M OÜ avaldus K OÜ (likvideerimisel) pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. mai 2016. a määrus ajutise halduri nimetamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
M OÜ määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Võlausaldaja: M OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts Võlgnik: K OÜ (likvideerimisel, registrikood XXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Jaanus Prost
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 9. mai 2016. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud M OÜ kanda.
3.Määrata kindlaks K OÜ hüvitamisele kuuluvate apellatsioonimenetluse kulude rahaline suurus ja mõista M OÜ-lt K OÜ kasuks apellatsioonimenetluse kuludena välja 300 eurot. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale ei saa määruskaebust esitada (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5). Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
1.18. veebruaril 2016. a esitas M OÜ (võlausaldaja) avalduse K OÜ (likvideerimisel, võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt oli pankrotiavalduse esitamise seisuga võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 149 250,68 eurot. Võlgnevus tuleneb võlgniku ja AS G vahel sõlmitud laenulepingust ja sellest tulenev nõue on võlausaldajale loovutatud. Võlgnikule on kätte toimetatud pankrotihoiatus, kuid sellest hoolimata ei ole võlgnik oma kohustust võlausaldaja ees täitnud.
2.Kohus võttis pankrotiavalduse 26. veebruari 2016. a määrusega menetlusse ja pidas 29. märtsil 2016. a eelistungi ajutise halduri nimetamise otsustamiseks.
3.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja leidis, et võlausaldajal puudub võlgniku vastu nõue ning isegi kui selline nõue eksisteeriks, on see aegunud. Samuti ei ole võlgnik maksejõuetu. Maakohtu määrus
4.Harju Maakohus jättis 9. mai 2016. a määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas menetluse. Lähtudes PankrS § 11 lõikest 2 tagastas maakohus võlausaldaja poolt tasutud tagatise 2000 eurot selle tasujale. PankrS § 15 lg 6 kohaselt jäid menetluskulud võlausaldaja kanda.
5.Maakohus leidis esiteks, et võlgnik esitas veenvaid tõendeid, mis seavad kahtluse alla võlgnevuse olemasolu. Võlgnik tõi välja keerulise konstruktsiooni rahasummade liikumisest erinevate äriühingute vahel, millest tulenevalt on kohtule ebaselge, kas ja kui siis milline äriühing millisele äriühingule raha võlgneb. Sellest tulenevalt ei saa tõsikindlalt nõustuda ka võlausaldaja väitega, et isegi kui tegemist ei ole laenuga, on võlgnik alusetult rikastunud. Rahade segaste liikumiste selgitamine äriühingute vahel eeldaks süvendatud analüüsi ja lisatõendite esitamist. Seega vajab tuvastamist lepingu sõlminud isikute tegelik tahe, võimalik vastuolu hea usu põhimõttega (tulenevalt lepinguid sõlminud ja tehinguid teinud isiku vastuolulisest käitumisest) ja seeläbi läbi arutamist asjaolu, kas võlausaldajal üldse on nõue võlgniku vastu. Nimetatud asjaolu vajab tuvastamist eraldi hagimenetluses, kuna pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel.
6.Teiseks, ei nõustunud kohus võlausaldaja seisukohaga, et võlgnik on nõuet tunnustanud. Võlausaldaja viidatud VK väljaütlemist D OÜ (likvideerimisel) esindajana tsiviilasjas nr 2-12-54805 ei saa omistada võlgnikule, kuna võlgnik ei olnud tsiviilasjas nr 2-1254805 menetlusosaliseks. Samuti ei nähtu ühestki muust tõendist, et võlgniku juhatuse liige või muu esindusõigust omav isik oleks väidetavat nõuet tunnustanud.
7.Seoses võlgniku vastuväitega aegumise osas leidis kohus, et esitatud väiteid arvestades on tegemist vaieldavate asjaoludega, mille tuvastamine ja millele hinnangu andmine väljuks käesoleva menetluse piiridest ning et pooltel on tarvilik vastav küsimus lahendada eraldi hagimenetluses.
