Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 17.05.2023.a ja 06.06.2023.a kohtumäärustes (dtl 40-42, 158-160) .

Kohus tegi pooltele 27.06.2023.a kompromissettepaneku (dtl 127-128). Kostja nõustus kompromissettepanekuga (dtl 131-132). Hageja sellega ei nõustunud (dtl 136-137).

Vaidlust pole, et kostjal on hageja ülalpidamiskohustus ning et hageja elab emaga. Vaidlus on, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale elatist hagetavas summas ning kas esineb alus elatise vähendamiseks. Kostja väidab, et ta on töötu ja pole võimeline elatist hagetavas summas tasuma. Samuti leiab kostja, et hageja väidetavad kulud on ülepaisutatud.

Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

Alates 01.01.2022.a kehtiva PKS § 101 lõigete 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Erinevalt kuni 01.01.2022.a kehtinud PKS § 101 lõikes 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul

erinev. Viidatud sätte lõigetes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Samas ka alates 01.01.2022.a kehtiva õiguse kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lõige 1). Kohtule jääb muuhulgas PKS § 102 lõike 3 kohane võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga ja sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel.

Riigikohus on 13.02.2018.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 punktis 13 leidnud, et eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Riigikohus on 09.06.2017.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-35-17 punktis 21.1. leidnud, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt ka Riigikohtu

Kohus on teinud kooskõlas TsMS § 230 lg 3 ja lg 5 järelepäringud rahvastikuregistrisse, äriregistrisse, kinnistusraamatusse ja liiklusregistrisse ning nimetatust nähtub:

hageja emal on üks alaealine laps s.o hageja. Hageja emale kuulub sõiduk Mercedes-Benz ML xxxxxx 4MATIC. Hageja emal puuduvad kinnisvara ning osalused äriühingutes (dtl 237-240);

kostjal on üks alaealine laps s.o hageja. Kostjal puuduvad Eestis kinnisvara, sõidukid ja osalused äriühingutes (dtl 243-246). Kostja väidetel on ta töötu (dtl 213, 225).

Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja pangaarvele on laekunud rahalisi vahendeid (koos sularaha sissemaksetega) jaanuaris 2023.a 2332,36 eurot, veebruaris 2023.a 2884,93 eurot, märtsis 2023.a 6167,06 eurot, aprillis 2023.a, 4163,29 eurot, mais 2023.a 3411,15 eurot, juunis 2023.a 1348,31 eurot, jaanuaris 2024.a 1476,38 eurot, veebruaris 2024.a 580,40 eurot, märtsis 2024.a 1495,39 eurot, aprillis 2024.a 1330,40 eurot, mais 2024.a 1420,40 eurot (dtl 45-126, 165-205).

Kohus leiab, et arvestades ülaltoodut, siis ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et ta on töövõimetu (või määratud osaline töövõime) ning ei ole võimeline hagejale miinimummääras elatist tasuma või et kostja varaline seis oleks kehvem kui hageja ema oma. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja teeb enda kontole ka igakuiselt rahalisi sissemakseid, mis tähendab, et kostja ilmselt omab sissetulekuid ning kostjale teevad ülekandeid ka eraisikud. Lisaks on kostja kohtuistungil teatanud, et maksimum elatissumma, mida ta suudab tasuda on 250 eurot kuus (dtl 233).

Kohus leiab, et põhimõte, et vanemad peavad erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osalema lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise proportsioonile, kohaldub olukorras, kus üks vanematest saab miinimumile lähedast või sellest väiksemat töötasu, st elatise tasumine teise vanemaga võrdselt ei tagaks talle oma ülalpidamiskulude tasumist miinimumulatuses. Kohtule ei ole esitatud sellekohaseid tõendeid ning seega ei ole antud juhtumil tegemist vastava olukorraga.

PKS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ja lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud

regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.

Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb seaduses sätestatud miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-37-11, p 12). Eeltoodut arvestades tuleb miinimummäärast suurema elatise saamiseks tõendada ka miinimumvajadustest suurem kulu lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-13, p 22).

Kuna hageja nõuab elatist miinimumist suuremas summas, s.o 604,50 eurot kuus ning kostja on esitanud vastuväited hageja igakuistele kuludele, siis tuleb kohtul hinnata hageja igakuiste kulude suurust.

