Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Vladimir Ossipenko hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i vastu varalise kahju eest hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 210-53812
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
11 312 eurot 36 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Vladimir Ossipenko, esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga Kostja Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood 10032389), esindajad juhatuse liikmed Veljo Aleksandrov ja Erik Väli
Asja läbivaatamise kuupäev
9. detsember 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebuselt 11. juulil 2013 tasutud kautsjon 113 (ükssada kolmteist) eurot 12 senti Vladimir Ossipenko arvelduskontole nr 10552000225006 (AS SEB Pank).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vladimir Ossipenko (hageja) esitas 29. oktoobril 2010 Eesti Energia Kaevandused AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista kahjuhüvitise kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest. Varalise kahju eest palus hageja mõista välja hüvitise igakuiste maksetena 3000 krooni (191 eurot 73 senti) kuus alates 21. juunist 2000 ja mittevaralise kahju eest
hüvitise ühekordse maksena 150 000 krooni (9586 eurot 75 senti). Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni 20. juunini 2000. 11. märtsil 1987 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises on süüdi kostja õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena tervist eriti kahjustavates tingimustes. Hageja sai kahju tekkimisest teada 9. veebruaril 2010, kui tal tuvastati töövõime kaotus. Hageja on seisukohal, et kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Ta leiab, et tema tervist kahjustati kuni 20. juunini 2000, mil temaga lõpetati tööleping. Sama kaua kestis ka kostja õigusvastane tegevus.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta hagi rahuldamata. Ta leidis, et hageja nõue on aegunud. Hageja sai tervisekahjustusest teada 11. märtsil 1987, kui tal diagnoositi kutsehaigus. Seda on ta ka hagiavalduses ise väitnud. Kostja poole pöördus hageja kahju hüvitamise nõudega esimest korda
4.juunil 2010, seega rohkem kui 23 aastat pärast tervisekahjustusest põhjustatud kahjust teadasaamist.
3.Viru Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja varalise kahju hüvitamise nõue on aegunud. Hageja töövõime kaotus oli juba 1988. aastal 35% ja talle oli määratud III invaliidsusgrupp. Hageja töötas kostja õiguseellaste juures kuni 20. juunini 2000. Kostja poole pöördus hageja alles 4. juunil 2010 ja seega on nõue aegunud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2012. a otsusega Viru Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 maakohtu otsuse põhjendusi aegumise kohaldamise kohta. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis nõude aegumise aja selgelt tuvastamata. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama kutsehaiguse diagnoosimise päeval 1984. aastal. Kui tegemist on vältava kahju hüvitamise nõudega, siis tuleb aegumistähtaega arvestada alates 21. juunist 2000. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
1.juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega aegus hageja kahju hüvitamise nõue hiljemalt 1. juulil 2005.
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
7.Riigikohus tühistas 30. jaanuari 2013. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-177-12) ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõude, ja saatis asja selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja mittevaralise kahju eest hüvitise saamise nõude, tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja jättis hagi selles osas läbi vaatamata. Riigikohtu otsuse p-s 10 toodud põhjenduste kohaselt tuleb nii TsK § 86 kui ka 1. septembrist 1994
kuni 1. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 esimese lause järgi kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Hageja taotleb varalise kahju eest hüvitise väljamõistmist alates
21.juunist 2000, kuid ei ole täpsustanud, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise, et hageja nõude aegumise osas otsustuse tegemiseks peab hageja täpsustama, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2013. a otsusega Viru Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt täpsustas hageja 19. veebruaril 2013 hagi ja märkis, et tervise kahjustamisest tekkinud varaline kahju seisneb sissetulekute vähenemises ning pärast töölepingu lõpetamist 20. juunil 2000 ei ole ta ametlikult töötanud. Ka maakohtu istungil on hageja kinnitanud, et kuni töölepingu lõpetamiseni tal varalist kahju ei olnud. Hagiavalduses on hageja märkinud, et ta nõuab tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitamist alates 21. juunist 2000. Hageja sai varalise kahju tekkimisest teada 21. juunil 2000, kuna alates sellest ajast jäi ta kostja väidetava õigusrikkumise tõttu ilma sissetulekust ja samast kuupäevast alates nõudis ta hagiavalduses varalise kahju väljamõistmist. Hageja väide, et ta sai kahjust teada 2007. a sügisel ja et ta vahepeal sai sissetulekut kalapüügist ja mitteametlikult ehitustöölisena töötades, on tõendamata ja vastuolus hagiavalduses ning kohtuistungil avaldatuga, mistõttu see tuleb jätta tähelepanuta. