Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
Tsiviilasi 2-14-57457
Määruse tegemise aeg ja koht
18.07.2016 Tallinnas
Kohtukoosseis
Tiit Kollom, Reet Allikvere, Ulvi Loonurm
Kohtuasi
KP pankrotimenetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 04.05.2016 määrus pankrotimenetluse lõpetamiseks ja täitmata kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik KP (IK XXXXXXXXXXX) Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud esindaja Kerly Küünemäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Tühistada Pärnu Maakohtu 04.05.2016 määrus osas, millega algatati KP täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus ja saata tsiviilasi nr. 2-14-57457 tagasi maakohtule KP avalduse uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata. Swedbank AS-i määruskaebus rahuldada. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest alates.
Asjaolud Pärnu Maakohus kuulutas 17.09.2014 määrusega välja KP pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Andrus Õnniku. Haldur koostas jaotusettepaneku 09.12.2015, mille maakohus 17.12.2015 kinnitas. 25.04.2016 esitas pankrotihaldur PankrS § 158 lg 4 alusel kohtule ettepaneku lõpetada pankrotimenetlus raugemise tõttu, kuna menetluses puuduvad vahendid pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks seaduses ettenähtud viisil, ning otsustada KP kohustustest vabastamise menetluse algatamine ning nimetada usaldusisik. Võlgnik töötab ja elab Soomes. Esitatud andmetel on võlgnik sõlminud töölepingu Soomes 31.08.2015 (ehitustööd). Töötasust kinnipidamiste tegemisel lähtus haldur Soomes ettenähtud mittearestitava summa suurusest, mis oli 2015.a 22,69 eurot päevas. Võlgnik esitas haldurile oma pangakontode väljavõtted ja palgalehed, mille alusel on haldur teinud arestitava sissetuleku arvutusi. Vastavalt halduri nõudmisele kandis võlgnik pankrotivarasse arestitava sissetuleku 311,53 eurot. Pankrotivaraks oli vaid 1⁄2 kaasomandiosa korteriomanditest. Võlgniku endisele abikaasale kuulunud kaasomandiosade suhtes oli võlausaldaja SEB Pank AS esitanud täitemenetluse avalduse. Vara parema müügi huvides tegid pankrotihaldur ja kohtutäitur koostööd ning müüsid korteriomandid ühistel enampakkumistel. Jaotusettepanekus teatas haldur, et pankrotivarast ei jätku vahendeid massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks, kuna väljamaksete tegemisel tuleb arvestada ka PankrS § 153 lg 2 märgituga ning pandivarast saab kuludeks kasutada vaid 15/100 osa. KP on pankrotimenetluses ettenähtud ajal esitanud kohustustest vabastamise avalduse. Pärast jaotusettepaneku kinnitamist kutsus haldur kokku võlausaldajate üldkoosoleku, et muu hulgas otsustada kohustustest vabastamise menetluse alustamine ja usaldusisiku kinnitamine. 23.12.2015 koosolekul otsustas ainukesena kohalolnud võlausaldaja, Swedbank AS esindaja, et usaldusisiku nimetamise küsimust koosolekul ei arutata ning otsustamine lükatakse edasi, kuni võlgniku sissetulekud on tõendatud. Haldur esitas võlgnikule täiendavad päringud, mille käigus võlgnik edastas täiendavalt oma Soome pangas oleva konto väljavõtte. Võlgnik teatas, et Soomes töötades ja elades ei ole ta võimeline arvestama arestitavat sissetulekut Eesti seadusandluse kohaselt, kuna selliselt allesjääva tasuga ei ole võimalik Soomes ära elada. Võlgnik leidis, et Soomes töötades ja elades peaks tema sissetulekutest kinnipidamisi tegema Soome miinimumpalka arvestades. Vastavalt taotlustele esitas haldur konto väljavõtted kahe võlausaldaja – SEB Pank AS ja Swedbank AS esindajatele. 14.04.2016 toimus pankrotimenetluses uus võlausaldajate üldkoosolek, mille päevakorras oli pankrotimenetluse lõpetamine ning kohtule ettepaneku tegemine usaldusisiku nimetamiseks võlgniku kohustustest vabastamise menetluses. SEB Pank AS ja Swedbank AS esindajad saatsid eelnevalt haldurile oma kirjalikud seisukohad. Halduri hinnangul tuleks juhul, kui kohus otsustab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatada, nimetada võlgnik KP iseenda usaldusisikuks. Maakohtu määrus Harju Maakohus lõpetas 04.05.2016 määrusega KP pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist, kuna pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Võlgnikul puudub pankrotimenetluse
jätkamiseks vajalik vara, samuti puuduvad võimalused vara tagasivõitmiseks või tagasinõudmiseks. Kohus algatas menetluse KP pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Kohus nõustus pankrotihalduri seisukohaga, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks ei ole kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga. Maksejõuetuse põhjuseks on kohustuste tasumiseks vajaliku sissetuleku kaotus, samuti majanduslangusega kaasnenud kinnisvara väärtuste langus sellisel määral, et nende müügist ei ole võimalik tasuda sama kinnisvara soetamiseks võetud laene. Pankrotiseaduse mõistes on tegemist maksujõuetuse tekkimisega muudel alustel. Halduri tegevuse tulemusena on pankrotivarasse laekunud kokku 19 912,47 eurot, sh halduri poolt KP töötasust kinni peetud 311,53 