Kohus selgitab, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest (vaata Riigikohtu 22.06.2022.a kohtuotsust kohtuasjas nr 2-19-19160 punkt 13).

Kohus leiab, et hageja igakuised vajalikud kulud summas 1289 eurot on ülepaisutatud ning osaliselt tõendamata.

Tartu Ülikooli 2020. aasta valminud uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. Lõpparuanne“ (edaspidi Lõpparuanne) kohaselt on 7 kuni 12 aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve ühes kuus 359 eurot kuus (kättesaadav veebilehel https:// www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatise_lopparuanne.pdf lk 39).

Statistikaameti andmetel (https://www.stat.ee/et/otsing?search=tarbijahinnaindeks; tarbijahinnaindeksi kalkulaator) on tarbijahinnaindeks tõusnud aprilliks 2023 võrreldes 2020 jaanuariga 36,6% ning toidu ja mittealkohoolsete jookide hinnad on tõusnud ajavahemikul augustist 2021 kuni augustini 2022 21,4% ja sealt edasi veel kuni maikuuni 2023 4%.

Seega võtab kohus igakuiste kulude hindamisel aluseks Lõpparuande ja tarbijahinnatõusu. Seda justnimelt arvestades elatise väljamõistmisel perioodil 25.04.2023-31.03.2024.a. Edasi kohus ei arvesta tarbijahinnatõusu, sest alates 01.04.2024.a on elatise miinimumsumma suurunenud juba iseenesest arvestades elukalliduse tõusu viimase aastaga.

Hageja on märkinud, et ühe kuu kulutused eluasemele (korteri üürimaksed, kommunaalkulud) on 110 eurot kuus (dtl 3, 11). Kohus leiab, et hageja ei ole esitanud nende kulude tõendamiseks korrektseid tõendeid. Hageja on esitanud kohtule pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et hageja on oktoobris 2022.a teinud Wle ülekandeid summades 50-200 eurot. Kes see isik on ja mida need summad täpsemalt sisaldavad hagist ja pangakontolt ei selgu. Ühtegi kommunaalkulude arvet ega üürilepingut kohtule esitatud ei ole. Seega kui Lõpparuandes oli keskmiseks eluasemekuluks 26 eurot kuus ning arvestades tarbijahinnatõusu 25,4%, siis peab kohus põhjendatud eluasemekuluks 33 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et toidukulu ühes kuus on 214 eurot (dtl 3, 12-14). Kuna hageja on toidukulude tõendamiseks, esitanud üksnes pangakonto väljavõtted poes tasumiste kohta, siis ei selgu, milliste kaupade eest tasutud on. Ühtegi poearvet esitatud ei ole. Seega võtab kohus aluseks Lõpparuande, mille kohaselt on keskmiseks toidukuluks 108 eurot kuus. Arvestades tarbijahinnatõusu 25,4%, peab kohus põhjendatud toidukuluks 135 eurot kuus. Kohus arvestab siin ka asjaoluga, et lapsed saavad vähemalt ühe päevase toidukorra eeldatavalt koolis.

Hageja on märkinud, et toidukulu pikapäevarühmas on ühes kuus keskmiselt 15 eurot (dtl 3, 15). Hageja esitatud pangakonto väljavõttelt nähtub, et oktoobris 2022.a on tasutud 11 eurot ning 08.11.2022.a 22 eurot. Kuna hagi on esitatud aga 25.04.2023.a ehk pool aastat hiljem ning poole aasta kohta puuduvad kulutõendid, siis loeb kohus, et see kulu on edasiulatuva elatise nõude osas tõendamata ning seega ei ole see kulu põhjendatud.

