Vladimir Ossipenko hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i vastu varalise kahju eest hüvitise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
11 312,36 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. novembri 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vladimir Ossipenko apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Vladimir Ossipenko (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga Vastustaja (kostja): Eesti Energia Kaevandused AS (rk: 10032389), esindaja Kersti Tingas
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 22. novembri 2011.a vaheotsus, millega maakohus kohaldas aegumist ja jättis Vladimir Ossipenko nõude Eesti Energia Kaevandused AS-i vastu rahuldamata aegumise tõttu.
Menetluskulud jaotab maakohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vladimir Ossipenko (hageja, apellant) esitas 29. oktoobril 2010 hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i (kostja, vastustaja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitis. Varalise kahju eest palus hageja mõista välja hüvitise igakuiste maksetena 3 000 krooni (191,73 eurot) kuus alates 21. juunist 2000 ja mittevaralise kahju eest hüvitise ühekordse maksena 150 000 krooni (9 586,75 eurot). Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni 20. juunini 2000. 11. märtsil 1987 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises on süüdi kostja õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena tervist eriti kahjustavates tingimustes. Tööandja ei võtnud tarvitusele NSVL söetööstuse ministri 16. juuni 1972 käskkirjast nr 220 tulenevaid meetmeid, mis ennetaksid töötajate haigestumist vibratsioonitõppe. Tööleping hageja ja kostja vahel lõpetati poolte kokkuleppel 20. juunil 2000. 09. veebruaril 2010 tuvastati hagejal 40% töövõime kaotus, mille põhjuseks on kutsehaigus. Hageja keskmine töötasu 2000. a oli 11 000 krooni (703,03 eurot) kuus, praegu on talle määratud pension, mille suurus oli hagi esitamise aja seisuga 4 870 krooni (311,25 eurot) kuus. Hageja sai kahju tekkimisest teada 09. veebruaril 2010, kui tal tuvastati töövõime kaotus. Seejärel esitas ta kostjale kompromissiettepaneku ja nõudis, et kostja maksaks talle iga kuu rahalise hüvitise 3 000 krooni (191,73 eurot). Kostja keeldus hüvitise maksmisest, leides, et nõue on aegunud. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Ta leiab, et tema tervise kahjustamine kestis kuni
20.juunini 2000, mil temaga lõpetati tööleping. Sama kaua kestis ka kostja õigusvastane tegevus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 2 kohaselt aeguvad tervise kahjustamisest tulenevad nõuded 30 aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Hageja sai tervisekahjustusest teada 11. märtsil 1987, kui tal diagnoositi kutsehaigus. Seda on ta hagiavalduses ka ise väitnud. Kostja poole pöördus hageja kahju hüvitamise nõudega esimest korda 04. juunil 2010, seega rohkem kui 23 aastat pärast tervisekahjustusest põhjustatud kahjust teadasaamist. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
Kostja esitas nõudele ka sisulised vastuväited. Kahjuhüvitise väljamõistmiseks tuleb tuvastada kostja õigusvastane tegu, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel ning ka kostja süü. Need asjaolud on hageja jätnud selgelt välja toomata. Samuti ei ole hageja tõendanud tekkinud kahju suurust. Lisaks on hageja ise suhtunud pahatahtlikult oma tervisesse, jätkates ohtlikul töökohal töötamist ka pärast kutsehaiguse diagnoosimist. Kostja taotles, et kohus teeks aegumise kohaldamise küsimuses vaheotsuse.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 22. novembri 2011 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja kutsehaigus diagnoositi juba 1984. a. Hageja tunnistas kohtuistungil, et märkis hagiavalduses kutsehaiguse diagnoosimise ajaks ekslikult 1987. a. Hageja oli juba 1988. a kaotanud 35% töövõimest ja talle oli määratud III invaliidsusgrupp. Hageja töötas Eesti Energia Kaevandused AS-i õiguseellaste juures kuni 20. juunini 2000. 