eurot. PankrS § 171 lg 1 alusel otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul, käesoleva seaduse § 158 lõikes 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel. KP esitas avalduse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. PankrS § 172 lg 1 järgi kui kohus algatab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, nimetab ta võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekul usaldusisiku, kellele võlgnik teeb käesoleva seaduse § 173 lõigetes 3 ja 6 nimetatud makseid. Kohtule on esitatud võlausaldajate üldkoosoleku protokoll 14.04.2016, mille järgi võlausaldajad koosolekul ei ole osalenud, kuid SEB Pank AS ja Swedbank AS esindajad saatsid pankrotihaldurile oma kirjalikud seisukohad. AS-i SEB Pank leidis, et usaldusisiku võib jätta määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Swedbank AS palus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata vastavalt PankrS § 171 lg 2 p-le 4. Võlgniku käitumine on äärmiselt pahatahtlik, vastuolus Eesti seadusandlusega ning võlausaldajate huve kahjustav. Võlgnik on teatanud pankrotihaldurile, et Soomes elades ei ole ta kohustustest vabastamise menetluse ajal suuteline tegema kinnipidamisi Eesti seaduste järgi, s.t et Eesti elatusmiinimumiga ei ole võimalik Soomes elada. Võlausaldaja leiab, et võlgnik takistab tahtlikult võlausaldajate nõuete rahuldamist ning selliselt tegutsevale isikule ei peaks võimaldama kohustustest vabanemist. PankrS § 171 lg 1 alusel otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul, PankrS § 158 lõikes 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel. Kohus leidis, et kohustustest vabastamise menetluse algatamise eeldused on täidetud. Võlausaldajad on kohustustest vabastamise menetluse avaldusest teadlikud. Kohus nõustus võlausaldajaga selles, et pankrotimenetlus toimub Eesti Vabariigis kehtivate seaduste kohaselt, kuid leidis, et ei ole põhjendatud rakendada alampalga suuruse osas Eesti Vabariigis kehtivat seadust. Täitemenetluse seadustiku § 132 lg 1 alusel ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Soome Vabariigis ei oleks võimalik pöörata nõuet suuremas ulatuses, kui see on kohaliku seadusega kehtestatud. Lähtuda tuleb võlgniku elukohariigis sätestatud sissetuleku osast, millele ei saa sissenõuet pöörata.
PankrS § 171 lg 2 p 4 näeb kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise alusena olukorda, kus võlgnik tahtlikult või raske hooletuse tõttu on takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Praegusel juhul ei ole võlgnikku pankrotimenetluse kestel kohustatud TMS § 131 ja § 132 ületavas osas võlgu olevaid summasid tagasi maksma, samuti ei ole võlgnik varjanud enda sissetulekuid pankrotimenetluses. Võlgnik ei ole ka tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, mis oleks kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keeldumise aluseks. Kohus algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning tulenevalt PankrS § 172 lg 6 jättis usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Kohus vabastas pankrotihalduri. PankrS § 173 lg 2 ja 3 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on kohustatud töö- või teenistussuhetest või muust sarnasest suhtest või ettevõtlusest saadud tulu hoidma oma varast eraldi ja vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele vähemalt üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Võlgnik esitab koos aruandega kohtule aruande perioodi kohta kõigi oma pangakontode väljavõtte. PankrS § 173 lg 4 alusel võib võlgnik enda tulust jätta endale 25 protsenti ja vastavalt PankrS § 172 lg 2 alusel hoidma võlausaldajatele määratud raha oma varast eraldi ja need vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. PankrS § 173 lg 5 alusel ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet, s.o eelkõige täitemenetluse seadustiku § 132 lg 1 märgitud sissetulekut osas, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kohus hoiatas, et juhul, kui võlgnik kohtu määratud tähtaegadel kohtule teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). See tähendab, et andmete esitamise kohustuse rikkumisel lõpetab kohus menetluse ja võlgnikul jäävad sel juhul kohustused võlausaldajate ees alles. Määruskaebus Swedbank AS palub maakohtu määruse tühistada osas, milles algatati menetlus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Võlausaldaja tugines PankrS § 171 lg 2 p-le 4. PankrS § 108 lg 3 kohaselt pankrotivara hulka ei kuulu võlgniku vara, millele vastavalt seadusele ei või pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 sätestab, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama sätte 2. lõige sätestab, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Võlgniku konto väljavõttest nähtuvalt on tema sissetulek suurem kui seaduses sätestatud mittearestitav osa, mistõttu kuulub seda ületav osa pankrotivara hulka, kuid praegusel juhul ei ole võlgnik vara pankrotihaldurile üle andnud, mis tähendab seda, et võlgnik on takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist.
PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaldamine eeldab võlgniku tahtlikku või raskelt hooletut käitumist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 ja 5 kohaselt raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Pankrotihaldurilt 13.04.2016 saadud e-kirja kohaselt on võlgnik teatanud pankrotihaldurile, et Soomes elades ei ole ta kohustustest vabastamise menetluse ajal suuteline tegema kinnipidamisi Eesti seaduste järgi, s.t et Eesti elatusmiinimumiga ei ole võimalik Soomes elada. Võlausaldaja leiab, et kuivõrd pankrotimenetlus toimub Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ning ka kohustustest vabastamise menetlus algatatakse Eesti Vabariigi seaduste järgi, tuleb ka kohustustest vabastamise menetluse kestel lähtuda Eesti Vabariigis kehtivast seadusest, sh võlausaldajatele väljamaksete tegemisel lähtuda Eestis kehtivast elatusmiinimumist. Kohtu võrdlus olukorraga, kus Soome Vabariigis viidaks võlgniku suhtes läbi täitemenetlust ning võlgnikule peaks jäetama Soome Vabariigi seadusest tulenev palga alammäär, ei ole asjakohane ning kohaldatav Eestis läbiviidava pankrotimenetluse ega ka kohustustest vabastamise menetluse suhtes. Võlgniku konto väljavõttest nähtub, et võlgnikul on ka Soomes kohustused, mida ta täidab, ehk siis võlgnik eelistab teist võlausaldajat, mis ei ole aga lubatud ning kahjustab Eesti pankrotimenetluses nõuded esitanud võlausaldajaid. Kõike eeltoodut kogumis arvestades on võlausaldaja seisukohal, et eelkirjeldatud võlgniku käitumine on äärmiselt pahatahtlik, vastuolus Eesti seadusandlusega ning võlausaldajate huve kahjustav. Menetluse edasine käik KP palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lõikele 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, millega kohus algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb selles osas tühistada ning tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule kohustustest vabastamise menetluse algatamise eelduste kontrollimiseks. Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, s.t kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele, samuti hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist (vt. RK määrus nr. 3-2-1-46-13). Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul võib esineda PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud olukord, s.t kohus võib jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kuna
võlgnik on enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Pankrotihalduri aruandest nähtuvalt on halduri poolt pankrotimenetluse ajal võlgniku töötasust kinni peetud kokku 311,53 eurot. KP ajutine pankrotihaldur nimetati kohtu 17.09.2014 määrusega. Seega on pankrotimenetlus kestnud enam kui 18 kuud. Arvestades võlgnikult laekunud summat, on keskmine ühe kuu laekumise suurus ~17,30 eurot. Ringkonnakohus ei saa võtta seisukohta, kas nimetatud summat saaks pidada võlgniku tahtlikuks võlausaldajate nõuete vähendamise takistuseks või millise sissetulekuga on võlgnik saanud pankrotimenetluse kestel arvestada. Et taolised tõendid võlgniku võimaluste kohta (nt võlgniku Soomes asuva arvelduskonto väljavõtted) tsiviilasja toimikust puuduvad, ei ole võimalik jälgida, mille põhjal tegi maakohus järelduse, et võlgniku suhtes on õigustatud kohustustest vabastamise menetluse algatamine. Seega tuleb tsiviilasi kohustustest vabastamise menetluse alustamise eelduste väljaselgitamiseks saata tagasi maakohtule. Kolleegium selgitab lisaks, et maakohus on ekslikult leidnud, et kohustustest vabastamise menetluse ajal tuleks lähtuda võlgniku elukohariigis sätestatud sissetuleku osast, millele saab sissenõuet pöörata. Sõltumata Soomes töötamisest või elamisest, kohalduvad võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluses Eestis kehtivad sissetuleku arestimise piirangud (vt. nt. Tallinna Ringkonnakohtu määrused tsiviilasjas nr. 2-09-5485). Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine pole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohustustest vabastamise menetlus ei kujuta endast automaatset võlgadest vabanemist ja oma vara säästmist. Võlgniku kohustusi võlgadest vabastamise menetluse kestel reguleerib PankrS § 173. Paragrahvi esimese lõike järgi on võlgnikul kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning teha kõik mõistlikult võimalik võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamiseks. PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Sama paragrahvi viiendast lõikest tuleneb, et võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sissetuleku arestimise erisused on sätestatud TMS §-des 130-136. Nimetatud sätetest nähtuvalt on võlgniku sissetulekuna käsitatud tema igakuist töötasu, ametipalka, seadusel põhinevat elatist, riiklikke pensione ning ka saadavaid toetusi ning hüvitisi. TMS § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Palga alammäära suurus on reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine“. TMS § 132 mõte on ühest küljest säilitada võlgnikule ja tema ülalpeetavatele hädavajalikud elamisvahendid ning teisalt tagada ka võlausaldaja täitmishuvi – võlgnikul peab säilima motivatsioon tööl käia ja nõuete täitmiseks vajalikku regulaarset sissetulekut saada. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada võlgnikule uus majanduslik algus, andes talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Sellise võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.