Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
M.T. avaldus korraldada lepitusmenetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.K. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja M.T. Puudutatud isik M.K., lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres
Asja läbivaatamise kuupäev
27. aprill 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. detsembri 2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
11.detsembri 2019. a määrused tsiviilasjas nr 2-16-5794 menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta M.T. ja M.K. maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud M.T. kanda.
4.Jätta M.T. ja M.K. Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud M.T. kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.T. (endine H., avaldaja) esitas 24. oktoobril 2018 avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks enda ja M.K. (puudutatud isik) kahe ühise lapse hooldusõiguse ning suhtluskorra reguleerimiseks.
1.1.Avaldaja oli 12. aprillil 2016 esitanud varasemas menetluses avalduse enda ja puudutatud isiku kahe ühise lapse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 6. märtsi 2018. a määrusega avaldaja ja puudutatud isiku ühise hooldusõiguse osaliselt. Avaldajale anti ainuhooldusõigus laste huvialaringide ja treeningute määramisel ning viibimiskoha määramisel Eesti piires. Puudutatud isikule anti ainuhooldusõigus laste haridusküsimustes, v.a huvialaringid ja treeningud. Muus osas säilis
2-16-5794 vanematel ühine laste hooldusõigus. Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõustus 16. mail 2018, mil Riigikohus keeldus avaldaja määruskaebust menetlusse võtmast.
1.2.Avaldaja palus lepitusmenetluse avalduses muuta lepitusmenetluse ebaõnnestumisel lastega suhtlemise korda ning anda talle ainuhooldusõigus laste haridusega seotud küsimustes või alternatiivselt taastada laste hariduse osas vanemate ühine hooldusõigus. Avalduse kohaselt esitati lepitusmenetluse avaldus eesmärgiga teha muudatusi hooldusõiguses. Avaldaja leidis, et vajalik on uuesti hinnata suhtluskorra ja hooldusõiguse reguleerimise aluseks olevaid asjaolusid ja laste huve. Isa viibib arvestatava osa ajast välismaal, seega on tal keeruline laste haridusse puutuvaid küsimusi otsustada. Samuti ei võimalda praegune isa ja laste suhtluskord arvestada avaldaja ega laste huvidega, lastele stabiilset elukorraldust tagada ega kohtumisi plaanida, sest puudutatud isik annab vaid mõned päevad ette teada enda tulekust.
1.3.Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et lepitusmenetluse eesmärk ei ole otsustada hooldusõiguse üle. Lapsed on kehtiva olukorraga rahul ning puudub vajadus uue suhtluskorra kehtestamiseks. Kohtu määratud suhtluskorda oli vanematel võimalik vaidlustada määruskaebuse esitamise kaudu, mitte lepitusmenetluse algatamisega.
1.4.Põhja-Tallinna linnaosavalitsus leidis, et suhtluskorra osas võib lepitusmenetlus olla mõistlik. Rae vallavalitsus ei toetanud ema pakutud suhtluskorda, mille järgi peaksid lapsed kummagi vanemaga suhtlema nädala kaupa.
2.Puudutatud isik vaidles lepitusmenetluse avaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning enda menetluskulud avaldaja kanda.
3.Harju Maakohus jättis 31. detsembri 2018. a määrusega avalduse läbi vaatamata ning keeldus lepitusmenetluse korraldamisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel. Maakohus leidis, et lepitusmenetluse avaldus tuleb jätta läbi vaatamata, sest tuvastatud asjaoludest ning menetlusosaliste ärakuulamisel väljendatud seisukohtadest ei nähtu, et kumbki vanematest oleks kehtivat suhtluskorda rikkunud või selle täitmist raskendanud. Lepitusmenetluse algatamiseks peaks vanematel olema tekkinud lastega suhtlemise korra täitmisel püsivad probleemid ning rikkumised peaksid olema süstemaatilised. Lepitusmenetluse eesmärk ei ole ning lapse huvidega kooskõlas ei ole lepitusmenetluse algatamine lihtsalt seetõttu, et üks vanematest ei ole rahul jõustunud kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorraga, mille osas on edasikaebevõimalused ammendunud. Põhjendatud ei ole ka püüda varjatult lepitusmenetluse kaudu suhtluskorda oma soovide järgi muuta ning erinevate kohtumenetluste algatamisega teist vanemat emotsionaalselt ja materiaalselt kurnata. Laste ega avaldaja igapäevast elukorraldust ei mõjuta püsivalt see, kui puudutatud isik annab paaripäevaste kõikumistega enda tulekust teada, arvestades, et lastel on kindel päevakava, kool ja huviringid, mille toimumine on kummalegi vanemale teada, suhtluskord on sellisena kestnud pikemat aega ning lapsed on sellise korraldusega rahul. Vanemad peavad olema võimelised kohandama lastega suhtlemise korda kui raamkokkulepet vastavaks tegelikule elule, mõningased erisused ei ole puudutatud isikule etteheidetavad rikkumistena. Maakohus jättis lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ning muud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt poolte endi kanda, leides, et menetluskulude jagamine vanemate vahel on põhjendatud, sest vanemate elustandard mõjutab laste toimetulekut.
2(5)
2-16-5794
4.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles tema menetluskulud jäid tema enda kanda, ning teha uus määrus, millega jätta tema kulud avaldaja kanda.
