Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

endi

kanda.

Pooltele

hüvitamisele

Toimetada kohtuotsus kätte hageja seaduslikule esindajale ja kostjale.

kuuluvad

Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus kohtuotsusele edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630, 632). Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja nõue A. A. (hageja, laps) esitas 10.10.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse lapse isalt A. A.alt (kostja, lapse isa) elatise 300.00 eurot väljamõistmiseks. Seoses kostja vastuväitega anti asi üle menetlemiseks Viru Maakohtule. Hageja esitas kohtule 30.10.2025 (täpsustatud nõudega terviktekst 31.10.2025) hagi kostjalt miinimumelatise 301.74 eurot alates 01.10.2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni või seadusest tuleneva muudatuseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt lahkus kostja M. K. (hageja seaduslik esindaja, hageja ema) elust juba hageja ema raseduse ajal ega suhelnud temaga kuni hageja sünnini. Pärast hageja sündi (XXX) avaldas kostja soovi last näha ning alguses käiski lapse juures umbes nädala jooksul iga päev ca tund aega. Seejärel oli kaks nädalat, mil ta ei käinud lapse juures üldse, ning hiljem jälle nädala ca tund päevas. Mingil hetkel muutus lapse ema suhtlus lapse isaga keeruliseks ja ebastabiilseks. Probleemid tekkisid hetkest, kui lapse ema hakkas rääkima isa poolse panuse vajadusest lapse ülalpidamisse. Kokkulepete asemel järgnes aga kostja poolne sõim ja ähvardused. Kui lapse ema ei tegutse nii, nagu kostja soovib, eemaldub kostja täielikult ega suhtle ei lapse ema ega lapsega. Selline ebastabiilne ja emotsionaalne kostja käitumine on muutnud lapsega seotud kokkulepete tegemise keeruliseks. Hageja seaduslik esindaja soovib, et lapse ülalpidamine oleks tagatud kindlalt ja stabiilselt elatisraha kaudu, mitte sõltuvalt kostja tujudest või tahtest. Hageja seaduslik esindaja on pakkunud kostjale võimalust last näha lapse kodus, kus laps end turvaliselt tunneb, kuid isa ei ole sellega nõus. Lapse isa on nõudnud XXX-kuuse beebiga nädalnädal graafikut, mis lapse arengu ja heaolu seisukohalt ei ole praegu võimalik. Lapse vanemad on käinud laste heaolu spetsialisti juures, kust neid suunati perelepitusse. Perelepitus ebaõnnestus. Kostja on teinud lapse heaks järgmised kulutused: osales vankrikomplekti ostul (hind 1 500.00 eurot, millest kostja panus 1 000.00 eurot, hageja ema panus 500.00 eurot (hiljem, kui kostja väljendas, et neid asju hageja ema ei saa, siis maksis kostja 250.00 eurot emale tagasi). Lisaks ostis kostja lapsele 1 body, 3 paari sokke, juukseharja, 2 pakki piimasegu, 2 pakki mähkmeid ja ühe soojakoti (voksi). Muul moel (riiete, toidu, tarvikute või rahalise panusena) ei ole kostja lapse ülalpidamisse panustanud. Kuna koos soetatud vankrikomplekt oli kostja käes ning kostja ei suhelnud hageja emaga poolest rasedusest kuni lapse sünnini, ei saanud ema selles ostus (vankrikomplekt, mis sisaldas käru, turvahälli ning isofix alust) kindel olla, ning kuna lapse sünd oli lähenemas, pidi ta need ise uuesti ostma, mistõttu on neid praegu topelt. Kostja ostetud käru tõi kostja 13.-ndal septembril lihtsalt hageja koju, jättes selle alla koridori. Kuna laps kasvab iga kuu, siis ühest bodyst ja sokkidest ei piisa. Kõik lapse kulud on olnud 90% ulatuses hageja ema kanda. Isegi need lapse riided, pesuvahendid, hooldusvahendid ja söök, mis said kostja juurde

