Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.09.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-23140
Tsiviilasi
Pulpcom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi JT vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja kehtetu tehingu alusel saadu tagastamiseks pankrotivarasse või alternatiivselt saadu väärtuse hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.02.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
JT apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Pulpcom OÜ (pankrotis, registrikood 11080901) pankrotihaldur Maire Arm Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): JT (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Maris Merilo
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 11.02.2016 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Võtta vastu kostja poolt koos 01.09.2016 menetlusdokumendiga esitatud täiendav tõend – Harju Maakohtu 24.08.2016 nõudekiri tsiviilasjas nr 2-16-11093. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Pulpcom OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm (hageja) esitas Harju Maakohtule 20.06.2014 hagiavalduse JT (kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks Tallinna notar Margus Veskimäe poolt 09.05.2007 tõestatud hoonestusõiguse müügilepingu ja asjaõiguslepingu nr 3268.
2.Hagiavalduse kohaselt rahuldati Harju Maakohtu 22.06.2011 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-11-9792 võlausaldaja MI avaldus ja kuulutati välja Pulpcom OÜ (edaspidi ka pankrotivõlgnik) pankrot. Pankrotihalduriks nimetati vandeadvokaat Maire Arm.
3.Pankrotivõlgnik ja MI sõlmisid 27.01.2006 ehitise müügilepingu, mille kohaselt oli lepingu esemeks Tallinna linnas Haava tn 14A asuv ehitis. 07.11.2007 esitas MI maakohtule hagi tema ja pankrotivõlgniku vahel 27.01.2006 sõlmitud ehitise müügilepingu olulise rikkumise tuvastamiseks ning palus kohtul pankrotivõlgnikult tema kasuks välja mõista 2 500 000 krooni rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Harju Maakohus rahuldas 26.03.2010 otsusega hagi osaliselt ning mõistis tema kasuks välja 1 204 200 krooni.
4.14.06.2006 sõlmisid pankrotivõlgnik ja kostja hoonestusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel omandas pankrotivõlgnik Tallinnas, Haava tn 9/Liiva tn 24 asuvale kinnisasjale hoonestusõiguse koos selle oluliste osade ja päraldistega (registriosa nr 15012801). Hoonestusõigus seati tähtajaga 50 aastat ning kanti koormatisena kinnisasja registriosa 3. jakku. Koormatud kinnisasja omanikuna oli sisse kantud UT. Tema esindajana tegutses kostja volikirja alusel. 08.05.2007 tasus kostja pankrotivõlgniku arveldusarvele 1 200 000 krooni. 09.05.2007 müüs pankrotivõlgnik Haava tn 9/Liiva tn 24 asuvale kinnistule seatud hoonestusõiguse kostjale. Lepingu järgi kohustus kostja tasuma lepingu eseme eest 1 200 000 krooni.
2(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140
5.07.06.2007 andis pankrotivõlgnik kostjale laenulepingu alusel tagatiseta laenu summas 1 200 000 krooni. 20.09.2007 andis pankrotivõlgnik kostjale laenu summas 300 000 krooni. Kostja pole laenu summas 1 500 000 krooni pankrotivõlgnikule tagasi maksnud.
6.Hageja on seisukohal, et Tallinna notar Margus Veskimäe poolt 09.05.2007 tõestatud hoonestusõiguse müügilepingut ja asjaõiguslepingut ning kuu aega hiljem kostjale antud tagamata laenu eelnevalt hoonestusõiguse lepingu alusel kostjale saaduga võrdses summas (1 200 000 krooni), tuleb oma ilmse seotuse tõttu käsitleda tehingute kogumis ühtse tehinguna ning olemuslikult kinke tegemisena kostjale. Nende tehingute eesmärk oli teadlikult võlausaldaja MI huvisid kahjustades vara ettevõttest välja viimine, pärast võlausaldaja nõudest teada saamist. Vaidlusaluse tehinguga vähendati oluliselt võlausaldaja MI nõude rahuldamise tõenäosust ja ulatust ning vaidlusaluste tehingute tulemusena muutus pankrotivõlgniku pankrotivara pea olematuks. Hoonestusõiguse lepingu sõlmimise hetkeks oli pankrotivõlgnikul tekkinud juba sissenõutavaks muutunud kohustus võlausaldaja MI ees, mistõttu ei suutnud pankrotivõlgnik kinkelepingu tagajärjel hiljem ettevõtte vara olulise vähenemise tõttu enam tema nõuet rahuldada.
