Ühinguõigus › Äriühingu osanike ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramine

Asjaolud ja menetluse käik

näitaja, mis ei sõltu olukorrast, mille jaoks see määratakse. Ülevõtmispakkumiste direktiivi art 15 lg 5 sätestab eelduse, et kui on toimunud vabatahtlik ülevõtmispakkumine ning seda on aktsepteerinud aktsionärid, kelle aktsiatega oli esindatud üle 90% ülevõtmispakkumisega hõlmatud kapitalist, siis loetakse ülevõtmispakkumise hind õiglaseks hinnaks. Kuna põhiaktsionäri (ülevõtja) määratud hind vastas VPTS-s ja ülevõtmispakkumiste direktiivis sätestatud kriteeriumitele, pidi kohus määrama vastava hinna õiglaseks hinnaks. Kohtul puudus õigus määrata hinda muude meetodite, põhimõtete ja kriteeriumite alusel ning asjakohased ei olnud Riigikohtu praktikas viidatud meetodid ja põhimõtted hinna määramise osas. Need on rakendatavad üksnes nn äriõigusliku ülevõtmise korral ÄS 291. ptk sätete alusel. Maakohtu määrus

tunnustatud majandusteadlane, kes oskab aru saada eksperdi arvamuse tähtsusest ja sellega kaasnevast vastutusest. Asjaolu, et PS ja MK seisukoht mõneti ühte langes, võis põhjendada ühte koolkonda kuulumisega. TS esitas taotluse Euroopa Kohtult Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (edaspidi ELTL) art 267 alusel eelotsuse taotlemiseks küsimustes:

09.10.2009, oli põhjendatud pidada hinnangutes ja raportites toodud väärtuskuupäeva asjakohaseks. Vaidlus oli selles, milliseid meetodeid oleks pidanud õiglase aktsiahinna määramiseks kasutama ja milliseid aktsiate hinna määramise meetodeid (võrdlev meetod, DCF meetod, väärtuskordajate analüüs) oli kõige otstarbekam kasutada. Tegutseva ja raha loova ettevõtte põhitegevuse väärtus sõltub tema võimest luua tulevikus vaba raha ja loodava vaba raha muutlikkusest (riskist). DCF meetodite puhul leitakse ettevõtte (omakapitali) väärtus diskonteerides tulevasi rahavoogusid nende rahavoogude riskitaset arvestava diskonteerimismääraga. Oodatavatel rahavoogudel põhinevate meetodite puhul võetakse väärtuse hindamisel aluseks ettevõtte poolt tulevikus loodavate oodatavate rahavoogude nüüdisväärtus. Sõltuvalt sellest, kas vaadatakse üksnes omanikule või kõigile investoritele suunatud rahavooge, saadakse vastavalt kas omakapitali või ettevõtte kui terviku väärtus. Praktikas on DCF meetodi kasutamine ettevõtte väärtuse väljaselgitamiseks kõige enamlevinud meetod ja ka kohtupraktikas (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-145-04 ja Harju Maakohtu otsus asjas nr 2-05-1031) sellisena tunnustatud. Samuti tuginesid asjatundjad 06.09.2013 ja 03.12.2013 raportites osaliselt või peamiselt DCF meetodit kasutades arvutatud näitajatele. Seega oli põhjendatud TE väärtuse ja aktsiate õiglase hüvitise arvestamisel lähtuda peamiselt DCF meetodi kasutamisel saadud tulemustest. Samaaegselt DCF meetodiga on mh võimalik kasutada täiendavalt ka võrdlevat ehk väärtuskordajate analüüsi, kuid selle meetodi kasutamiseks on oluline, et võrdlusbaasiks kasutatavate ettevõtete valim oleks sobiv ja piisavalt suur. TE kujul oli tegemist Eesti telekommunikatsiooni valdkonnas selgelt eristuva ettevõttega, mille aktsiaid omas üpris suures ulatuses riik. Siseriiklikult puudusid TE suhtes adekvaatsed valdkondlikult võrreldavad ettevõtted mh ettevõtte mahu ja majandusandmete osas. TS, kes esitas OÜ Superia koostatud raporti, milles toodi 09.10.2009 seisuga Kesk- ja Ida-Euroopa, Skandinaavia ja Lääne-Euroopa ettevõtete võrdlusbaas, ei selgitanud ja põhjendanud veenvalt väärtuskordajate meetodi kasutamist olukorras, kus isegi Kesk- ja Ida-Euroopa telekommunikatsiooni valdkonna ettevõtted ei olnud omaduste poolest TE-ga võrreldavad. Põhjendatud oli lähtuda vaid DCF meetodi kasutamisest, kuna võrdlevate meetodite puhul ei lähtutud adekvaatsest võrdlusvalimist ja analüütikute sihthinna analüüs ei saanud omada aktsia õiglase hüvitise määramiseks täiendavat asjakohast mõju. Menetlusosaliste vahel oli vaidlus, kas aktsiate õiglase hüvitise ja ettevõtte väärtuse määramisel tuli ettevõtte tuleviku rahavoogudest lahutada dividendidelt makstav tulumaks. Asjas kogutud tõenditest nähtus, et asjatundja MK ja ekspert PS leidsid, et ettevõtte väärtust hinnates tuli jätta rahavood tulumaksuga korrigeerimata, samas kui OÜ Superia asjatundjad ja ekspert AV olid seisukohal, et rahavooge tuli tulumaksuga korrigeerida. Kuna olemuslikult on TuMS § 50 lg-s 1 sätestatud dividendide tulumaks tasumisele kuuluv kasumist dividendide väljamaksmisel ja täiendavalt ettevõtte tasandil maksustatud tulumaks investorite (aktsionäride) tasemel maksustamisele ei kuulu, oli sisuliselt tegemist investori tasandil tulumaksuga, sest tulumaks kuulub arvestamisele ja tasumisele dividendide saajate ringi ja dividendide suuruse kindlaksmääramise järgselt, st on seostatav iga konkreetse investoriga. Aktsia õiglase hüvitise määramisel ja ettevõtte väärtuse määratlemisel oli põhjendatud lähtuda kasust, mis aktsionäridel aktsia omamisest oli saada. Seega oli põhjendatud ka rahavoogude arvestuses pidada silmas just rahavoogude väärtust enne investori tasandil maksustamist ehk enne TuMS § 50 lg-s 1 sätestatud tulumaksusumma võrra korrigeerimist, kuna olemuslikult oli tegemist investori tasandil maksustamisega. Põhjendamatu oli ettevõtte väärtuse ja rahavoogude hindamisel lähtuda TuMS § 50 lg-s 1 sätestatud tulumaksu summaga korrigeeritud näitajatest

