Ühinguõigus › Ühingu organi otsuse vaidlustamine

Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostja märgib oma vastuses (tl 143-145) ja teistes menetlusdokumentides (tl 159 ja 164-167), et hageja ei ole tõendanud väidetavate otsuste vastuvõtmist. Hageja ei ole lisanud hagile ühtegi osanike otsust, mida ta vaidlustab. Hageja avaldab hagis kõigest arvamust, et teine osanik on vastavad otsused vastu võtnud, kuid ta ei ole enda väiteid tõendanud. Hagiavalduses väidetud otsust ei ole osaühingu osanikud kunagi vastu võtnud. Ainuüksi koosoleku kokkukutsumine ei tähenda automaatselt koosoleku toimumist või otsuste vastuvõtmist. Hagile lisatud kirjavahetus seda ei tõenda. Tegemist on otsusele eelneva korraldusliku kirjavahetusega, millest ei saa teha järeldust osanike otsuse vastuvõtmise kohta. Samuti ei sõltu kostja võimalikud nõuded hageja vastu osanike otsuse vastuvõtmisest. Seega on küsitav tuvastushuvi eksisteerimine. Kostja hinnangul ei ole hagejal siinses asjas tuvastushuvi. Isegi juhul, kui kostja möönaks vastavate otsuste vastuvõtmist (mida kostja ei mööna), ei oleks hageja saanud vastavate nõuete käsitlemise juures osaleda ega hääletada tulenevalt

2 (6)

Tsiviilasi nr 2-16-2963 äriseadustiku (ÄS) sätetest, mh § 177 lõikest 1. Järelikult ei oma tema väidetavatelt koosolekutelt puudumine mingit sisulist tähtsust, sest kostja teine osanik võib otsustada hageja vastu nõuete esitamise igal ajal ning sõltumata hagejast. Kostja peab vajalikuks märkida, et tegemist on pahatahtliku hagiga. Kostja juhatuse liige eksis inimlikult koosoleku kutse kuupäevade märkimisel ning hageja ei esitanud selle kohta mitte ühtegi küsimust. Hagi esitamine mitu aastat hiljem, väitega, et kostja osanikud on teatud otsused vastu võtnud, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Arvestades seda, et kostja osanikud suhtlevad e-posti teel regulaarselt, siis ei ole hageja ise täitnud enda osaniku kohustust olla hoolas. Hageja märgib, et Xxxxxxxxx Xxxxxx xx üldkoosoleku toimumine 01.04.2014 on tõendatud. Hagejale saadetud kutse juures olnud päevakord ja teisel juhul elektroonse hääletamise teel tehtud ettepanek, nägi ette majandusaasta aruande kinnitamise. Kostja on mõlemal juhul esitanud majandusaasta aruanded äriregistrile. Hageja leiab, et sellega on tõendatud üldkoosoleku toimumine seaduses ette nähtud korda oluliselt rikkudes. Hagejal on tuvastushuvi toimunud üldkoosolekutel majandusaasta aruannete kinnitamise otsuste osas, kuna hagejal on 50% üldkoosoleku häältest ja hageja üldkoosolekul osalemisel võib osaühingu üldkoosoleku otsus kujuneda teistsuguseks. Hagejal üldkoosolekul osalemist mitte võimaldades ei ole tagatud hageja õigus osaleda osaühingu juhtimises ning osanike võrdne kohtlemine. Hageja peab vajalikuks märkida, et tegu ei ole pahatahtliku hagiga. Hageja viitas vigadele ja palus parandusi üldkoosoleku kokkukutsumisel oma e-kirjades koheselt 07.03.2014 (tl 75) ja 17.03.2014. Kostja jättis need ja mitmed teised hageja nõuded ja palved korrektse vastuseta. Hageja leiab, et on täitnud enda kui osaniku kohust olla hoolas. Hageja palub tuvastada kostja 01.04.2014 toimunud üldkoosoleku otsuse tühisus, millega kinnitati majandusaasta aruanne ning kostja 06.07.2015 toimunud elektroonse hääletamise teel tehtud otsuse tühisus majandusaasta aruande kinnitamise kohta. Kostja märgib täiendavalt, et majandusaasta aruande esitamine äriregistrile osanike otsuse vastuvõtmist ei tõenda. Kuna juhatusel on kohustus esitada majandusaasta aruanne, siis ei sõltu selle kohustuse täitmine kuidagi osanike otsusest. Majandusaasta aruanne on esitatud registrile sõltumata osanike otsusest, sest aruande esitamata jätmisega rikuks kostja ja juhatuse liige seadusest tulenevaid kohustusi. Juhul, kui osaühingul on nõue osaniku vastu, peab juhatus seda raamatupidamises kajastama ning seda sõltumata sellest, kas osanik antud nõudele vastu vaidleb või mitte. Osanike otsust ei ole kostja hinnangul võimalik tõendada muus vormis kui kirjaliku otsuse esitamise läbi. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

