V.O. hagi Eesti Energia Kaevandused AS vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
1725 eurot 57 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. detsembri 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.O. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): V.O. (isikukood esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga
esindajad
XXXXXXXXX),
Vastustaja (kostja): Enefit Kaevandused AS (endine ärinimi Eesti Energia Kaevandused AS) (registrikood 10032389), esindaja Marelle Esko
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 29. detsembri 2014. a otsus.
2.Rahuldada V.O. hagi Enefit Kaevandused AS (endine ärinimi Eesti Energia Kaevandused AS) vastu osaliselt.
3.Välja mõista Enefit Kaevandused AS-lt (endine ärinimi Eesti Energia Kaevandused AS) V.O. kasuks hüvitis ühekordse summana perioodi 01.11.2007 – 26.08.2016 eest summas 19 236, 11 eurot.
4.Välja mõista Enefit Kaevandused AS-lt (endine ärinimi Eesti Energia Kaevandused AS) V.O. kasuks kahjuhüvitis 181,75 eurot kuus alates 27. augustist 2016.
5.Jätta kõikides kohtuastmetes kantud menetluskuludest 20 % hageja kanda ning 80 % kostja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.O. (hageja) esitas 29. oktoobril 2010 Eesti Energia Kaevandused AS (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni
20.juunini 2000, mil tööleping lõpetati. 1984. aastal diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises on süüdi kostja õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena tervist eriti kahjustavates tingimustes (müra, vibratsioon, sundasendid, füüsiline koormus, halb mikrokliima) ning kus tööandja rikkus pidevalt NSVL söetööstuse ministri 16. juuni 1972. a käskkirja nr 220. Sotsiaalkindlustusameti 9. veebruari 2010. a otsusega nr 591125 tuvastati hagejal 40% töövõime kaotus, mille põhjuseks on kutsehaigus. Hageja esitas 19. veebruaril 2013 hagi täpsustuse, kus märkis, et tema varaline kahju seisneb eelkõige sissetulekute vähenemises. Hageja ei ole pärast töölepingu lõpetamist töölepingu alusel töötanud. Mõned kuud töötas ta mitteametlikult ehitustöölisena AS-s Järle. Kuni 2007. a sügiseni säilis tal sissetulek kalapüügist ning tomatite kasvatamisest ja müügist turul. 2007. a sügisest hageja tervis halvenes ja ta polnud enam võimeline tegema füüsilist tööd ning sellest ajast pole tal muud sissetulekut kui riiklik pension. Hageja sai tervisekahjustusest tulenevast varalisest kahjust teada 2007. a sügisel ning taotleb varalise kahju hüvitamist alates
1.novembrist 2007.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et nõue on aegunud ning samuti on nõue põhjendamatu. Hageja ei ole kutsehaiguse ja töövõime kaotuse protsendi kindlaksmääramise tõttu jäänud ilma senisest tööst ja sissetulekust. Hagejal diagnoositi kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 1984. aastal, kuid tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 20. juunil 2000. Vibratsioonitaseme alandamiseks käsitsi puurimisel elektripuurmasinaga rakendatud nõudmiste täitmine välistas vibratsioonihaigusesse haigestumise. Kaevandustes töötas sadu töölisi, kelle üheks tööülesandeks oli puuraukude käsitsi puurimine elektripuurmasinaga, kuid haigestunud on vaid
üksikud töötajad. See tõendab, et juhendites toodud nõuete järgimisel on töötajad kaitstud vibratsioonihaiguse eest. Hageja on ise oma tervisesse suhtunud pahatahtlikult. Saades 1984. aastal teada kutsehaigestumisest, jätkas ta tööd allmaatingimustes, keeldudes üle minemast kergemale tööle. Eelnev menetluskäik
3.Viru Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi aegumise kohaldamise kohta. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõude ja saatis asja selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tühistas Riigikohus maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ning jättis hagi selles osas läbi vaatamata (vt selle kohta lähemalt 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12).