viidud, on hageja ema ostetud. Kõigile jooksvatele kulutustele on lisandumas lapse nädalakavasse beebiujumine ja beebijooga. Rahalist elatist ega muud rahalist toetust ei ole lapse isa lapsele maksnud. Kostja on väljendanud, et peab elatist „karistuseks“, mitte lapsele vajalikuks osaks. Ka perelepituses väljendas kostja seisukohta, et ema kasvatagu ise last ning et tema ei soovi lapse elus osaleda, kui peab elatist maksma. Selline suhtumine näitab, et kostja ei ole valmis lapse vajadusi arvesse võtma ega soovi vanemlikku vastutust jagada lapse vanust ja vajadusi arvestades. 10.03.2026 teatas hageja esindaja täiendavalt, et reaalne panus kostja poolt lapse kuue kuu jooksul on olnud: soojakott, 2 pakki piimapulbrit, mähkmepakk, 150.00 eurot detsembris, 45.00 eurot auto remondiks antud raha, 3 body ja 3 paari sokke. Seega tegelikkuses võiks elatise määramise alguskuupäevaks arvestada isegi lapse sünnikuupäeva ehk XXX. Hageja palub seega kostjalt elatise välja mõista alates XXX. Maha võib arvestada riigi poolt saadud kohtuaegset elatisabi toetust perioodil 14.10.2025-12.03.2026 summas 993.55 eurot ning kostjalt detsembris saadud 150.00 eurot ja 45.00 eurot (auto remont). Kostja poolt tõendina esitatud Rootsis tehtud ost summas 169.00 on küsimärgi all, sest selle ostu puhul on kahtlane, kas see on tehtud lapsele, sest hagejani pole see jõudnud. Lõppseisukohas teatas hageja, et veel kuu alguses väljendas kostja nõusolekut tasuda lapsele miinimumelatist ning tegi nii märtsikuus kui ka 01. aprill tagantjärele märtsi eest vastavad maksed, kokku summas 300.00 eurot. See andis alust arvata, et on võimalik jõuda lapse huve arvestava kokkuleppeni. Käesolevaks hetkeks on kostja aga oma varasemast lubadusest taganenud ega täida kokkulepitud kohustust, eirab hageja ema kirju seoses elatisega ning lihtsalt toob kottide viisi sööke, mähkmeid, riided jne. Selline käitumine, kus ühel kuul nõustutakse lapsele miinimumelatise maksmisega, kuid järgmisel kuul sellest loobutakse ja käitutakse teisiti, näitab selgelt kostja ebajärjekindlust ning ei taga lapsele vajalikku stabiilsust ega kindlustunnet. Lapse ülalpidamine peab olema järjepidev ja etteaimatav, mitte sõltuma kostja igakuiselt muutuvatest otsustest või meeleoludest. Kostja vastuväited Kostja hagiga ei nõustu ja palub jätta rahuldamata. Kostja ja hageja ema olid suunatud perelepitusse, kus nad käisid kaks korda. Perelepitus tulemust ei andnud. Kostja on hagejale ostnud enamuse vajalikke asju ning teeb seda ka edaspidi. Lapse ema on ise kinnitanud, et kostja ostis vankri, 1 body, 3 paari sokke, piimasegu, mähkmeid, soojakoti. Kostja ostab kogu aeg vajalikus ulatuses mähkmeid, riideid, süüa, vajalikke tarbevahendeid (mähkmed, lauad, kõrinad jne). Kuna kostja ei uskunud, et vanemate vaheline suhtlus ja lapsega suhtlemise takistamine jõuavad kohtuvaidluseni, ei ole ta ka säilitanud ostuarveid. Ei saa eitada, et suurem osa asjadest ja asjade ostuks vajalikest rahadest annab hageja emale (hagejale) kostja. Kostja leiab, et lapse emal on kalduvus tarbida alkoholi ning sellest on ka probleemid. Sellele viitas ka asjaolu, et isegi raseduskuudel, puhkusel olles, tarbis ta alkoholi ja suitsetas. Lapse ema ei ole ka suuteline majandama rahaliselt viisil, mis tagaks lapsele vajaliku elukvaliteedi ja turvatunde. Kostjale teadaolevalt maksab lapse ema igakuiselt varasemalt makseraskuste tõttu tekkinud võlga. Samuti on kostjale teada, et lapse ema maksab igakuiselt tagasi mitut tarbetult ja kohusetundetult võetud kiirlaenu. Kuigi kostja ostab ja rahastab enamiku lapse vajadustest, siis just eelpool märgitu on tegelikuks põhjuseks, miks ema on pöördunud kohtu poole elatise nõudega, s.o hageja seaduslik esindaja lihtsalt ei tule ise rahaasjadega toime. Hageja ema ei oska vastutustundlikult rahadega ümber käia ega majanduslikult arvestada. Hageja ema pangaarve on arestitud, mistõttu on ta pidanud avama arve Revolut keskkonnas, et oleks mingigi võimalus toetuste kasutamiseks. Lapse ema, olenemata sellest, et tema sissetulekud peaksid võimaldama suurepärast toimetulekut, on olnud olukorras, kus raha saab otsa. Et tekiks alus täies ulatuses elatise nõudmiseks, on ka põhjuseks, miks lapse ema väga kiivalt võitleb selle vastu, et mitte anda kostale võimalust kohtuda hagejaga liiga sageli ja pikka aega,

