele vastu vaielnud ega kohtule vastanud. Seega tulenevalt Riigikohtu 21. novembri 2012 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12 p-st 12 saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Praegusel juhul on hagi menetlusse võetud. TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel peab kohus avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Nimetatud säte ei välista rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem (Riigikohtu 31. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10). Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kontrollimist menetluse kestel ei välista ka see, et kui hagi menetlusse võtmata jätmise alusena eristab TsMS § 371 lg 1 p-des 1 ja 2 kohtupädevuse või kohtualluvuse puudumist, siis TsMS § 423 sätestab hagi läbi vaatamata jätmise alusena sõnaselgelt lg 1 p-s 13 vaid pädevuse puudumise. Pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega. Tsiviilasjas on tuvastatud, et kostja on tarbija Brüsseli I määruse artikkel 15 tähenduses. Hageja ja kostja vahel on 24. oktoobril 2008 sõlmitud Magnet krediitkaardi leping nr A080017568 (tl 35–38), mille üldsätete p-st 1.5. lähtuvalt on kaardi valdajal võimalus kaarti kasutada kauba või teenuse eest tasumiseks, sularaha väljavõtmiseks, tehingute kohta informatsiooni saamiseks ning muude toimingute tegemiseks. Lubatud toimingud ja nende tegemise piirangud, sh toimingute maksimaalsed piirsummad teatud perioodil, lepitakse kokku lepingus. Seega on nimetatud lepinguga tegemist osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki krediidi lepinguga määruse artikkel 15 lg 1 punkt b mõistes. Kuna menetluse kestel on tuvastatud, et kostja elab Suurbritannias ja elas seal juba menetluse algatamisest alates, siis tuleb kindlaks teha, kas kostja alaline elukoht (domitsiil) asub XXX. Vastavalt Brüsseli I määruse artikli 59 lg-le 2 elukoha (domitsiili) määramisel tuleb rakendada Suurbritannia õigust. Suurbritannias reguleerib alalise elukoha (domitsiili) määramist Brüsseli I määruse kontekstis „The Civil Jurisdiction and Judgments Order“, mille lisa 2 § 41 kohaselt on isiku alaline elukoht Suurbritannias, kui ta elab Suurbritannias ning tema Suurbritannias viibimise laad ja seda ümbritsevad asjaolud viitavad sellele, et tal on Suurbritanniaga kindel side (substantial connection). Sellise sideme olemasolu eeldatakse, kui isik on Suurbritannias
elanud vähemalt kolm kuud (The Civil Jurisdiction and Judgments Order 2001, lisa 1, § 9 lg 6.). Rahvastikuregistri andmete kohaselt on kostja elukohaks alates 1. veebruarist 2013 XXX. Alates 28. jaanurist 2013 on rahvastikuregistrisse märgitud kostja telefoninumbriks XXX. Kaugvalimiskood +44 viitab Suurbritannia operaatorile. Samuti on kostja Suurbritannia aadressile edastatud kohtudokumendid isiklikult vastu võtnud. Eeltoodust tulenevalt on kostja alaliseks elukohaks Suurbritannia. Kostja isa on maksekäsu kiirmenetluse ajal kinnitanud, et kostja viibib Suurbritannias. Seega on kostja juba enne rahvastikuregistris elukoha kande muutmist 1. veebruaril 2013 viibinud või elanud Suurbritannias, sest maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli esitatud 14. septembril 2012. Vastavalt The Civil Jurisdiction and Judgments Order 2001 lisa 1 § 9 lg-le 6 eeldatakse kostja kindlat sidet Suurbritanniaga, kui ta on Suurbritannias elanud vähemalt kolm kuud. Seega oli kostja hagi esitamise ajal, s.o 5. aprillil 2013, elanud Suurbritannias vähemalt kolm kuud. Eeltoodust tulenevalt ja Brüsseli I määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt võib hageja algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht, st Suurbritannias. Sellest tulenevalt ei ole võimalik teha tagaseljaotsust ning hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata ning TsMS § 168 lg 2 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ning