Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija Piirmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.02.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-3646
Kohtuasi
T.J hagi J.I vastu korteriomandi ainuomandi tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.08.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
J.I apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) T.J (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Kostja (apellant) J.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja Maarika Pähklemäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonivastusele lisatud tõend (arhiiviteatis) vastu võtmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Harju Maakohtu 06.08.2024 otsus muutmata, kuid täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust järgmiselt:
tuvastada, et Tallinnas XXX asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXX) kuulub lahusvarana T.J ainuomandisse;
3.3.jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud J.I kanda.
5.Mõista J.Ilt T.J kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1220 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-21-3646
6.Tagastada T.J hagiavalduselt 19.12.2021 tasutud riigilõiv 350 eurot T.J pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX (Swedbank AS). Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.T.J (hageja) esitas 08.03.2021 Harju Maakohtule J.I (kostja) vastu hagi, milles palus määrata end Tallinnas XXX asuva korteriomandi (korteriomand) ainuomanikuks, ja määrata, et tegemist on hageja lahusvaraga, mida ei tule kostjaga ega tema järeltulijatega jagada. Hageja täiendas 19.12.2021 hagi ja märkis, et soovib otsust, et korteriga tehingu tegemisel ei oleks vaja kaasata kostjat ja kostjal ei oleks korteriomandiga seotud kohustusi ega omandinõuet. Hagiavalduse kohaselt olid pooled abielus ajavahemikul 09.06.1990–27.12.1995. Pooled elavad lahus alates 1994. a jaanuarist (kostja veetis 1993/1994 aastavahetuse soomlasest armukesega). Hageja kolis 02.01.1994 elama oma ema juurde (vaidlusalusesse korterisse). 1994. a veebruaris andis kostja hagejale XXX korteris (kus pooled varem koos elasid) teada, et nende kooselust ei tule enam midagi välja ja vastavalt omavahelisele kokkuleppele pakkisid pooled hageja asjad kokku. 1994. a märtsis käis hageja koos Q ja Cga oma asjadel järel. Selle juures viibisid kostja ja tema kasuema (F). 1994. a sügisel tutvus kostja oma uue abikaasaga (W). Kostja uus abikaasa kinnitas tsiviilasja nr 2/4/28-7730 menetluses, et ta elas 1994. aastast koos kostja ja poolte ühise lapsega. 16.12.1994 erastas hageja enda ema kingitud EVP-de ja enda 10 aasta eest väljateenitud EVP-dega vaidlusaluse korteriomandi. Kuigi korteriomand erastati enne poolte abielu lahutamist, olid selleks ajaks poolte abielulised suhted lõppenud, sest hageja oli kostja juurest ära kolinud. Seega on korteriomand hageja lahusvara. Kõik kostja esitatud väited abielusuhtele jätkumise kohta on valed. Hageja ei viibinud 01.01.1995 kostja juures. 1994 enne jõule juhtus hagejal tööõnnetus, mille tõttu viibis ta 1994. a detsembrist kuni 1995. a jaanuarini haiglas. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-21-3646 Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud abieluliste suhete täielikku lõppemist enne vaidlusaluse korteriomandi ostmist. Hageja viidatud kohtuasjas ei tuvastanud kohus poolte abielulisi suhteid ega nende lõppemise aega ning vaidlus keskendus sellele, kes panustas lapse ülalpidamisse vaidlusalusel ajal. Poolte abielulised suhted lõppesid 1995. a jaanuaris tädi D sünnipäeva paiku. 1994. aastal käisid pooled koos tantsuõhtutel ja sünnipäeval. 1993/1994 aastavahetuse paiku võis hageja külastada paar päeva oma ema. Kostjale ei meenu, et ta oleks öelnud, et poolte kooselust ei tule midagi välja. Kostja ei viinud 1994. a märtsis oma asju ära, viis 1995 pesumasina. Hageja elas kostja juures kuni 1995. a jaanuarini, asjad olid kostja juures. Hageja oli 01.01.1995 kostja juures XXX korteris, kus elas ka kostja ema, ning astus kostjaga seksuaalvahekorda, st pooltel olid isiklikud suhted. Hageja proovis poolte intiimsuhted taastada ka veel 1995. a suvel hagejale lähenedes. Poolte intiimsuhted olid abielu ajal probleemsed, abielu põhines pigem üksikutel kirehoogudel ja ühisel leibkonnal (koos kostja emaga). Kostja hakkas uue abikaasaga koos elama alles 1999. a novembris, mitte 1994. Kostja tutvus uue abikaasaga 1994. a suve lõpus/sügisel. Enne seda elas uus abikaasa Saksamaal. Alguses oli kostja uue abikaasaga tuttav, seejärel sõber. Kostja kolis tema juurde elama 1999. a novembris. Vaidlusaluse korteriomandiga lähedasel ajal (06.12.1994) omandatud XXX korteriomandi puhul on hageja 13.05.2019 kinkelepingus kinnitanud, et tegemis on ühisvaraga. Isegi kui möönda, et vaidlusalune korteriomand on hageja lahusvara, on see omandatud ühisvara (võimalike abielu ajal kogutud säästude, abielu ajal omandatud EVP-de) arvel. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 06.08.2024 otsusega hagi, tunnistas korteriomandi hageja lahusvaraks ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