sest elatise nõue võib seetõttu väheneda. Selliseid elatise nõudeid on ühe enam hakanud kohtutesse jõudma, kus elatise nõude tegelikuks põhjuseks on lapsega koos veetva vanema rahalised põhjused. Kohtud võiksid selliste olukordade ära hoidmiseks pöörama rohkem ja põhjalikulmalt tähelepanu elatist nõudva vanema tegelikule panusele lapse igapäeva elu vajaduste rahuldamisele läbi koos veetva vanema rahalise panuse. Lapsega koos elav vanem peab lapse kulutuste tegemisel panustama täpselt samas ulatuses, milles elatist tasuv vanem. Sellest tulenevalt palub kostja kohtul uurida ema tegelikku panust ja ka võimalusi rahalise panuse tegemisel võrduse printsiibist tulenevalt. Kohus peab kohustama lapse ema esitama enda panga väljavõtted igapäevastest maksetest (mh Revolut platvormi väljavõte) ning tõendama, et tema panus lapsele tehtavatele kulutustele on samuti 300.00 eurot. Samuti taotleb kostja, et ema annaks ülevaate lapsega seotud igakuistest kulutustest. Kostja leiab, et hageja ema näidatud kulutused on ka oluliselt suuremad, kui tema tulud. Kostjal oleks ema isiklikest kulutustest ükskõik, kuid kuna ema rahaliste vahenditega ümberkäimine ja kostjasse suhtumine viitavad sellele, et ema soovib lapsele mõeldud summadest osa enda kulutuste tarbeks kasutada, soovib kostja, et elatise summad oleksid suunatud ainult hageja kulude katteks. Kostja on olnud varasemalt ja on ka edaspidi valmis ostma lapsele riideid, vajalikke tarbeesemeid, toitu jms. Kuna kostja teab väga hästi ema rahalist käitumist, soovib ta, et elatise summadest osa ei läheks lapse ema kulutuste katteks, vaid lapse tegelike vajaduste rahuldamiseks. Lisaks ei vasta tõele, et kostja ei soovi oma last kasvatada ega temaga aega veeta. Vastupidi on kostja teinud kõik, et maksimaalselt lapsega aega veeta ja teda kasvatada. Kostja on ka käesoleva menetluse ajal last rahaliselt toetanud - kostja kandis 13.12.2025 ema arvelduskontole 150.00 eurot. Kostja hoolivust lapse suhtes näitab ka asjaolu, et ta avas hagejale hoiukonto, kuhu järjepidevalt kannab raha, mis lapse kasvades võimaldab omandada parema hariduse või saavutada parem elujärg. Lapse ema panus lapse tulevikku on oluliselt tagasihoidlikum. Kostja on lapse emale raha kandnud ka vaatamata sellele, et ema ei võimalda lapsel oma isaga koos aega veeta. Seda ilmestab ehedalt ka kirjavahetus 2025. aasta detsembrist, kus selgub, et lapse ema ei luba endiselt kostjal lapsega aega veeta. Samuti saab selgeks, et lapse ema on kuu aega pärast lapse sündi hakanud kostjalt kohe raha nõudma, tegemata juttu, kui kaua ja millal viibib laps isaga. Sõnumivahetuse lõpus kumab läbi ema kibestumine ja soov kostjale kätte maksta. PKS § 100 lg 3 lubab vanematel kokku leppida erineval viisi ülalpidamise kohustuse täitmiseks. Hagejal on olemas pangakonto, mis on vaid aktiveerimata. Sellest tulenevalt soovib kostja sõlmida kokkuleppe, et pooled aktiveerivad hageja pangakonto, ema saab pangakaardi ja interneti juurdepääsu, et sooritada vajalikud ostud. Kostja hakkab sellele arvelduskontole kandma iga kuu kohtu poolt määratavat igakuist elatist. Lisaks elatisele jätkab kostja endiselt lapsele vajalike asjade ostmist nagu ta on teinud siiani. Hageja pangakontole ligipääs peab olema mõlemal lapsevanemal, et kostjal oleks ülevaade lapsele mõeldud rahade kasutamisest ning et vältida lapsele mõeldud summade mittesihipärast kasutamist. Kuna lapse ema on ebastabiilne, muudab pidevalt oma seisukohti, on tujukas ega pea kinni kokkulepetest, ei ole kostjal ka mitte mingisugust kindlustunnet lapsega koos viibitava aja osas. Nagu ema ka kirjutab, ei luba ta lapsel ja isal enne koos aega veeta, kui lepitusmenetlus läbi pole. Samas hageja ema enda tegevuse ja suhtluse