Hageja on märkinud, et tervishoiu kulu on ühes kuus 30 eurot (dtl 3, 16). Kulude tõendamiseks on hageja esitanud üksnes pangakonto väljavõtte, millest nähtub oktoober 2022.a apteegis tasumine ühe kuu eest kogusummas 43,94 eurot. Mille eest tasutud on 5 korda ühes kuus, seda pangakontolt ei nähtu. Rohkem tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kuivõrd hageja ei ole ka välja toonud, et oleks rohkem haige kui keskmine laps või tal oleks erivajadus, siis võtab kohus aluseks Lõpparuande, mille kohaselt on keskmiseks tervishoiu kuluks 6 eurot kuus. Arvestades tarbijahinnatõusu 25,4%, peab kohus põhjendatud tervishoiu kuluks 8 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et sõidukulu on ühes kuus 88 eurot (dtl 3, 17). Kulude tõendamiseks on hageja esitanud üksnes pangakonto väljavõtte, millest nähtub oktoober 2022.a Olerexis tasumine ühe kuu eest kogusummas 100,79 eurot. Rohkem tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kuivõrd hageja on esitanud pangakonto väljavõtte üksnes ühe kuu eest (pool aastat enne hagi esitamist) ning sellest ei nähtu, kas kõik tasumised tanklas toimusid kütuse eest, siis leiab kohus, et sõidukulu sellises suuruses põhjendatud ei ole. Kohus võtab aluseks Lõpparuande, mille kohaselt on keskmiseks sõidukuluks 40 eurot kuus ning arvestades tarbijahinnatõusu 25,4%, siis peab kohus põhjendatud sõidukuluks 60 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et sidekulu on ühes kuus 16 eurot (dtl 3, 18). Kulude tõendamiseks on hageja esitanud üksnes pangakonto väljavõtte, millest nähtub oktoober 2022.a Tele2 Eesti AS-le tasumine ühe kuu eest summas 71,66 eurot. Rohkem tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kuivõrd aga Lõpparuandest nähtub, et keskmiseks telekommunikatsiooni kuluks on 13 eurot kuus ning arvestades tarbijahinnatõusu 25,4%, siis peab kohus põhjendatud sidekuluks 16 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et koolitatava kulud (vanemate komitee kogub raha koolivajadusteks) on ühes kuus 27 eurot (dtl 3, 19). Kulude tõendamiseks on hageja esitanud üksnes pangakonto väljavõtte, millest nähtub oktoober 2022.a Sle ülekande tegemine summas 40 eurot ja 13 eurot. Rohkem tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kuivõrd aga Lõpparuandest nähtub, et keskmiseks hariduse kuluks on 61 eurot kuus, siis peab kohus põhjendatuks hariduse kulud 27 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et pikapäevarühma kulu koolis (sõltuvalt sellest palju hageja käib) on ühes kuus 50 eurot (dtl 3, 20-21). Kulude tõendamiseks on hageja esitanud pangakonto väljavõtte, millest nähtub Tallinna Linnakantseleile tasumine oktoobris 2022.a summas 35,10 eurot ja detsembris 2022.a summas 65 eurot. Ühtegi arvet kohtule esitatud ei ole. Kuna hagi on esitatud kohtule aga 25.04.2023.a ehk 5 kuud hiljem, kui tasumised pangakontol, siis loeb kohus, et see kulu on edasiulatuva elatise nõude osas tõendamata ning seega ei ole see kulu põhjendatud.

Hageja on märkinud, et trennikulud (ujumine) on ühes kuus 75 eurot (dtl 3, 22). Hiljem on hageja kulusummat suurendanud ning märkinud, et ujumistrenni kulud on 348 eurot kuus. See summa koosneb sissepääsust ujulasse 96 eurot kuus (8 trenni x 12 eurot) ja individuaalsetest ujumistundidest treeneriga 252 eurot kuus (dtl 151, 153-154, 143-149). Kohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on ujumistrennide eest tasunud järgmiselt – 16.04.2023.a 252 eurot, 23.05.2023.a 252 eurot, 19.07.2023.a 252 eurot, 20.12.2023.a 35 eurot, 04.01.2024.a 35 eurot, 11.01.2024.a 252 eurot ja 18.04.2024.a 252 eurot (dtl 153). Seega ei ole hageja igakuiselt tasunud 252 eurot. 2023.a on hageja tasunud ujumistrenni eest 252 eurot üksnes aprill, mai ja juuli ning 35 eurot detsembri eest. See teeb aasta peale ära jagatuna 66 eurot kuus (252 x 3 = 756 + 35 : 12 = 66). Kui siia juurde lisada ujula sissepääs 12 eurot iga ujumistrenni kuutasu tasumisel (2023.a oli see