pelgalt seetõttu, et TuMS-s on olemuslikult investori tasandil arvestatav tulumaks määratletud kui ettevõtte tulumaks. Vaatamata maksu maksja isikule (ettevõtja või aktsionär) oli maksuobjektiks TE poolt tema aktsionäridele makstav dividend ehk aktsionäride poolt saadav tulu. Asjakohaseks ei saanud pidada üldiseid viiteid USA, Saksamaa või teiste riikide praktikale, kuna lähtuda tuli Eesti maksusüsteemist ja maksuobjekti olemusest. Tulumaksuga maksustamise korrigeerimised enne investori tasemel maksustamist olid TuMS § 50 lg 1 alusel põhjendamatud ja lähtuda tuli tulumaksu võrra korrigeerimata rahavoogude näitajatest. Võttes arvesse asjas kogutud tõendeid, ekspertide ja asjatundjate haridustaset ning ekspertide üldist usaldusväärsust, oli seoses TE aktsia väärtuse suuruse määramisega põhjendatud tugineda PS ja MK esitatud hinnangutele ja arvamustele. Vaidlus puudus, et TE aktsia oli ülevõtmispakkumiste hetkel likviidne. Kuna küsimus oli, kas avaldajatele makstud hüvitise suurus oli õiglane ja aktsiate õiglase väärtuse määramise väärtuskuupäev oli 09.10.2009, ei saanud asjakohaseks pidada TS väiteid, et sundülevõtmise mittetoimumisel ei oleks väikeaktsionäride aktsiad olnud 2010 alguses likviidsed. Mõlemad menetlusosalised leidsid, et ülevõtmispakkumise ajal (sh 09.10.2009) olid TE aktsiad likviidsed. Põhistamata oli mittelikviidsusdiskonto kohaldamine 09.10.2009 seisuga TE väärtusele. MK ja OÜ Superia arvestasid analüüsides devalveerimisriski ja aktsiaturu riskipreemiaga, mh pööras MK eraldi tähelepanu ja võttis arvesse Baltikumi aktsiaturu lisariskipreemiat. Riskipreemiad ei olnud siiski samastatavad mittelikviidsus diskonto kohaldamisega õiglase hinna arvutamisele, kuna mittelikviidsuse allahindlus ei ole regiooni tururiskist tulenev, vaid ettevõttespetsiifiline. Mittelikviidsusriski puhul oleks oluline käsitleda konkreetse ettevõtte aktsiate müügiks kuluvat aega, müüdava osaluse suurust ja müügikulusid, mis ei ole samastatavad turu üldise likviidsusriskiga. Seega ei sisaldunud asjatundjate 06.09.2013, 03.12.2013 ja 27.01.2014 menetlusdokumentides mittelikviidsuse diskontot ja kuna vastava allahindluse kohaldamine ei olnud põhjendatud, tuli TS väited jätta TE aktsia õiglase väärtuse väljaselgitamisel tähelepanuta. Rahandusministeeriumi 26.08.2009 ja 18.09.2009 memorandumitest nähtus, et riigi huvi TE ülevõtmispakkumise aktsepteerimisega seonduvalt oli mõjutatud mh valitsussektori eelarvetasakaalu ja riigi rahavoogude planeerimise vajadusest, et katta aastateks 2009-2011 prognoositud kulusid. Siiski ei olnud põhjendatud käsitleda iga riigipoolset tegevust kui riigi tegevust TE aktsionärina. Riik on võrreldes füüsilisest isikust või juriidilisest isikust aktsionäridega mõneti teistsugusel positsioonil, kuna läbi erinevate asutuste ja ametite on riigile kui aktsionärile eelduslikult teada rohkem asjaolusid, mis info asümmeetriast tulenevalt võiks põhjustada väiteid aktsionäride ebavõrdse positsiooni ja kohtlemise kohta. Seega oli põhjendatud hinnata asjaolusid mõistuspäraselt ja mitte omistada põhjusliku seose olemasolu igale samaaegsele toimingule. Riigil kui seadusandjal on PS §-st 113 tulenevalt maksumonopol ning MKS § 2 ja TuMS § 50 lg 1 tingimuste täitmise korral tekib maksukohustuslasel kohustus tasuda maksu, mis ei ole poolte vahel läbi räägitav. Käesoleval juhul võttis riik TE aktsiate müügiotsust langetades arvesse tervikpilti ja kaalus nii oma positsiooni aktsionärina kui ka maksuhaldurina ja täideviiva võimuna. Iga individuaalse aktsionäri otsus nõustuda ülevõtmispakkumise hinnaga oli mõjutatud tõenäoliselt erinevate argumentide ja asjaolude koosmõjust ja asjaolu, et riik arvestas aktsionärina ka teisi tagajärgi aktsiate müügiga seonduvalt, ei saanud olla üllatav. Asjaolu, et riik aktsepteeris TE ülevõtmispakkumises toodud hinda ja TS kinnistas sellega seonduvalt 01.10.2009 aktsionäride üldkoosolekul dividendide maksmise poliitika järgnevate aastate osas, ei võimaldanud riigile kui aktsionärile suuremat müügihinda võrreldes teiste ülevõtmispakkumise hinda aktsepteerinud väikeaktsionäridega. Dividendidelt tasumisele kuuluv tulumaks on seaduse alusel ja dividendide maksmise otsusest tulenev maksukohustus, mis ei ole läbi räägitav ja mis kuulub tasumisele riigile kui