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama paragrahvi teise lõike järgi arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Praegusel juhul tuleb aegumistähtaja arvestamisel lähtuda VÕSRS § 9 lg-s 2 sätestatust ja seega aegus hageja nõue 30. juunil 2005. Kuna hagi esitati kohtule 29. oktoobril 2010, siis on hageja nõue aegunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta hagi täpsustuse ja lahendanud aegumise hageja nõude piire ületades. Hageja taotles varalise kahju hüvitamist alates
1.novembrist 2007 ja kohus oleks saanud otsustada, kas sellest ajast esitatud nõue on aegunud, kuid ringkonnakohus leidis, et hageja nõue aegus 30. juunil 2005. Hageja väide, et ta sai tervisekahjustusest tulenevast varalisest kahjust teada 2007. a sügisel, ei ole vastuolus hagiavalduses ja kohtuistungil avaldatuga. Kohus ei ole viidanud mingitele tõenditele, millest lähtudes ta tegi järelduse, et hageja sai varalise kahju tekkimisest teada 21. juunil 2000. Kui
asjas ei ole esitatud muid tõendeid, peab kohus lähtuma hageja seisukohast.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mis võis kaasa tuua ebaõige lahendi. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
12.Riigikohus märkis oma samas asjas tehtud otsuses (vt eespool p 7), et hageja ei täpsustanud, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Kuna kostja esitas aegumise vastuväite, siis pidi hageja asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus täpsustama, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Asja uuel läbivaatamisel täpsustas hageja hagi ja väitis, et tema sissetulek vähenes kostja õigusvastase tegevuse tõttu püsivalt alates 2007. a sügisest. Ringkonnakohus leidis, et hageja väide, et ta sai kahjust teada 2007. a sügisel ja et ta vahepeal sai sissetulekut kalapüügist ja mitteametlikult ehitustöölisena töötades, on tõendamata ja vastuolus esialgu avaldatuga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hagi täpsustus tuleb jätta tähelepanuta, sest hageja oli esialgses hagiavalduses märkinud, et pärast töölepingu lõpetamist 20. juunil 2000 ei ole ta ametlikult töötanud ja selle ajani tal varalist kahju ei olnud. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohus rikkus eelnevaga oluliselt menetlusõiguse normi, kuna pööras tõendamiskoormuse vääralt hageja kahjuks ümber. See rikkumine võis kaasa tuua ebaõige lahendi.
13.TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul kui hageja väidab, et kostja tekitas talle varalise kahju, peab ta oma väidet tõendama. Samuti peab ta tõendama, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Juhul kui hageja kahju tekkimise aeg enne hagis märgitut asja lahendamise jaoks tähtsust ei oma, ei ole kohtul vaja kindlaks teha, kas hageja kahju tekkis hagis märgitust varem. Kui kostja esitab hagis aegumise vastuväite ning väidab sealhulgas, et hagejal tekkis kahju hagiavalduses märgitust varem ja et hageja sai seega teada või pidi teada saama varem ka kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust, siis peab kostja oma väited tõendama.
14.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol 2007. a sügisel. Ringkonnakohus peab andma kostjale võimaluse esitada täiendavaid asjaolusid ja tõendeid, tõendamaks, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku varem ning et hageja sai teada või pidi teada saama kahjust ja kostjast kui selle kahju hüvitama kohustatud isikust varem kui kolm aastat enne hagi esitamist.
15.Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et hageja ei ole omaks võtnud, et kostja tekitas talle kahju sissetuleku kaotuse näol 20. juunist 2000. TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Hagiavalduses on hageja märkinud, et ta lahkus
20.juunil 2002 kostja juurest töölt poolte kokkuleppel. Maakohtule 4. aprillil 2011 esitatud kirjalikus arvamuses kinnitas hageja, et ta ei ole alates 2000. aastast töötanud (vt kohtutoimiku I kd, tl 73). Maakohtu istungil on hageja esindaja kinnitanud, et hageja töötas 2000. aastani ja enne seda tal kahju ei olnud (vt kohtutoimiku I kd, tl 142). Veel kinnitas hageja, et ta on alates 2000. aastast pensionil (vt kohtutoimiku I kd, tl 142 pöördel). Eelnevast ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et hageja oleks hagiavalduses või asja menetlemisel maakohtu menetluses omaks võtnud, et tal tekkis kahju just alates 21. juunist 2000.
16.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
17.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.