Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Allan Viirma
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Pärnu Maakohtu 28.08.2024 otsust otsuse täitmise korraga vastavalt tervikresolutsioonis märgitule ning muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Jagada X ja Y ühisvaraks olev kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri HHHHHHH all kantud kinnistu asukohaga HHH.
2.3.Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri HHHHHHH all kantud kinnistu asukohaga HHH X ainuomandisse.
2.4.Välja mõista hagejalt kostja kasuks osa hüvitis ühisvarast, s.o on 44 070 eurot.
2.5.Määrata hageja poolt kostjale resolutsiooni p-s 2.4 nimetatud hüvitise maksmiseks tähtaeg 4 kuud tsiviilasjas nr 2-17-19303 tehtava kohtuotsuse jõustumisest.
2.6.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
2.7.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
2-17-19303
3.Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
4.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ning hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 28.12.2017 Pärnu Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada kinnistut asukohaga MMM lahusvarana. 11.04.2018 esitas kostja vastuhagi, milles palus tuvastada hageja kohustuse anda nõusolek kinnistu asukohaga HHH/MMM (registriosa nr HHHHHHH) suhtes kinnistusraamatusse hageja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse hageja ja kostja ning asendada hageja tahteavaldus kohtuotsusega. 28.06.2019 kohtuotsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et kinnistu aadressiga MMM (registriosa nr HHHHHHH) on tervikuna hageja lahusvara ja kuulub tema ainuomandisse. Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2020 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus ja saadeti tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.22.01.2024 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti, milles palus jagada poolte ühisvaraks oleva kinnistu (registriosa nr HHHHHHH, asukohaga XXX) ja jätta see hageja ainuomandisse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 10.07.1992 ning lahutati 12.08.2015. Enne abiellumist kingiti hagejale vallasasjaks olev korter Tallinnas, VVV. Korter kuulus hageja vanematele. Korter kingiti vanemate poolt hagejale tingimusel, et korter jääb abiellumisel hageja lahusvaraks, vastutasuta. Kostja kolis koos hagejaga nimetatud korterisse elama. Abielu kestel kinkis W korteri erastamiseks hagejale oma EVP-d summas 13 200 krooni ning koos hageja enda EVP-dega summas 6000 krooni oli hagejal kokku EVP-sid summas 19 200 krooni. Hageja erastas korteri 17 520 krooni eest EVP-des ning sõlmis ostu-müügilepingu Lasnamäe Linnaosa valitsusega 26.04.1996 ja halduslepingu Priisle Kinnisvarahalduse Munitsipaalettevõttega. Hageja soovis korteri müüa, et osta elamu Tallinnast väljas. Hageja kooskõlastas soovi korteri kinkijatega, kelle tingimus oli, et ostetav eluruum jääb endiselt hageja lahusvara hulka ning nende nõusolekul valiti välja sobiv eluruum Muugal, MMM. Hageja müüs korteri 14.08.1996 müügihinnaga 160 000 krooni ning ostis elamu Muugal, MMM, 02.10.1996 ostuhinnaga 130 000 krooni. Korteri müügist saadud raha laekus hageja arvele ning suvila ostu eest tasuti hageja arvelt. Suvila ostmiseks kasutati ainult korteri
2-17-19303 müügist saadud raha. Suvila osteti vallasasjana ning hageja erastas elamumaa. Korteri erastamisest oli hagejale jäänud 1680 krooni EVP-des ning koos korteri müügist ülejäänud rahaga maksis hageja erastamistehingu eest kokku 19 150 krooni ning sõlmis ostumüügilepingu Maardu Linnavalitsusega 11.01.2005. Kostja elas aadressil MMM, Muuga kuni 2013. a, mil kostja elamust välja kolis. Kinnistu on omandatud ainult hageja lahusvara arvel ning hagejal ja poolte ühistel lastel on tähelepanuvääriv huvi oma elukoha vastu. Praegusel juhul pole võimalik ühisvaras ega kostja poolt lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole kostja poolt tehtud. Seetõttu tuleb täielikult lahusvara arvelt seadusemuudatuse tõttu ühisvara hulka sattunud vara jätta poolele, kes oma lahusvara arvelt selle vara omandas ning seejuures ei pea saama pool, kes midagi ei panustanud ka hüvitist. Kostja vastuväited
4.Kostja oli seisukohal, et vaidlusalune kinnistu ei ole soetatud hageja lahusvara arvelt, mistõttu puudub põhjus ühisvara jagamisel poolte võrdsuse printsiibist kõrvale kaldumiseks. Tõendamata on asjaolu, et W ja F omandis oli VVV, Tallinn asuv korter, mida hagejale kinkida. Tõendamata on ka korteri hagejale kinkimine, mistõttu ei saanud korterist moodustuda hageja lahusvara. Hageja sai võimaluse erastada korter, mis oli antud tema isale koos perekonnaliikmetega kasutamiseks ning hageja seda võimalust 26.04.1996 sõlmitud lepinguga ka kasutas. Hageja esitatud tõendist nähtuvalt omandas hageja korteri Lasnamäe Linnaosa valitsuselt, mitte oma emalt ega isalt kinke teel. Korteri ostmisel hageja poolt ostuhinna tasumiseks kasutatud EVP-de päritolu ei ole praegusel juhul oluline. EVP-d olid vabas käibes, neid võis omandada ükskõik kellelt. Wlt omandas hageja 13 200 krooni väärtuses EVP-sid ja korteri eest tasus hageja Lasnamäe Linnaosa valitsusele 17 520 krooni erastamise väärtpaberite arvelt. Hageja isalt Wlt saadud EVP-d ei moodustanud rohkem kui 75% korteri ostuhinnast. Vaidlust ei saa olla selles, et Tallinnas, VVV korter omandati hageja ja kostja abielu ajal, s.o 26.04.1996. Enne korteri erastamist ei olnud see korter ei hageja ega tema vanemate omandis ning kellelgi neist ei olnud võimalik korteriomandit kinkida ega muul viisil käsutada. Korteri võõrandamine, võimalik kinnistamine vmt varasuhet ei muutnud. Järelikult oli Tallinnas, VVV asuv korter hageja ja kostja ühisvara.