7.Kostja on pankrotivõlgniku lähikondne. Pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 3 kohaselt tuleb kostjale omistada tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest teadmine ning kostja on kohustatud hüvitama hoonestusõiguse väärtuse või hoonestusõiguse väärtuse vähenemise. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt pole 09.05.2007 hoonestusõiguse loovutamise tehing ning 07.06.2007 ja 20.09.2007 väljastatud laenud seotud tehingud. Hoonestusõiguse loovutamine pole olnud kinge. Laenu väljastamist kostjale ei saa samastada hoonestusõiguse loovutamise tehinguga.
9.Äriühingu majandustegevuse eesmärgiks on tulu teenimine ja laenude väljastamine on seejuures täiesti tavaline majandustegevus. Pankrotivõlgniku arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et võlgnik on ka varasemalt teistele isikutele väljastanud laenu ja saanud laenu tagasimakseid. Hoonestusõiguse müügitehing toimus enne laenutehinguid.
10.Pankrotivõlgnik müüs kostjale hoonestusõiguse hinnaga 1 200 000 Eesti krooni ehk 76 693,98 eurot. See ostuhind oli enne tehingu sõlmimist kostja poolt pankrotivõlgnikule tasutud. Seda tõendab hagiavaldusele lisatud pankrotivõlgniku arvelduskonto väljavõte.
11.Hageja väited laenutehingute näilikkuse osas on põhjendamata ja tõendamata. Hoonestusõiguse müügilepinguga pole kahjustatud pankrotivõlgniku võlausaldajate
3(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140 huve, sest võlgnik ei muutunud maksejõuetuks hoonestusõiguse müügilepingu tulemusena.
12.Kostja hinnangul pole 09.05.2007 tõestatud hoonestusõiguse müügileping ja asjaõigusleping tagasivõidetav ei PankrS § 111 lg 1 p 2 ega ka PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Maakohtu otsus
13.Harju Maakohus rahuldas 11.02.2016 otsusega hagi. Maakohus tunnistas kehtetuks Pulpcom OÜ (pankrotis) ja JT vahel sõlmitud ja Tallinna notar Margus Veskimäe poolt 09.05.2007 tõestatud hoonestusõiguse (asukohaga Tallinna linnas Haava tn9/Liiva tn 24, registriosa numbriga 20328201) müügilepingu ja asjaõiguslepingu nr 3268. Maakohus mõistis JT-lt saadu väärtuse hüvitamiseks 76 962 eurot ja 40 senti Pulpcom OÜ (pankrotis) pankrotivarasse. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 300 eurot.
14.Otsuse põhjenduste kohaselt nähtub tsiviilasjas esitatud tõenditest, et pankrotivõlgnik oli MI kahju hüvitamise nõudest teadlik juba 10.04.2007. Hoonestusõiguse müügitehingu tegemine vahetult pärast nõudest teadasaamist ei saa vaadelda pankrotivõlgniku majandustegevuses tehtud tavapärase tehinguna.
15.Pankrotivõlgniku vara vähenes 1 500 000 krooni võrra järgmiste tehingute tulemusena: kostja poolt pankrotivõlgniku arvelduskontole 08.05.2007 tehtud ülekanne 1 200 000 krooni, võlgniku poolt kostjale 07.06.2007 väljastatud tagatiseta laen 1 200 000 krooni ja 20.09.2007 tagatiseta laen 300 000 ning 09.05.2007 hoonestusõiguse müügitehing. Maakohus järeldas, et 08.05.2007 tehtud ülekanne ning 07.06.2007 laenuleping oli näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses, sest tegelikkuses sõlmiti pankrotivõlgniku ja kostja vahel kinkeleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 tähenduses.