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2013. a otsusega maakohtu 22. novembri 2011. a otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
5.Riigikohus tühistas 8. jaanuari 2014. a otsusega ringkonnakohtu 14. juuni 2013 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (vt selle kohta 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13).
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. mai 2014. a otsusega maakohtu 22. novembri 2011. a otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumist. Viru Maakohtu 29. detsembri 2014. a lahend
7.Viru Maakohus jättis 29. detsembri 2014. a otsusega hagi tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: • hageja kutsehaigus – vibratsioonitõbi – diagnoositi 1984. aastal; • hagejale määrati 1988. aastal III invaliidsusgrupp ja töövõime kaotus 35%; • hageja töötas kostja õiguseellaste juures 20. juunini 2000, mil tööleping lõpetati TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel; • Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 9. veebruari 2010. a otsusega nr 591125 hagejal töövõime kaotuse 40% kutsehaiguse tõttu; viimane Sotsiaalkindlustusameti otsus püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta on tehtud 30. jaanuaril 2013, töövõime kaotus on 40% kestusega
14.detsembrist 2012 kuni 31. detsembrini 2015. Hageja nõuab kostjalt tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamist, sest tervisekahjustus (kutsehaigus) tekkis hagejal kostja juures töötades aastatel 1968–2000. Seetõttu tuleb kostja tegevust hinnata tsiviilkoodeksi (TsK) sätete alusel. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 peab hageja enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise hagi puhul tõendama, milles seisnes kostja õigusvastane tegu, milline oli kahjulik tagajärg ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid.
8.Maakohus leidis, et kostja õigusvastane käitumine ei ole tõendatud. Põhjusliku seose hindamisel peab kohus hindama, kas ilma kostjapoolse lepingu rikkumiseta ei oleks hagejal kutsehaigust tekkinud. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostja töökorraldus oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või kas kostja eiras tööohutuse nõudeid. Ebaõige on hageja väide, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid sellega, et ei taganud ohutuid tingimusi. Asja materjalidega ei ole tõendatud hageja väited, et kasutati töötervishoiu nõuetele mittevastavaid seadmeid ja vahendeid, sh olid puurvardad tsentreerimata ega vastanud töötervishoiu nõuetele; et esines ületundide tegemist, kusjuures ei peetud kinni seadusandluses ettenähtud töövahetuse kestusest ning rikuti vibratsiooniohtlike tööriistadega seadusandluses ettenähtud kokkupuute kestuse norme; puudusid töötajatele kehtivas seadusandluses ettenähtud puhkepausid.
9.Maakohus leidis, et kostja ei ole pannud toime õigusvastast tegu, mis oleks aluseks hagejal kutsehaigusega töövõimest 40% kaotusele ja sellega hagejal väidetava kahju (sissetuleku osalise kaotuse) põhjustamisele. Poolte töösuhte lõppemisel 2000. aastal läks hageja soodustingimustel pensionile, 2003. aastast saab hageja vanaduspensioni. Hageja on selgitanud, et tal tekkis kahju 2007. a sügisel, sest tervis halvenes sedavõrd, et ta ei suutnud enam teha füüsilist tööd. Enne seda oli hageja teeninud tulu tomatite kasvatamisest ja kalapüügist. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja tervis halvenes 2007. a sügisel. Hageja on jätkuvalt kaotanud 40% töövõimest. Sotsiaalkindlustusameti 30. jaanuari 2013. a otsuses on märgitud, et hageja töökorraldust ei vaja, kuna ta ei tööta. Hageja oli kordusuuringutel 2012. a detsembris, vastava uuringu kohaselt jääb tema töövõimetusprotsendiks 40%. Ülejäänud haigestumised hageja töövõimetusprotsenti ei mõjuta, kuna see on määratud ainult kutsehaiguse tõttu. TsK §-st 448 tulenevalt peab hageja muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel, nt vanaduse tõttu. Hageja ei esitanud tõendeid temal kutsehaigusega tekkinud kahju suuruse kohta, st kui suures ulatuses vähenesid hageja sissetulekud just kutsehaigusest tingitud 40% töövõimetuse tõttu, kui suur oli hagejal kahju majanduslike võimaluste halvenemisest tingitult ja kui palju suurenesid hageja vajadused tema 40%-lise töövõimetuse tõttu.