maksuhaldurile ja avaliku võimu teostajale. Kuigi riigi käitumist TS-ga dividendipoliitika osas läbirääkimisi pidades võis pidada hea halduse põhimõtetega vastuolus olevaks, tuli MKS § 2 alusel eristada riigile kui aktsionärile laekuvat ülevõtmispakkumise hüvitist ja riigile kui maksuhaldurile laekuvat ettevõtte dividendide tulumaksu. Põhjendamatu oli igat erineval alusel riigile tasumisele kuuluvat summat summeerida ja käsitleda ülevõtmispakkumise hinnana. Asjaolu, et riigile kuulus jaotatud kasumilt tasumisele tulumaks, ei andnud alust järelduseks, et aktsionäre koheldi ebavõrdselt. Väide, et aktsionäre koheldi ebavõrdselt, ei saanud mõjutada objektiivselt ja vastavate meetodite abil leitud õiglase hüvitise väärtuse kindlaksmääramist, mistõttu tuli avaldajate vastav väide jätta tähelepanuta. Üldteada asjaoluna mõistetakse valitseva mõjuna võimalust äriühingu aktsiate või osade omamise kaudu, tehingu või põhikirja alusel või muul viisil mõjutada teist ettevõtjat; omada üksinda või koos teiste isikutega enamuse (50% + 1) aktsiatega/osadega esindatud häältest; omada kontrolli juhtorganite üle või muul viisil mõjutada äriühingu otsuste tegemist või käsutada äriühingu kogu vara või olulist osa sellest. Vaidlus puudus, et Baltic Tele AB omandas 28.12.2004 50,00004% TE aktsiatest; 13.01.2005 tegi Baltic Tele AB TE aktsionäridele ülevõtmispakkumise kõigi TE aktsiate omandamiseks, mille tulemusena suurendas Baltic Tele AB oma osalust 50,26%-ni; 2008 I kvartalis suurendas TS oma osalust läbi Baltic Tele AB TEs 60,12%-ni. TS juhtkonna liige avaldas istungil, et nende eesmärk oli omandada ettevõttest 100%. Seega kuna TS oli 2008.a-ks omandanud läbi Baltic Tele AB osaluse TE-s suuruses 60,12%, siis omas TS valitsevat mõju TE üle, sest tema kontrollitavate aktsiate arv ületas poole äriühingu aktsiate koguarvust. 60,12%-line osalus tagas TS-le enamuse häältest ja läbi selle temale sobivate otsuste vastuvõtmise. Vaidlus puudus, et TE seitsmeliikmelisse nõukogusse kuulus neli TS grupi töötajat, mis koosmõjus enamusosaluse omamisega tagas TS-le võimaluse omada kontrolli juhtorganite üle. Nõustuda ei saanud TS-ga, et kohtul puudus vajadus määrata väikeaktsionäridele õiglane hüvitis ja TE aktsiate ülevõtmisel täidetud „90% aktsepti tingimuse“ tõttu tuli ülevõtmispakkumise hind lugeda õiglaseks hinnaks ning väikeaktsionäridel puudus õigus selle vaidlustamiseks. TS tugines Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/25/EÜ art-le 15 lg

puudustega. TS hinnangul tuli avaldajatel nimetatud olukorra esinemine tõendada. Kohtu hinnangul avaldajad mh selliste olukordade esinemisele, eelkõige TS valitseva mõju kasutamisele, tuginesidki. Avaldajad heitsid TS-le mh ette valitseva mõju kasutamist, mille tulemusel jäeti täitmata aktsionäride üldkoosoleku otsus oma aktsiate tagasiostmiseks, mille tulemusel aktsiate ülevõtmisel makstud hind ei olnud õiglane, mis vastab ülevõtmispakkumise ajal kehtinud VPTS § 18815 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud turumanipulatsiooni tunnustele. Nimetatud asjaolu esinemist tuli kohtul õiglase hüvitise maksmisel hinnata. TE aktsiate ülevõtmispakkumise hinda ei kooskõlastatud mh ka Finantsinspektsiooniga. Vaidlus puudus selles, et TE 22.05.2008 aktsionäride üldkoosolekul võeti vastu otsus oma aktsiate tagasiostmiseks ja nimetatud otsust ei täidetud. TE aktsionäride üldkoosolek oli 22.05.2008 koosolekul pädev vastu võtma otsuse aktsiaseltsi oma aktsiate tagasiostmiseks (ÄS § 283 lg 2 p 1 (alates 15.04.2008 kehtima hakanud redaktsioon), § 290 lg-d 1 ja 2, § 298 lg 1 p 10). 22.05.2008 üldkoosoleku otsus ei sisaldanud TE oma aktsiate omandamise tingimusi, tähtaega ja aktsiate eest tasutavaid miinimum- ja maksimumsummasid. TE 22.05.2008 börsiteate kohaselt pidi igakordse ostutehingu otsuse langetama TE nõukogu. 22.05.2008 üldkoosolekul võeti aktsionäride poolt vastu otsus, mis näitas aktsionäride tahet TE oma aktsiate tagasiostmiseks. TE nõukogul oli pädevus ja aktsionäride üldkoosoleku otsusest tulenevalt kohustus korraldada TE oma aktsiate ostmine (ÄS § 306 lg-d 1 ja 2, § 316). Kuna aktsionäride üldkoosolek delegeeris oma aktsiate omandamise tingimuste, tähtaja ja maksumuse kindlaksmääramise aktsiaseltsi nõukogule, pidi nõukogu täitma kõrgema juhtimisorgani otsust ja need nõuded välja töötama ning andma vastava korralduse juhatusele. ÄS § 292 lg 1 p 3 järgi oli nõukogul võimalik teavitada aktsiaseltsi juhatust vajadusest aktsionäride erakorraline üldkoosolek kokku kutsuda, millest tulenevalt juhatus oleks sellise teate saamisel pidanud aktsionäride erakorralise üldkoosoleku kokku kutsuma. TE nõukogu nõudel aktsionäride erakorralist koosolekut kokku ei kutsutud. Kuna TE 22.05.2008 üldkoosoleku otsus oma aktsiate tagasiostmiseks vastas ÄS § 283 lg 2 p 1 nõuetele ja nõukogu pidi andma juhatusele täpsed korraldused oma aktsiate tagasiostmiseks, ei täidetud korraldust vajaliku hoolsusega (TsÜS § 35, VÕS § 620 lg 1, ÄS § 327 lg 1). Arvestades asjaolu, et TE nõukogu liikmetest enam kui pooled olid valitsevat mõju omava TS grupi töötajad, polnud välistatud, et nõukogu liikmed ei tegutsenud aktsionäride 22.05.2008 üldkoosoleku otsust täitmata jättes aktsiaseltsi huvides. Aktsiaseltsi nõukogu tegevuses oli hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise tunnused. Samas ei olnud võimalik tuvastada, et TE oma aktsiate tagasiostmata jätmine tekitas aktsionäridele kahju. Kujunenud olukorras ei olnud tagant järele võimalik tuvastada, kas TE oma aktsiate ostmine aktsiaseltsi poolt oleks tõstnud aktsia turuhinda selliselt, et selle tulemusel oleks reeglite kohane ülevõtmispakkumise hind olnud kõrgem pakutust. Avaldajate seisukoht, et ülevõtmispakkumises õiglasest hinnast madalama hinna määramise tingis asjaolu, et TE oma aktsiate tagasiostmisel jäeti kaasamata laenukapital, oli vastuolus alates 15.04.2008 kehtima hakanud ÄS § 293 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuetega. ÄS § 283 lg 2 p-st 3 tuleneb, et laenukapitali kaasamine on lubatud vaid samadel tingimustel kui dividendide väljamaksmiseks. TE oli varasemalt valinud aktsionäridele omanikutulu tagastamise dividendide väljamaksmise teel, 22.05.2008 üldkoosoleku otsusega otsustasid aktsionärid, et omanikutulu tuli tagastada aktsiate tagasiostmisega. Juhul, kui TE oleks ostnud tagasi oma aktsiad, oleks ta pidanud ostma neid tagasi aktsiaturult ja turuhinnaga. Olenemata omandatavate aktsiate arvust oleks aktsiaselts pidanud omandama aktsiad omakapitali arvelt - kas olemasoleva raha arvel või laenatava raha arvel. Käesoleval ajal ei olnud võimalik hinnata, millistel tingimustel oleks TE laenu saanud. Eeltoodu omas tähtsust, kuna see võimaldaks hinnata igakuiselt tagasimakstava laenu ja intressi suurust. Laenu tagastamisega seotud maksed oleksid äriühingu kulu, mis koos teiste