5.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. detsembri 2019. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt poolte endi kanda. Puudutatud isik vaidlustas maakohtu määrust üksnes osas, milles maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt poolte endi kanda. Üldjuhul kannab hagita menetluses TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Sama lõike teise lause kohaselt saab kohus jätta menetluskulud osaliselt või täielikult mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Lastega seotud vaidlused lahendatakse laste huvidest lähtudes, suhtluskorra vaidluste lahendamisel tehakse lahend kõigi menetlusosaliste huvides. Seega on üldjuhul otstarbekas TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi jätta menetluskulud kummagi vanema enda kanda. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Maakohus ei teinud kaalutlusvigu ega ületanud diskretsioonipiire, tal oli õigus otsustada menetluskulude jaotus, lähtudes õigluse põhimõttest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
15.märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes võib kohus jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt menetluskulud osaliselt või täielikult vaid ühe vanema kanda, kuid seda üksnes erandlikel juhtudel, mil üks vanematest on esitanud ilmselgelt pahatahtliku või alusetu väite või taotluse. Avaldus ning avaldaja hilisemad väited ei ole aga olnud ilmselgelt pahatahtlikud või alusetud. Vastusena määruskaebuse väitele märkis ringkonnakohus, et menetluskulude jaotuse määramisel ei ole põhjust arvesse võtta menetlusosaliste varalist olukorda, vaid üksnes vaidluse olemust ja asjaolusid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse menetluskulude jaotuse osas, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kohtud ületasid TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt puudutatud isiku ja avaldaja menetluskulusid nende endi katta jättes diskretsioonipiire, sest nad jätsid arvestamata, et avaldaja esitas ilmselgelt põhjendamatu avalduse ja tegutses pahauskselt. Arvestades, et maakohus oli ise käesolevas asjas tehtud kohtulahendis tuvastanud, et avaldus oli ilmselgelt põhjendamatu ning selle eesmärk oli vastaspoolt kurnata, ei saanud menetluskulusid üldreeglist lähtudes jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus viitas riigikohtu praktikale menetluskulude jaotamisel, kuid ise sellest ei lähtunud. Arvestades, et avaldaja esitas põhjendamatu avalduse sisuliselt varasema jõustunud lahendi uueks läbivaatamiseks ning tõi välja ka vastuväiteid, oli tegemist sisulise vaidlusmenetlusega ning menetluskulude avaldaja kanda jätmine oleks kooskõlas õigluse põhimõttega. Menetluskulude poolte endi kanda jätmine julgustab avaldajat esitama uusi põhjendamatuid avaldusi. 3(5)
2-16-5794
8.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel uue määruse, millega jätab avaldaja ja puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja ja puudutatud isiku Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda.
10.Kolleegium tühistab menetluskulude jaotuse osas nii ringkonna- kui ka maakohtu määruse. TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause kohaselt peaks kolleegium saatma asja menetluskulude jaotuse otsustamiseks maakohtule uueks lahendamiseks. Kolleegium leiab aga TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõtet arvestades, et asja ei ole otstarbekas maakohtule uueks lahendamiseks saata. Menetluskulude jaotuse otsustamisel saab aluseks võtta maakohtus tuvastatud asjaolud, mida pooled ei ole vaidlustanud ning mille osas ei ole ringkonnakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kolleegium saab menetluskulude jaotuse kohta teha ise uue määruse, millega jätab avaldaja ja puudutatud isiku menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus avaldaja kanda.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kohtud jätsid põhjendatult avaldaja ja puudutatud isiku menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt poolte endi kanda, arvestades, et lepitusmenetluse avaldus jäi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
12.Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse, mida kõrgema astme kohus saab tühistada vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et lastesse puutuvates hagita asjades jäävad menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus üldjuhul vanemate endi kanda ning sellest põhimõttest võib TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi kõrvale kalduda vaid erandjuhtudel. Ringkonnakohtu seisukoht ei põhine seadusel.
13.Käesolevas asjas jättis maakohus avaldaja esitatud hagita menetluse avalduse TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. TsMS § 172 lg 7 teine lause sätestab, et kui avaldus jääb rahuldamata hagita menetluses, mida saab algatada üksnes avalduse alusel, jäävad menetluskulud avaldaja kanda. TsMS § 172 ei reguleeri aga seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb läbi vaatamata. Hagita menetluse avalduse läbi vaatamata jätmise korral saab kohus jaotada menetluskulud muu hulgas TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades, ega pea lähtuma eeldusest, et lapsesse puutuvates asjades kannab kumbki vanem enda menetluskulud ise.
14.Maakohus ei tuvastanud, et vanem rikuks kehtivat suhtluskorda, raskendaks selle täitmist või et esineks asjaolusid, mis tingiksid senise suhtluskorra muutmise vajaduse. Maakohus leidis, et 4(5)
2-16-5794 lepitusmenetluse eesmärkide ega laste huvidega ei ole kooskõlas, kui lepitusmenetluse algatab vanem, kes pole jõustunud kohtulahendiga rahul ning püüab lepitusmenetluses seda kaudselt siiski muuta, kurnates erinevate kohtumenetluste algatamisega teist vanemat emotsionaalselt või materiaalselt. Kolleegium leiab, et maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades on õiglane jätta puudutatud isiku menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt avaldaja kanda.
15.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.