09. veebruaril 2010 tegi Sotsiaalkindlustusamet otsuse nr 591125, millega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev 40% töövõime kaotus. Hageja pöördus tervisekahju nõudega kostja poole esimest korda alles 04. juunil 2010. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on sellise taotluse esitanud. Maakohus leidis, et õige ei ole hageja seisukoht, et hagejal tekkis kahju ja ta sai sellest teada alles 2010. a. Aegumistähtaega tuleb hakata lugema ajast, mil hagejal tekkis tervisekahjustus ja ilmnesid tervisekahjustusest tulenevad kahjulikud tagajärjed. Hageja sai tervise kahjustamisest teada juba kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a, hiljemalt aga 35%-lise töövõimekaotuse ja III invaliidsusgrupi määramisel 1988. a. Alusetu on hageja väide, et kostja õigusvastane tegevus kestis kuni 2000. aastani ja hageja sai kahjust teada alles 2010. a, kui tal tuvastati 40% töövõime kaotus. Väidetav kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, tuleneb 1984. a diagnoositud tervisekahjustusest. Maakohus märkis, et hageja nõude aegumistähtaja algus langeb võlaõigusseaduse jõustumisele eelnevasse perioodi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Nõude aegumise algus langeb tsiviilkoodeksi (TsK) kehtivuse aega. TsK § 81 järgi oli hagi aegumise üldine tähtaeg kolm aastat. TsK § 86 järgi algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast ja hagemisõigus tekkis päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Oma õiguste rikkumisest sai hageja teada kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a. Hagi esitati kohtule 29. oktoobril 2010, s.o 26 aastat pärast seda, kui hageja sai teada kutsehaigusest ja kutsehaigusega seotud kahjulikest tagajärgedest. Seega oli hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödunud juba enne hagi esitamist. Mittevaralise kahju kohta leidis maakohus, et kutsehaiguse diagnoosimise ja sellest teadasaamise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist. Esimest korda nägi mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse ette 1992. a jõustunud põhiseaduse § 25. Enne põhiseaduse jõustumist ei olnud mittevaralise kahju väljamõistmiseks materiaalõiguslikku alust.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V. Ossipenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Viru Maakohtu 22. novembri 2011 otsuse tühistada ja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) on maakohtu otsus põhjendamatu ja ebaseaduslik. Kohus pole täpselt määratlenud aegumistähtaja algust, pakkudes selleks aastaid 1984 ja 1987. Kumbki nendest ei saa olla aegumistähtaja alguseks. Kohus kohaldas valesti võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg-t 1. Nimetatud sättest lähtudes saab aegumist arvestada alles majandusliku kahju tekkimise ajast, hagejal aga ei tekkinud koheselt kutsehaiguse tuvastamisel majanduslikku kahju. Kohus pole tuvastanud, millal tekkis hagejal tervise kahjustamisest tingitud materiaalne kahju. Kohus väidab meelevaldselt, et invaliidsusgrupi määramine ja üleviimine kergemale tööle tõi kaasa töötasu vähenemise. Sellistele asjaoludele pole kumbki pool menetluses viidanud; 2) on kutsehaiguse puhul tegemist vältava tervisekahju tekitamisega, sest hageja tervis halvenes kogu töötatud aja jooksul kuni aastani 2000; 3) rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi. Kohus viitas vaheotsuse tegemisel TsMS § 449 lg-le 3. Kostja ei ole kirjalikes vastustes taotlenud aegumise kohaldamist, vaid on viidanud aegumisele ja taotlenud menetluse lõpetamist. 31. oktoobri 2011 istungil viitas kostja aegumisele ja vastas jaatavalt kohtu küsimusele, kas ta taotleb selles küsimuses vaheotsuse tegemist. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja tegi vaheotsuse taotluse iseseisvalt, kuid nii see ei olnud. Kirjalikku taotlust aegumise kohaldamiseks pole kostja esitanudki.