16.Ajutise halduri aruande kohaselt muutus pankrotivõlgnik maksejõuetuks just hoonestusõiguse müügitehingu tõttu. Kohtu hinnangul tehti hoonestusõiguse müügitehing MI nõude rahuldamise vältimiseks. Pankrotimenetluses tuvastatud andmete järgi pole kirjalikke laenulepinguid sõlmitud, kostja pole võlgnikule saadud laenusummasid tagastanud, nende tasumist pole kostjalt ka nõutud ning need on võlgniku bilansist juhatuse liikme LA seletuste kohaselt maha kantud. Seega oli 08.05.2007, 07.06.2007 ja 20.09.2007 ning 09.05.2007 tehingute tulem pankrotivõlgniku jaoks negatiivne summas 1 500 000 krooni. Laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamine Reserv Inkasso OÜ-le ei tõenda tegelikku laenusuhet pankrotivõlgniku ja kostja vahel.
4(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140
17.Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja on pankrotivõlgniku lähikondne PankrS § 117 tähenduses. Kostja on pankrotivõlgniku endise juhatuse liikme poolvend.
18.Kostja on kohustatud hüvitama hoonestusõiguse väärtuse või hoonestusõiguse väärtuse vähenemise. Kuivõrd hoonestusõiguse kinkeleping sõlmiti pankrotivõlgniku ja kostja vahel MI-le kahju hüvitise tasumise vältimise eesmärgil ning pidades silmas, et tsiviilasjas nr 2-07-46695 on tuvastatud, et pankrotivõlgnik on kohustatud hüvitama MI-le tekitatud kahju summas 1 204 200 krooni (s.o. 76 962,40 eurot), pidas maakohus õiglaseks hüvitatavaks summaks 76 962,40 eurot. Apellatsioonkaebus
19.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja, paludes maakohtu otsus tühistada. Kostja hinnangul pole maakohus lahendi tegemisel hinnanud kostja vastuväiteid ega analüüsinud hageja nõuet sisuliselt.
20.Hoonestusõiguse võõrandamise ja laenulepingute sõlmimine pole omavahel seotud tehingud, sest ühe eeltingimuseks ei ole olnud teise tehingu tegemine ja vastupidi. Hoonestusõiguse müük kostjale polnud kinge. Hoonestusõiguse müügi tulemusena ei muutunud pankrotivõlgnik maksejõuetuks. Seda pole hageja kohtumenetluses tõendanud.
21.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 09.05.2007 hoonestusõiguse müügilepingut ei saa vaadelda pankrotivõlgniku majandustegevuses tehtud tavapärase tehinguna. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et 12.06.2006 hoonestusõiguse seadmise lepingu kohaselt kohustus pankrotivõlgnik ehitama hiljemalt 07.04.2007 lepingu esemele elamu omanikuga kooskõlastatud arhitektuurse lahenduse järgi ja hankima elamule kasutusloa. Selle tähtaja jooksul elamu püstitamata jätmise või kasutusloa vormistamata jätmise korral langes hoonestusõigus tagasi omanikule. MI pöördus kinnisvaramaakleri poole pretensiooniga alles 10.04.2007. Seega oli MI pretensiooni esitamise hetkeks saabunud juba 12.06.2006 hoonestusõiguse seadmise lepingust tulenev tähtaeg, mida pankrotivõlgnik ei suutnud täita. MI hagi rahuldati osaliselt alles 26.03.2010. Seega ei olnud MI-l hoonestusõiguse müügilepingu sõlmimise hetkeks sissenõutavaks muutunud nõuet. See tekkis oluliselt hiljem. Lisaks juhul, kui pankrotivõlgnik ei oleks müünud hoonestusõigust kostjale, langenuks hoonestusõigus tagasi kinnistu omanikule ning hageja oleks jäänud hoonestusõigusest ilma.