hageja ja kostja abiellusid 09.06.1990; hageja omandas 16.12.1994 korteriomandi aadressil Tallinn, XXX; hageja ja kostja abielulised suhted lõppesid 1994. a alguses, hiljemalt 1994 märtsis, kui hageja asus oma ema juurde elama ja kolis oma asjad poolte ühisest kodust välja; hageja ja kostja abielu lahutati 27.12.1995.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi rahuldada, sest vaidlusalune korteriomand on enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 15 lg 2 ja § 18 lg 2 järgi hageja lahusvara. Enne 01.07.2010 omandatud ühisvara koosseis tuleb määrata kindlaks enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni ning abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega (RKTKo 14.05.2014, 3-2-131-14, p 12).
2-21-3646 Mõlemad pooled jäid vande all antud seletuses oma väidete juurde abieluliste suhete lõppemise aja osas. Hageja väide, et poolte abielulised suhted lõppesid 1994. a alguses, kui hageja kolis ema juurde elama, on rohkem ja veenvamalt tõendatud ning usutavam. Seda kinnitavad lisaks hageja vande all antud seletusele ka kahe tunnistaja (E ja G) ütlused. Samuti on see kooskõlas Tallinna Linnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 väljatooduga: „Asja arutamisel selgus poolte seletustest, et pooled elavad lahus alates 1994 aastast. Poolte abielust XX.XX.XXXX sündinud poeg P jäi poolte kokkuleppel oma ema J.I T.J juurde. Hageja abikaasa, tunnistaja R ütlustest ilmnes, et alates 1994 aastast elab ta koos hagejaga ja tema pojaga“. Hoolimata segadusest kohtuotsuse kuupäevas, on tegemist lubatava tõendiga. Kostja väiteid abielusuhete jätkumise kohta ei kinnita üksi muu tõend peale kostja enda vande all antud seletusele. Seejuures on hageja vande all kõigile kostja väidetud asjaoludele vastu vaielnud ja kinnitanud, et neid asjaolusid ei ole olnud. Kostja seletus on vastuolus ka poolte poolt varem tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 antud selgitustega. Hageja seletused on ajas samaks jäänud. Tunnistaja R tunnistajana antud ütlused on samuti vastuolus tema poolt varem tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 antud ütlustega. Nii W kui ka Õ ei osanud kohtule öelda, millal poolte abielulised suhted lõppesid. G tunnistas, et poolte ühise lapse esimest sünnipäeva peeti hageja ema juures ning selleks ajaks olid pooled juba lahku läinud (poolte ühine laps sai aastaseks XX.XX.XXXX). Q tunnistas, et hageja ja kostja ei elanud koos enam 1994 algusest ning tänu 1994 tantsupeole mäletab tunnistaja seda aastat kindlalt, kuna oli tantsupeo proovide aeg ning hakati trenni tegema ja tema ning C aitasid 1994 märtsis hageja asjad ära tuua XXX korterist ja viisid need Sütiste teele ta ema juurde. Tunnistaja Q kinnitusel elas hageja siis juba ema juures. Seega kui kostja tunnistajad ei teadnud või mäletanud, millal poolte abielulised suhted lõppesid, siis hageja tunnistajad mäletasid ja põhjendasid veenvalt oma mäletamist (läbi lapse sünnipäeva ja tantsupeo aastal väljakolimisel abistamise). Kostja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et pooled üritasid 1995 mitu korda lahutada ja leppida ning neil olid intiimsuhted, sh otsis hageja pärast tüli lepitust ja andis kostjale lubadusi end parandada. Kostja esitatud hageja kirjad ei kinnita, et pooled üritasid vaidlusalusel ajal leppida, sest kirjadest ei nähtu kuupäeva. Kirja sisust saab järeldada, et see on kirjutatud varem kui 1994 või 1995, sest sellest nähtub hageja lubadus jätta tantsimine maha ja pühenduda lapse kasvatamisele pärast lapse sündi (laps sündis XX.XX.XXXX). Kostja väitel andis ta selle lubaduse poolte pulma aastapäeval 09.06.1992. Kostja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et pooled olid 1994/1995 aastavahetuse kostja ema juures. Hageja ei võtnud seda asjaolu omaks. Hageja väitel viibis ta sel ajal käevigastusega haiglas. Hageja esitatud tõendid seda ei kinnita. Sellel, kas kostja on teist kinnisasja pidanud ühisvaraks, ei ole siinse vaidluse puhul tähtsust. Lisaks ei nähtu 13.05.2019 notariaalselt tõestatud XXX kinkelepingust, et hageja oleks selles kinnitanud XXX korteriomandi abikaasade ühisomandisse kuulumist. Hageja andis üksnes nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Sellel, kas EVP-d, mille eest hageja ostis korteri, kuulusid abikaasade ühisvara hulka või mõtte, ei ole tähtsust. Kui kohus leiab, et korteriomand osteti pärast abieluliste suhete lõppemist, on tegemist hageja lahusvaraga, ja kui enne, siis poolte ühisvaraga. Väidetel ja tõenditel, mida ei ole kohtuotsuses käsitletud, ei ole asja lahendamisel tähtsust.