5.Eesti Energia Kaevandused AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on väär hageja väide, et ta sai kahjust teada 09. veebruaril 2010, kui Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastati tal 40%-ne töövõimekaotus. Hageja oli teadlik tekkinud materiaalsest kahjust vähemalt 2005. a. Ta on korduvalt pöördunud kostja poole tervisekahju hüvitamise nõudega. Viimase kirjaliku avalduse esitas ta 2005. a. Oma õiguste rikkumisest sai hageja teada kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a; 2) nõustub kostja kohtu põhjendustega TsÜS § 153 lg 2 kohaldamise osas. Hageja TsÜS § 153 lg 2 tõlgendus ei ole kooskõlas seaduse mõttega; 3) kohaldas kohus nõude aegumisele õigesti tsiviilkoodeksi sätteid; 4) on alusetu hageja väide, et kostja ei ole taotlenud aegumise kohaldamist. Kostja esitas eelistungil suulise taotluse, et kohus teeks aegumise osas vaheotsuse. Taotlus kajastub
31.oktoobri 2011 eelistungi protokollis. TsMS § 449 lg 3 viimane lause annab ka ilma igasuguse taotluseta kohtule õiguse otsustada nõude aegumise üle (3-2-1-155-07) ning teha lõppotsus ja asja edasi mitte menetleda.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Asja esmakordsel läbivaatamisel jättis Tartu Ringkonnakohus 18. juuni 2012 otsusega Viru Maakohtu 22. novembri 2011 otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi aegumise kohaldamise kohta. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on nõude aegumise kontrollimisel õigesti viidanud VÕSRS-i aegumist käsitlevatele sätetele, kuid on jätnud seejärel aegumistähtaja arvestamise kuupäeva ja nõude aegumise aja selgelt tuvastamata. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-is ning VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. TsK § 86 kohaselt algas hagi
aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama kutsehaiguse diagnoosimise ajal ehk 1984. a. Sellel ajal kehtinud TsK § 94 kohaselt ei kohaldatud hagi aegumist isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisest tulenevatele nõuetele. 01. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 113 lg 1 järgi kohaldus tervisekahju hüvitamise nõudele kümneaastane aegumistähtaeg. Samal ajal kehtinud TsÜS § 178 lg 3 kohaselt oleks nõue aegunud 01. septembril 2004. 01. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervisekahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 3 järgi, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui uues seaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline tähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt arvutatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Seega tuleb hageja nõude aegumisele kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Hageja nõue aegus
01.septembril 2004. Ringkonnakohus märkis, et tegemist võib olla ka vältava kahju hüvitamise nõudega, kuna hageja jätkas pärast kutsehaiguse diagnoosimist 1984. a töötamist kostja juures kuni 20. juunini 2000. Kui kahju tekitav tegevus jätkub, võib teatud asjaoludel aegumine alata ka kahjustava tegevuse lõppemisel. Sellisel juhul algaks aegumine 21. juunist 2000. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega aegus hageja kahju hüvitamise nõue hiljemalt 01. juulil 2005. Asja materjalide kohaselt võis hagi aegumine TsÜS § 167 lg 1 alusel perioodil 27. detsember 2004–13. jaanuar 2005, s.o 18 päevaks, peatuda poolte läbirääkimiste tõttu, kuid vaatamata sellele oli hagi selle esitamise ajaks, 28. oktoobriks 2010, aegunud. Mittevaralise kahju kohta leidis ringkonnakohus, et kui lugeda mittevaralise kahju hüvitamise nõue tekkinuks juba kutsehaiguse esimest korda diagnoosimisel 1984. a, siis ei ole materiaalõiguslikku alust mittevaralise kahju sissenõudmiseks ja pole põhjust rääkida ka nõude aegumisest. Kui aga asuda seisukohale, et ka hageja tervisele põhjustatud mittevaraline kahju oli vältava iseloomuga ja sellist kahju põhjustanud tegevus kestis kuni töösuhte lõppemiseni
20.juunil 2000, siis aegus mittevaralise kahju hüvitamise nõue koos varalise kahju hüvitamise nõudega 01.07.2005 ja hagi tuleks jätta selles osas rahuldamata aegumise tõttu. Seega on igal juhul olemas alus hagi rahuldamata jätmiseks.