tõttu ei ole perelepituses võimalik mitte milleski kokkuleppele jõuda. Lõppseisukohas teatas kostja, et ta ei ole kunagi keeldunud lapse eest hoolitsemisest ega lapsele vajalike asjade ostmist. Märtsis tasus ta lisaks ostudele elatise summa, et näha, kas see kuidagi mõjutab suhtlust ning mõjutaski. Kui lapse ema oli kostjalt raha saanud, soovis ta kohe teada, kas nüüd hakkab elatis ikka iga kuu tema kontole laekuma. Kostja jätkas lapsele vajalike asjade ostmist ja seda sama kinnitas ka lapse ema. Kostja, kes sai nüüd üle pika aja oma last näha, sai hakata teostama enda siirast soovi ning seaduslikku õigust ja kohustust hoolitseda lapse eest. Kostja ostis erinevaid kvaliteetseid toite, mida laps erakordselt aplalt kohe sööma hakkas. Kostja

pesi ära lapse vankri. Kuna lapsel oli peas väikseks jäänud müts, mis ei püsinud lapsel peas ja oli kogu aeg lapsel silmade peal, ostis kostja lapsele kvaliteetse mütsi. Mütsi osas saatis lapse ema ka sõnumi, et laps kiidab mütsi heaks. Kostja tellis lapse vankrile uue katte, sest vana kate oli sedavõrd määrdunud, et sellest ei näinud enam läbi. Ja täpselt selliselt ja enamgi, on kostja valmis panustama lapse eest hoolitsemisse. Kui kostja puhul oleks tegemist vanemaga, kes ei hooli lapsest, ei kohtu temaga ja ei soovi ka rahaliselt panustada lapse heaolusse, oleks elatise välja mõistmine õigustatud ja põhjendatud. Käesoleval juhul on aga ema ilma põhjuseta ning kunstlikult tekitanud olukorra, kus isa ei saa lapsega koos aega veeta, ema ei võta vastu lapsele ostetud asju, sest lapse ema ainus eesmärk on miinimumelatise saamine enda arvelduskontole. Hageja teatas, et soovib, et elatise tasumine oleks järjepidev ja etteaimatav, s.o kui elatise tasumine oleks stabiilne, siis see tagaks lapsele kindlustunde ja stabiilsuse. Kostja leiab, et etteaimatavus ja järjepidevus oleksid kindlasti vajalikud lapse emale, kuid see ei tähendaks käesoleval juhul seda, et see tagaks ka lapsele vajalikud vahendid ning kasvutingimused. Loodetavasti saab kohus kostja murest ja lapse ema tegelikust soovist aru ning aitab reguleerida elatise tasumist läbi selleks loodava konto, et tagada lapse tegelike vajaduste rahuldamine. Lapse emal puudus vajadus ja alus elatise hagiga kohtusse pöördumiseks. Kostja on nii enne lapse sündi (vanker) kui ka lapse sünni esimesest päevast peale ostnud lapsele kõik vajaliku (lutid, pudelid, mähkmed, toidud, vankrid, riided jne). Täiesti arusaamatul põhjusel teatas lapse ema ühel päeval, et kostja peab hakkama lapse emale kandma elatist ning lapsele ostetavad asjad teda ei huvita. Hageja esindaja teatas ka, et kui kostja elatist maksma ei hakka, siis last ei näe. Nii ka läks. Kostja ei hakanud kandma raha lapse ema arvele, sest kostja teab väga hästi, et suur osa lapse ema arvele kantavast summast ei jõua mitte kunagi lapse vajaduste katmiseks. Pärast elatise hagi esitamist on hageja keeldunud kostjale last näitamast ning ei võimaldanud lapsega koos aega veeta ning keeldus üldse temaga kohtumast, seetõttu ei olnud kostjal mitte mingit võimalust lapsele ostetud asju ka üle anda. Ei ole lapse huvides, et ema keeldub isale last näitamast, kuna isa ei täida ema esitatud elatise tasumise nõudmist. See on väljapressimine kasutades last vahendina. Samuti ei ole lapse huvidest lähtuv keelduda vastu võtmast lapsele ostetud asju. Kostja ei soovi kanda lapse vajaduste katmiseks elatist lapse ema kontole teades, et sellest suur osa kulutatakse lapse ema juuste värvimise, solaariumi, energiajookide jt tema isiklike ning lapsega mitte seotud vajaduste rahuldamise peale. Kohtupraktika kohaselt loetakse elatis tasutuks raha kandmisega lapsega koos elava vanema arvelduskontole, mis aga soodustab lapsele kantud rahade väärkasutust. Seadus ja kohtud peaksid tegema endast sõltuva, et ära hoida või minimeerida võimalusi teise