8.Kuivõrd võlausaldaja nõue vajab tõendamist hagimenetluses, ei oma ebaselge nõude alusel pankrotihoiatuse esitamine võlgnikule tähendust. Seetõttu ei andnud kohus hinnangut poolte väidetele ja vastuväidetele, mis puudutavad pankrotihoiatuse kättetoimetamist võlgnikule.
9.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et antud juhul esinevad PankrS § 15 lg 3 p 1 ja p 4 sätestatud ajutise halduri nimetamata jätmise alused.
10.Maakohus jättis PankrS § 15 lg 6 alusel menetluskulud pankrotiavalduse esitaja kanda. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt moodustuvad menetluskulud õigusabikuludest 6 tunni ja 50 minuti ulatuses summas 956,20 eurot (millele lisandub käibemaks ehk kogukulu suuruseks on 1147,44 eurot), tunnitasuga 140 eurot/tund
(käibemaksuta). Võlausaldaja ei esitanud võlgniku menetluskuludele vastuväited. Tuginedes Riigikohtu praktikale leidis maakohus, et tegemist ei ole keskmisest keerukama või mahukama asjaga, mistõttu pidas põhjendatuks arvestada menetluskulude kindlaksmääramisel tunnihinnana 120 eurot koos käibemaksuga. Ajakulu oli kohtu hinnangul toimunud menetlust arvestades mõistlik ja põhjendatud. Seega määras kohus hüvitatavate õigusabikulude suuruseks 820 eurot (käibemaksuga). Määruskaebus
11.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega kohus nimetaks ajutise pankrotihalduri, või alternatiivselt saata tagasi maakohtule uueks lahendamiseks.
12.Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus kohtumääruse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Võlausaldaja põhistas oma pankrotiavaldust piisavalt ja tõendas nõude olemasolu.
13.Kohtumääruse ekslikke järeldusi ei õigusta ka kohtu arutelu selle üle, kas võlgnik on nõuet või tema maksejõuetust tunnustanud. Kohus asus sisuliselt seisukohale, et kuivõrd võlgnik ei ole nõuet ega maksejõuetust tunnustanud, siis ei saa olla võlgnikul ka kohustust võlausaldaja ees. Pankroti väljakuulutamise eelduseks võlausaldaja pankrotiavalduse korral ei ole nõude ega maksejõuetuse tunnustamine võlgniku poolt.
14.Kuivõrd võlgnik esitas võlausaldaja nõudele võlgnevuse tasumiseks aegumise vastuväite, tuli kohtul pankrotiavalduse lahendamiseks täiendavalt üksnes välja selgitada, kas pankrotiavalduse esemeks olev nõue on aegunud või mitte. Kohus jättis nimetatud küsimuse lahendamata. Võlgniku aegumise vastuväitele hinnangu andmine ei saanud mitte kuidagi väljuda pankrotimenetluse piiridest.
15.Võlausaldaja vaidlustas ka menetluskulude kindlaksmääramise. Võlgnik tõi kuluavalduses välja toimingud, kuid jättis märkimata igale konkreetsele toimingule kulunud aja, mis on TsMS § 176 järgi nõutav. Samuti ei ole õige kohtu seisukoht, mille kohaselt on õigusabile kulunud 6 tundi ja 50 minutit mõistlik ja põhjendatud ajakulu. Kohus ei ole enda seisukohta vähemalgi määral põhjendanud. Tegemist ei ole keeruka õigusvaidlusega ning 16. märtsi 2016. a vastuväites pankrotiavaldusele esitatud väited olid tänu varasemale õigusteenuse osutamisele võlgniku esindajale vaieldamatult teada. Samuti olid võlgnikku esindanud advokaadibürool olemas kõik võlgniku esitatud tõendid. Vaidlusaluste õigustoimingute tegemine ei saanud võtta enam kui 2 tundi. Vastus määruskaebusele
16.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
17.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
19.Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohtus, et maakohus ei ole määruse tegemisel rikkunud menetlusnorme ja on kohaldanud materiaalõigust õigesti. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 sätestab ajutise halduri nimetamata jätmise alused ning sama sätte p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb
nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud sätte mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks asjaolude eelnevat tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest (vt varem kehtinud PankrS samasisuliste sätete tõlgendamise kohta nt Riigikohtu 20. detsembri 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-04, p 27 ja Riigikohtu
6.märtsi määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Praegusel juhul valitseb poolte vahel erimeelsus nii nõude aluseks oleva lepingu kehtivuse kui ka äriühingute vahel rahasummade liikumise eesmärgi ja selle tagajärgede osas. Sellises olukorras on maakohus õigesti leidnud, et võlausaldaja nõuet võlgniku vastu ei saa lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole hagimenetluse mõõtu vaidluste lahendamine. Nõude selgus pankrotiavalduse esitamisel on olulise tähtsusega, kuna asjatu ajutise halduri nimetamine ja pankrotimenetluse alustamine võib oluliselt pärssida võlgniku majandustegevust.