7.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 30. jaanuari 2013 otsusega hageja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012 otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõude, ja saatis asja selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012 otsuse ja Viru Maakohtu 22. novembri 2011 otsuse osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, ning jättis hagi nimetatud osas läbi vaatamata. Kolleegium leidis, et kohtud on asja lahendamisel ebaõigesti lähtunud sellest, et tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine algab kutsehaiguse diagnoosimisest. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse aegumise algusele enne
1.juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
1.juulit 2002. TsK § 86 kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguse rikkumisest. Ka 1. septembrist 1994 kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimese lause kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks eelnimetatud sätete mõttes lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest
teadasaamise aega. Hageja taotleb varalise kahju eest hüvitise väljamõistmist alates
21.juunist 2000, kuid ei ole täpsustanud, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Seega on kohtud kohaldanud aegumise sätteid, kuid on jätnud välja selgitamata, millal algas aegumistähtaja kulgemine. Kolleegium selgitas, et juhul, kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ning märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Kuna maakohus on jätnud selle asjaolu välja selgitamata, peab seda tegema ringkonnakohus. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja nõue on aegunud, saab ta teha uue otsuse ja jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kui aga ringkonnakohus tuvastab, et hageja nõue ei ole aegunud, peab ta aegumise osas tegema TsMS § 449 lg 3 järgi vaheotsuse ja saatma asja ülejäänud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium leidis, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagejal ei olnud kahju tekkimise ajal kehtinud seadusega kaitstud õigust. Vastuseks kassatsioonkaebusele märkis kolleegium, et ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõue on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõue ja seetõttu tuleks sellele kohaldada TsÜS § 154. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi. Asjas kohaldub TsÜS § 153, mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue.
8.V. Ossipenko esitas 19. veebruaril 2013 avalduse hagi täpsustamiseks, milles palub juhindudes VÕS §-st 130 välja mõista Eesti Energia Kaevandused AS-lt V. Ossipenko kasuks alates 1. novembrist 2007 igakuiselt tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitis 191,73 eurot ja tervise kahjustamisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitis 9586,75 eurot. Avalduse kohaselt seisneb hageja tervise kahjustamisest tekkinud varaline kahju eelkõige sissetulekute vähenemises. Hageja ei ole pärast kostja poolt 20. juunil 2000 temaga töölepingu lõpetamist ametlikult töölepingu alusel töötanud. Mõned kuud töötas ta mitteametlikult AS Järle ehitustöödel. Kuni 2007 sügiseni säilis tal mingi sissetulek kalapüügist Peipsi järvel ning tomatite kasvatamisest ja müügist turul. 2007 sügisest hageja tervis halvenes, ta polnud võimeline tegema füüsilist tööd ja sellest ajast pole tal muud sissetulekut peale riikliku pensioni olnud. Seega sai hageja teada tervisekahjustusest tulenevast varalisest kahjust 2007 sügisel ja taotleb varalise kahju hüvitist alates 01. novembrist 2007.
9.Eesti Energia Kaevandused AS palub vastuses hagi täpsustamise avaldusele jätta hageja nõuded aegumise tõttu rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole õige hageja väide, et ta sai kahjust teada 2007 sügisel. Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole varalise kahju tekkimise aega tõendatud ühegi tõendiga; 2) oli hageja tekkinud kahjust teadlik oluliselt varem. Ta on pöördunud korduvalt kostja poole kahju hüvitamise nõudega. Viimase kirjaliku avalduse esitas ta 27. detsembril 2004 ja kostja esitas maakohtule koopia 13. jaanuari 2005 vastusest hageja pöördumisele. Seega oli hageja teadlik tervise kahjustamisest tekkinud varalisest kahjust vähemalt 27. detsembril 2004.