10.Apellant (hageja) esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 29. detsembri 2014. a lahendi peale. Apellant taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) viidi kohtulik uurimine läbi ühekülgselt ja maakohtu tuvastatud asjaolud ei vasta faktilistele asjaoludele; 2) asus maakohus ebaõigele seisukohale, et kostja õigusvastane käitumine ei ole tõendatud; 3) jättis maakohus tähelepanuta apellandi väite, et Leningradi Tööhügieeni ja Kutsehaiguste Instituudi 10. aprilli 1975 aktiga tuvastati, et vibratsioon elektripuurmasinaga töötamisel ületab lubatud suurused käepidemetel 3,4–2,3 korda ja masina tagaosal 7,2–5,7 korda. Sellega on tõendatud, et vibratsioon ületas lubatava ning tööandja rikkus tööohutuse nõudeid; 4) on maakohus ebaõigesti tuginenud 1988. a protokollile; 5) rikkus maakohus TsMS §-s 436 lõikes 3 sätestatut. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid kahju suurusele;
6) on ebaõige maakohtu järeldus, et allmaakaevuri-läbindaja töötingimused kostja juures ei põhjustanud töötajatel kutsehaiguste tekkimist, kuna enamikul töötajatel ei tekkinud kutsehaigust. Hageja esitas ringkonnakohtule kahjunõude arvestuse, mille järgi on kostja hagejale tekitanud kahju alates 1. novembrist 2007 kuni käesoleva ajani. Kuna hagejaga lõpetati töösuhe juba 2000. a, siis tema keskmine palk sellel ajal ei saa olla kahjuarvestuse aluseks. Hagejaga sarnast tööd tegevate isikute keskmine palk on oluliselt kasvanud. 15. juulil 2016 esitas hageja ringkonnakohtule seisukoha, mille alusel tuleb kahjuhüvitist käesolevas asjas indekseerida ja teha seda kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga.
11.Eesti Energia Kaevandused AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) maakohus ei tuvastanud õigesti põhjuslikku seost tööandja tegevuse (tegevusetuse) ja apellandile kutsehaigusega tekitatud kahju vahel. Maakohus hindas kõiki tõendeid kogumis ning alusetu on hageja väide, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ja kostja kasuks; 2) ei ole tööprotsessis vibratsiooniga kokkupuutumine õigusaktidega keelatud. Nimetatud normdokumentide täitmist tööandja poolt kinnitasid kohtuistungil kostja tunnistajad. Tõendatud ei ole, et puurvardad, millega puuriti, olid kõverad ja seetõttu puurmasinad vibreerisid. Maakohus leidis õigesti, et hageja oli läbinud vastavad koolitused ja oli teadlik puurimisega kaasnevatest ohtudest ning pidi aru saama vajadusest vibratsioonihaiguse ennetamiseks jälgida kehtestatud puurimise aega, puurseadme tehnilisi tingimusi ja ekspluateerimist, s.o hageja pidi järgima tööandja kehtestatud töökorraldust, kuid hageja enda väitel ta seda ei teinud; 3) on väär hageja väide, et hagejale ei pakutud kergemat tööd. Maakohus on teise töö pakkumist otsuses kirjeldanud ja vaieldamatult keeldus hageja ise kergemale tööle üle minemast, kuna see oli vähemtasustatud; 4) ei ole hageja esitanud tõendeid temal kutsehaigusega tekkinud kahju suuruse kohta, see tähendab kui suures ulatuses vähenesid hageja sissetulekud kutsehaigusest tingitud 40% töövõimetuse tõttu, kui suur oli hageja kahju majanduslike võimaluste halvenemisest tingitult ning kui palju suurenesid hageja vajadused tingitult tema 40% töövõimetusest. Töösuhe lõppes poolte kokkuleppel ja seega ei jäänud hageja oma sissetulekust kostja juures ilma tervisest tulenevalt, vaid omal soovil. Hageja ei ole tõendanud väidet, et ta kaotas sissetuleku just tervise tõttu. Kostja on seisukohal, et juhul kui kahju nõue oleks põhjendatud, siis tuleks kahjuhüvitamisel arvesse võtta töötaja keskmine palk 2000. a ning see indekseerida tarbijahinnaindeksiga. Antud juhul ei ole õige kasutada kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga või üldise brutopalga muutust kajastavat indeksit. Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015 lahend ja põhjendused
12.Tartu Ringkonnakohus jättis 24. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas maakohtu otsuse põhjendusi.