22.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et pankrotivõlgnik on asutanud Reserv Inkasso OÜ ning tasunud registripidajale enne Reserv Inkasso OÜ esmakande avalduse esitamist mitterahalise sissemaksega. Mitterahalise sissemakse esemeks oli JT ja pankrotivõlgniku vahel 06.06.2007 ja 20.09.2007 sõlmitud laenulepingutest tulenev nõue summas 1 500 000 krooni. Pankrotivõlgnik on andnud nendest laenulepingutest tuleneva nõude täies ulatuses üle Reserv Inkasso OÜ-le. Sellise mitterahalise sissemakse väärtusele on andnud hinnangu nii Reserv Inkasso OÜ juhatuse liige kui
5(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140 ka vandeaudiitor. Need hinnangud tõendavad kostja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingute vastavust tegelikkusele. Seetõttu ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks. Pole õige maakohtu järeldus, et 08.05.2007 teostatud ülekanne ning 07.06.2007 laenuleping on näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 tähenduses.
23.Ajutise halduri aruandest ei nähtu järeldust, nagu oleks pankrotivõlgnik muutunud maksejõuetuks just hoonestusõiguse müügitehingu tõttu. See, et kirjalikke laenulepinguid pole sõlmitud ja et kostja pole pankrotivõlgnikule laenusummasid tagastanud, pole aluseks hagiavalduse rahuldamisele. Võlaõigusseadusest ei tulene laenulepingule kirjaliku vormi nõuet. Alates Reserv Inkasso OÜ asutamisest pole kostjal olnud kohustust saadud laenusummat pankrotivõlgnikule tagastada.
24.Maakohtu seisukoht, et laenulepingust tuleneva nõude loovutamine on tehtud vahetult pärast tsiviilasja nr 2-07-46695 eesmärgiga vältida MI nõude rahuldamist, on spekulatiivne.
25.Kostja pole pankrotivõlgniku lähikondne PankrS § 117 tähenduses. Ta ei ole võlgniku ühegi juhatuse liikme ega osaniku poolvend, nagu ekslikult järeldas maakohus.
26.Maakohus on lasknud hagejal alternatiivse hüvitise taotlusega vaatamata kostja vastuväidetele muuta hagi. Maakohtu käsitlus apellandilt välja mõistetud hüvitise summa kujunemise osas on olnud kostja jaoks üllatuslik. Maakohus pole hagi rahuldamisel lähtunud seadustest ning välja mõistetud hüvitis pole õiglane. Kostja hinnangul võib asjas kohalduda VÕS § 189. Hoonestusõiguse sisu/olemus on muutunud ja hoonestusõiguse alusel ehitatud elamu väärtus on oluliselt kasvanud. Juhul, kui hageja nõue oleks põhjendatud, oleks tal õigus nõuda ainult üleantu väärtuse hüvitamist.
27.Hoonestusõiguse võõrandamine turuhinnast odavamalt pole tõendatud. Samuti pole tõendatud, milliste ehitustööde eest ehitajale on tasutud ega ole teada, kas tegemist on vaidlusaluse hoonestusõiguse alusel ehitatud elamu ehitustöödega. Maakohus pole hüvitise määramisel neid asjaolusid analüüsinud. Vastustaja seisukoht
28.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
6(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140
30.Asja materjalide põhjal on hageja esitanud menetluse käigus 27.10.2015 alternatiivse nõude, paludes kostjalt välja mõista hüvitise, mis vastaks kohtu õiglase äranägemise järgi hoonestusõiguse väärtusele tehingu tegemise hetkel. Maakohus on selle nõude otsusega rahuldanud, pidades õiglaseks hüvitatavaks summaks 76 962,40 eurot. Kolleegium leiab, et kõnealust (alternatiivset) sooritusnõuet ei olnud kohtul võimalik esitatud kujul menetleda. Samuti ei vasta maakohtu otsus 76 962,40 euro suuruse hüvitise väljamõistmise osas kostjalt TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele.
31.Hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud 27.10.2015 sooritusnõude, st palunud kostjalt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. Hageja poolt alternatiivselt esitatud sooritusnõue kolleegiumi arvates neile tingimustele ei vasta ja maakohus on hagi ebaõigesti menetlenud.
32.Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata. Erandlikult võib hageja küll rahalise nõude summalise kindlaksmääramise edasi lükata vastaspoolelt nõude kindlaksmääramiseks vajalike andmete saamiseni TsMS § 364 lg 4 järgi, kuid ka sel juhul tuleb konkreetne hüvitissumma lõpuks kindlaks määrata (vt Riigikohtu 03.04.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 18; 07.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 48).