saata hagi maakohtule lahendamiseks. Määruskaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud tegema tagaseljaotsuse TsMS § 413 lg 1 alusel. Kohtumääruses ei ole välja toodud põhjendusi selle kohta, et hagiavalduses märgitud asjaolud ei ole õiguslikult põhjendatud. Kostja ei ole kohtule vastanud ega hagiavaldusele ega kohtualluvusele vastu vaielnud. Hagi allub Eesti kohtule. Kohtualluvuse saab määrata hagiavalduse esitamise hetkel. Tulenevalt TsMS § 486 lg-st 2 loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Hageja esitas kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse
14.septembril 2012, s.o ajal, mil kostja elukohaks oli rahvastikuregistris märgitud Eesti aadress. Brüssel I määruse artikli 59 lg 1 kohaselt tuleb kostja alalise elukoha kindlaks tegemisel kohaldada siseriiklikke seadusi. Seega tuleb kostja elukoha küsimus lahendada Eesti seaduste alusel. Maakohus on antud juhul lähtunud üksnes rahvastikuregistri andmetest. TsMS-st ei tulene, et isiku elukoha määratlemisel seoses kohtualluvuse kindlakstegemisega tuleks lähtuda rahvastikuregistrisse kantud andmetest. TsÜS § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib elukoht üheaegselt olla mitmes kohas. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Maakohtu seisukoht, et kostja elas juba kohtumenetluse alguses 14. septembril 2012 Suurbritannias on meelevaldne. Rahvastikuregistri kannete alusel on märgitud Suurbritannia aadress kostja elukohaks alates 28. jaanuarist 2013. Kohtu viide, et maksekäsu kiirmenetluse lõpetamise määruses on märgitud, et kostja isa väitel viibib kostja Suurbritannias, ei tõenda, et ta maksekäsu kiirmenetluse algatamise ajal seal ka alaliselt elas. Kohtuvaidluse alluvus Eesti Vabariigi kohtule on poolte vahel kokku lepitud ka hagiavalduse aluseks oleva püsimaksega krediitkaardi lepingu nr A080017568 p-s 2 ja määruskaebusele lisatud üldtingimuste p-s 1.2.3. Üldtingimuste p 1.2.3. kohaselt lahendatakse panga ja kliendi vaheline vaidlus pangakontori asukohajärgses kohtus, seega Tartu Maakohtus, kui seaduses ei
ole ettenähtud teisiti või kui pooled ei ole kokkuleppinud teisiti. Brüsseli I määruse artikkel 16 lg 2 järgi võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Samas artikkel 17 p 3 võimaldab kehtestatud kohtualluvusest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud tarbija ja teise lepingupoole vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmeriigi kohtutele tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadusega. Laenulepingu sõlmimise ajal oli mõlema lepingupoole elukohaks ja asukohaks Eesti Vabariik. Laenulepingu p-s 27.2. leppisid pooled kokku kohtualluvuses, milleks on panga kontori asukohajärgne kohus. TsMS § 70 lg 2 kohaselt asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 71 järgi seaduses ettenähtud juhtudel ja korras võivad pooled sõlmida kohtualluvuse kokkuleppe. Kohtualluvuse kokkuleppe on kokkulepe lahendada vaidlus kindlas kohtus. Käesoleval juhul ongi sellise kokkuleppega tegemist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Kostja sai määruskaebuse koos selle menetlusse võtmise määruse ja seisukoha nõudega
25.mail 2016 kätte (tl 117), kuid ei ole kohtule oma seisukoha määruskaebuse osas esitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Kohtu tuvastatud asjaolude järgi on hageja nõude aluseks tarbijast kostjaga sõlmitud püsimaksega krediitkaardi leping nr A080017568 (tl 35), mille hageja sõlmis oma majandustegevuses. Kui kostja elukoht oli hagi esitamise ajal Suurbritannias, sai Brüsseli I määruse artiklite 3 lg 1, 15 lg 1 ja 16 lg 2 järgi esitada tema vastu hagi vaid alalise elukoha riigis, s.o Suurbritannias (Riigikohtu 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 11;