isiku (lapse) raha väärkasutust. Täna on juba menetlusi, kus kohus on pooldanud otsuseid, mille kohaselt luuakse ühine konto ja sinna kantud elatisest tasutakse lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud summad. Samuti on kohtud üha rohkem hakanud elatise tasumiseks arvestama ka lapsele vajalike asjade ostmiseks kulutatud summasid. See vähendab eemal elava vanema ebausku ja kahtlusi lapsele mõeldud raha väärkasutusest ning vähendab ka lapsega koos elava vanema kiusatust lapsele mõeldud raha enda tarbeks kasutada. Praktikas ei tooks sellise õiglase ja läbipaistva raha kasutamise korraldamine vanematele kaasa suurt koormust ega rikuks nende õigusi. Pigem kaitseb selline elatise tasumise ja raha kasutamise korraldus lapse õigusi ja vähendab vanemate vahelisi pingeid. Kui mõlemad vanemad on kaasatud lapsele asjade ostmisse ja see on läbipaistev, siis see ongi hooldusõiguse ning kohustuse realiseerimine parimal moel, sest kaasab mõlemad vanemad veelgi rohkem lapse ellu. Ema ei tohi kasutada lapsele mõeldud raha enda isiklike kulutuste katmiseks. Kostja arvates aitab seega lapsele mõeldud summade väärkasutust välistada või minimaliseerida eraldi konto, mille ema teeks ainult lapsele mõeldud kulutuste katmiseks ning elatise tasumiseks. Selline konto minetab isa kahtlused ning teiselt poolt hoiab ära ema kiusatuse kasutada lapsele mõeldud raha enda isiklikuks tarbeks.

Kostja leiab ka, et kui lapse ema ei panusta lapse kasvatamisse sama suurt summat, kui kostja ning lapse tegelikud vajadused on oluliselt väiksemad, kui kahe lapsevanema miinimumelatise summa + lapsetoetus, siis puudub ka alus lapsele mõeldud miinimumelatise välja mõistmiseks. Lapse ema arvutused näitavad, et lapsele tegelikult kuluv summa on igakuiselt 368.00 eurot, millest osa katab lapsetoetus (80.00 eurot). Seetõttu on põhjendatud ja õigustatud välja mõista sunnitult eemal elava kostja käest 144.00 eurot kuus. Kuna hageja ema tegi ja teeb endiselt kõik endast oleneva (ei lubanud last isaga kokku, ei võta vastu ostetud riideid ja toitu jne), et kohus mõistaks välja maksimaalses ulatuses elatise miinimumi, on tõendatud, et ta soovib elatisest katta osaliselt ka enda kulutusi. Kostja on seega nõus tasuma hageja vajaduste rahuldamiseks tegelikult kuluva summa 144.00 eurot igakuiselt, kandes selle lapse ema loodavale pangakontole kuu viimaseks päevaks järgmise kuu eest ette. Kui kohus ei arvesta, et kostja ostab lapsele vajalikke asju rohkema summa eest, kui elatise miinimum ning asub seisukohale, et on õigustatud ja põhjendatud mõista kostjalt välja elatis seadusega määratud miinimumi ulatuses, taotleb kostja kohtult, et kohus kohustaks ema avama pangas eraldi konto, mille vaatamisõigus on lisaks emale ka kostjal. Tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puudub alus, sest hageja ema ei ole enne hagi esitamist elatist nõudnud ning kostja on ostnud lapsele ja lapse emale kõik vajaliku. Kostja palub arvesse võtta ka asjaolu, et lapse ema on kunstlikult tekitanud olukorra, kus kostjal ei olnud võimalust lapsega aega veeta. Samuti palub kostja võtta otsuse tegemisel arvesse lapsele ostetud asjade maksumust, mille lapse ema on välja toonud oma 10.03.2026 menetlusdokumendis ning kostja esitab käesoleva seisukohtade lisadena aprillis ostetud asjade tõendid kogusummas 643.59 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud pooled ära ning tutvunud asjas esitatud seisukohtade ja tõenditega, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 lg 1 järgi on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (Riigikohtu 12.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13, ja 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu l08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Eelnevast tuleneb, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).