3.3.TsMS § 164 lg 1 järgi kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.
2-21-3646 Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt eksis maakohus tõendite hindamise reeglite vastu, ei põhjendanud oma järeldusi ning jättis osad kostja väited ja tõendid põhjendamatult arvestamata. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks ta ei arvestanud kostja ja tema tunnistajate vande all antud ütlusi ja miks on hageja tõendid veenvamad kui kostja omad. Maakohus jättis tähelepanuta R Saksamaal viibimist kinnitavad tõendid ja arvestamata kostja väited selle kohta, et hageja käis tihti ema juures. Maakohus luges vääralt tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 tehtud otsuses märgitud asjaolud tuvastatuks, kuigi selles asjas ei tuvastanud kohus poolte abieluliste suhete lõppemise aega. Maakohus ei saanud selle lahendi valguses hinnata tunnistaja R ütlusi, sest toimik ei olnud säilinud ja see oli otsuse ebaõige versioon. Maakohus järeldas vääralt, et 13.05.2019 kinkelepingu sõlmimisel ei kinnitanud hageja, et tegemist oli ühisvaraga.
4.2.Maakohus jättis tähelepanuta kostja EVP-de kasutamist puudutavad vastuväited. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Küll aga muudab ringkonnakohus omal algatusel kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust.
7.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on eksinud hageja nõuet õiguslikult kvalifitseerides ja sõnastades, kuid see ei muuda maakohtu otsust lõppjäreldusena valeks. Arvestades hageja esitatud hagiavalduses sisalduvat taotlust, saab järeldada, et hageja soovis, et vaidlusalune korteriomand oleks käsitatav hageja lahusvarana ning hagejal ei oleks takistusi selle valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel, samuti et kostjal hageja endise abikaasana ei oleks tema vastu sellest tulenevaid nõudeid. Sellise huvi realiseerimiseks ei näe kehtiv õigus ette võimalust tunnistada korteriomand ühe abikaasa lahusvaraks, küll aga saab sellise nõude esitada tuvastushagi raames. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Arvestades seda, et korteriomand omandati poolte abielu ajal, millest tulenevalt võivad kolmandad isikud eeldada, et tegemist on abikaasade ühisomandisse kuuluva esemega, ja see võib takistada korteriomandi käsutamist ilma kostja nõusolekuta, oli hagejal ka korteriomandi ainuomandi tuvastamise vastu õiguslik huvi.
2-21-3646 Kuna kehtiv õigus ei näe kohtule ette võimalust tunnistada varaesemeid ühe abikaasa lahusvaraks, parandab ringkonnakohus omal algatusel maakohtu eksimuse ja sõnastab kohtuotsuse resolutsiooni kehtiva õiguse kohaselt, muutmata sellega vaidluse lahendamise lõpptulemust.