4.1.Tallinnas, VVV asuv korter müüdi 14.08.1996 ning korteri müügist saadud raha eest osteti 02.10.1996 sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel Maardu, MMM asuvad hooned. Kaheksa ja pool aastat pärast hoonete omandamist sõlmiti maa ostueesõigusega erastamise korras ostu-müügileping, millega kehtinud seaduse kohaselt omandasid pooled ühisomandisse maaüksuse, asukohaga Harjumaa, Maardu linn, MMM/HHH koos selle oluliste osadega. Hoonete alune maa kinnistati abikaasade ühisvarasse kuuluvaks kinnistuks. Mitte ühtegi alust, mis annaks väita, et MMM kinnistu on omandatud kasvõi osaliselt hageja lahusvara arvelt, ei esine. Hageja ei ole tõendanud, et ca 8,5 a pärast hoone ostmist toimunud maa erastamisel tasus hageja maa eest enda väidetava lahusvara arvelt (dtl 13).
4.2.Kostja oli nõus kinnistu jätmisega hageja ainuomandisse, kui hageja maksab kostjale poole kinnisasja turuhinnast. Hageja esitas hindamisakti, mille kohaselt 2019. a on kinnistu väärtuseks hinnatud 113 000 eurot. Seega tuli MMM kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel tasuda hagejal kostjale tema omandiosa eest rahalist hüvitist 56 500 eurot. Tegemist on 4 aastat vana hindamisaktiga ning seega nõustub kostja ühisvara jagamisega hagejale väga soodsatel tingimustel.
4.3.Kostja märkis, et kuna MMM kinnistu oli algusest peale abikaasade ühisvara, siis kõik tegevused ja toimingud, mis ühisvaraga tehti, olid tehtud ühiselt. Ühiselt ehitati väikesest suvel kasutatavast suvilast (39,4 m2) aastaringselt kasutatav elumaja (84,9 m 2). Selleks võeti
2-17-19303 ühiselt ümberehituseks laenu ja renoveeriti kinnistul paiknevat. Ühiselt tehtud investeeringute arvelt ühisvara (kinnisasja) väärtus suurenes ja ühisvara väärtus suurenes ka ajas lähtuvalt üldisest hinnatõusust. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et MMM kinnistu on osaliselt omandatud hageja lahusvara arvelt, ei saa hageja hagi rahuldada selliselt, et kostjale ühisvarast midagi ei jaotata. Kui kohus leiab, et vaidlusaluse kinnisasja omandamisel on kasutatud hageja lahusvara, mis annab aluse vara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kalduda, on hageja poolt panustatud lahusvara väärtus maksimaalselt 13 200 krooni (843 eurot), s.o W hagejale üle kantud EVP kroonide summa. Seda siiski üksnes juhul, kui tegemist oli kingitusega hagejale, mis on käesolevas menetluses tõendamata. Kostja palus arvestada võimalikul poolte võrdsusest kõrvale kaldumisel ka sellega, et kostja ei ole ühisvaraks olevat kinnisasja kasutanud rohkem kui 9 aasta vältel ja kogu kasu ühisvarast sellel perioodil on saanud hageja. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada ka sellega, et kostja on panustanud ühisvarasse veel pärast abielu lahutamist, tasudes enda arvelt hagejale MMM kinnistu parendamiseks võetud laenumakseid. Menetluse käik maakohtus
5.Pärnu Maakohus kohustas pooli 31.03.2020 kohtunõudega kohtule teatama, millise nõude lahendamist nad kohtult taotlevad ja vastavalt täiendada nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja esitas 20.04.2020 maakohtule täpsustatud nõude. Maakohus jättis hageja hagiavalduse 23.04.2020, 28.05.2020 ja 11.06.2020 määrustega käiguta ja määras hagejale hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Hageja esitas täiendavad menetlusdokumendid 11.05.2020, 08.06.2020 ja 29.06.2020. Maakohus võttis 02.07.2020 määrusega hageja hagiavalduse menetlusse.
6.Hageja loobus 07.06.2021 kostja vastu esitatud enamsaadud ühisvara arvelt hüvitise väljamõistmise nõudest, mille maakohus võttis 23.11.2021 määrusega vastu ning lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse. Maakohus jätkas menetlust hageja järgnevate nõuete osas: jagada poolte ühisvara; jätta kinnistu aadressil MMM hageja ainuomandisse; tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks selliselt, et senine omanikukanne kinnistusregistrist nr HHHHHHH kustutatakse ja sisse kantakse omanikuna hageja; asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga; jätta kostja poolt ühisvara hulgast ära viidud esemed kostja ainuomandisse; jätta kohtukulud kostja kanda. Pärnu Maakohtu 23.11.2021 määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 16.06.2022 määrusega ning tsiviilasi saadeti menetluse jätkamiseks samale maakohtule.