Toimiku materjalidest nähtub ning puudub vaidlus, et hageja seaduslik esindaja M. K. ja kostja A. A. on alaealise lapse A. A. (hageja) vanemad. Puudub vaidlus, et laps elab alates sünnist (sündis XXX) emaga, kostja elab lapsest eraldi. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ei ole alates lapse sünnist hagejale elatist tasunud (v.a teinud mõned ostud), ema on 90% ulatuses pidanud last üleval üksi. Laps vajab aga ülalpidamist järjepidevalt ja igakuiselt. Kostja leiab, et on lapse ülalpidamises osalenud, s.o alati lapsele vajalikke asju ja toitu ostnud. Pooled ei vaidle, et kostja on hageja ülalpidamiseks menetluse kestel tasunud hageja emale detsembris 150.00 eurot ja 45.00 eurot (s.o auto remondiks antud raha, kuid hageja seaduslik esindaja palus sellega arvestada kui elatise tasumisega) ning lisaks märtsis ja aprillis kokku 300.00 eurot. Pooled iseenesest ei vaidle ka, et kostja on hagejale mõningaid asju (riided, piimapulbrid, mähkmed jms) ostnud. Hageja ema on kohtule teatanud samas, et suures osas kostja väidetavalt hageja jaoks ostetud asjad hagejani tegelikkuses ei jõudnud (lapse vanemate omavaheliste keeruliste suhete tõttu), mida kinnitas ka kostja (s.o et tal ei olnud mitte mingit võimalust lapsele ostetud asju üle anda). On iseenesest mõistetav kostja soov lapse ülalpidamisse vahetult panustada, kuid kohtu hinnangul kostjalt kindlas summas elatise väljamõistmine on praegusel juhul põhjendatud juba seetõttu, et hageja vanemate omavahelised suhted on väga pingelised ja keerulised ning neil on väga raske kokkuleppeid saavutada. Lapse ülalpidamiskohustust ei saa ka lugeda osaliselt täidetuks vahetult asjade ostmisega osas, milles lapsevanemate vahel eelnev kokkulepe puudus või millisel viisil ülalpidamiskohustuse täitmist hageja ka hilisemalt heaks ei kiitnud. Kohus leiab, et olukorras, kus laps elab ühe vanema juures (ema), langeb sellele vanemale ka lapse elu korraldamise põhiline koormus ning tema on lapse vajadustega kõige paremini kursis, sh milliseid riideid või muid tarbeid on vaja lapsele osta (sh selleks, et neid ei ostetaks topelt või vales suuruses jne). Juhul, kui kooselava vanemaga kokkulepe konkreetse asja ostmise suhtes puudub, on mõistlik, kui eraldielav vanem (kostja) täidab oma ülalpidamiskohustust raha maksmisega. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga igakuiste kulude planeerimisel. Lisaks nõustub kohus hagejaga, et arvestades lapse vanemate vahelisi suhteid ja konflikte, peab lapse emal olema kindlustunne, et tal on olemas iga kuu piisavalt raha lapse ülalpidamiseks, millega saab arvestada, ning seda sõltumata lapse ema palvetest, vanemate vahelisest läbisaamisest jne. Kohus nõustub hagejaga ka, et kostja käitumine, kus ühel kuul nõustutakse lapsele miinimumelatise maksmisega, kuid järgmisel kuul sellest loobutakse, näitab selgelt kostja ebajärjekindlust ning ei taga lapsele vajalikku stabiilsust ega kindlustunnet. Kostja esitatud tõenditest ei ole ka võimalik aru saada, kui suures ulatuses on ta hagejale mõeldud ostudesse tegelikkuses ka rahaliselt panustanud – ainuüksi fotod laste riietest ja muudest asjadest seda ei tõenda (v.a riiete arve summas 30.00 eurot, mõned käesoleva aasta aprillis tehtud toidupoe arved kokku ca 130.00 eurot ja laste poe arve 58.95 eurot (dtl 195, 303305, 311)). Kostja on kohtule teatanud ka ning pooled iseenesest ei vaidle, et kostja ostis lapsele enne lapse sündi vankrikomplekti. Kuna hageja vanemad ei suhelnud omavahel kuni lapse sünnini ning lapse sünd oli lähenemas, pidi hageja ema uue vankrikomplekti lapsele ostma, mistõttu ka sellise kostja ostuga käesolevas menetluses arvestada ei saa. Kostja on kohtule teatanud ka, et on avanud hagejale hoiukonto, kuhu järjepidevalt kannab raha, mis lapse kasvades võimaldab omandada parema hariduse või saavutada parem elujärg. Kohus nõustub, et lapse tulevikku investeerimine on väga tänuväärt tegu, kuid siiski vajab laps ülalpidamist igapäevaselt ka kuni tema 18-aastaseks saamiseni. Hagis on hageja palunud kostjalt igakuise elatise väljamõistmist alates 01.10.2025, seejärel alates lapse sünnist, s.o XXX, kuni tema täisealiseks saamiseni miinimummääras, s.o summas 301.74 eurot, mis muutub iga aasta 01. aprillil lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja

lasterikka pere toetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Kohus selgitab, et alates 01.01.2022 kehtiva PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui § 101 alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg 3 sätestab, et igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassummat indekseeritakse iga aasta 01. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (§ 101 lg 4). Baassummale lisatav summa arvutatakse ümber iga aasta 01. aprillil. Kohus peab vajalikuks selgitada ka, et PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust ning kohus saab PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolude tuvastamisel PKS § 101 sätestatud elatise suurust vähendada. Nii sätestab PKS § 101 lg 5, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6). PKS § 101 lg 7 kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Puudub vaidlus, et hageja ema saab hageja eest igakuiselt lapsetoetust 80.00 eurot ning et hageja on tema seadusliku esindaja ja kostja ainuke ühine laps. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et tsiviilasjas XXX on kohus kinnitanud lapsevanemate vahelise kompromissi last (A. A.) puudutavas suhtluskorras. Kohus märgib, et laste vanemate vahel sõlmitud ja kohtumäärusega tsiviilasjas XXX kinnitatud lapse suhtluskorda puudutavast kompromissist ei nähtu, et laps viibiks käesoleval ajal isa juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, mis oleks aluseks vähendada miinimumelatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Ka pooled ise ei ole seda väitnud. Kostja leiab, et hageja märgitud kulutused kuus ei ole usutavad ning on oluliselt madalamad, kui hageja ema on välja toonud. Lisaks ei ole usutav, et hageja ema panustab vanemate võrduse printsiibist tulenevalt hagejasse igakuiselt sama suure summa, mida nõuab kostjalt. Kostja leiab ka, et lapse ema arvutused näitavad, et lapsele tegelikult kuluv summa on igakuiselt 368.00 eurot, millest osa katab lapsetoetus (80.00 eurot), mistõttu on põhjendatud ja õigustatud välja mõista kostjalt hageja kasuks elatis 144.00 eurot kuus. Kohus leiab aga, et kuna hageja palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus, ei pea kohus vajalikuks hageja poolt välja toodud kulutuste tõendamist ning peab vajalikuks selgitada järgmist. Kohus selgitab seega, et seaduse muudatuste tegemisel aluseks võetud uuringus on arvestatud mitte lapse minimaalsete vajadustega, vaid lapse kõikvõimalike vajadustega, et tagatud oleks lapse arengut toetav keskkond. See tähendab, et PKS §-ga 101 elatise suuruse arvutamise korra kehtestamisel on arvestatud lapse mõistlike kuludega (s.o eluasemele, kodusele majapidamisele, telekommunikatsioonile, transpordile (sh turvavarustusele), haridusele (sh lasteaiale, huviharidusele), toidule, hügieenile, tervishoiule, riietele, jalatsitele, mänguasjadele, raamatutele, vaba aja veetmisele). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Kohus selgitab ka, et PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab ka, et mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Ka alates 01.01.2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg 5-7. Kostja ei ole ühtegi sellist mõjuvat põhjust (PKS § 102 lg 1, 2), mille puhul oleks põhjendatud miinimumelatise vähendamine, välja toonud. Kohtu hinnangul ei esine seega käesoleval juhul põhjuseid elatise vähendamiseks alla miinimummäära, mistõttu kohus rahuldab selles osas hagi. Hageja on alguses palunud elatise väljamõistmist alates 01.10.2025, seejärel alates lapse sünnist, s.o XXX. Kuigi kohtul puuduvad usaldusväärsed tõendid kui palju tegelikkuses on kostja hageja ülalpidamisse vahetult panustanud (ning mida hageja on ka hilisemalt heaks ei kiitnud), kuid pooled iseenesest ei vaidle, et kostja on hagejale pärast lapse sündi mõningaid riideesemeid, mähkmeid, toitu jne ostnud, mida on hageja ka heaks kiitnud, on põhjendatud siiski kohtu hinnangul elatise väljamõistmine alates 01.10.2025, mitte alates XXX. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13 ja 26.06.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-178-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades muu hulgas ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes. Küll on kohtupraktikas leitud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25.05.2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei pane elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt enne hagi esitamist kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav, sest hageja nõuab kostjalt elatist vaid lühikese ajavahemiku eest enne hagi esitamist ning kostja hageja vanemana pidi olema teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ja kohusetundlik lapsevanem saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult. Lisaks on ka kostja ise kohtule avaldanud, et lapse ema on kuu aega pärast lapse sündi hakanud kostjalt raha nõudma, seega oli ta ka sellest teadlik. Kohus rahuldab seega hagi, kuid selguse mõttes mõistab kostjalt välja elatise 14.05.2026 seisuga kogusummas ning alates kohtuotsuse tegemise päevast igakuises määras. PKS § 101 lg 3, 4 ja 5 sätestatust tulenevalt oli hageja puhul kohalduv miinimumelatis järgmine: 01.10.202531.03.2026 kuus 301.74 eurot, 01.04.2026-14.05.2026 kuus 318.62 eurot, s.o kokku 2 272.95 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja on menetluses tasunud elatist 495.00 eurot. Elatise võlgnevus seisuga 14.05.2026 on seega 1 777.95 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. Kohus selgitab samas, et nimetatud perioodi osas ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt elatist ulatuses, milles hagejale on riigi poolt makstud kohtumenetluse ajal elatisabi (s.o 993.55 eurot).

Selles ulatuses on hageja elatise nõue kostja vastu üle läinud riigile ning kostjal on kohustus hüvitada riigile Sotsiaalkindlustusameti poolt hagejale makstud elatisabi. Alates 15.05.2026 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja elatise 318.62 eurot kuus, mis vastab PKS § 101 alusel arvestatud elatisele. Kohus selgitab, et miinimumelatise summa muutub igal aastal vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4. Samuti muutub elatise summa siis, kui muutuvad PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolud (sh kui hageja hakkab kostja juures viibima aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus). TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostja on kohtule teatanud, et hageja peab elatise saamiseks avama eraldi konto, et sellele oleks juurdepääs nii hageja emal kui ka kostjal. Hageja sellega ei nõustunud. Ka kohtu hinnangul on kostja selline taotlus põhjendamata. Kohus selgitab taas, et elatis on seaduse järgi mõeldud lapse ülalpidamiseks, kuid igapäevase korralduse eest vastutab üldjuhul see vanem, kelle juures laps rohkem elab. See tähendab, et teine vanem (ehk kostja) ei saa automaatselt õigust kontrollida iga kulutust ainult seetõttu, et ta maksab elatist. Lisaks arvestades hageja vanemate läbisaamist ning kostja põhjendamatuid väljaütlemisi, et lapse ema ei oska rahadega ümber käia ning et ta soovib lapsele elatise väljamõistmist, et enda kulusid kanda jne, tekitab ühine konto kasutusõigus hageja vanemate vahel vaid täiendavaid pingeid ning lisavaidlusi. Kostjal tuleb seega tasuda elatis hageja seadusliku esindaja arveldusarvele. Kohus selgitab ka, et PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Kohus selgitab lisaks, et asjaolude muutumisel võib kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab seega menetluskulud poolte endi kanda ning sellest lähtuvalt kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.