Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

ASJAOLUD

18.05.2016 esitas võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Kohus võttis

2-16-7863 pankrotiavalduse menetlusse ja pidas eelistungi ajutise halduri nimetamise otsustamiseks 13.06.2016. Pankrotiavalduse kohaselt on pankrotiavalduse esitamise seisuga võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 37 752,60 eurot, mis tuleneb esialgse võlausaldaja ja võlgniku vahelise siseviimistlusmaterjalide müügilepingu rikkumise tõttu tekkinud kahjust. Avalduse kohaselt XXXXOÜ ja XXXXOÜ vahel on 2014.a suvel sõlmitud siseviimistlusmaterjalide MgO plaatide müügileping. Lepingu kohaselt kohustus võlgnik müüma XXXX plaate, mis sobiksid kasutamiseks ühepereelamu ehitustööde sh siseviimistlustööde jaoks. Paar nädalat pärast plaatide paigaldamist, pahteldus- ja värvitööde teostamist ilmnes plaatide kruvide ning naelte kinnituskohtadel roostet ning plaatidel esines pragunemist. Eelneva tõttu oli XXXX sunnitud plaadid välja vahetama kõigis elamu ruumides nii seintel kui ka lagedel. Sellest tulenevalt tekkis XXXX kahju, mille hüvitamist ta võlgniku käest nõudis. Võlgnik tarnis esmaselt paigaldatud defektsete plaatide asendamiseks ja seeläbi elamu puuduste kõrvaldamiseks uued plaadid ehitusobjektile 2014 aasta lõpus ning esitas juhiseid viimistlusmaterjalide kasutamiseks ja plaatide paigaldamiseks. Kompromisslahenduse leidmise huvides ei nõudnud XXXXja võlgnik ei hüvitanud kogu tekkinud kahju, vaid üksnes osa sellest. Paraku ei andnud ka uute plaatide paigaldus soovitud tulemust, kuigi viimistlustööd teostati vastavalt juhistele ning kasutati võlgniku poolt soovitatud viimistlus- ja kinnitusvahendeid. Elamu laes ilmnes jätkuvalt ka asendatud plaatide pragunemist väga ulatuslikul pinnal. Kuivõrd võlgniku poolt antud juhised ja tarnitud (asendus)plaadid ei võimaldanud endiselt puuduseid kõrvaldada (puudused taasilmnesid väga lühikese aja jooksul), esitas XXXX 15. juunil 2015.a pretensiooni, märkides: „.../Paraku on esimese partiiga nõuetele mittevastavate plaatide asendamisel uutes plaatides esinenud sarnased vead. Viimistletud seintesse on tekkinud praod ning pahteldatud ja värvitud plaatidest kumab läbi plaadi ebaühtlane pinnas/...“. 2015.a toimunud kirjavahetuses selgus, et võlgnik on müünud XXXX „teise sordi“ plaadid, mis on defektsed ja ei oma samaväärseid omadusi nagu esimese sordi Plaadid. XXXX ei olnud teadlik asjaolust, et võlgniku poolt tarnitud plaadid on teise kategooria kvaliteediga ning ei vasta samadele tingimustele, mis esimese kategooria plaadid (võlgnik oli kohustatud üle andma kvaliteedinõuetele vastavad plaadid). XXXX koostas elamu puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde teostamiseks hinnakalkulatsiooni ning loovutas oma nõude XXXXOÜ-le. Võlausaldaja esitas võlgnikule 11.03.2016.a nõudekirja, millega nõudsid võlgniku poolt tekitatud kahju hüvitamist summas 37 752,60 eurot ning andes võlgnikule veelkord tähtaja tekitatud kahju hüvitamiseks. Võlgnik esitas oma seisukoha 18.03.2016.a, milles ei ole esitatud sisulisi vastuväited põhjustatud kahju osas (võlgnik on üksnes esitanud asjakohatu soovi esitada kuluarvestus uuesti, mis oli juba nõudekirjale lisatud). Lisaks andis võlgnik teada, et plaatide poolt põhjustatud kahju on kaetud “Lietuvos draudimas” Eesti filiaali PZU tootjavastutuskindlustusega. Sellest olenemata ei ole võlgnik pankrotiavalduse esitamise hetkeni võlgnevust tasunud ning on asunud oma vara võõrandama ja peitma, et sellisel viisil vältida võlausaldaja nõude tasumist. Võlgnik esitas pankrotiavaldusele vastuväite. Võlgnik vaidleb vastu avaldaja pankrotiavaldusele, sest võlausaldaja kahjunõue on põhjendamatu ja tõendamata. Vastavalt tuleb jätta ajutine haldur nimetamata. Võlgnik ei ole maksejõuetu ja tema pankroti väljakuulutamiseks puudub igasugune alus.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