7.Hageja avaldas 03.07.2023, et soovib loobuda kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuetest (nõuded 3 ja 4) ja vallasvaraga seotud nõudest (nõue nr 5).
8.Kostja esitas 05.09.2023 avalduse vastuhagi tagasivõtmiseks.
9.Pärnu Maakohus võttis 09.01.2024 määrusega vastu hageja loobumise hagist kostja vastu kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuete (nõuded 3 ja 4) ja vallasvaraga seotud nõude (nõue nr 5) osas ning lõpetas selles osas tsiviilasjas menetluse. Maakohus võttis vastu ja rahuldas ka kostja avalduse vastuhagi tagasivõtmiseks ning jättis vastuhagiavalduse läbi vaatamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
10.Pärnu Maakohus rahuldas 28.08.2024 otsusega hagi ühisvara jagamiseks ning jagas poolte ühisvaraks oleva kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse
2-17-19303 registriossa nr HHHHHHH kantud kinnistu asukohaga HHH selliselt, et see jääb hageja ainuomandisse. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja osa hüvitise ühisvarast, s.o 44 070 eurot. Maakohus jättis kostja taotluse kohtuotsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramiseks rahuldamata. Poolte menetluskulud jäeti poolte endi kanda ning menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus 28.06.2019 otsuses esitatud tõendite ja poolte väidete alusel, millele teine pool vastuväiteid ei esitanud käesolevas tsiviilasjas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:
hageja ja kostja abielu sõlmiti 10.07.1992 ning lahutati 12.08.2015 (I kd, lk 12);
hageja omandis oli vallasasjana korter asukohaga Tallinn, VVV;
poolte abielu kestel loovutas hageja isa hagejale kinkena korteri erastamiseks talle kuulunud EVP-d summas 13 200 krooni (I kd, lk 13–14);
korteri erastamiseks kasutas hageja lisaks ka tema enda EVP-sid summas 6000 krooni, kokku oli hagejal EVP-sid summas 19 200 krooni (I kd, lk 10–11);
hageja erastas korteri EVP-des 17 520 krooni eest 26.04.1996, s.o abielu ajal (I kd, lk 6–7);
hageja müüs korteri 14.08.1996 müügihinnaga 160 000 krooni (I kd, lk 15–16);
hageja ostis 02.10.1996 Muugal aadressil MMM asuvad ehitised vallasasjana ostuhinnaga 130 000 krooni (8308,51 eurot), milleks kasutas ainult korteri müügist saadud raha (I kd, lk 8–9);
hageja erastas ehitise juurde elamumaa 24.03.2005 hinnaga 19 150 krooni (1223,91 eurot), kasutades selleks korteri erastamisest jäänud hagejale kuulunud 1680 krooni EVP-des ning korteri müügist ülejäänud raha;
kinnistu ainuomanikuna kanti hageja kinnistusraamatusse 26.05.2005 (I kd, lk 29–30).
Maakohus märkis, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole eelpool nimetatud asjaolude ebaõiget tuvastamist maakohtule 14.02.2020 kohtuotsuses ette heitnud. Täiendavalt tuvastas maakohus esitatud tõendite ja poolte väidete alusel, millele teine pool vastuväiteid ei esitanud, et kostja võttis sihtotstarbeliselt MMM asuvate ehitiste renoveerimiseks laenu 20.01.1998 100 000 krooni, 07.08.2000 täiendavalt 20 000 krooni, 03.10.2001 suurendati laenusumma 144 500 kroonini ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma eurodes 9 235,24 eurot (I kd, lk 54–57). Hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena ehitise täiendava renoveerimise tarbeks laenu 23 600 eurot.
12.Maakohus märkis esmalt vastuseks kostja seisukohale sellest, et Tallinnas, VVV asunud korter oli hageja ja kostja ühisvara, järgmist. Maakohus tuvastas 07.06.2019 kohtuotsuses menetluses esitatud tõendite alusel, et hageja vallasomandis olnud Tallinna VVV korter erastati hageja omandisse tervikuna hageja lahusvara arvelt (I kd, lk 214–217). Maakohus on 28.06.2019 otsuses tuvastanud sedagi, et vaidlusalune kinnistu omandati tervikuna hageja lahusvara arvelt. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nõustus kõrgema astme kohus maakohtu tuvastatuga selles, et vaidlusalune kinnistu, mille jagamist hageja soovib, omandati hageja lahusvara arvelt (II kd, lk 37–39). Seetõttu on põhjendamatud kostja väited sellest, et korteriomand oli poolte ühisvaraks.
2-17-19303
13.Maakohus otsustas lähtuvalt ringkonnakohtu juhistest varaeseme kuuluvuse ühis- või lahusvarasse PKS1995 sätete järgi. Vaidlus puudus selles, et kinnistu soetati abielu kestel 02.10.1996, mil omandati kinnistul asuvad hooned ning elamumaa erastati ehitiste juurde 24.03.2005. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-77-07; RKTKo 11.04.2005, 3-2-1-164-05 ja RKTKo 17.02.2004, 3-2-1-14-04). Kuna maa on soetatud poolte abielu ajal, sai maakohus lugeda tõendatuks, et tulenevalt PKS1995 § 14 lg 1 kuulub kinnistu ühisvara koosseisu.
