Määruse tegemise aeg ja koht 11.11.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-12574
Kohtuasi
R.K avaldus T.D vastu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse saamiseks või hooldusõiguse osaliseks piiramiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks ja avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 22.08.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
T.D määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (ema) R.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kristel Vaino Puudutatud isik I (laps) F.A (isikukood XXX) Puudutatud isik II (isa) T.D (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Paulus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 22.08.2025 määruse resolutsioon menetluskulude jaotuse osas muutmata, kuid täiendada kohtumääruse põhjendusi. Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud (maakohtu resolutsiooni punktid 1 ja 2).
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebemenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-25-12574 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R.K (avaldaja, ema) esitas 03.08.2025 Pärnu Maakohtule avalduse T.D (puudutatud isik II, isa) vastu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse F.A (laps) suhtes ja ainuhooldusõiguse saamiseks või hooldusõiguse osaliseks piiramiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks ja avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Avaldaja esitas ka taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
2.Kohus andis Saaremaa vallale (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu, eestkosteasutus) ja puudutatud isikule II võimaluse esitada seiskoht avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse osas.
3.Eestkosteasutus selgitas, et ta ei ole antud juhtumi puhul lastekaitsemenetlust algatanud, sest osapooled elavad alaliselt välisriigis ning juhtumiga tegeleb Šveitsi lastekaitseteenistus. Eestkosteasutusel ei ole seetõttu võimalik anda seisukohta esialgse õiguskaitse taotluse osas.
4.Puudutatud isik II leidis, et Eesti kohus ei ole pädev lahendama lapse ema esitatud avaldust, sh esialgse õiguskaitse taotlust ja palus jätta avaldus läbi vaatamata või jätta esialgse õiguskaitse avaldus rahuldamata.
5.Avaldaja ei nõustunud puudutatud isiku II seisukohaga, et Eesti kohtul puudub pädevus asja lahendada. Maakohtu määrus
6.Maakohus jättis 22.08.2025 määrusega avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja keeldus avalduse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda ning märkis, et hüvitatavad menetluskulud asjas puuduvad.
6.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et lapse harilikuks viibimiskohaks on Šveitsi Konföderatsioon. Seega reguleerib kohtualluvust siinses vanemliku vastutuse asjas Haagi 1996. a konventsioon vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise kohta, mille art 5 järgi ei saa asi alluda Eesti kohtule, kuivõrd avalduse esitamise ajal ei olnud lapse harilik viibimiskoht Eesti Vabariigis. Maakohtu hinnangul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis annaksid Eesti Vabariigi kohtule eelduse Haagi 1996. a konventsiooni art 9 alusel taotleda asjas pädevuse saamist. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2.
6.2.Maakohus leidis, et asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda. Määruskaebus
7.Puudutatud isik II esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles puudutatud isiku II menetluskulud jäeti tema enda kanda, ja teha uue määruse, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.
2-25-12574
7.1.Maakohus jättis asjaolusid arvestades menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, kuid määruses ei ole märgitud, milliseid asjaolusid kohus arvestas.
7.2.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 172 lg-t 1, kuna see reguleerib menetluskulude jaotust olukorras, kus avaldaja avaldust on menetletud, mitte selle menetlusse võtmisest keeldutud. Lisaks on määrus üllatuslik, sest maakohus ei viidanud selle normi kohaldamisele ega küsinud puudutatud isiku II arvamust. Ka avaldaja ei viidanud TsMS § 172 lg-le 1 ega põhistanud, miks peaks puudutatud isiku II menetluskulud jätma tema enda kanda.
7.3.Menetluskulud oleks tulnud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel avaldaja kanda. Nii Riigikohtu praktikas kui õiguskirjanduses on leitud, et hagita asjas menetlust lõpetavate lahendite puhul on menetluskulude kindlaksmääramisel võimalik kohaldada TsMS § 168.
7.4.Alternatiivselt kohaldub TsMS § 172 lg 7 teine lause, mille kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti.
7.5.Juhul, kui kohus leiab, et kohaldada tuleb siiski TsMS § 172 lg-t 1, tulnuks kohtul kaaluda ja põhjendada, millistel erandlikel asjaoludel oli õigustatud jätta puudutatud isiku II menetluskulud tema enda kanda. Puudutatud isiku II menetluskulude tema enda kanda jätmine ei saa olla tema suhtes õiglane, sest kohus tuvastas, et asi ei allu Eesti kohtule. Seega oli avaldaja poolt Eesti kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlus põhjendamatu ning maakohus ei tuvastanud teistsuguseid asjaolusid. Vastupidi, maakohus isegi märkis, et vanemate omavahelised keerulised suhted ei saa olla aluseks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Seega oli avaldaja taotlus ka alusetu.
7.6.Lisaks esitas puudutatud isik II vastuväite kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 järgi. Puudutatud isik II on seisukohal, et kohus rikkus TsMS § 176 lg 2, jättes andmata võimaluse menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kuna puudutatud isikule II ei ole seda võimalust varem antud, esitab puudutatud isik II menetluskulude nimekirja. Menetluse edasine käik
8.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid tuleb täiendada kohtumääruse põhjendusi.