kululiikidega arvestatakse maha äriühingu tulust ja alles jääv osa moodustaks kasumi. Seega laenuvõtmise korral oleks vähenenud äriühingu kasum, mis vastava otsuse olemasolul oleks aktsionäridele dividendidena väljamaksmisele kuulunud. Juhul, kui TE oleks võtnud laenu oma aktsiate tagasiostmiseks, oleks sellega muutunud ettevõtte kapitali struktuur, kuna osa omakapitalist oleks asendunud laenukapitaliga ja ostetud oma aktsiad oleks tulnud kustutada ÄS § 284 lg 4 kohaselt. Laenukapitali eest oma aktsiate tagasiostmine ei oleks TE aktsia väärtust muutunud. Aktsia väärtus oleks võinud suureneda juhul, kui oma aktsiaid oleks õnnestunud turult tagasi osta alla turuhinna, kuna aga TE oli börsiettevõtte, kujunes aktsiahind börsil ja ebatõenäoline oli, et aktsiaid oleks olnud võimalik tagasi osta alla turuhinna. Laenukapitaliga oma aktsiate tagasiostmisel ja nende kustutamisel ei oleks ettevõtte väärtus muutunud. Ainus mõju, mida oma aktsiate tagasiostmine turul võib kaasa tuua on nn signaaliefekt, mis võib lühiajaliselt aktsiate hinda tõsta, kuid pikemaaegselt võib kaasa tuua aktsiate hinna languse. See, milline oleks signaaliefekti mõju olnud TE oma aktsiate tagasiostmisel, ei olnud prognoositav. Praktika näitas, et börsiettevõtete oma aktsiate tagasiostmine ei toonud aktsionäridele kasu. Kuna kahju olemasolu pole võimalik tuvastada, puudus alus tuvastada põhjuslik seos TE nõukogu liikmete kohustuste rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Aktsiate sundülevõtmisele eelnenud eelneva 6 kuu jooksul (22.02.-21.08.2009) oli TE aktsia hind oluliselt madalam võrreldes varasema perioodiga. TE aktsia hind võis olla kerkinud ülevõtmispakkumise ajaks varasema sarnasele tasemele, kuid kuna ülevõtmispakkumise hind kujunes 6 kuu keskmise hinna alusel, mõjutas varasem turulangus oluliselt aktsia hinda. Makstud hüvitise arvestamise aluseks võetud 6-kuulise perioodi kasutamine oli põhjendatud. Mõistlikum oli hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks määrata aktsia hind VPTS järgi konkreetse ajavahemiku keskmise hinna alusel, mitte 1 päeva hinna alusel (ÄS § 3632 lg 1), sest tõenäosus, et pikema perioodi keskmine hind tagab õiglasema hüvitise määramise kui ühe päeva keskmine hind, oli suurem. Tavapärases majanduslikus olukorras tagab aktsia õiglase hinna väljaselgitamise eelnenud 6 kuu kuni 1-aastane aktsia keskmine hind, kuid turuvapustuse tingimustes oli õiglase hinna kujunemine ülevõtmispakkumisreeglite ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2004/25/EÜ sätestatud perioodi keskmise hinna alusel küsitav. Samas oli õige TS seisukoht, et turu üldises madalseisu tingimuses on kõik aktsiate hinnad madalamad. Isiku enda risk oli, kas ta investeeris raha edasi ja teenis kasumit. Seega tuli TE aktsia õiglase hinna määramisel aluseks võtta MK koostatud analüüs TE väikeaktsionäridelt ülevõetud aktsiate väärtuse kohta, kuna arvamuses lähtuti DCF meetodist ja tulumaksu võrra korrigeerimata rahavoogude näitajatest. Arvestamata tuli jätta AS Superia Corporate Finance hindamisraport, kuna selle koostajad HI ja MR töötasid AS-s SEB Enskilda ajal, mil äriühing nõustas puudutatud isikut TE aktsiate ülevõtmisel. HI ja MR andsid AS-s Superia Corporate Finance arvamuses sisuliselt hinnangu oma varasemale AS SEB Enskilda arvamusele. Kuigi MK ei järginud riskivaba tulumäära ja aktsiaturu riskipreemia leidmisel sama aegumistähtajaga alusvarade võrreldavuse printsiipi, oli võimalik kasutada erinevaid meetodeid ning MK töös järgitud meetodi kasutamist ei saanud pidada puuduseks, mis muudaks MK arvamuse ebatäpseks. MK analüüsi järelduste kohaselt oli vabade rahavoogude meetodil (DCF) arvestades aktsia õiglane väärtus vahemikus 7.16-11.52 eurot, baasstsenaarium 10 eurot 9 senti. Üldjuhul tuli nõustuda MK järeldusega, kuid kohus leidis, et MK oli aktsia hinna suuruse kindlaksmääramisel liiga optimistlik ja kohaldamisele kuulus arvamuse konservatiivne hinnang. Tuginedes Damodaran ja Ernst & Young arvamusele pidi beetakordaja olema vahemikus 0,75-1. TE suurusest lähtudes oli põhjendatud võtta beetakordajaks näitajate