14.Vaidlus poolte vahel ühisvara jagamise viisi osas samuti puudub, mõlemad endised abikaasad on nõustunud, et ühisvarasse kuuluv kinnistu jääb hageja ainuomandisse. Samas on kostja 25.02.2025 esitatud vastuse terviktekstis märkinud, et kinnistu tuleks müüa ja saadud raha jagada. Maakohus jättis eeltoodud kostja märkuse tähelepanuta ja nõustus hagejaga selles, et kostja esitatud viisil ühisvara jagada ei saa, sest sellist nõuet ei ole kostja kohtule esitanud. Kohus saab lähtuda üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (RKTKo 26.04.2017, 3-21-14-17, p 21).
15.Peamine vaidlus seisneb selles, kas ühisvara jagamisel tuleks kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest või mitte. Tallinna Ringkonnakohus on 14.02.2020 otsuses märkinud, et maakohtu põhjendused on loogilised ja jälgitavad osas, milles kontrolliti kinnistu omandamist hageja lahusvara arvel. Seetõttu on võimalik, et poolte ühisvara jagamisel tuleb kohaldada PKS1995 § 19 lg 2 p 3 ja kinnistu võibki jääda tervikuna kuuluma hagejale. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995-s sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 28.1 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus on 14.02.2024 otsuses märkinud, et maakohtu tuvastatud asjaoludel on see ajaline tingimus käesoleval juhul täidetud. Seetõttu kontrollis maakohus järgnevalt, kas esinevad alused ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks.
15.1.Maakohus selgitas 17.11.2022 määruses pooltele, et kohtu ette toodud asjaoludel kostja ei vaielnud varasemas menetluses vastu sellele, et algne investeering ühisvara tekkimiseks (hoone ost 8308,51 eurot ja kinnistu erastamine 1223,91 eurot, kokku 9532,42 eurot) on tehtud hageja lahusvara arvelt. Kostja on 15.02.1018 vastuses hagile märkinud ja esitanud ka tõendid sellest, et abielu ajal võeti hoone renoveerimiseks laenu 20.01.1998 100 000 krooni, 07.08.2000 täiendavalt 20 000 krooni, 03.10.2001 suurendati laenusumma 144 500 kroonini ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma eurodes 9235,42 eurot. Kostja on menetluses väitnud sedagi, et hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena ehitise täiendava renoveerimise tarbeks laenu 23 600 eurot. Hageja ei ole kostja vastavale väitele vastu vaielnud. Eeltoodust järeldas maakohus, et elamu renoveerimiseks võtsid abikaasad vahetult peale hoonete omandamist ja enne kinnistusraamatu kande tegemist laenu kokku 32 835,24 eurot. Kokku kulus kinnistu soetamiseks ja hoone renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Nii hageja kui ka kostja on nõustunud, et kokku kulus kinnisasja soetamiseks ja renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot (hageja 02.12.2022 menetlusdokument ja kostja 07.12.2022 menetlusdokumendid). Kuigi hageja on varasemalt esitanud väite sellest, et lisaks panustas hageja hoone renoveerimisse ka enda järele jäänud lahusvara, siis kuivõrd kostja on sellele väitele vastu
2-17-19303 vaielnud ja kohtule ei ole hageja väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud, jättis maakohus hageja vastavad väited tähelepanuta.
15.2.Kostja esitas kohtule fotod tõendamaks, et esialgselt soetati ühisvarana aiamaja suurusega 39,4 m2 (I kd, lk 51–52). Poolte ühise renoveerimise tulemusena on aiamajast saanud 84,9 m2 kasuliku pinnaga aastaringselt kasutatav eluhoone (I kd, lk 53). Asjaolu, et pooled panustasid ühisvarasse rahalisi vahendeid ning seda ühiselt renoveerisid tõendab ka hageja enda poolt esitatud Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 19.10.2017 koostatud eksperthinnang (II kd, lk 59–72). Sellest tõendist nähtub, et peale ehitise juurde maa erastamist on 14.11.2008 väljastatud projekteerimistingimused nr 456 üksikelamule ning hoone suletud netopind on ekspertiisi tegemise ajal 86,23 m2. Samuti nähtus eksperthinnangust, et ehitisregistri andmed ei vasta tegelikkusele, kuna ehitisregistris on hoone 1-korruseline, tegelikkuses 2-korruseline, hoone tüübiks aiamaja, tegelikkuses üksikelamu ning ehitisregistris on hoone netopind 39,4 m 2, hoone mõõdisjoonistel aga 86,23 m2. See haakub kostja väidetega sellest, et laenu võeti abielu ajal hoonete renoveerimiseks, kuivõrd hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra. Sama nähtus 29.07.2019 OÜ Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ koostatud eksperthinnangust (II kd, lk 74–84). Seega oli põhjendamatu ja vastuolus esitatud tõenditega hageja seisukoht sellest, et praegusel juhul polegi võimalik ühisvaras ega kostja poolt lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole kostja poolt tehtud. Tuvastatud asjaoludel sõlmiti kõik laenulepingud, mida kasutati renoveerimisel poolte abielu ajal enne 01.07.2010. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et põhjendatud ei ole abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumine ühisvara osas selliselt, et hagejale peaks jääma kinnistust 100%, ilma kostjale hüvitist maksmata.