13.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kohaldada tuleb TsK sätteid.
14.Ringkonnakohus märkis, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma kinnitamiseks, et tal tekkis kahju 2007 aastal, mistõttu on tõendamata hageja väide, et tal tekkis igakuine kahju 191 eurot 73 senti sissetulekute vähenemise tõttu 1. novembrist 2007.
15.TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk, s.o isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist
1.novembrist 2007, siis ainuüksi see asjaolu on aluseks kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks. Riigikohtu 2. detsembri 2015 lahend ja põhjendused
16.Riigikohus tühistas ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a otsuse TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt.
17.Riigikohus leidis, et ringkonnakohus rikkus vaidlust lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, sest ei järginud sama vaidluse lahendamiseks antud Riigikohtu juhiseid selle kohta, et ringkonnakohus peab lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol 2007. a sügisel.
18.Tõendamiskoormise kohta märkis kolleegium järgmist. Riigikohtu senisest praktikast tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud eeldama seda, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõimest 40% kaotuse. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10; 7. detsember 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused.
19.Kolleegium kordas tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13 tehtud otsuse p-s 14 märgitut, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol 2007. a sügisel. Kostjal tuleb tõendada, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku varem ning et hageja sai teada või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust varem kui kolm aastat enne hagi esitamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
20.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja igakuise hüvitise 181,75 eurot alates 1. novembrist 2007. Ajavahemiku 1. november 2007–26. august 2016 tuleb kostjal hagejale tasuda 19 236,11 eurot.
21.Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et maakohus jättis tähelepanuta Riigikohtu
7.detsembri 2011 otsuse (lahend asjas nr. 3-2-1-68-11), mille p 10 kohaselt Riigikohus muutis senist seisukohta tööandja käitumise õigusvastasuse tõendamise koormuse jagamise kohta.
Tööandja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et on tööohutuse nõudeid täitnud. Antud asjas on kohus jätnud tõendamise koormuse hageja kanda. Maakohus on jätnud ka osaliselt hageja esitatud tõendid hindamata.
22.Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja töötas kostja õiguseellase juures alates
26.juunist 1968–20. juunini 2000 (III kd tl 13). Samuti puudub vaidlus selles, et hagejal diagnoositi 1984. a vibratsioonitõbi (III kd tl 14). Kohtud on eelnevas menetluses pooltega arutanud õigusvaidlusele kohaldatavat õigust ning kuna väidetav hageja tervise kahjustamine kostja juures toimus enne 1. juulit 2002. a, siis kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) asjaomased sätted. TsK § 448 lg 1 ja 2 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses ning kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. TsK § 463 lg 1 järgi vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused.