keskmine ehk 0,875. Lähtudes MK riskipreemiast (6,26%) ja hinnangust juhul, kui beetakordaja oli 0,875, oli TE aktsia hinnaks peale lisadividendide maksmist 6 eurot 59 senti. Arvestades, et TS maksis väikeaktsionäridele välja 5 eurot 94 senti, kuuluks väikeaktsionäridele lisahüvitisena väljamaksmisele 64 senti aktsia kohta. Järeldus TE ülevõtmispakkumise õiglase hüvitise suuruse kohta jäi MK pakutud hinna (10 eurot 9 senti) ja OÜ Superia pakutud hinna (5 eurot 67 senti) vahemikku. Poolte vahel oli vaidlus, kas hüvitise ja viivise väljamõistmise nõuete esitamine oli lubatav. Riigikohus märkis lahendi nr 3-2-1-145-04 p-s 14 seoses ÄS aktsiate ülevõtmist puudutava 291. ptk-ga, et seadusandja ei ole põhjalikumalt arutanud aktsiate ülevõtmisel makstava rahalise hüvitise suuruse üle ega ilmselt teadvustanud hüvitise suuruse määramise temaatikat. Seadusandja ei ole ka 19.11.2007 jõustunud VPTS ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (108 SE) seletuskirjas selgitanud ülevõtmispakkumiste õiglase hüvitise määramise ja väljamõistmisega seonduvat. Rahalised nõuded kuuluvad tavapäraselt lahendamisele hagimenetluses. TsMS § 607 määrab selgelt, et TsMS § 607 jj kohaldatakse äriühingu osanikele ja aktsionäridele ÄS § 3638 lg-s 3, § 398 lg-s 3, § 404 lg-s 1, § 441 lg-s 3, § 448 lg-s 1, § 481 lg-s 3 ja § 488 lg-s 1 nimetatud hüvitise suuruse määramiseks. TsMS § 607 lg 1 kohase hüvitise suuruse kindlaksmääramine ei hõlma endas selgesõnaliselt ja lahutamatult õiglase hüvitise väljamõistmist. Hüvitise ja viiviste väljamõistmise nõude menetlemist oli põhjendatud hinnata menetlusökonoomika ja tuvastusnõuete eraldiseisva menetlemise sätetest lähtuvalt. Tavapäraselt hagita menetluses eraldiseisvat tuvastushagi ei menetleta, kui hagejal on võimalik esitada tuvastatavatest asjaoludest tulenevalt sooritusnõue (Riigikohtu 17.12.2012 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). TsMS § 607 lg 1 kohase hüvitise suuruse kindlaksmääramise lahendi jõustumisega võib väikeaktsionäridel tekkida õigus puudutatud isiku vastu nõude esitamiseks. Samas ei olnud põhjendatud tõlgendada TsMS § 475 lg 1 p 12 kohaldamist kitsendavalt ja välistada hagita menetluse raames ka sooritusnõude (hüvitise väljamõistmise) nõude lahendamist. Olukorras, kus TsMS § 475 lg 1 p 12 alusel oli tuvastatud ja kindlaks määratud aktsionäridele maksmisele kuuluv õiglane hüvitis, ei olnud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-157-12 toodud põhimõttest tulenevalt põhjendatud eraldiseisva rahalise nõude esitamise hagimenetluses. TsMS § 2, § 368 lg 1, § 477 lg 1, § 607 lg 1 ja § 475 lg 2 mõttega kooskõlas tuli võimaldada avaldajatele hagita menetluse raames täiendavalt hüvitise väljamõistmise nõude lahendamine, kuna rahalise nõude eraldiseisev lahendamine ei lähtuks menetlusökonoomika põhimõttest. Avaldajatel oli selge ja sissenõutava kohustuse olemasolu tuvastatud ja TS-l oli ülevõtmispakkumise toimumisest tulenevalt ja ülevõtmispakkumisreeglite määrusega täpsustatud kohustus aktsiate ostuhinna (õiglase hüvitise) tasumiseks. Seega oli avaldajatel TsMS §-st 2, § 477 lg-st 2, § 475 lg 1 p-st 12 ja lgst 2 tulenevalt õigus TsMS § 607 lg 1 ja ÄS § 3838 lg 3 alusel esitatud hagita menetluse raames nõuda hüvitise suuruse määramist. Eeltoodud põhjendustel jäi rahuldamata avaldajate õiglase hüvitise ja viiviste väljamõistmise taotlus. Kuna avaldus TE väikeaktsionäridele hüvitise suuruse määramiseks kuulus rahuldamisele, jäid menetluskulud TsMS § 172 lg 5 alusel puudutatud isiku kanda. Kuigi avaldajate nõue TE vähemusaktsionäridele määratud hüvitise ja intresside väljamõistmiseks jäi rahuldamata, ei olnud avalduse osaline rahuldamata jätmine aluseks menetluskulude osaliselt avaldajate kanda jätmiseks, kuna nimetatud nõudeid on õigus esitada juhul, kui TS neid vabatahtlikult ei täida, hagimenetluses. TS väited ei andnud alust kõrvale kalduda TsMS § 172 lg-st 5 tuleneva põhimõtte kohaldamata jätmiseks. Põhjendatud oli menetlusosaliste seisukoht menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata jätmiseks, arvestades asja mahukust, menetlusosaliste suurt arvu ja menetluskulude suurt hulka.

Puudutatud isiku määruskaebus

Superia, KK, AV, investeerimispank Lazardi ja relevantsel ajaperioodil koostatud finantsinstitutsioonide arvamused. Maakohus ei analüüsinud ekspert PS sõltumatust. Kohus ei kogunud selles osas tõendeid, rikkudes TsMS § 477 lg-t 7. Asjaolu, et avaldajad ning ekspert ise varjasid, et PS nõustas, kas avaldajate menetlusstrateegia kujundamist või teist eksperti MK, tekitab olulisi kahtlusi eksperdi sõltumatuses. Maakohus hindas vääralt Eesti tulumaksusüsteemi mõju ettevõtete hindamisele ja TuMS § 50 lg 1 alusel Eesti ettevõtete poolt makstav tulumaks on endiselt maks ettevõtte tasandil. Kohus tõlgendas vääralt eksperdi selgitust, miks tuleks Eestis ettevõtete poolt makstav tulumaks lugeda maksuks investori tasandil. Eelnev tekitab kahtlusi kohtu kaalutluste põhjendatuses. Maakohus käsitles olulisel määral vääralt DCF meetodi sisendeid ja jättis käsitlemata TS argumendid sellega seonduvalt. Eelotsuse taotluse esitamine Euroopa Kohtule on vajalik. Empiiriline uuring küsimustest, mida Euroopa Kohus on varem arutanud, ei ole sisuline põhjendus, miks eelotsuse taotlust mitte esitada. Maakohtu põhjendused seoses sooritusnõudega olid vastuolulised. TsMS 60. ptk alusel on võimalik lahendada ainult tuvastusnõuet, mitte sooritusnõuet. Lisaks rikkus maakohus menetlusnorme, jättes vastuseta suure hulga TS väiteid. Menetlusosalisi ei koheldud võrdselt. Avaldajate määruskaebus