33.Kolleegium lisab, et toimikust nähtuavalt on hageja küll 20.01.2016 istungil avaldanud, et õiglane hüvitis võiks olla vähemalt 30 000 eurot (II kd, tl 156), kuid sellest ei saa järeldada, et hüvitisnõue oleks esitatud summaliselt kindlaksmääratult. Hageja viited VÕS § 127 lg-le 6 ja TsMS § 233 lg-tele 1 ja 2 ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohased. Esiteks ei ole PankrS § 119 normide alusel tekkivad nõuded olemuselt kahju hüvitamise nõuded. Hoonestusõiguse võõrandamise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekiks Pulpcom OÜ (pankrotis) ja kostja vahel olemuselt alusetu rikastumise võlasuhe. Teiseks ei võimaldaks seadus jätta ka varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata, samuti ei tuleneks menetluslikult seda võimalust summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi (nt VÕS § 127 lg 6) alusel (vt ülalviidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 18). Kolleegiumi arvates ei ole hagejal, vähemalt varahindajate abi kasutades, ka olulisi raskusi kõnealuse nõude rahalise määramisega (vähemalt suurusjärguna).
34.Maakohus on hüvitisnõude rahuldamisel küll viidanud PankrS § 119 lg-le 3, kuid ei ole selle normi rakendamise eelduseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt tuvastanud.
7(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140 Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal ei saa esiteks järeldada, et saadu väljaandmine oleks võimatu. Kostjale võõrandatud hoonestusõigus kuulub jätkuvalt kostjale ning vähemalt senises menetluses esitatud asjaolude põhjal ei esine kostjal iseenesest õiguslikke takistusi selle tagastamiseks. Hageja väidete õigsust eeldades ei saa kolleegiumi arvates välistada, et kõnealuse hoonestusõiguse väärtus on pankrotivara moodustamise seisukohalt vähenenud. Samas ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et kuivõrd vaidlusalusele hoonestusõigusele on 24.04.2012 seatud hüpoteek summas 250 000 eurot, mis tagab kehtivat nõuet, on hoonestusõiguse eset oluliselt kahjustatud ning selle tagastamisel pole enam sama väärtust, mis hoonestusõiguse võõrandamise hetkel. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei selgu, millistele tõendite maakohtu vastavad järeldused rajanevad. Järelduste tegemiseks hoonestusõiguse väärtuse vähenemise kohta, on vaja esmalt kindlaks teha selle väärtus kostjale võõrandamise hetkel ning praegusel hetkel (võimalikult asja lahendamise seisuga). Maakohtu poolt kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse seostamine pankrotivõlgniku võlausaldajal tekkinud kahjuga ei ole kooskõlas kehtiva õigusega.
35.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul määrata hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaeg hüvitisnõude (kui rahalise nõude) esitamiseks summaliselt kindlaksmääratult. Hagejat tuleb kohustada esitama ka selle nõudega seonduvad väited faktiliste asjaolude kohta, mille põhjal oleks võimalik hüvitise summa suuruse kujunemist kontrollida. Juhul kui hageja määratava tähtaja jooksul nõutavaid täpsustusi ei esita, peaks maakohus kaaluma hüvitisnõude läbivaatamata jätmist TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (koosmõjus TsMS § 3401), kuna esitatud kujul ei ole võimalik nõuet menetleda (ega rahuldada). Sõltuvalt hageja poolt nõutava rahalise hüvitise suurusest võib olla vajalik ka täiendava riigilõivu nõudmine. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 alusel tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. TsMS § 124 lg 1 järgi määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 134 lg-st 1 tulenevalt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded ning kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi. Asja materjalide järgi on hageja senises menetluses tasunud riigilõivu 250 eurot (hagihinnalt 3500 eurot) (I kd, tl 150).