23.Õige on hageja väide, et kostja õigusvastane käitumine on asjas tõendatud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega kostja õigusvastase käitumise puudumise osas. Hageja tõi esile, et kostja õiguseellane rikkus NSVL Söetööstuse ministri 16. juuni 1972. a käskkirja nr 230 „Söetööstuse vibratsiooniohtlikel töödel töötavate töötajate töörežiimi põhimäärus“ punktis 1.3 tabelis nr 1 sätestatud vibratsiooni kiiruse piirmäära (I kd tl 96-111). Maakohus seda ei hinnanud ning jättis tähelepanuta 10. aprilli 1975. a koostatud elektripuuridega töötavate mäetööliste töökohtade meditsiinilise uurimise akti (I kd tl 112-113), millest tuleneb, et tootmiskoondise Eesti Põlevkivi kaevandustes ületas töötamisel elektripuuriga vibratsioon lubatu puurikäepidemel 3,4-2,3 korda ja tagaküljel 7,2-5,7 korda. Veel nähtub sellest aktist, et arstid avastasid mitmetele läbindajatel ja puurijatel kutsehaiguse. Suurem protsent haiguste diagnoosimisel on 5-10 aastase staažiga tööl elektripuuridega. Hageja töötamise ajal kehtinud normidest tulenevalt oli kostja õiguseellane kohustatud jälgima ja võtma tarvitusele kõik abinõud, mis välistaksid kahjuliku mõju töötajatel tervisele. 10. aprilli 1975. aastal koostatud akt tõendab, et tööandja ei ole piisavalt abinõusid tarvitusele võtnud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 1975. aastaks oli hageja töötanud elektripuurmasinaga 7 aastat. Ringkonnakohus tugineb 10. aprillil 1975. a koostatud aktile ja leiab, et selleks ajaks oli tekkinud tõenäosus, et hageja võib tulevikus haigestuda kutsehaigusse. Kuna toimiku materjalide kohaselt on 1975. aastal on tehtud ainus uuring tööandja juures (kuni 1984 aastani), siis on see asjaolu iseenesest piisav, et ette heita tööandjale õigusvastast käitumist. Tunnistaja G.P. ütlused (III kd tl 16) kinnitavad, et puurvardad, mida töötajad kasutasid, ei olnud kvaliteetsed. Tunnistaja S.P. ütlused ei tõenda vastupidist, kuna ütlustest ei selgu, mis ajaperioodi kirjeldatakse. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja A.F. ütlused ei ole asjakohased. Hageja tervisekahjustus diagnoositi 1984. aastal, kuid ütlustest nähtub, et tunnistaja asus tööle 1990ndatel. Asja materjalidest ei nähtu, et tööandja oleks kontrollinud reaalselt, et ettevõttes peetakse kinni NSVL Söetööstuse ministri 16. juuni 1972. a käskkirjast nr 230 ENSV Ministrite Nõukogu
22.jaanuari 1973. a määrusest nr 43. Kostja leiab, et on täitnud juhendit „Kahjulike mõjude alandamise juhend vibratsiooniohtlike elukutsetega töölistele“. Ringkonnakohus märgib, et see juhend on võetud vastu 1994. a ja seega ei ole antud juhul asjakohane, kuna hagejale tekitati tervisekahju enne 1984. aastat.
24.Ringkonnakohus leiab, et 1984. aastal hagejal diagnoositud kutsehaigus on toonud hagejale kahju alates 2007. aastal, kui ta ei saanud enam lisasissetulekut teenida oma halvenenud tervisliku seisundi tõttu. Menetluse käigus on leidnud tõendamist kostja õigusvastane tegu, põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Ringkonnakohus leiab, et ei ole leidnud tõendamist kostja süü puudumine.