lähtus põhjendamatult kõrgemast beetakordajast 0,875, mille tõttu saadi liiga kõrge kapitali hind, mis omakorda vähendas ettevõtte väärtust, kuid oleks võinud lähtuda MK leitud beetakordajast suurusega 0,686, mis andis ettevõtte väärtuseks 9,52 eurot. Kuna MK arvamuses on toodud aktsia õiglane väärtus 10,09 eurot, siis sellest aktsionäridele väljamakstud lisadividend koos dividendi väljamaksmisel tasutud ettevõtte tulumaksu lahutamisel kujuneks aktsia õiglaseks väärtuseks 9,52 eurot. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et aktsionäre ei koheldud ebavõrdselt, kuna riik sõlmis täiendava dividendikokkuleppe, mille kohaselt riik sai müüjana täiendavat dividenditulu ning tulu läbi makstavatelt dividendidelt laekunud tulumaksu. Puudutatud isik oleks pidanud ülevõtmispakkumises määratud hinda ning makstud hüvitist suurendama riigiga sõlmitud kokkuleppe lisatulu võrra. Eesti Vabariik teenis TE aktsiate müügilt puudutatud isikuga sõlmitud kokkuleppe kohaselt aastatel 2010-212 aktsia kohta kokku 31,45 krooni lisaks ülevõtmispakkumises määratud ostuhinnale 93 krooni aktsia kohta. Seega oli puudutatud isiku poolt riigile makstud ühe aktsia tegelikuks hinnaks sellise arvestuse kohaselt 93 krooni asemele 121,45 krooni. TE aktsia väärtust mõjutas ilmselt ka tekkinud turuvapustus 2009. aastal. Seega ei saa lähtuda seaduses sätestatud õiglase hinna eeldusest. Kohus jättis hindade madala seisu arvestamata. Lisaks õiglase hüvitise kindlaksmääramisele oleks tulnud hüvitis välja mõista koos viivisega. Praegusel juhul jäi menetlus kaebuse esitaja arvates tulemusetuks. Vastused määruskaebustele

hagimenetlust. Eelnimetatud vaidlus tuleb lahendada TsMS 60.peatüki sätteid kohaldades hagita menetluses. Ringkonnakohus leiab, et kuna hüvitise saamiseks õigustatud isikuid on palju, siis aitavad hagita menetluses kehtiv uurimisprintsiip ühes kohtu aktiivse rolliga ning õigustatud isikutele ühiselt määratud esindaja tagada kõigi õigustatud isikute võrdse kohtlemise. Nõustuda ei saa puudutatud isiku kaebuses toodud etteheitega, mille kohaselt välistab hagita menetluse kohaldamise asjaolu, et väärtpaberituru seadus ei selgita, millises menetluses toimub kohtu poolt õiglase hüvitise määramine. Ringkonnakohus selgitab, et kui VPTS reguleerib väärtpaberiturul olevate äriühingute ülevõtmispakkumiste tegemise korda, siis ülevõtmispakkumiste vaidlustamisel kohtus tuleb lähtuda TsMS-st. Lisaks tavalisele ühinguõiguslikule aktsiate ülevõtmisele saab kohtus kontrollida ka TsMS sätete järgi hüvitise õigsust väärtpaberituruõigusliku aktsiate ülevõtmise puhul, mida reguleerib VPTS § 1821. Puudutatud isiku poolt määruskaebuses välja toodud nn äriõiguslikul ja väärtpaberituruõiguslikul ülevõtmisel olevad erinevused (väärtpaberiõiguslik ülevõtmine võib laieneda välisriigi äriühingutele ja hind on turul välja kujunenud) ei õigusta erineva menetlusliigi kohaldamise vajalikkust. Vaidluse olemus ei ole muutunud. Tegemist on olemuslikult vaidlusega enamusaktsionäri ja vähemusaktsionäri(de) vahel, kus vähemusaktsionär leiab, et talle makstav hüvitis määrati liiga madalaks. Vähemusaktsionäril peab mõlemal juhul säilima võimalus lasta kohtul kontrollida aktsiate eest saadava hüvitise õigsust. Aktsiate ülevõtmist ennast ei ole vähemusaktsionäril võimalik vaidlustada. Samuti on välistatud ülevõtmisotsuse kehtetuks tunnistamine põhjusel, et hüvitis määrati liiga madalaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et väikeaktsionäride põhiõiguste tagamiseks peab olema sundülevõtmisel makstud hüvitis kontrollitav ka juhul, kui on täidetud nn 90% aktsepti tingimus. Puudutatud isiku määruskaebuse väide, mille kohaselt 90% aktsepti tingimusel toimunud ülevõtmise korral ei saa hüvitise suurust üldse vaidlustada, ei ole õige. Küsimused, kas aktsia oli likviidne, kas ülevõtmine toimus turuvapustuse olukorras, kas riigile maksti kõrgemat müügihinda ning kas puudutatud isik kasutas oma valitsevat mõju hinna langetamiseks, omavad tähtsust vaid hüvitise õiglase väärtuse kindlaksmääramise eelduste osas. Kuna kõik tingimused olid täidetud, ei saa lähtuda isegi hinna õigluse eeldusest. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku määruskaebuse väitega, mille kohaselt asetaks kohtuliku kontrolli lubamine vähemusaktsionärid võrreldes teiste aktsionäridega ebavõrdsesse olukorda. Välistatud ei ole, et ka oma aktsiad vabatahtlikult müünud aktsionäridel võib tekkida puudutatud isiku vastu nõue olukorras, kui õiglane hüvitis osutub kohtu määramisel suuremaks, kui summa, mille eest nad aktsiad müüma nõustusid. Selline kohustatud isiku määruskaebuse väide ei saa olla õigustuseks, mis välistaks vähemusaktsionäride õigust omandi kaotamise tingimusi kohtus vaidlustada. Vähemusaktsionäridel peab olema võimalik lasta kohtul aktsiate eest saadava hüvitise õigsust kohtus kontrollida ka väärtpaberiõigusliku ülevõtmise korral. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea samuti vajalikuks esitada taotlust Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 kohaselt kui Euroopa Liidu õiguse küsimus antakse liikmesriigi kohtusse, võib see kohus, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust. Tegemist on kohtu õiguse, mitte kohustusega ja seda juhul, kui Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks on eelnevalt vaja Euroopa Liidu Kohtu juhiseid. Maakohus on ülevõtmispakkumiste direktiivi tõlgendanud kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Seetõttu peab küsimus, kas kompensatsioon oli või ei olnud õiglane, ka