Tegelikult sai hageja kahju tekkimisest teada veelgi varem ning hageja on kinnitanud seda oma ütlustega maakohtu 31. oktoobril 2011 kohtuistungil, väites, et pärast kutsehaiguse diagnoosimist oli ta sunnitud loobuma senisest tööst ja 1986. a viidi ta üle teisele ametikohale, millega kaasnes töötasu vähenemine. Dokumentaalselt on tõendatud, et hageja sai tervise kahjustamisest tekkinud varalisest kahjust teada 17. novembril 1988, kui ATEK väljastas tõendi nr 064506, millega määrati talle III invaliidsusgrupp ning lubati teha vaid kerget füüsilist tööd, kus puudub vibratsioon. Väljavõte ATEK-i 19. detsembri 1991 läbivaatuse aktist nr 1416/1417 kinnitab, et hageja oli lõpetanud töö oma senisel (raske füüsiline töö, vibratsiooniga kokkupuude) erialal 1988. aastaks. Seega võib teha järelduse, et hageja oli sunnitud tööle asuma teisele ametikohale pärast III invaliidsusgrupi määramist 17. novembril 1988 ja ta kaotas seetõttu ka oma senise töötasu. Hageja on seda kohtuistungil kinnitanud. Lähtudes eeltoodust palub kostja lugeda hageja tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju tekkimise ajaks 17. novembril 1988, kuna siis määrati talle seoses kutsehaigusega III invaliidsusgrupp, mis tingis vajaduse töötaja üleviimiseks teisele töökohale (kergemale tööle) ning sellega kaasnes töötasu vähenemine; 3) on hageja täpsustatud hagiavalduses esitanud ka mittevaralise kahju nõude, vaatamata sellele, et Riigikohus leidis tsiviilasjas 30. jaanuaril 2013 tehtud otsuses, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg p 2 alusel põhjusel, et hagejal ei olnud kahju tekkimise ajal kehtinud seadusega kaitstud õigust.
10.Asja teistkordsel läbivaatamisel jättis Tartu Ringkonnakohus 14. juuni 2013 otsusega Viru Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt täpsustas hageja 19. veebruaril 2013 hagi ja märkis, et tervise kahjustamisest tekkinud varaline kahju seisneb sissetulekute vähenemises ning pärast töölepingu lõpetamist 20. juunil 2000 ei ole ta ametlikult töötanud. Ka maakohtu istungil on hageja kinnitanud, et kuni töölepingu lõpetamiseni tal varalist kahju ei olnud. Hagiavalduses on hageja märkinud, et ta nõuab tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitamist alates
21.juunist 2000. Hageja sai varalise kahju tekkimisest teada 21. juunil 2000, kuna alates sellest ajast jäi ta kostja väidetava õigusrikkumise tõttu ilma sissetulekust ja samast kuupäevast alates nõudis ta hagiavalduses varalise kahju väljamõistmist. Hageja väide, et ta sai kahjust teada 2007.a sügisel ja et ta vahepeal sai sissetulekut kalapüügist ja mitteametlikult ehitustöölisena töötades, on tõendamata ja vastuolus hagiavalduses ning kohtuistungil avaldatuga, mistõttu see tuleb jätta tähelepanuta. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama paragrahvi teise lõike järgi arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Praegusel juhul tuleb aegumistähtaja arvestamisel lähtuda VÕSRS § 9 lg-s 2 sätestatust ja seega aegus hageja nõue 30. juunil 2005. Kuna hagi esitati kohtule 29. oktoobril 2010, siis on hageja nõue aegunud.
11.Riigikohus rahuldas 8. jaanuari 2014 otsusega V. Ossipenko kassatsioonkaebuse ja tühistas ringkonnakohtu otsuse. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus pööras tõendamiskoormuse vääralt hageja kahjuks ümber ja see rikkumine võis kaasa tuua ebaõige lahendi. Juhul kui hageja väidab, et kostja tekitas talle varalise kahju, peab ta oma väidet tõendama. Samuti peab ta tõendama, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Juhul kui hageja kahju tekkimise aeg enne hagis märgitut asja lahendamise jaoks tähtsust ei oma, ei ole kohtul vaja kindlaks teha, kas hageja kahju tekkis hagis märgitust varem.