36.Kolleegium märgib, et kohus peab TsMS § 463 lg 1 esimese lause järgi tegema alternatiivse nõude menetlusse võtmise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta määruse. Alternatiivse nõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse hagi menetlusse võtmist, tuleb seega teha TsMS §-s 372 sätestatud menetlusse võtmise määrus. See on vajalik eelkõige põhjusel, et nii pooltele kui ka kohtule oleks selge vaidluse ese ja kostja teaks, millised hageja esitatud nõuetest on kohtu menetluses ning millele ta sellest tulenevalt peab esitama oma vastuväited (vt nt Riigikohtu 05.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-14, p 21). Maakohus praegusel juhul hageja alternatiivse nõude menetlusse võtmise kohta toimikust nähtuvalt määrust teinud ei ole ega ole võtnud ka muul viisil selles osas selget seisukohta, kuigi kostja on esitanud vastuväiteid alternatiivse nõude menetlemisele.
8(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140
37.Juhul kui hageja kõrvaldab asja uuel läbivaatamisel nõude menetlemist takistavad puudused, tuleb kohtul hüvitisnõude osas täita eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392), mh anda pooltele võimalus esitada seda nõuet puudutavalt täiendavaid seisukohti ja tõendeid.
38.Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega tunnistati kehtetuks Pulpcom OÜ (pankrotis) ja kostja vahel sõlmitud hoonestusõiguse müügileping ja asjaõigusleping (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 näeb ette kohtu kohustuse märkida otsuses mh tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad, ning põhjendused, miks ta ei nõustu poole faktiliste väidetega. Samast sättest tuleneb ka kohtu kohustus kõiki tõendeid analüüsida ja tõendiga arvestamata jätmist põhjendada. Maakohus on praegusel juhul nõude rahuldamisel nendes sätetes ettenähtud kohustusi rikkunud.
39.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et PankrS § 111 lg 1 p 2 (koosmõjus PankrS § 109 lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Maakohus on ka õigesti tuvastanud, et vaidlusalune hoonestusõiguse müügileping (koos asjaõiguslepinguga) sõlmiti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.
40.Samas ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul nõuetekohaselt põhjendanud järeldust, et nimetatud tehing omas kinke iseloomu. Maakohus on leidnud, et kostja poolt Pulpcom OÜ-le (pankrotis) 08.05.2007 teostatud ülekanne ja 07.06.2007 laenuleping on näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 tähenduses, kuivõrd tegelikkuses sõlmiti Pulpcom OÜ (pankrotis) ja kostja vahel kinkeleping VÕS § 259 lg 1 tähenduses. TsÜS § 89 lg 1 alusel on näilik selline tehing mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi teise lõike järgi on näilik tehing tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse vastavalt TsÜS § 89 lg-le 3 varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut.
41.Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et hoonestusõiguse ostuhind oli enne tehingut kostja poolt Pulpcom OÜ-le (pankrotis) tasutud ning et seda kinnitab hagiavaldusele lisatud Pulpcom OÜ (pankrotis) arvelduskonto väljavõte. Vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 ei ole maakohus otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja selle faktiliste väidetega ning viidatud tõendist tehtud kostja järeldustega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei saa hagile lisatud Pulpcom OÜ (pankrotis) arvelduskonto väljavõttest (I kd, tl 42) (kogumis hoonestusõiguse müügilepingu p-ga 2) järeldada, et 1 200 000 krooni tasumisel on kostja täitnud 09.05.2007 sõlmitud müügilepingust
9(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140 tulenevat ostuhinna tasumise kohustust. 1 200 000 krooni on tasutud kostja poolt selgitusega "hoonestusõiguse ost". Kolleegiumi hinnangul ei saa üksnes asjaolust, et kostja on saanud Pulpcom OÜ-lt (pankrotis) hoonestusõiguse eest tasutuga samas suurusjärgus laenu, veel järeldada, et hoonestusõiguse müük oli näilik tehing. Küsimus sellest, kas Pulpcom OÜ (pankrotis) oli MI kahju hüvitamise nõudest hoonestusõiguse müümisel teadlik, ei oma tehingu kinke iseloomu tuvastamisel tähtsust.