25.Tsiviilkoodeks ega võlaõigusseadus ei täpsusta detailsemalt, kuidas igakuise saamata jäänud sissetuleku hüvitamine peaks toimuma. Riigikohus on asunud seisukohale, et hüvitise arvutamisel ja maksmisel saab lähtuda ENSV Tsiviilkoodeksist ning Eesti Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. aasta määrusest nr 172 kinnitatud Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra (edaspidi ajutine kord) sellekohasest metoodikast, kuivõrd see ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (RKTKo 3-2-1-15-16). Ajutise korra p 11 alusel tuleb kahju hüvitamise arvutamisel võtta aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Kutsehaiguse korral võib kannatanu soovil hüvitise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitise arvestamisel saab aluseks võtta kostja poolt esitatud tõendi, millest nähtub, et hageja 12 kalendrikuu keskmine töötasu enne töösuhte lõpetamist oli 4673, 26 krooni ehk 298,66 eurot (I kd tl 94). Ringkonnakohus märgib, et puudub alus võtta aluseks hageja poolt esitatud kahju arvestused, mis võtavad nõude suuruse arvutamisel aluseks hageja viimase 6 kalendrikuu keskmise töötasu. Hageja ei vaidlustanud kostja esitatud keskmise töötasu suuruse õigsust, mistõttu tuleb kahjuhüvitise arvestamisel aluseks võtta ajutise korra p-is 11 sätestatud keskmine palk, mis arvutatakse 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku alusel. Ringkonnakohus võtab hüvitise arvestamise aluseks maakohtule esitatud tõendi V.O. töötasu kohta ajavahemikul 1. juuni 1999 kuni 31. mai 2000 (I kd tl 94). Sellest nähtub, et hageja juunikuu brutopalk 1999. a oli 7777,40 krooni; 1999. a juulis 3738,55 krooni; 1999. a augustis 1822,05 krooni; 1999. a septembris 5090,15 krooni; 1999. a oktoobris 10807,25 krooni; 1999. a novembris ja detsembris puudus V.O.l brutopalk; 2000. a jaanuaris oli brutopalk 4222,15 krooni; 2000. a veebruaris oli 5542,85 krooni, 2000. a märtsis 7220,45 krooni; 2000. a aprillis 6575,70 krooni ning 2000. a mais oli V.O. brutopalk 3282,55 krooni. Seega oli hageja keskmine töötasu 56079,10 / 12 =4673,26 krooni ehk 298,68 eurot. Kostja esitas ringkonnakohtule arvutuskäigu hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks (III kd tl 117-119). Ringkonnakohus nõustub sellega. Selle kohaselt tuleb hagejale hüvitada 40% 454,36 eurost ehk 181,75 eurot.
26.Kahju hüvitamise üldpõhimõtte järgi (nii TsK § 448 lg 1 kui ka VÕS § 127 lg 1) peab kahju hüvitamine toimuma selliselt, et hageja tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud. Seega ei tohi kannatanu kahju hüvitamise tagajärjel rikastuda. Käesolevas asjas ei ole mõistlik kohalda üldist brutopalga muutust ega kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastavat indeksit, kuna selle kohaldamine tooks kaasa hageja rikastumise. Hagejale tekkis kahju alates 1. novembrist 2007. Seega tuleb hagejale hüvitada 2007. a eest 2x181,75 eurot (kokku 363,50 eurot); 2008. a eest 12x181,75 (kokku 2181 eurot); 2009. a eest 12x181,75 (kokku 2181 eurot); 2010. a 12x181,75 (kokku 2181 eurot); 2011. a 12x181,75 (kokku 2181 eurot); 2012. a 12x181,75 (kokku 2181 eurot); 2013. a 12x181,75 (kokku 2181 eurot); 2014. a 12x181,75 (kokku 2181 eurot); 2015. a 12x181,75 (kokku 2181 eurot) ja 2016. a eest 7x181,75 + 26(181,75/31) (kokku 1424,61 eurot). Kokku tuleb kostjal hagejale
ajavahemikul 1. november 2007 kuni 26. august 2016 tekitatud kahju eest hüvitada 19 236,11 eurot.
27.Ringkonnakohus rahuldab hagi 94,8% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi kohaselt on kohtul õigus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et hageja muutis väga pikka aega kestnud menetluse ajal korduvalt oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, mis tõid kaasa vajaduse uute tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus 20 % menetluskuludest kõikides kohtuastmetes hageja ja 80 % kostja kanda. Viru Maakohtu 22.11.2011 otsusega vabastati V.O. riigilõivu (mittevaralise kahju nõude osas) riigituludesse tasumise kohustusest ning selles osas on nimetatud maakohtu otsus jõustunud. Alates 1. jaanuarist 2015 muutus menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.