Euroopa Liidu õiguse järgi olema alati allutatud kohtulikule järelevalvele, et tagada omandiõiguse riive proportsionaalsus. Kohtul peab olema võimalik tõendite põhjal kontrollida, kas tasutud hüvitis oli reaalselt õiglane. Seetõttu peab küsimus, kas kompensatsioon oli või ei olnud õiglane, ka Euroopa Liidu õiguse järgi olema alati allutatud kohtulikule järelevalvele, et tagada omandiõiguse riive proportsionaalsus. Niisiis peab kohtul olema võimalik tõendite põhjal kontrollida, kas tasutud hüvitis oli reaalselt õiglane. Maakohus on piisavalt selgitanud, et põhiseaduse, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ega EIÕK-ga ei ole kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tuleb selleks, et tuvastada, kas makstud hüvitis on ebaõiglane, esmalt tõendada, et on toimunud midagi erakordset, mis annab aluse eelduse paikapidavust kontrollida. Kohtuliku kontrolli lubamisele ei pea midagi sellist eelnema, mida väidab vaja minevat puudutatud isik. Direktiivi õige tõlgendus on ilmne, kuna tõlgendus, mille kohaselt kohtulik järelvalve ei ole tagatud, on vastuolus EL põhiõiguste hartaga. Kuna õigusnorm on piisavalt selge, ei ole selle kohta vaja eelotsust küsida. Seetõttu peab küsimus, kas kompensatsioon oli või ei olnud õiglane, olema alati allutatud kohtulikule järelevalvele. Õiglase hinna kohtulik kontroll tagab põhiõiguste kaitse ja puudub vajadus hüvitise maksmiseks kohustatud isiku eelotsusetaotluses toodud küsimuse esitamiseks Euroopa Liidu Kohtule. Puudutatud isik leidis määruskaebuses, et isegi kui aktsia hind tuleks määrata nn tuletatud meetoditega, on ta maksnud õiglast hüvitist ning avalduse rahuldamiseks puudus alus. Avaldajad on maakohtus menetlusdokumentides lähtunud erinevast aktsia õiglasest hinnast. 04.12.2009 AS Eesti Telekom erakorralisel üldkoosolekul otsustati TS poolt vähemusaktsionäridele kuuluvate TE aktsiate ülevõtmine vastavalt VPTS § 1821, tasumisele kuuluvaks hüvitiseks määrati 93 krooni iga ülevõetud aktsia eest. Avaldajad leidsid, et hinda peaks suurendama 121,45 kroonini. 27.01.2014 avalduse terviktekstis taotlesid avaldajad, et kohus määraks eelnimetatud üldkoosoleku otsuse alusel 12.01.2010 aktsiad kaotanud vähemusaktsionäride nimekirja kuulunud isikutele aktsia eest makstavaks hüvitiseks 157,87 krooni. Maakohtus vaieldi selles, milliseid meetodeid oleks pidanud õiglase aktsiahinna määramiseks kasutama. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kes võttis põhjendatult õiglase hinna määramisel aluseks asjatundja MK arvamuse ja kasutas arvamuse koostamisel diskonteeritud rahavoogude (DCF) meetodit. Kohus tugines seejuures nii rahvusvahelisele kui ka Eesti praktikale ning ekspertide hinnangule, kui leidis, et DCF meetod on ettevõtte väärtuse leidmiseks sobivaim. Puudutatud isiku kaebuse väited, mille kohaselt eksisteerivad tal tõsised kahtlused DCF meetodi sobivuses, ei anna alust pidada maakohtu otsustust ebaõigeks. Maakohus põhjendas piisavalt, miks tuli kõrvale jätta AS Superia võrdluskordajate meetodil saadud väärtus. Kohtu hinnangul ei olnud võrdlusbaasi kaasatud ettevõtted õiged ning et võrdlev meetod andis suhtelise väärtushinnangu. Kohus selgitas, et kuna siseriiklikult puudusid TE suhtes adekvaatsed valdkondlikult võrreldavad ettevõtted, siis ei saanud võrdlev meetod anda õiget tulemust. Puudutatud isiku kaebuses toodud arutlus AS Superia võrdluskordajate meetodi sobivusest tingimustel kui oleks võrreldud TE ja Tšehhi või Sloveenia suurimat turuosa omavaid telekomiettevõtteid, on oletuslik ja kaebuses väidetud tõenäoline sarnasus ei anna alust pidada kohtu poolt valitud hindamismeetodit ja hindamise tulemust ebaõigeks. Puudutatud isik ei ole kaebuses selgitanud, milliseid järeldusi peaks kohus neist oletustest, samuti väidetavatest probleemidest MK hindamisraportis (kaebuse p 3.4.13) tegema. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 09.10.2009 seisuga ei tulnud kohaldada TE aktsia õiglase väärtuse väljaselgitamisel mittelikviidsuse diskontot. Kohus põhjendas, et mõlemad menetlusosalised olid läbivalt menetluses asunud seisukohale, et ülevõtmispakkumise ajal 09.10.2009 olid TE aktsiad likviidsed. Aktsia likviidsusele viitas ka asjaolu, et AS Eesti Telekom aktsiatega toimusid tehingud igapäevaselt. Samuti ei sisaldanud asjatundjate poolt