tegelikult 11 eurot, vt dtl 154), teeb see kokku 70 eurot kuus (12 x 4 = 48 : 12 = 4 + 66 = 70). Ka 2024.a on hageja tasunud 252 eurot üksnes jaanuaris (lisaks veel 35 eurot) ja aprillis, seega mitte iga kuu ei ole tasutud individuaalsete ujumistundide eest. Kuigi hageja on väitnud, et on tasunud nende eest ka sularahas, siis kohus ei pea seda väidet usutavaks, kuna ka sularaha maksete eest esitavad spordiklubid ja treenerid arved. Isegi juhul kui ei esitata koheselt, siis oli hagejal võimalus arved küsida ka tagantjärgi. Kohtule vastavaid arveid esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatud on ujumistrenni tasu 70 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et arendavate mänguasjade kulu (konstruktor, raamatud jne) on ühes kuus 65 eurot (dtl 3, 23-24). Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi kviitungit nende kulude kohta. Hageja on esitanud pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et 07.10.2022.a on kolm korda tasutud Stockmannis kogusummas 38,20 eurot ja 25.10.2022.a Pepcos 5,10 eurot. Mille eest ja kas just hageja ostude eest on tasutud, see pangakonto väljavõtetel ei kajastu. Arvestades sellega, et hagi esitamise ajaks oli hageja koolilaps, siis ei ole usutav, et hageja vajab igakuiselt sellises summas uusi mänguasju ja raamatuid. Raamatuid on võimalik laenutada ka raamatukogust. Seega leiab kohus, et vastav kulu ei ole põhjendatud.

Hageja on märkinud, et riiete, jalanõude ning hügieenitarvete kulu on ühes kuus 128 eurot (dtl 3, 25-29). Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, milliseid riideid ja jalanõusid ning hügieenitarbeid sellise summa eest on igakuiselt soetatud. Hageja on esitanud üksnes september-oktoober 2022.a pangakonto väljavõtted tasumiste kohta, milliste asjade ja kelle eest tasutud on, pangakonto väljavõttest ei selgu. Seega võtab kohus aluseks Lõpparuande, mille kohaselt on keskmiseks riiete ja jalanõude kuluks 63 eurot kuus ning arvestades tarbijahinnatõusu 25,4%, peab kohus põhjendatud riiete ja jalanõude kuluks 80 eurot kuus. Isikliku hügieeni kulu on aga Lõpparuande kohaselt 8 eurot kuus, lisades 25,4%, tuleb kulu 10 eurot kuus. Seega leiab kohus, et põhjendatud riiete, jalanõude ning hügieenitarvete kulu on kokku 90 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et juuksuri kulu on ühes kuus 15 eurot (dtl 3, 30). Kohus leiab, et see kulu eraldi ei ole põhjendatud, kuna see kuulub juba isikliku hügieeni alla, mida kohus on hinnanud käesoleva kohtuotsuse punktis 35.

Hageja on märkinud, et eesti keele eraõpetaja kulu on ühes kuus 40 eurot (dtl 3, 30). Ühtegi tõendit esitatud ei ole, kui üksnes pangakonto väljavõte, millelt on näha sularaha väljavõtmine. Kohus leiab, et sularaha väljavõtmine pangakontolt, ei tõenda kuidagi eraõpetaja juures käimist ning seega ei ole see kulu tõendatud ja põhjendatud.

Hageja on märkinud, et meelelahutuskulud (teater, kino ja sõprade sünnipäevadel käimine) on ühes kuus 80 eurot (dtl 3, 30). Ühtegi tõendit esitatud ei ole, kui üksnes pangakonto väljavõte, millelt on näha sularaha väljavõtmine. Kuigi hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit nende kulude kohta, siis ilmselgelt aegajalt lapsed käivad sõprade sünnipäevadel ning kinos ja teatris. Seega võtab kohus aluseks Lõpparuande, mille kohaselt on keskmiseks vaba aja kuluks 29 eurot kuus. Arvestades tarbijahinnatõusu 25,4%, loeb kohus põhjendatud meelelahutuskuluks 36 eurot kuus.

Hageja on märkinud, et puhkusereisi kulu on ühes kuus 65 eurot (dtl 3, 31-32). Kohus leiab, et puhkusereisi näol ei ole tegemist lapse vältimatult vajaliku kuluga. Vanem saab lapsega puhkusereisile minna vastavalt oma võimalustele ning põhjendatud pole kohustada teist vanemat tasuma pool puhkusreisist kinni. Seega leiab kohus, et vastav kulu ei ole põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt moodustavad hageja igakuised kulud kokku 475 eurot (33+135+8+60+16+27+70+90+36), millest ühe vanema osa on 237,50 eurot (475 : 2).