2-16-7863 Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 4 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. PankrS § 15 lg 3 p 6 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. PankrS § 15 lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. PankrS regulatsioon on suunatud sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varem kehtinud PankrS analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 6. märtsi 2002.a. otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Võlausaldaja on võlgniku vastu esitanud müügilepingu rikkumisest tekkinud kahjunõude. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma praktikas (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15 ja 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15) leidnud, et „VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused : võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).” 17. märtsi 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09 tehtud otsuse punktis 14 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et „Kahju hüvitamise nõude eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi on eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Selline kahju on kolleegiumi arvates hõlmatud ka VÕS § 127 lg 2 kaitseeesmärgist, s.o praeguse kahju ärahoidmine on kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.“ Võlausaldaja on lepingu rikkumist tõendanud mõningate fotodega, kuid eelkõige viidanud võlgniku varasemale käitumisele. Kahju ulatuse kohta on esitatud hinnakalkulatsioon (tl 25). Võlausaldaja nõue tuleb praaktoodete tarnimisest ning valdavas osas on tegu puhtmajandusliku kahju nõudega. Kohus möönab, et kahjunõude eelduste dokumentaalne tõendamine, sh fotodega, on raskendatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et võlgnikupoolsele käitumisele, millega võlgnik on väidetavalt võlgnevust tunnistanud, ei saa omistada suur tähendust. Kohtueelselt võivad pooled soovida lahendada vaidlust kompromissiga ning selleks

2-16-7863 võivad võtta vastutuse ka nõuete eest, mille eest neil seaduse järgi vastutust ei ole. Eelkõige peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses selliselt, et nõude põhjendatuses oleks piisaval määral võimalik veenduda dokumentaalsete tõendite alusel. Kohus leiab, et seda võlausaldaja antud juhul teinud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata ja pankrotiavaldus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitaja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Võlgnik esitas oma menetluskulude nimekirja. Menetluskulude nimekirja kohaselt moodustuvad menetluskulud õigusabikuludest summas 1008 eurot, mis tuleneb ajakulust (tunnitasuga 120 eurot/tund, millele lisandub käibemaks) 7 tundi. Võlgnik kinnitab, et menetluskulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Võlausaldaja ei ole esitanud võlgniku menetluskuludele vastuväited.

2-16-7863

Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolus, et võlgnik on õigusabi kasutanud ja õigusabi kasutades kulu kandnud ning vastav kulu tuleb võlgnikule ka hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta võlausaldaja kanda. Vaatamata sellele, et võlausaldaja ei ole esitanud võlgniku menetluskuludele vastuväiteid, hindab kohus ise menetluskulude põhjendatust. Riigikohus on oma 13. novembri 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25 märkinud, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus märgib, et Riigikohtu senises praktikas on õigusabikulude arvestamisel mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud vandeadvokaadi tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13. Antud tsiviilasjas kohus ei leia, et tegemist oleks olnud keskmisest keerukama või mahukama asjaga ning arvestades, et võlgniku esindaja ei ole vandeadvokaat, ei ole põhjendatud tunnitasu 120 eurot + käibemaks. Põhjendatud tunnitasuks on 80 eurot + käibemaks. Õigusabile kulunud ajaks on märgitud kokku 7 tundi. Kohus leiab, et eelnimetatud ajakulu ei ole toimunud menetlust arvestades mõistlik ega põhjendatud. Võlgnik esitas vastuväitena sisuliselt üksnes tõendamatuse vastuväite. Põhjendatud ajakuluks peab kohus 3,5 tundi kõikidele toimingutele. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastav taotlus on kohtule esitatud, mistõttu tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.