42.Samuti ei ole maakohus nõuetekohaselt põhjendanud järeldust laenude andmise näilikkusest (TsÜS § 89 lg 1 mõttes). Ülalviidatud kontoväljavõttest nähtuvalt on Pulpcom OÜ (pankrotis) kandnud kostjale 07.06.2007 ja 20.09.2007 üle vastavalt 1 200 000 krooni ja 300 000 krooni selgitusega "vastavalt laenulepingule". Hageja poolt senises menetluses välja toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et Pulpcom OÜ-l (pankrotis) tegelikult puudus soov laenu anda ning kostjal soov laenu saada. Kostja poolt välja toodu, mille kohaselt on laenulepingust tulenevat nõuet tema vastu kastutatud mitterahalise sissemaksena Reserv Inkasso OÜ asutamisel, võimaldaks kaudselt järeldada vastupidist, st et vähemalt Pulpcom OÜ-l (pankrotis) oli ka tegelik tahe kostjale laenu anda.
43.Kolleegium märgib, et pankrotivõlgniku endine juhatuse liige võib olla 1 500 000 krooni ulatuses tagatisega laenu andmisel rikkunud küll oma kohustusi osaühingu ees ning Pulpcom OÜ-le (pankrotis) kahju tekitanud. Täiendavalt võib olla pankrotivõlgnikule kahju tekitanud laenude väidetav sisse nõudmata jätmine ja laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamine Reserv Inkasso OÜ-le. Samas ei anna need asjaolud iseenesest alust vaidlusaluse hoonestusõiguse müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel.
44.Ringkonnakohus ei saa praegusel juhul siiski teha hoonestusõiguse müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise nõude osas uut otsust. Seda eelkõige põhjusel, et hageja on nende tehingute PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistamist taotlenud ka teise (alternatiivse) faktikogumi põhjal, mille tõendatusele ei ole maakohus otsuses hinnangut andnud. Hageja on sisuliselt väitnud, et kostja vastusooritus Pulpcom OÜ-le (pankrotis), s.o 1 200 000 krooni tasumine hoonestusõiguse eest, on lubamatult tasakaalust väljas ja et sellest tulenevalt oleks igal juhul tegemist osaliselt kinke iseloomuga lepinguga. Hageja on lähtunud senises menetluses küll üksnes 14.06.2006 sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingu punktis 4.2.1.3 kokku lepitud hüvitise summast, mida kinnistu omanikul tulnuks Pulpcom OÜ-le (pankrotis) tasuda hoonestusõiguse omanikule tagasilangemise korral. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi (või ka selle puudumise) olulises ulatuses esmakordsel tuvastamisel apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
45.Vastusoorituse väärtust puudutavas osas on maakohus jätnud kolleegiumi arvates osaliselt täitmata ka selgitamiskohustuse. Asjaolu, et kostja vastusooritus võlgnikule
10(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140 oli lubamatult tasakaalust väljas, peab TsMS § 230 lg-st 1 tõendama hageja. Selles osas ei ole pooltel toimikust nähtuvalt senises menetluses ka erimeelsusi olnud. Samas on hageja enda hinnangul nimetatud asjaolu kohta omalt poolt piisavalt tõendeid esitanud. Kostja sellega aga ei nõustu. Kolleegium märgib, et soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Hoonestusõiguse seadmise lepingu punktis 4.2.1.3 kokku lepitud hüvitise summa, mis lähtub mh asjaõigusseaduse (AÕS) § 2442 lg-s 2 sätestatud miinimumist, võib olla küll üks indikatsioon hoonestusõiguse hariliku väärtuse osas, kuid selle põhjal ei saa kolleegiumi arvates teha lõplikke järeldusi kostjale müüdud hoonestusõiguse tegeliku väärtuse kohta.