3 (6)

Tsiviilasi nr 2-16-2963 Hageja palub tuvastada 01.04.2014 toimunud üldkoosoleku otsuse tühisus, millega kinnitati majandusaasta aruanne ning 06.07.2015 toimunud elektroonse hääletamise teel tehtud otsuse tühisus majandusaasta aruande kinnitamise kohta. Kostja väidab, et eelpooltoodud otsuseid ei ole vastu võetud. ÄS § 170 lg 2 kohaselt saab osanike koosolekul otsuseid vastu võtta, kui sellel on esindatud üle poole osadega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet. ÄS § 173 lubab osanikel otsuseid vastu võtta ka koosolekut kokku kutsumata (sellisel juhul peab osaniku seisukoht olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, vastasel juhul loetakse ta vastu hääletanuks). ÄS § 171 lg 5 ja § 304 lg 1 – 6 sätestavad ainuosaniku otsuse vastuvõtmise formaalsed ja materiaalsed tingimused. Kohus nõustub kostjaga, et antud sätetest tuleneb, et osanikud oleksid pidanud tegema kirjaliku otsuse ja see peaks kajastuma vähemalt ÄS § 174 lõike 4 kohases osanike koosoleku protokollis, hääletusprotokollis või eraldi vormistatud osanike otsusena. Asjas puuduvad tõendid, et majandusaasta aruande esitamisega äriregistrile on esitatud ka vastav osanike otsus vm äsjamärgitud dokument. ÄS § 179 lg 3 ja 4 küll sätestavad, et majandusaasta aruande kinnitamise otsustavad osanikud, ja et äriregistrile esitatakse kinnitatud majandusaasta aruanne, kuid sellest ei saa teha järeldust, et esitatud majandusaasta aruanne ka tegelikult osanike poolt kehtivalt kinnitatud on. Nii 2013.a kui 2014.a majandusaasta aruandes puudub märge, millal see osanike poolt kinnitatud on. Seega saaks hageja osanike otsust tõendada vaid kirjaliku otsuse või protokolli esitamise läbi. Kuivõrd hagi aluse kohaselt ei osalenud hageja ühelgi kostja osanike koosolekul sõltumata sellest, kas nad toimusid 01.03.2014. 09.02.2014. 01.04.2014 või 06.07.2015 (antud faktilist asjaolu kostja ei vaidlusta), siis on iseenesest õige, et teine osanik ei saanud osanike koosolekul üksi otsuseid vastu võtta (ÄS § 173 lg 2 ja § 174 lg 1 ja 2).. Ainuüksi koosoleku kokkukutsumine aga ei tähenda automaatselt koosoleku toimumist või otsuste vastuvõtmist. Muid tõendeid hageja peale kirjavahetuse üldkoosoleku kutse ja päevakorra osas esitanud ei ole. Hagile lisatud kirjavahetus ei tõenda nende osanike otsuste vastuvõtmist, mida hagis vaidlustatakse. Kohus nõustub kostjaga, et tegemist on otsusele eelneva korraldusliku kirjavahetusega, millest ei saa teha järeldust osanike otsuse vastuvõtmise kohta. Hageja kohtule aga hagi aluseks olevaid otsuseid esitanud ei ole ning nende vastuvõtmist ei kinnita ka kostja. Õige on ka kostja viide ÄS § 177 lõikele 1. Nimetatu sätestab, et osanik ei või hääletada, kui otsustatakse [...] osanikuga õigusvaidluse pidamist ning selles tehingus või õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist või küsimusi, mis puudutavad selle kontrollimist või hindamist, milline on osaniku või tema esindaja tegevus juhatuse või nõukogu liikmena. Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata. Seega nõustub kohus kostjaga, et kui kostjal ongi hageja vastu nõudeid mis kajastuvad kõnealustes majandusaasta aruannetes, siis saab need realiseerida sõltumata koosoleku pidamisest või vastava osanike otsuse vastuvõtmisest. Järelikult ei oma hageja väidetavatelt koosolekutelt puudumine mingit sisulist tähtsust, sest kostja teine osanik võib otsustada hageja vastu nõuete esitamise igal ajal ning sõltumata hagejast. Osanik, kelle vastu nõue suunatakse, ei saa ÄS § 177 lg-st 1 tuleneva piirangu tõttu hääletada antud nõude raamatupidamises kajastamise päevakorra punkti juures. Samuti nõustub kohus kostjaga, et kuna juhatusel on kohustus esitada majandusaasta aruanne (ülalmärgitud ÄS § 179 lg 1-4), siis ei sõltu selle kohustuse täitmine kuidagi osanike otsusest. Majandusaasta aruanne on esitatud registrile sõltumata osanike otsusest, sest aruande esitamata jätmisega rikuks kostja ja juhatuse liige seadusest tulenevaid kohustusi. Kahtlemata on võimalik juhatuse (liikme) vastutus kinnitamata majandusaasta aruande esitamise eest äriregistrile kahjunõudena nt ÄS § 187 alusel, kuid sellist nõuet esitatud ei ole.