16.Maakohus leidis, et käesolevas asjas tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada proportsiooni selleks, et välja selgitada, kui suures osas hageja panustas ühisvara soetamisse ja parendamisse enda lahusvara (lähtuvalt RKTKo 14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 23). Maakohus arvestas sedagi, et hageja kanti kinnistusraamatusse ja viimane laen hoone renoveerimiseks võeti 2005. a abielu ajal ehk hoonete aluse maa erastamine ja renoveerimiseks laenu võtmine toimusid sisuliselt üheaegselt. Abikaasade osade määramiseks tuli kohtu hinnangul lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1108-16, p 31).
16.1.Maakohus märkis, et kogu ühisvara väärtus oli 2005. a seisuga 42 367,66 eurot (9532,42+32 835,24). Poolte võrdsusest kõrvalekaldumine oli põhjendatud hageja poolt hoonete ja maa soetamise osas summas 9532,42 eurot ning renoveerimiseks kulutatud 32 835,24 eurost moodustab ühisvarast hageja osa 16 417,62 eurot ehk kokku on hageja osa suuruseks ühisvaras 25 950,04 eurot ning kostja osa 16 417,62 eurot. Hageja osa ühisvara väärtusest on 61% ja kostja osa 39%. Just sellise proportsiooniga oli maakohtu hinnangul võimalik arvestada vara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumisel.
16.2.Maakohus selgitas 17.12.2022 määruses pooltele, et kohtule on hageja poolt esitatud kinnisasja eksperthinnangud aastatest 2017 ja 2019 (II kd, lk 59–72 ja II kd, lk 74–84). Hageja hinnangul tuli lähtuda 2017. a hindamisaktist. Kostja hinnangul aga 2019. a hindamisaktist. Vaatamata kohtu ettepanekule muid tõendeid ühisvara väärtuse kindlakstegemiseks pooled kohtule ei esitanud. Eeltoodu tõttu sai maakohus väärtuse kindlakstegemisel lähtuda üksnes hageja esitatud eksperthinnangutest. Kuivõrd vara jagamisel
2-17-19303 tuleb lähtuda võimalikult jagamise aja lähedasest turuväärtusest, siis võttis maakohus hüvitise arvestamisel aluseks hageja hilisemalt esitatud eksperthinnangu, mille kohaselt kinnistu turuväärtus oli 2019. a 113 000 eurot (II kd, lk 74–84). Kostja osa on sellest 44 070 eurot (39%), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Maakohus arvestas hüvitise suuruse määramisel ka asjaoluga, et hageja on kompromissi korras nõustunud kostjale hüvitist tasuma 30% ja kostja on pakkunud kompromissina hüvitise suuruseks esmalt 1/3 kinnistu turuväärtusest, mitte 50% nagu kostja hilisema menetluse käigus hagejale ettepanekuid on teinud (I kd, lk 151, II kd, lk 52–54, II kd, lk 152–156). Kostja palus hüvitise mõistmisel arvestada ka asjaoluga, et ta ei ole 9 aasta jooksul ühisvara kasutada saanud ja tasunud laenumakseid. Siinkohal märkis maakohus, et kohtu ette toodud asjaoludel lahkus kostja ise 2013. a perekonna ühiselt eluasemelt ega ole kordagi avaldanud soovi ühisvaraks olevat kinnistut kasutada. Asjaolu, et kostja tasus koos hagejaga ühisvaral lasuvat kohustust on poolte seadusest tulenev kohustus, mistõttu kohus hüvitise suuruse määramisel nende asjaoludega arvestada ei saa.
17.Maakohus leidis, et kostja taotlus määrata hagejale maksekohustuse täitmiseks tähtaeg 3 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest, tuli jätta rahuldamata. Taotlus ei ole põhjendatud. Riigikohus on leidnud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi (RKTKo 30.09.2010, 3-2-1-72-10, p 17). Kostja ei ole põhistanud hagejale tähtaja määramist hüvitise tasumisel.
18.Maakohus jättis menetluskulud mõlema poole enda kanda (TsMS § 164 lg 3 ja § 162 lg 4). Apellatsioonkaebus
19.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot. Alternatiivselt juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis, palub hageja määrata kindlaks kohtuotsuse vabatahtliku täitmise korra ning määrata hagejale hüvitise maksmise tähtajaks asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 6 kuud. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
20.Hageja leiab, et praegusel juhul on tõendatud, et hageja panus kinnistu omandamisel oma lahusvara arvelt oli 100%. Kostja pole omapoolset nõuet ühisvara jagamiseks esitanud ega tõendanud ka, et on panustanud käesolevas asjas ühisvarana käsitatava vara omandamisel või selle parendamisel. Kui rääkida poolte panustest, mis annavad tulenevalt PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 aluse kõrvale kalduda läbi maa erastamise 2005. a poolte ühisvaraks muutunud kinnistu jagamisel, tuleneb asjas kogutud tõenditest, et kostja ei saanud vallasvarana omandamisel ja hoonete juurde maa erastamisel midagi. Kostja ei panustanud oma lahusvara ega pooled oma ühisvara arvelt, vaid hoonete ostmisel ja maa erastamisel panustas hageja üksi oma lahusvara arvelt. Selle asjaolu on maakohus otsust tehes arvestamata jätnud kuigi asjas kogutud tõenditest ja ka otsuse põhjendustest (otsuse p 10) tulenevalt on see asjaolu tuvastatud.