10.1.TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Maakohtu määrus on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 456 lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 esimese lause koostoimes on määrus jõustunud osas, milles maakohus jättis avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja keeldus avalduse menetlusse võtmisest (maakohtu resolutsiooni p-d 1 ja 2).
2-25-12574
10.2.Kohtupraktika kohaselt on menetluskulude jaotuse määramine kohtu kaalutlusotsustus (RKTKo, 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18), millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga selles, et maakohus on vaidlustatud määruses oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust ning maakohtu diskretsioon menetluskulude jaotuse määramisel ei ole jälgitav.
10.3.TsMS §-s 465 sätestatakse kohtumääruse sisule esitatavad nõuded. TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt märgitakse kirjalikus määruses põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Siinsel juhul on maakohus esitanud üksnes järelduse, et asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda. Kuivõrd maakohus on jätnud kulude jaotuse põhjendamata, ei ole maakohtu järeldus kontrollitav. Ringkonnakohtul on võimalik see minetus kõrvaldada maakohtu määruse põhjendusi täiendades.
10.4.Siinses asjas oli tegemist hagita menetluse asjaga TsMS § 475 lg 1 p 8 mõttes. Hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotamist TsMS § 172 lg 1, mis sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.
10.5.Puudutatud isik II viitab määruskaebuses TsMS § 172 lg-le 7, mis sätestab, et kui kohus algatab hagita menetluse isiku tegevuse või avalduse tõttu, võib kohus jätta menetluskulud menetluse põhjustanud isiku kanda, kui menetlus on põhjendamatu ja põhjustati isiku poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna maakohus ei jätnud avaldust rahuldamata, siis ei ole viidatud sätte kohaldamise eeldused täidetud.
10.6.Ringkonnakohus möönab, et kohtupraktika kohaselt on kohaldatud hagita menetluse asjades ka TsMS § 168 (RKTKm 04.06.2012, 3-2-1-85-12, p 14), kuid uuemas kohtupraktikas on leitud, et juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb läbi vaatamata, saab kohus jaotada menetluskulud muu hulgas TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (RKTKm, 13.05.2020, 2-16-5794, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul laieneb eeltoodud seisukoht ka hagita asjas avalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral. Seega ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel kohaldanud ebaõiget sätet. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb mh arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (RKTKm, 20.12.2023, 2-19-6901, p 17).
10.7.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel õigele lõppjäreldusele, et siinses asjas on kõiki asjaolusid ja menetlusosaliste põhjendatud huve arvestades õiglane ja põhjendatud jätta maakohtu menetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
10.7.1.Kuigi avaldust ei võetud kohtualluvuse puudumise tõttu menetlusse ja esialgne õiguskaitse jäi kohaldamata, ei nähtu asja materjalidest, et avaldaja oleks esitanud avalduse pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule. Avaldaja esitas avalduse Eesti kohtule, arvestades
2-25-12574 asjaolu, et temal ja lapsel on vahelduv elukoht. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldati Harju Maakohtu 29.01.2025 määrusega avaldaja avaldus puudutatud isiku II vastu lähenemiskeelu kohaldamiseks (dtl 143), mis võis samuti põhjendada avaldaja arusaama, et ta võib esitada ka avalduse hooldusõiguse küsimuste lahendamiseks ja sellega seotud esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Eesti kohtule.
10.7.2.Lisaks ei saa avalduse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamist pidada selgelt põhjendamatuks olukorras, kui lapsevanem leiab, et lapse huvides on ühise hooldusõiguse teostamine võimatu või raskendatud ning lahuselava vanema ja lapse suhtlus vajab tema hinnangul kohtu poolt reguleerimist. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, et avaldus oli esitatud põhjendamatult. Siinses asjas jäi avaldus menetlusse võtmata kohtualluvuse puudumise tõttu, maakohus ei tuvastanud selle sisulist põhjendamatust.
10.7.3.Perekonnaasjades jäetakse üldjuhul menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, et mitte piirata lapsevanemate õigust lapse huvide kaitseks kohtu poole pöörduda. Hagilises perekonnaasjas on see reguleeritud TsMS §-s 164. Hagita asjades annab selle kaalumisvõimaluse TsMS § 172 lg 1. Ringkonnakohtu hinnangul on ka siinses asjas õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et avaldaja hinnangul lapse huvides oleva avalduse esitamisega oleks avaldaja oma õigusi kuritarvitanud või et avaldus oleks esitatud eesmärgiga tekitada põhjendamatuid ebamugavusi või kahju puudutatud isikule II.
10.8.Põhjendatud ei ole puudutatud isiku II vastuväide kohtu tegevusele seoses sellega, et maakohus ei andnud puudutatud isikule II enne menetlust lõpetava määruse tegemist võimalust menetluskulude nimekirja esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määratud menetluskulude jaotusega ja tulenevalt menetluskulude jaotusest ei olnud vaja menetluskulude suurust kindlaks määrata.
10.9.Kuigi ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta määruskaebemenetluse kulusid puudutatud isiku II kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud siinses asjas määruse kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades jätta ka määruskaebusega seonduvad avaldaja ja puudutatud isiku II menetluskulud nende endi kanda (TsMS § 171 lg 1, § 172 lg 1). Menetluskulude jaotusest tulenevalt ei ole vaja menetluskulude suurust kindlaks määrata.
10.10.Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.