21.novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg l 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Õige on määruskaebuses esitatud väide, et kuni 27. jaanuarini 2013, s.o maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal, oli kostja rahvastikuregistri järgi registreeritud elukoht Eestis. Avalduse saanud kohtul tuleb teha kindlaks Brüsseli I määruse artikkel 59 lg 1 järgi siseriikliku õiguse sätete kohaselt, kus on isiku elukoht. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus (RRS § 6 lg 1). Seega asjaolu, et maksekäsu kiirmenetluse ajal oli kostja registreeritud elukoht Eestis, ei tähenda, et kostja Eestis tegelikkuses ka elas. Isiku elukoha kindlakstegemist Eesti õiguses reguleerib TsÜS § 14 ning selle lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Maksekäsu kiirmenetluses kogutud andmete põhjal, s.o eelkõige kostja isa kinnitusel, võis jõuda järeldusele, et kostja elukoht ei ole Eestis ning maakohus on põhjendatult tuginenud maksekäsu kiirmenetluses kogutud andmetele. Tsiviilasja toimiku materjalides puuduvad muud andmed selle kohta, et kostja elukoht võiks olla Eestis, või lisaks välisriigile ka mõnes muus kohas TsÜS § 14 lg 2 mõttes. Asjaolu, et suure tõenäosusega ei elanud kostja maksekäsu kiirmenetluse ajal Eestis, kinnitab ka see, et kostjale ei õnnestunud Eestis teadaolevatele aadressidele kohtudokumente pikema aja jooksul kätte toimetada.
Brüsseli I määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kuivõrd tarbijast kostja elukoht ei ole Eestis, ei allu vaidluse lahendamine Eesti kohtule.
8.Tartu Ringkonnakohus leidis 24. novembri 2014 määruses, et Eesti kohus siiski võiks asja menetleda, kui kosta kohtualluvusele vastu ei vaidle. Maakohus on hagiavalduse materjalid kostjale kätte toimetanud 15. aprillil 2015 (tl 89). Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul kohtule vastanud, sealhulgas ei ole Eesti kohtualluvusega nõustunud. Samuti ei ole kostja 12. novembril 2015 toiminud kohtuistungile ilmunud. Brüsseli I määruse artikkel 26 lg 1 kohaselt kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest. Maakohus jättis hageja juba menetlusse võetud hagi vaidlustatud
19.novembri 2015 määrusega TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev asja lahendama.
9.Õige on määruskaebuses toodud viide poolte vahelisele kokkuleppele kohtualluvuse kohta. Ringkonnakohus peab aga vajalikuks märkida, et hageja tugineb kohtualluvuse kokkuleppele esmakordselt alles määruskaebemenetluses ega ole nimetatud väidet ega enda alates
1.jaanuarist 2008 kehtima hakanud üldtingimusi enne määruskaebemenetlust esitanud. Hagiavaldusele oli lisatud üksnes püsimaksega krediitkaardi leping ning selle üldsaätted (tl 35–38). Brüsseli I määruse artikkel 3 lg 1 kohaselt saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras. Määruse artikkel 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Määruse artiklit 17 p 3 kohaselt võib määruse II peatükki 4. jao sätetest kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega. Hageja viitab siinjuures üldtingimuste p-le 1.2.3., mille kohaselt lahendatakse panga ja kliendi vaheline vaidlus pangakontori asukohajärgses kohtus, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti või kui pooled ei ole kokkuleppinud teisiti. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud kokkulepe kehtiks TsMS § 104 lg 2 p 2 järgi üksnes siis, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada.
10.Kuivõrd maakohtul puudub pädevus asja lahendada, siis ei saanud maakohus tsiviilasjas ka tagaseljaotsust teha ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks põhjalikumalt vastata hageja määruskaebuses esitatud väitele tagaseljaotsse tegemise osas.
11.Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole kohtule vastanud, seega eelduslikult ei ole kostjal hüvitatavaid kulusid tekkinud.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.