06.09.2013, 03.12.2013 ja 27.01.2014 koostatud menetlusdokumentides mittelikviidsuse diskontot, mistõttu ei olnud maakohtul alust kohaldada vastavat allahindlust. Kohus jättis õigesti puudutatud isiku vastavad väited tähelepanuta. Puudutatud isik seadis kahtluse alla ekspert PS usaldatavuse põhjendusel, et PS olevat osalenud MK hinnangu koostamisel. Maakohus puudutatud isiku kahtlusi ei jaganud ja leidis, et ühel korral PS-lt kitsas valdkonnas arvamuse küsimine ei andnud alust kahelda isiku sõltumatuses ning selles, et PS oleks kuidagi mõjutanud MK hinnangut. Kohus võttis põhjendatult asja lahendamisel aluseks spetsialist MK analüüsi ja tugines kohtu poolt määratud eksperdi PS arvamusele. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku määruskaebuse väitega, mille kohaselt on kohus vääralt käsitlenud DCF meetodil väärtuste arvutamisel Eesti Telekomi rahavoogusid. Küsimus oli vabade rahavoogude arvutamisel seoses ettevõtte tulumaksu süsteemi eripärade arvessevõtmisega. Maakohus on põhjendatult arvestanud vabade rahavoogude arvutamisel Eesti maksusüsteemi eripäradega ja asunud seisukohale, et lähtuda tuleb tulumaksu võrra korrigeerimata rahavoogude näitajatest. Vaba rahavoog näitab, kui palju jääb ettevõttel vabu vahendeid peale põhitegevuseks vajalike kulutuste tegemist. Mida suuremad on vabad rahavood, seda kõrgem on ettevõtte väärtus. Eestis ei maksustata ettevõtte kasumit ja ettevõte tasub tulumaksu alles dividendide maksmisel. Sellest lähtuvalt tuli tulumaks rahavoogude arvutamisel arvestamata jätta. Nõustuda ei saa puudutatud isiku määruskaebuse väitega AS Superia hindamisraporti usaldusväärsusest. Varemmärgitud põhjendustele lisanduvalt on maakohus õigesti juhtinud tähelepanu, et arvamuse koostanud isikud HI ja MR töötasid AS-is SEB Enskilda ajal, kui nimetatud äriühing nõustas puudutatud isikut AS Eesti Telekom aktsiate ülevõtmisel. Kohus järeldas põhjendatult, et sisuliselt on need isikud andnud AS Superia arvamuses hinnangu oma varasemale AS SEB Enskilda arvamusele, sest puudutatud isiku esitatud AS Superia hindamisraporti olid koostanud HI ja MR. 29.04.2014 istungil andis MR ütlusi, mille kohaselt on AS Superia sisuliselt SEB Enskilda AS õigusjärglane ning et ta kuulus koos HI-ga TS ülevõtmispakkumist nõustanud meeskonda. Lisaks esinesid AS Superia arvamuses mitmed sisulised vead, näiteks oli valuutariski arvestatud mitmekordselt jm. Kohus on õigesti arvestanud, et AS Superia arvamusest ei saanud lähtuda ka seetõttu, et arvamuses oli vabasid rahavoogusid tulumaksu võrra vähendatud, mis vähendas omakorda põhjendamatult ettevõtte väärtust. Nõustuda saab avaldajatega, et selline lähteandmete ja meetodite valik annab alust arvata, et tegemist oli taotlusliku püüdega näidata ettevõtte väärtust võimalikult väiksena, mis võib anda aluse kahelda AS Superia hinnangu objektiivsuses ja usaldusväärtuses. Suure erinevuse AS Superia ja MK hindamistulemustes ei toonud kaasa mitte DCF meetodi ebatäpsus, vaid AS Superia poolt teadlikult valitud sisendid, mis näitasid aktsia väärtust võimalikult madalana. Avaldaja on oma määruskaebuses leidnud, et kuigi maakohus võttis õigesti aluseks MK arvamuse aktsia õiglase hinna määramisel, ei lähtunud kohus ebaõigesti MK poolt leitud finantsvõimendusega beetakordajast 0,686, vaid võttis aluseks beetakordaja suuruses 0,875. Maakohus on põhjendanud oma seisukohta ja ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku kaebuse väitega MK meetodi ebatäpsusest. Kaebuses oli küsimuse all, kas kapitali hinna arvestuses tuli lähtuda valuutapõhisest või

riigipõhisest intressimäärast. Asja materjalidest nähtuvalt ei muudaks selline kaebaja käsitlus kohtulahendit, kuna nii AS Superia kui ka kohtu poolt kohaldatud MK arvamuses oli lähtutud valuutapõhisest intressimäärast. Avaldaja palub maakohtu määrus tühistada osas, mille maakohus jättis õiglase hüvitise ja viivise praeguses menetluses välja mõistmata. Ringkonnakohus peab maakohtu seisukohta jätta hüvitis välja mõistmata õigeks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohus õiglase hüvitise kindlaksmääramise menetluses õiglast hüvitist ja viivist välja mõista. Hüvitise määramise menetlus on suunatud kohase hüvitise kindlakstegemisele ehk teatava õigusliku olukorra tuvastamisele. Praeguses asjas ei ole kohtul võimalik teha otsustust hüvitise väljamõistmise kohta. Kohtumäärus, millega määratakse TE aktsionäridele hüvitise suurus, tekitab 12.01.2010 kella 11.00 seisuga avaldajate ja puudutatud isiku vahele võlasuhte, millest tulenevalt on õigustatud isikutel nõudeõigus kohtu määratud hüvitise väljamaksmiseks. Sellele kohalduvad üldised kohustuse täitmise põhimõtted ja sellest tulenevalt muutub kohustus sissenõutavaks täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisest (VÕS § 82 lg 7). Kohustuse täitmist võib nõuda VÕS § 108 lg 1 järgi, st tegu on tavalise võlaõigusliku rahalise kohustuse täitmisnõudega. Praegune kohtulahend ei ole täitedokument TMS § 2 mõttes, st selle alusel ei ole võimalik alustada täitemenetlust, kuid hüvitise suuruse määramise määruse alusel võivad avaldajad nõuda puudutatud isikult (kohustatud isikult) hüvitise väljamaksmist. Kui kohustatud isik keeldub määrusega kindlaksmääratud hüvitise väljamaksmisest, on õigustatud isikutel õigus esitada kohtusse sooritushagi ja nõuda hüvitise väljamaksmist. Puudutatud isik on 08.07.2016 menetlusdokumendi soovinud asja läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg-st 3 tulenevalt lahendatakse ringkonnakohtus määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praeguses asjas ei pea kolleegium vajalikuks kohtuistungit korraldada, mistõttu lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses. Menetluskuludest Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 5 alusel puudutatud isiku kanda. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata, ei muuda ringkonnakohus maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Määruskaebuste menetlemise kulud tuleb jätta määruskaebuste rahuldamata jätmisel TsMS § 171 lg 1 järgi kummagi kaebuse esitaja enda kanda. TsMS § 176 lg 4 kohaselt on menetlusosalised apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja ja vastaspoole kulude kohta seisukoha esitanud. TsMS § 174 lg 4 ja 177 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.