Kui kostja esitab hagis aegumise vastuväite ning väidab sealhulgas, et hagejal tekkis kahju hagiavalduses märgitust varem ja et hageja sai seega teada või pidi teada saama varem ka kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust, siis peab kostja oma väited tõendama. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol 2007. a sügisel. Ringkonnakohus peab andma kostjale võimaluse esitada täiendavaid asjaolusid ja tõendeid, tõendamaks, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku varem ning et hageja sai teada või pidi teada saama kahjust ja kostjast kui selle kahju hüvitama kohustatud isikust varem kui kolm aastat enne hagi esitamist. Riigikohus selgitas, et hageja ei ole omaks võtnud, et kostja tekitas talle kahju sissetuleku kaotuse näol 20. juunist 2000. TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Hagiavalduses on hageja märkinud, et ta lahkus
20.juunil 2002 kostja juurest töölt poolte kokkuleppel. Maakohtule 4. aprillil 2011 esitatud kirjalikus arvamuses kinnitas hageja, et ta ei ole alates 2000. aastast töötanud (kd I tl 73). Maakohtu istungil on hageja esindaja kinnitanud, et hageja töötas 2000. aastani ja enne seda tal kahju ei olnud (kd I tl 142). Veel kinnitas hageja, et ta on alates 2000. aastast pensionil (kd I tl 142 pöördel). Eelnevast ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et hageja oleks hagiavalduses või asja menetlemisel maakohtu menetluses omaks võtnud, et tal tekkis kahju just alates
21.juunist 2000.
MENETLUSOSALISTE
RINGKONNAKOHTUS
SEISUKOHAD
ASJA
UUEL
LÄBIVAATAMISEL
12.Vastustaja oma 2. aprilli 2014 arvamuses jäi seisukohale, et hageja nõue on aegunud ja hagi tuleb jätta aegumise tõttu täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja põhjenduste kohaselt: 1) on hageja asja menetluse jooksul muutnud oma seisukohti: 28. oktoobri 2010 hagiavalduses,
04.aprillil 2011 Viru Maakohtule esitatud arvamuses ja 21. detsembril 2011 Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis on kostja nõudnud tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitist alates 21. juunist 2000. Alles 19. veebruaril 2013 on hageja esitanud Tartu Ringkonnakohtule avalduse hagi täpsustamiseks, milles ta on nõuet muutnud ning palunud kohtul välja mõista tervise kahjustamisest tekkinud varaline kahju alates 01. novembrist 2007.a. Hageja seisukoha muutumine kuupäeva osas on arusaamatu, sest hagi täpsustamise aluseks olevad faktid (töötamine AS Järle ehitustöödel, kalapüük) olid hagejale teada juba hagi esitamisel 28. oktoobril 2010; 2) ei ole hagejale kahju tekkinud. Hagejal väljakujunenud kutsehaigus ning sellega kaasnev töövõime kaotus ei tõenda iseenesest kahju olemasolu. Ei ole arusaadav, missuguste sissetulekute vähenemises seisneb hagejal tekkinud varaline kahju. Antud juhul lõppes poolte töösuhe poolte kokkuleppel, mistõttu ei saa kostja vastutada edasistes hageja sissetulekute vähenemises. Puudub igasugune põhjuslik seos kostja teo ja tagajärje vahel ning kostja ei saa olla süüdi sellise varalise kahju (kalapüügist ja mitteametlikest juhutöödest teenitud tulust ilma jäämine) tekkimises. Hageja poolt kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et kahju oleks üldse tekkinud. Seega ei ole kostja arvates võimalik lugeda kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise ajaks hageja poolt märgitud kuupäeva 01. november 2007; 3) tekkis hagejal kahju hagis märgitust oluliselt varem. Viru kaevanduse (Eesti Energia Kaevandused AS on Viru kaevanduse õigusjärglane) töökaitsekomisjoni ja kahju hüvitamise komisjoni ühisprotokolli kaaskirjast nähtub, et hageja pöördus Viru kaevanduse poole