20.Kuna seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle, on selles küsimuses otsuse langetamine hinnanguline ja seotud kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus käesolevas asjas kaalutlusõiguse piire ületanud ja maakohtul oli õigus jätta PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutine haldur nimetamata. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus ei pea TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks neid pikemalt korrata.
21.Erinevalt kaebajast on kolleegium seisukohal, et maakohus ei pidanud ebaselge nõude puhul otsustama selle üle, kas võlausaldaja nõue on aegunud või mitte. Maakohus on õigesti leidnud, et võlgniku vastuväidetest tulenevalt on vaja võlausaldaja nõude olemasolu selgitamiseks teha esmalt kindlaks, kuidas toimus rahasummade liikumine äriühingute vahel ning alles seejärel, kui on lahendatud nõude olemasolu küsimus, saab otsustada nõude aegumise üle.
22.Vastuseks määruskaebuse etteheitele, et võlgniku esitatud menetluskulude nimekiri ei vasta TsMS § 197 sätestatud nõuetele, möönab ringkonnakohus, et iseenesest oleks korrektne, kui iga menetlustoimingu juurde on lisatud ka selle ajakulu. Praegusel juhul ei olnud kulude nimekiri siiski sedavõrd mahukas, et kohus ei saaks anda hinnangut ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele kogumis. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus võlausaldaja seisukohaga, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu. Pankrotiavalduse ja selle arvukate lisadega tutvumist, vastuväite koostamist ning kohtuistungiks ettevalmistamist kokku 6 tunni ja 50 minuti ulatuses ei saa pidada ülemääraseks. Ajakulu vähendamiseks ei anna praegusel juhul põhjust ka asjaolu, et võlgniku esindaja oli väidetavalt eelnevalt vaidluse asjaoludega kursis. Lepingulise esindaja ülesandeks on menetlusosalise huvide kaitsmisel kõigi menetlusdokumentidega tutvumine ja analüüsimine ning kohtu nõudmisel seisukohtade esitamine. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust muuta maakohtu määrust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Maakohus ei ole lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire.
23.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta samuti võlausaldaja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Võlgnik esitas menetluskulude nimekirja 17. juuni 2016. a menetlusdokumendis, milles palus võlausaldajalt välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 554,40 eurot (käibemaksuga). Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja kulutanud maakohtu määruse ja
määruskaebuse analüüsimiseks ning sellele seisukoha koostamiseks kokku 3 tundi 21 minutit. Esindaja tunnihind on 140 eurot (käibemaksuta). Võlausaldaja esitas võlgniku menetluskulude nimekirja osas seisukoha ja leidis, et võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu on ebamõistlikult suur ning nimekirjast nähtuvateks toiminguteks ei saanud kuluda üle 1 tunni ja 30 minuti.
24.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades, et määruskaebuses korrati peamiselt varasemaid seisukohti ja võlgniku vastuse sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus võlgniku esindaja poolt apellatsiooniastmes tehtud toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi ja 30 minutit, s.o maakohtu määruse analüüsimiseks 30 minutit, määruskaebuse analüüsimiseks 30 minutit ja määruskaebusele seisukoha koostamiseks 1 tund ja 30 minutit. Esindaja töötasu tunnihinna osas nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga ja peab põhjendatud tunnihinnaks 120 eurot (käibemaksuga). Eeltoodule tuginedes tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud (2,5x120) 300 eurot (käibemaksuga).
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.