4 (6)

Tsiviilasi nr 2-16-2963 Seega tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole esitanud kohtule hagi aluseks olevaid otsuseid ning seega leiab kohus, et eelpool toodud otsuseid ei ole vastu võetud. Vastuvõtmata otsuste tühisust ei saa kohus tuvastada. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamata jätmisel jätta hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kostja on oma menetluskulude nimekirja, kuludokumendid ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud 26.08.2016, hageja oma seisukohta menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole. Kohus, tutvunud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses viidatud kulutus lepingulise esindaja osutatud õigusteenusele summas 742.50 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik. Hageja ei vaidle vastu kostja lepingulise esindaja poolt esiletoodud ajakulule menetluses osalemiseks kokku 6 tundi ja 45 minutit (asja materjalidega tutvumine, õiguslik analüüs, nõupidamine kliendiga, kompromissiläbirääkimised hagejaga, tähtaja pikendamise taotluse koostamine, vastuse koostamine hagile, telefonivestlus hagejaga ja e-kiri kliendile, ning kirjalike seisukohtadega tutvumine), ega tunnitasule 110 EUR. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud õigusabi tunnitasumäära 120 eurot nii koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13), kui ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Samas on Riigikohus 11.04.2014 lahendis asjas nr 3-2-1-11-14 sisuliselt möönnud, arvestades inflatsiooni olemasolu ja hindade tõusu kui üldteada asjaolusid, et alates 2013.a võib mõistlikuks pidada ka advokaadi tunnitasu suurust 140 eurot (lisandub käibemaks). Eeltoodud kohtupraktikat arvestades saab kohtu hinnangul põhjendatuks lugeda ka kostja esiletoodud tunnihinda (110 eurot).

5 (6)

Tsiviilasi nr 2-16-2963 Tulenevalt eelpooltoodust tuleb käesolevaga kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista kostja lepingulisele esindajale tehtud vajalikud ja põhjendatud kulud kogusummas 742.50 EUR. Summad ei sisalda ega neile ei lisandu käibemaksu, kostja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on kostja esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.