tervisekahju hüvitamise nõudega juba 14. detsembril 1988 (kd II tl 117-120). Kostjal ei õnnestunud leida arhiivist hageja pöördumist ennast, kuna kirjavahetus säilib üldjuhul viis aastat (hageja pöördumine võis olla ka suuline). Viru kaevanduse 28. detsembri 1988 vastusest hageja pöördumisele saab järeldada, et hageja oli väidetavast kahjust ja kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust teadlik oluliselt varem kui on märgitud hagis. Hageja on pöördunud kahju hüvitamise nõudega korduvalt ka kostja poole. Näiteks on ta küsinud Põlevkivi Kaevandamise ASilt (Eesti Energia Kaevandused AS on Põlevkivi Kaevandamise AS-i õigusjärglane) tervisekahju hüvitist 27. detsembril 2004 (pöördumine suuline), millele kostja vastas kirjalikult (kd II tl 120). Kostja palub lugeda hageja võimalikust kahjust ning selle kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise ajaks 14. detsember 1988, millal hageja pöördus esmakordselt kahju hüvitamise nõudega kostja poole.
13.Ringkonnakohtule 8. aprillil 2014 esitatud avalduses kordas apellant, et kostja tekitas hagejale kahju tervise kahjustamisega. Töötades 1968. kuni 2000.a. kostja juures, haigestus hageja kutsehaigusesse (vibratsioonitõbi). 2007. a sügisest halvenes hageja tervis niivõrd, et ta ei olnud võimeline tegema mingit füüsilist tööd ja sellest ajast oli tema sissetulekuks riiklik pension. Seega oli tööandja süüdi temale varalise kahju tekitamises, mis seisnes sissetulekute vähenemises. Vastustaja pole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid asjaolu, et varaline kahju oleks hagejal tekkinud enne 2007. a sügist ja seega pole mingit alust aegumise kohaldamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumist. Arvestades seda, et oma 27. detsembril 2011.a esitatud apellatsioonkaebuses taotles apellant maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
15.Viru Maakohtu käesolevas asjas tehtud 22. novembri 2011.a otsus on tehtud vaheotsusena ning maakohus on selles asunud seisukohale, et V. Ossipenko hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et aegumise kohaldamiseks ei ole hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud piisavalt välja selgitatud. Muuhulgas tuleb arvestada seda, et hageja on menetluse käigus oma nõuet tulenevalt Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-177-12 täpsustanud (19. veebruari 2013.a hagi täpsustus, t II kd lk 61).
16.Vastavalt Riigikohtu 8. jaanuari 2014.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13 (p 14) tuleb asja uuel läbivaatamisel aegumise kohaldamise osas lähtuda hageja väitest, et tal tekkis kahju sissetuleku kaotuse näol 2007. aasta sügisel. Hageja nõude saaks aegunuks lugeda sel juhul, kui oleks tuvastatud järgmised asjaolud: (1) hagejal on tekkinud kostja tegevuse tõttu varaline kahju (s.o hageja sissetulek vähenes kostja väidetava õigusrikkumise tõttu) enne hagis märgitud aega (s.o enne 2007. aasta 29. oktoobrit, arvestades, et hagiavaldus on maakohtule esitatud 29. oktoobril 2010.a) ja (2) hageja sai või pidi saama kahjust ja kostjast kui selle kahju hüvitama kohustatud isikust teada enne 29. oktoobrit 2007.a. Aegumise üle otsustamisel ei ole siiski vajalik nõude olemasolu kui sellise tuvastamine, vaid piisab nende asjaolude tuvastamisest, mille esinemise korral oleks hagi aegunud.