21.Hageja on esitanud nõude jagada ühisvaraks olev kinnistu selliselt, et see jääks tema ainuomandisse. Hageja ei ole palunud kohtul ühisvaraks oleva kinnistu jagamist selliselt, et talle jääks kinnistu omand ja ta peaks maksma kostjale omandi kaotuse eest kompensatsiooniks mingi konkreetse summa või et kohus määraks hüvitise summa ise. Hageja ühisvara jagamise nõue on ainuke menetluses olev ühisvara jagamise nõue. Ka hageja põhjendused on sellised, et kuna kostja pole kinnistu omandamisel midagi panustanud, siis
2-17-19303 pole kostjal alust hüvitist saada. Maakohus leidis 11.08.2023 määruses, et kostja olevat repliigi korras vastuhagi alternatiivse nõudega täiendanud ning andis kostjale tähtaja vastuhagi täienduse tervikteksti esitamiseks. Kostja ei esitanud alternatiivset nõuet, vaid võttis 05.09.2023 avaldusega vastuhagi tagasi. Kostjale anti täiendav võimalus asjakohase nõude esitamiseks, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Seega ei ole hüvitise väljamõistmiseks alust.
22.Hageja leiab, et PKS1995 § 19 lg 2 järgi esineb alus kalduda ühisvara hulka kuuluva kinnistu jagamisel kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest. Tuvastatud on, et hooned ja kinnistu on tervikuna omandatud hageja lahusvara arvelt. Kinnistu tuleb jätta hageja omandisse ilma selle eest kostjale hüvitist maksmata. Kostja väited laenu võtmise ja renoveerimise kohta ei ole praeguses asjas asjakohased ning ei takista kinnistu jagamisel abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumist. Kohtuotsuse p-s 19 välja toodud laenude arvelt ei ostetud hooneid ega erastatud nende juurde maad. Seega kostja poolt välja toodud asjaolud ei puuduta ühisvara omandamist ja tuleb käesoleva asja lahendamisel kõrvale jätta. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra, nagu hoonete omandamiseks ja maa erastamiseks tehtud tehingute näol oleks tegemist elamu pinda suurendava ehitustegevusega ning ühe tehinguga.
23.Hageja ei ole oma nõustumist ühisvara arvelt kuidagi väljendanud ja ei nõustu kohtu meelevaldse käsitlusega ühisvara panustamisest kinnistu omandamisse. Maakohus väidab, et hageja olevat justkui kaudselt võtnud õigeks, et kinnistu omandamiseks kasutati ühisvara. Hageja ega kostja pole ühisvara arvelt kinnistu omandamist kunagi väitnud ega toonud välja ka sellekohaseid asjaolusid ega põhjendusi. Seda asjaolu pole kohus pooltega arutanud, mistõttu on üllatuslik kohtu seisukoht ühisvaraga panustamise kohta. Nii maakohus ja ringkonnakohus asja esimese lahendamisel kui ka maakohus teisel lahendamisel on tuvastanud (otsuse p 10), et nii hoonete omandamiseks kui ka hoonete juurde maa erastamiseks kasutati ainult hageja lahusvara. Seega on kohtu poolt otsuses esitatud põhjendused vastuolulised. Lubatav ei ole läbi poolte väidetava vaikiva omaksvõtu tuvastada asjaolusid, eriti kui kumbki pool ei ole seda asjaolu kohtu ette toonud. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1 ja 2, § 231 lg 2 ja § 436 lg 4 ning asjaolu, et pooled olevat ühisvaraks oleva kinnistu omandamisse ühisvaraga panustanud, ei ole tõendatud ega tuvastatav.
24.Maakohtu otsuse p-s 21 on maakohus alusetult ja ka üllatuslikult TsMS § 351 lg 1 rikkudes (menetluses ilma pooltega seda arutamata) leidnud, et ühisvara väärtus oli 2005. a seisuga 42 367,66 eurot. Hageja leiab, et ühisvaraks oleva kinnistu väärtus 2005. a seisuga on asjas tõendamata. Maakohus on selle meelevaldselt konstrueerinud ning tuginenud seejuures veel kohtu enda leitud kostja laenupanuse argumendile kuigi asjas pole tuvastatud, et kostja oleks vara omandamiseks üldse midagi panustanud. Kostja pole ka ise oma panust vara omandamisel väitnud ega tõendanud ning selle, et kostja ei ole panustanud, on kõik asja menetlenud kohtud (sh ringkonnakohus) tuvastanud. Sõltumata eeltoodust märgib hageja, et õige ei ole lähtuda kinnistu hinna tuvastamisel muust väärtusest kui selle turuväärtus. Muudel meetoditel leitud väärtuse ei ole kasutatavad. Laenude võtmine ei tähenda ka iseenesest panustamist renoveerimisse, renoveerimise ulatust ega selle mõju vara väärtuse suurenemisele. Seega pole ainuüksi poolte poolt laenu võtmise faktiga ühisvara hinna leidmisel midagi peale hakata. Pealegi määratakse omandi väärtus kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, kuid kohus on püüdnud leida omandi väärtust selle omandamise ajal.
2-17-19303
25.Hageja on seisukohal, et kostja taotlus rahalise hüvitise maksmisel määrata hagejale maksekohustuse täitmiseks tähtaeg 3 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest on mõistlik ja põhjendatud ning igati hageja ja poolte ühiste laste huvides. Kostja taotluse rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. On ilmselge, et kostja taotlus oli esitatud eesmärgiga säästa poolte ühiseid lapsi, et mitte seada neid olukorda, kus nad võiksid kaotada kiire sundtäitmise korral oma kodu.