46.Lisaks võib hageja poolt esitatud väidete ja statistiliste andmete põhjal järeldusi teha eelkõige hoonestatud ja hoonestamata kinnisasjade keskmise hinna kohta vaidlusalusel perioodil. Hageja poolt 13.01.2016 esitatud turuülevaadetes käsitletakse kinnisvaratehingute hindasid, kuid jääb selgusetuks, kas "vara" hõlmab ka kinnisasju koormavaid hoonestusõigusi. Praegusel juhul on vaidlustatud müügilepingu ja asjaõiguslepingu objektiks aga hoonestusõigus (AÕS §-d 241 jj), mitte kinnisasi. Hoonestusõigus oli 12.06.2006 lepinguga seatud seejuures tähtajaga 50 aastat (lepingust nähtuvalt tuli hoonestajal maksta omanikule ka aastatasu 50 000 kr). Hageja käsitlus, mille järgi võiks kostjale müüdud hoonestusõiguse väärtuse leidmisel aluseks võtta väidetavalt samaväärsete kinnisasjade keskmise müügihinna vaidlusalusel perioodil, on kolleegiumi hinnangul esitatud kujul oletuslik ning hageja taoliste väidete kontrollimiseks on vajalikud (mitteõigusalased) eriteadmised.
47.Maakohus ei ole vastusoorituse väärtuse tõendamist puudutavatele ülalnimetatud aspektidele hageja tähelepanu juhtinud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võimaldada esitada pooltel võrreldavate soorituste väärtuste vahet puudutavas osas täiendavaid seisukohti ja tõendeid.
48.Lisaks võimaldaksid hagi alusena esitatud asjaolud hoonestusõiguse müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 110 lg 1 p-s 4 sätestatud n-ö üldalusel. Hageja on seda tagasivõitmise alust hagis ka käsitlenud. Kuivõrd maakohus tunnistas tehingud kehtetuks PankrS § 111 lg 1 p-st 2 tulenevalt erialusel, puudus vajadus PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaldamise üle otsustada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul vajadusel seda teha.
49.Kokkuvõttes tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel määrata esmalt hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaeg hüvitisnõude (kui rahalise nõude) esitamiseks summaliselt kindlaksmääratult, samuti selle nõudega seonduvate faktiväidete (hagi alus) esitamiseks ning vajadusel ka täiendava riigilõivu tasumiseks. Seejärel tuleb maakohtul hageja nõuded lahendada, arvestades käesolevas otsuses esitatud seisukohti õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel, mh tuleb maakohtul täita seni täitmata eelmenetluse ülesanded. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi
11(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140 langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas esitatud ja kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele.
50.Lõpuks tuleb maakohtul vormistada TsMS § 436 lg 1 ja § 442 nõuetele vastav otsus. Kolleegium märgib, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta osaliselt mh TsMS § 442 lg-le 5, mille järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud ka nõude kohustada kostjat andma (tehingute kehtetuks tunnistamisel) nõusolek Pulpcom OÜ (pankrotis) kandmiseks hoonestusõiguse omanikuna kinnistusraamatusse (registriosa nr 20328201 II jakku). Seda hageja nõuet ei ole maakohus otsuse resolutsiooniga lahendanud. Toimikust ka ei nähtu, et hageja oleks nimetatud nõudest loobunud, selle tagasi võtnud või et kohus oleks muul põhjusel nõude osas menetluse otsust tegemata lõpetanud. Hageja teise alternatiivse nõude (ülalkäsitletud hüvitisnõude) rahuldamine ei võimaldanud jätta esimest alternatiivset nõuet lahendamata. Seega tuleb maakohtul ka selle nõude rahuldamise osas võtta otsuse resolutsioonis selge seisukoht.
51.Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid muid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
52.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
53.Kostja on esitanud apellatsioonimenetluses täiendava tõendina Harju Maakohtu 24.08.2016 nõudekirja tsiviilasjas nr 2-16-11093. Kolleegiumi hinnangul tuleb nõudekiri tõendina vastu võtta. Tõend on ringkonnakohtu arvates asjakohane, kuna võib kinnitada kaudselt kostja vastuväiteid, mille kohaselt oli tema ja Pulpcom OÜ (pankrotis) vahel laenulepingute sõlmimise tahe ning laenulepingustest tulenev nõue eksisteerib. Samuti on tõendi esitamine apellatsioonimenetluses TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatav, kuna 24.08.2016 koostatud nõudekiri ei saanud olla kostjale esimese astme kohtu menetluse ajal kättesaadav. Hageja on oma saanud tõendi osas ringkonnakohtule oma seisukoha avaldada. Kõnealust tõendit saab hinnata maakohus asja uuel läbivaatamisel.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
12(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-23140
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.