17.Vaidlust ei ole selles, et tööleping hageja ja kostja vahel lõpetati 20. juunil 2000.a. Hageja poolt 19. veebruaril 2013.a esitatud hagi täpsustuse kohaselt halvenes hageja tervis 2007.a sügiseks sel määral, et hageja ei olnud enam võimeline tegema füüsilist tööd. Hageja väitel tekkis tal varaline kahju sissetuleku kaotuse näol alates 2007.a sügisest. Seega ei tugine hageja käesolevas menetluses sellele, nagu oleks tal kahju sissetuleku kaotuse näol tekkinud juba (vahetult või lühikese aja jooksul) pärast töölepingu lõpetamist. Kuna kahju ei olnud hageja väidete kohaselt enne 2007.a sügist veel tekkinud, siis on ainetud ka kostja kui endise tööandja seisukohad, et hageja sai teada kostjast kui kahju tekkimise eest vastutavast ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne nimetatud ajahetke (s.o enne 2007. aasta sügist).
18.Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku juba enne 2007. aasta sügist, vaid kostja on menetluses olnud seisukohal, et hagejal ei ole kahju üldse tekkinud. Sellele seisukohale jäi kostja ka oma ringkonnakohtule 02.04.2014.a esitatud menetlusdokumendis. Kostja ei ole omalt poolt toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda hagejal kahju tekkinuks (s.o mis viitaksid hageja sissetuleku vähenemisele). Kumbki pooltest ei käsitle hagejal sissetuleku vähenemisena poolte vahel kehtinud töölepingu lõpetamist (20. juunil 2000.a). Asja materjalidest nähtuvalt lõpetati tööleping poolte kokkuleppel. Seega ei ole tuginetud asjaolule, nagu oleks hageja sissetulek vähenenud juba kas töösuhte kestel või vahetult töösuhte lõpetamise tagajärjel. Seetõttu ei saa nõude aegumise üle otsustamisel võtta aluseks kostja poolt esitatud tõendeid, mille kohaselt hageja pöördus tööandja poole taotlusega kutsehaigestumisega tekitatud kahju hüvitamiseks juba 1988. aastal, kuna sel ajal kestis veel töösuhe ning hageja sissetulek ei olnud vähenenud.
19.Hageja sissetuleku vähenemist kostja tegevuse tagajärjel ajavahemikul 21. juunist 2000 (s.o töölepingu lõpetamisest) kuni 2007.a sügiseni ei võimalda lugeda tõendatuks ka kostja õiguseellase (Põlevkivi Kaevandamise AS) 13.01.2005.a hagejale adresseeritud kiri, milles teatatakse vastuseks hageja 27.12.2004.a avaldusele, et ei rahulda taotlust tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna puudub nõude alus ja ettevõtte süü ning tööandja arvates ei ole hagejale kahju tekitatud. Seega ei ole menetluses esile toodud ega tõendatud asjaolusid, mille kohaselt oleks hageja sissetulek kostja juures töötamisel saadud tervisekahjustuse tõttu vähenenud pärast 21. juunit 2000.a, kuid enne 29. oktoobrit 2007.a.
20.Eeltoodust lähtudes puuduvad alused lugeda hageja nõuet aegunuks. Kuna aegumise kohaldamine ei ole põhjendatud, tuleb maakohtul hagi läbi vaadata sisuliselt. Hagi sisulisel läbivaatamisel tuleb hagejal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et kostja tekitas talle varalise kahju ning et kahju tekkis hagis ja selle 19. veebruari 2013.a täpsustuses märgitud ajal (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-148-13 p 13). Asjaolu, kas hageja väidetav kahju tekkis juba enne 2007. aasta sügist (s.o enam kui 3 aastat enne hagi esitamist), omab tähtsust eeskätt aegumise kohaldamise kontekstis. Kui hageja jääb ka edasises menetluses seisukohale, et varaline kahju sissetuleku kaotuse näol ei tekkinud tal enne 2007. aasta sügist, puudub ringkonnakohtu arvates vajadus kahju tekkimise aega täpsemalt kindlaks teha.
21.TsMS § 173 lg 5 kohaselt tuleb menetluskulud jaotada maakohtul asja sisulise lahendamise käigus.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.