26.Hageja märgib, et kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude ühisvara jagamiseks ning tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on põhjendatud menetluskulude jätmine kostja kanda. Isegi, kui hageja loobus asjakohatutest nõuetest, tuleb arvestada sellega, et hagejal ei olnud kuni 2023. a juunini esindajat. Hageja ei ole vandeadvokaat, kes peab kohtumenetlust tundma ja kõikvõimalikke menetluslike tagajärgi ette nägema.
27.Kuna hageja ei saa ette näha, milliseks kujuneb lõplik kohtulahend, siis esitab hageja taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et hagejale määratakse kostjale hüvitise tasumiseks tähtaeg 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohene täitemenetlus võib endaga kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu sundmüüki panemise, mis lisaks kodu kaotamisele võib endaga kaasa tuua ka olukorra, kus hagejale kuuluv kinnistu müüakse kiirmüügis alla turuhinna. Selliseid olukordi tuleb praktikas alatasa ette. Hageja eeldab, et kostja on taotlusega nõus, kuna esitas ise samasisulise taotluse. Vastustaja seisukoht
28.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal ei ole vastuväited selles osas, kui kohus leiab olevat võimaliku ja vajaliku anda hagejale kuni 4-kuune tähtaeg hüvitise maksmiseks. Sellisel juhul peab kostjale hageja hinnangul panema ka kohustuse tähtaja ületamisel tasuda kostjale viivist seaduses ette nähtud määras.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt muuta ning täiendada otsuse täitmise korraga, kui ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsuse resolutsioon muutmata. Lisaks tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles määrati kindlaks poolte proportsioonid vara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumisel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
30.Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, s.o resolutsiooni p 4 osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot ning menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud (TsMS § 456 lg 4 ls 2).
31.Maakohus on tuvastanud käesoleva otsuse p-s 6 viidatud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.
32.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna maa on soetatud poolte abielu ajal, siis kuulub kinnisasi tulenevalt PKS1995 § 14 lg-st 1 ühisvara koosseisu ning algne investeering ühisvara tekkimiseks (hoone ost 8308,51 eurot ja kinnistu erastamine 1223,91 eurot, kokku 9532,42 eurot) on tehtud hageja lahusvara arvelt. Hageja on kaebuses esile toonud, et ei ole
2-17-19303 oma nõustumist ühisvara arvelt kuidagi väljendanud ega nõustu kohtu meelevaldse käsitlusega ühisvara panustamisest kinnistu omandamisse. Maakohus on 17.11.2022 määruses pooltele selgitanud, et kohtu ette toodud asjaoludest saab järeldada, et kokku kulus kinnistu soetamiseks ja hoone renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Lisaks on maakohus palunud pooltel, kui nad kohtu käsitlusega ei nõustu, selgitada neil, millises ulatuses on kinnisasi omandatud ja renoveeritud hageja lahusvara arvelt ning millises ulatuses ühisvara arvelt (dtl 634–635). Hageja on kohtu 17.11.2022 määruses toodud käsitlusega nõustunud (dtl 645). Maakohus ei ole otsuses tuginenud sellele, et hageja oleks võtnud õigeks asjaolu, et kinnistu omandamiseks kasutati ühisvara, vaid selgitanud, et elamu renoveerimiseks on abikaasad võtnud vahetult peale hoonete omandamist ja enne kinnistusraamatu kande tegemist laenu kokku 32 835,24 eurot, mistõttu kulus kinnisasja soetamiseks ja renoveerimiseks kokku hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Seega ei ole maakohus eksinud menetlusõiguse normide vastu ning on järeldanud tulenevalt poolte kohtu ette toodud asjaoludest õigesti, et algne investeering ühisvara tekkimiseks on tehtud hageja lahusvara arvelt (9532,42 eurot) ning pooled on elamu renoveerinud poolte ühisvara arvelt (32 835,24 eurot).
33.Maakohus on kolleegiumi hinnangul ka õigesti leidnud, et põhjendatud ei ole abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumine ühisvara osas selliselt, et hagejale peaks jääma kinnistust 100%, ilma kostjale hüvitist maksmata. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest (RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 13). Kostja ei ole menetluse kestel ühisvara jagamise nõudele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et hageja on kohustatud sellisel juhul (kinnistu jääb hageja ainuomandisse) tasuma kostjale hüvitist. Seega on kostja väljendanud kolleegiumi hinnangul soovi, et kinnistu omandi kaotamise eest tagataks kostjale ka õiglane hüvitis. Arvestades, et laenu võeti abielu ajal hoonete renoveerimiseks, kuivõrd hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra, s.o poolte ühise renoveerimise tulemusena on aiamajast saanud 84,9 m2 kasuliku pinnaga aastaringselt kasutatav eluhoone, siis on ühisvara (kinnisasja) väärtus suurenenud, mis ei võimalda hageja soovitud järeldust, et kostjal puuduks kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel õigus saada omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Hageja ei ole sh menetluse kestel tõendanud, et ka kinnistu renoveerimine oleks toimunud 100% ulatuses hageja lahusvara arvelt.