8.Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Maakohus ei ole poolte abieluliste suhete lõppemise aega tuvastades eksinud tõendite hindamise reeglite vastu, jätnud tähelepanuta kostja esile toodud asjas tähtsaid asjaolusid ega rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus märgib, et kohus peab TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus võib jätta tõendi TsMS § 238 lg 5 järgi arvestamata, kui tegemist ei ole asjakohase või lubatava tõendiga, aga ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. TsMS § 232 lg 1 järgi peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, seejuures ei ole ühelgi tõendil TsMS § 232 lg 2 järgi kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Ka vastuolulisi tõendeid peab kohus hindama siseveendumuse kohaselt ning põhjendama, miks ta peab ühe neist ebausaldusväärseks (RKTKo 08.06.2016, 3-2-1-42-16, p 15). Siinses asjas on maakohus eeltoodut nõuetekohaselt järginud. Maakohus põhjendas, miks ta ei arvesta kostja vande all antud seletuse ja kostja tunnistajate ütlustega ning miks ei saa neid pidada usaldusväärseks. Maakohtu põhjendused on loogilised ja siseveendumuse kujunemine arusaadav ning kooskõlas tunnistajate ning poolte ütluste sisuga. Maakohus jättis õigesti arvestamata kostja uue abikaasa 1994. a esimeses pooles Saksamaal viibimist puudutavad väited ja tõendid ning kostja väite selle kohta, et hageja käis tihti emal külas, sest neil ei ole tähtsust poolte abielusuhete lõppemise tuvastamisel. Õige on ka maakohtu arusaam, et tsiviilasjas nr 2/4/28-7730 tehtud otsus on lubatav tõend, millega saab kohtuasja lahendades arvestada. Kuigi kostja vaidlustas selle ehtsust, ei toonud kostja maakohtus esile selliseid asjaolusid, millest oleks saanud järeldada, et sellise sisuga kohtuotsust ei ole Tallinna Linnakohus teinud ja see tuleks jätta TsMS § 277 lg 4 alusel arvestamata. Seega tuvastas maakohus õigesti, et toonases kohtuvaidluses väitsid pooled ja W, et pooled elasid alates 1994 lahus ning kostja elas koos Rga. Õige on ka maakohtu järeldus, et hageja osalemisel 13.05.2019 lepingu sõlmimisel ei ole poolte abieluliste suhete lõppemise aja kontekstis tähtsust ning lepingust ei nähtu kostja kinnitust selle kohta, et ta pidas kostja poolt kingitavat XXX korteriomandit poolte ühisomandiks. Praktikas on tavapärane, et notarid paluvad anda abielu ajal omandatud kinnisasja võõrandamiseks (endise) abikaasa nõusoleku sõltumata sellest, kas tegelikult on tegemist abikaasade ühis- või lahusvaraga.
8.2.Maakohus leidis õigesti ka seda, et siinses asjas ei ole tähtsust kostja vastuväidetel selle kohta, kas korter osteti hageja ema kingitud EVP-de eest või mitte.
2-21-3646 Hageja esitas hagi, milles palus tuvastada, et korteriomand on tema lahusvara, ning tõi hagi alusena esile, et korteriomand osteti pärast poolte abielusuhete lõppemist. Seega ei ole siinse hagi lahendamisel tähtsust sellel, milliste vahendite eest korteriomand osteti. Sellel, kas korteriomand osteti hagejale kingitud EVP-de eest (s.o hageja lahusvara arvel) või ühisvara arvel, võiks tähendus olla siis, kui tegemist on hageja lahusvara hulka kuuluva korteriomandiga ning kostja nõuaks hagejale lahusvarana kuuluva korteriomandi abikaasade ühisvaraks tunnistamist enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel või sooviks seda ühisvarana jagada, kuid selliseid nõudeid ei ole kostja hageja vastu siinses menetluses esitanud. Eeltoodut arvestades ei ole tähtsust ka hageja apellatsioonivastusele lisatud hageja EVP-de kohta väljastatud arhiiviteatisel, millelt nähtub tema EVP-de päritolu ja kasutamine. Ringkonnakohus jätab selle TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata.
9.Ülaltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust jätta kostja suhtes tekkiva äärmise ebaõigluse tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.
11.Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1220 eurot (koos käibemaksuga). Nimekirjade kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 5 tundi. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 200 eurot (lisandub käibemaks), mis on kõrge, kuid ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale 1220 eurot (5 tundi × 200 eurot/tund + 22% = 1220 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
12.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja taotluse hüvitada hagejale ka maakohtus kantud menetluskulud 5116 eurot, sest hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jaotas menetluskulud ja jättis kulud poolte endi kanda.
2-21-3646
13.Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
14.Lisaks tagastab ringkonnakohus hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel rahalise nõude eest 19.12.2021 tasutud riigilõivu 350 eurot. Kuigi hageja esitas 08.03.2021 hagi ainuomandi tuvastamiseks ja kostjalt 10 000 euro väljamõistmiseks, võttis hageja enne hagi menetlusse võtmist rahalise nõude tagasi. Kuna hageja tasus riigilõivu mõlema nõude eest, tuleb rahalise nõude eest tasutud riigilõiv 350 eurot tagastada.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.