PKS § 101 lg 5 kohaselt vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused

saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel.

Seega arvestades saadud summast maha lapsetoetuse vastavalt PKS § 101 lg-le 5, on hagejale langeva ülalpidamise andmise kohustuse ulatus summas 197,50 eurot kuus (475 : 2 - 40).

PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendatakse elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus.

PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (vt otsuse p 15.5) (vt Riigikohtu 22.06.2022.a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 14.7).

Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).

Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohtu 10.03.2023.a kohtumäärusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2024.a kohtumäärusega (kohtumäärused on jõustunud 03.02.2024.a) tsiviilasjas nr 2-22-10357 hageja ja kostja vahel kinnitatud kohtulik suhtluskord. Suhtluskorra määrusest nähtuvalt ei viibi kostja hagejaga koos aasta jooksul keskmiselt 7 ööpäeva kuus. Samuti on hageja 17.12.2024.a kohtuistungil teatanud, et aasta jooksul kohtus hageja kostjaga kaks korda (dtl 233). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud.

Eeltoodust tulenevalt puudub alus elatise vähendamiseks koos veedetud aja võrra.

Kõige eelpool toodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on edasiulatuva elatise nõude osas põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagejale tuleb välja mõista alates 25.04.2023.a elatis vastavalt PKS §-le 101 ning Justiitsministeeriumi lehel olevale elatiskalkulaatorile https://www.just.ee/elatiskalkulaator/.

Kohus selgitab hagejale, et olukorras, kus käesolev kohtuotsus pööratakse sundtäitmisele, tuleb sundtäidetava nõude suuruse puhul arvesse võtta kostja poolt alates 25.04.2023.a juba tasutud ülalpidamismaksetega, arvestades sealjuures käesolevast otsusest tulenevat elatise suurust ning tasumise kohustuse alguskuupäeva. Vastasel juhul võib kostjal tekkida alus esitada hageja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostjal tuleb kohtuotsusega väljamõistetud elatis tasuda iga kuu eest ette hageja hagiavalduses taotletud arveldusarvele iga kuu 10. kuupäevaks.

Hageja palub igakuine elatis määrata muutuva summana (dtl 6). Kohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma ja lapsetoetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Seega tuleb indekseerida väljamõistetud elatise summat iga aasta 1. aprillil vastavalt PKS §101 lg-tele 3-6.

Tagasiulatuva elatise nõue

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

Hageja palub kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi 25.04.2022.a kuni 24.04.2023.a eest kogusummas 489,43 eurot kuus (dtl 5-6).

Kohus leiab, et elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt ei ole antud juhul põhjendatud. Riigikohus on 25.05.2016.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 punktis 19 selgitanud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, p-d 11 ja 12).

Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on perioodil 25.04.2022.a kuni 24.04.2023.a tasunud igakuiselt hagejale elatist summas 200-230 eurot kuus, v.a september 2022.a (dtl 5). Seega ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus elatist pole üldse tasutud. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendit, et ta oleks pöördunud konkreetselt elatise suurendamise nõudega kohtuväliselt kostja poole. Hageja on küll esitanud kohtule hageja ema ja kostja vahelise kirjavahetuse kuupäevadel 12.01.2022.a, 03.03.2022.a ja 22.07.2022.a, nendest aga ei nähtu, et hageja oleks palunud kostjal elatist maksta suuremas summas ja välja toonud ka selle summa (dtl 10). Samuti on kirjavahetus toimunud 2022.a esimesel poolel, hagi on kohtule esitatud aga alles 25.04.2023.a. Seega ei ole ole usutav, et hageja igapäevased vajadused jäid rahuldamata, vastasel juhul oleks hageja pöördunud hagiga kohtusse varasemalt. Kohtu hinnangul paneks antud juhul elatise tagasiulatuv väljamõistmine kostja ka tõenäoliselt raskesse olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on ülalpidamiskohustust täitnud ning seega on tagasiulatuva elatise nõue põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.