34.Kolleegiumi hinnangul kohaldub praegusel juhul PKS1995 § 19 lg 2 p 3, mille kohaselt võib kohus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus on õigesti tuginenud Riigikohtu lahenduskäigule (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-108-16, p 31), kuid eksinud poolte osade määramisel, milles on võrdsusest kõrvale kaldumine põhjendatud. Maakohus on leidnud, et kogu ühisvara väärtus oli 2005. a seisuga 42 367,66 eurot (9532,42+32 835,24 eurot), liites hageja panustatud raha lahusvara hoonete ja maa soetamiseks summas 9542,42 eurot ning hiljem poolte ühisvarana renoveerimiseks võetud laenude kogusumma 32 835,24 eurot. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, mistõttu on ebaõige maakohtu käsitlus, mille kohaselt kogu ühisvara väärtuseks (s.o kinnisasja hinnaks) 2005. a seisuga on poolte panused nii kinnistu soetamiseks kui ka renoveerimiseks. Praegusel juhul tuleb kolleegiumi hinnangul ühisvaraks oleva kinnisasja väärtuseks lugeda vastavalt Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 29.07.2019 eksperthinnangule 113
2-17-19303 000 eurot (dtl 411–432). Pooled ei ole apellatsioonimenetluses esile toonud, milline võiks olla kinnistu turuväärtus praeguse aja seisuga, mistõttu on omandi väärtuse kindlaks tegemiseks põhjendatud tugineda kõige hilisemale kohtule esitatud eksperthinnangule. Kolleegium leiab, et poolte võrdsusest kõrvale kaldumine on põhjendatud hageja poolt hoonete ja maa soetamise osas tehtud kulutuste võrra summas 9532,42 eurot. Kuigi üldjuhul tuleb hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.4), siis praegusel juhul on hageja tõendanud, et kinnistu soetati 100% ulatuses hageja lahusvara arvelt. Sellest tulenevalt peab kolleegium õiglaseks, et hagejale tuleb hüvitada lahusvarast panustatud rahasumma, mille on hageja kandnud seoses hoone ostmise ja maa erastamisega (vt nt TrtRnKo 20.07.2022, 2-2111134, p 12.2). Seega abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha hoonete ja maa soetamise osas tehtud kulutused (113 000 - 9532,42 = 103 467,58 eurot), ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega (103 467,58/2 = 51 733,79 eurot) ning liita poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa õigustatud abikaasa osale (s.o hageja osale) juurde (51 733,79 + 9532,42 = 61 266,21 eurot). Seega on hageja osa ühisvara väärtusest 54%, s.o 61 266,21 eurot ja kostja osa 46%, s.o 51 733,79 eurot. Arvestades, et kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning hageja on seisukohal, et hüvitise suurus peaks olema 0 eurot, siis ei ole kolleegiumi hinnangul alust praegusel juhul maakohtu otsuse tühistamiseks ja hüvitise suuruse muutmiseks.
35.Hageja on esitanud alternatiivselt taotluse kohtuotsuse täitmise korra määramiseks, kui ringkonnakohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis. Hüvitise tasumise tähtajaks palub hageja määrata asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 6 kuud. Hageja on põhistanud oma taotlust sellega, et kohene täitemenetlus võib endaga kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu sundmüüki panemise ning lisaks olukorra, kus hagejale kuuluv kinnistu müüakse kiirmüügis alla turuhinna. Kostja on leidnud vastuses apellatsioonkaebusele, et tal puuduvad vastuväited kohtuotsuse täitmise korra määramiseks, kuid hagejale tuleks anda sellisel juhul tähtaeg hüvitise maksmiseks maksimaalselt 4 kuud. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul tuleb hageja taotlus rahuldada osaliselt ning määrata hagejale kostjale hüvitise maksmiseks tähtajaks asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 4 kuud. Kolleegiumi hinnangul on 4 kuud piisav, et vajadusel korraldada laenuvõtmine hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust, mis võib kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu kaotamise ning olukorra, kus kinnistu müüakse alla turuhinna.
36.Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot, kuid maakohtu otsust tuleb täiendada otsuse täitmise korraga ning määrata hagejale kostjale hüvitise maksmise tähtaeg 4 kuud käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest.
37.Kolleegium märgib täiendavalt, et asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja maakohtus avalduse kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuetest loobumiseks (dtl 712). Pärnu Maakohus on 09.01.2024 määrusega hageja loobumise kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuete osas vastu võtnud ning selles osas menetluse lõpetanud (dtl 767). Pärnu Maakohtu 09.01.2024 määrus on jõustunud 26.01.2024. Seega ei ole hageja nõuet kinnistusraamatu kande parandamiseks ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus selgitab siiski, et tulenevalt Riigikohtu kujundatud praktikast tuleks arvestada sellega, et ühisvara jagamise hagi lahendamisega tehtud otsus jätta kinnisasi abikaasa ainuomandisse ei ole
2-17-19303 kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (asjaõigusseaduse (AÕS) § 641). See tähendab, et hageja puhul tuleks pärast otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 18.2). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
38.Hageja on leidnud, et praegusel juhul tuleb menetluskulude jaotamisel kohaldada TsMS § 164 lg-t 2, sest kohus rahuldas hageja nõude ühisvara jagamiseks ning tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Sellest üldreeglist erinevaks kulude jaotamiseks, s.o TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks, peab esinema mõistlik põhjus (RKTKo 05.03.2014, 3-2-1-183-13, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja selliseid põhjuseid esile toonud, mis annaksid alust kulude jagamisel kalduda kõrvale TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist. Selliseid põhjuseid ei nähtu ka asja materjalidest. Sealhulgas rahuldatakse apellatsioonkaebus marginaalses osas, s.o kohtuotsuse täitmise korra määramise osas ning ka seda osaliselt. Seega jäävad menetluskulud ka ringkonnakohtus TsMS § 164 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei ole vajalik menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.