Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
27.juuni 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu V. H. hagi R. T.i ja D. T.i vastu koos pereliikmetega eluruumist väljatõstmiseks
Tsiviilasja hind
3500 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: V. H. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxx, epost xxx); Hageja lepinguline esindaja advokaat Marko Tammann (e-post [email protected]) Kostja 1: R. T. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht Xxxxxxx xxxx, Xxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxx, epost xxx), Kostja 2: D. T. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht Xxxxxxx xxxx, Xxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxx, epost xxx), volitatud esindaja R. T.
Kohtuistung
06.06.2016, osalesid V. H., adv Tammann, R. T.
RESOLUTSIOON
1.V. H. hagi rahuldada.
2.Tõsta R. T. (isikukood xxxxxxxxxxx) ja D. T. (isikukood xxxxxxxxxxx) koos pereliikmetega välja eluruumist asukohaga Xxxxxxx xxxx, Xxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxx.
3.Menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate R. T.i ja D. T.i kanda.
4.Määrata V. H. menetluskulude suuruseks riigilõiv 900 eurot (sisaldab käibemaksu 20% summas 100 eurot).
5.Välja mõista R. T.ilt ja D. T.ilt kummaltki 450 eurot V. H. kasuks menetluskulude katteks.
6.Väljamõistetud menetluskuludelt on R. T. ja D. T. kohustatud tasuma V. H.le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
V. H. esitas 23.02.2016 Pärnu Maakohtule hagiavalduse R. T.i ja D. T.i vastu nende koos pereliikmetega eluruumist väljatõstmiseks. Hagiavalduse ja selle 10.03.2015 täienduste kohaselt hageja V. H. on alates augustist 2002. a Xxxxxxx xxxx omanik. 5. juunil 2011 said kostjad R. T. ja D. T. Xxxxxxxx xxxxs, Xxxxxxxxxxx xxxxxx asuva Xxxxxxx xxxx võtmed, millega (koos pereliikmetega) kehtestasid nimetatud elamule valduse ning pooltevahelise suulise kokkuleppe alusel tekkis sellest ajast üürisuhe hageja kui üürileandja ja kostjate kui üürnike vahel. Kostjad kohustusid maksma üüri 320 eurot kuus. 13. juulil 2014. aastal, peretüli käigus, lõhkus R. T. eluruumi aknad. Sellise tegevusega tekitati V. H.le 800 euro suurune varaline kahju (rääkimata hageja ja tema pereliikmetele tekitatud moraalsest kahjust). Hagejale teadaolevalt algatas politsei selle sündmuse kohta ka kriminaalasja ning vähemalt ühe õigusrikkumise eest on R. T. juba süüdi mõistetud ja teda karistatud. Ainuüksi kirjeldatud põhjustel ütles hageja 1. oktoobrist 2014. a erakorraliselt kooskõlas VÕS §-ga 274 sõlmitud üürilepingu kostjatega üles, s.t üürileping lõppes
1.oktoobril 2014. Hageja saatis 10. septembril 2014 e-kirjaga R. T.i ja D. T.i e-posti aadressidele (millelt kostjad olid hagejaga varem suhelnud) üürilepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Kostjad on ülesütlemisavalduse kätte saanud ning ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud. Kostjad hagejale eluruumi koos päraldistega 1. oktoobriks 2014 üle ei andnud. Ülesütlemisvaldus on kehtiv ning kostjad R. T. ja D. T. tuleb eluruumist, asukohaga Xxxxxxx xxxx, Xxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxxxx xxxx, välja tõsta. Hagejal ei ole täpset ülevaadet, kes kostjatega koos selles eluruumis elavad. Seetõttu palub hageja tõsta kostjad R. T. ja D. T. välja koos pereliikmetega. Hageja selgitab, et tema nõue R. T.i ja D. T.i koos pereliikmetega eluruumist, asukohaga Xxxxxxx xxxx, Xxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxxxx xxxx, väljatõstmiseks on kvalifitseeritav AÕS § 80 järgse asja omaniku vindikatsiooninõudena oma asja teise isiku ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hageja ei välista, et ta esitab kostjate vastu edaspidiselt ka VÕS §-s 335 nimetatud kahjunõude. Hageja palub hagi rahuldada ja tõsta R. T. ja D. T. koos pereliikmetega eluruumist, asukohaga Xxxxxxx xxxx, Xxxxxxxx xxxx, Xxxxxxxxxxx xxxx, välja ning jätta menetluskulud R. T.i ja D. T.i kanda. Menetluskulude nimekirjas hageja taotles kohustada kostjaid tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
KOSTJATE VASTUS
01.09.2015 kirjalikus vastuses kostjad vaidlevad hagile täies ulatuses vastu. Kostjad ei ole hagejaga mingit üürilepingut sõlminud. 05.06.2011 sõlmisid R. T. ja D. T. (praeguse perekonnanimega T.) V. H.ga heauskselt kinnistu lihtkirjaliku ostu-müügilepingu Xxxxxxx kinnistu ostmiseks 13 aasta jooksul. Dokumendid vormistati kahes eksemplaris, üks kummalegi
poolele. Samal kuupäeval väljastas V. H. teatise, millega andis Xxxxxxx kinnistu R. T.i ja D. T.i käsutusse ja kasutusse, kuni ostu-müügi seadusliku vormistamiseni. Kuna müügihinna tasumine pidi toimuma pikema perioodi jooksul ning kostjate abiellumise kuupäev xx xx xxxx oli juba kindel, märgiti teatisele D. T., et poleks vaja teatist hiljem ümber teha. Lepingul on D. T., sest ta ei saanud veel teist allkirja esitada. Juriidiliselt korrektse ostu-müügilepingu vormistamise ettevalmistamine jäi perekond H.ede teha, kuna Xxxxxxx kinnistule on seatud koos nende teise kinnistuga suur hüpoteek. Kostjad on oma kohustused vastavalt ostu-müügilepingule täitnud, isegi pidevalt ette tasunud ja tulnud vastu perekond H. soovidele kanda raha erinevatele kontodele ja selgitused pannud K. H. soovi kohaselt. 01.01.2013 väljastasid K. H. ja V. H. volituse R. T.ile, et vaigistada tema soovi pöörduda notari poole, kuid samal ajal tahtlikult venitasid ostu-müügilepingu notariaalse vormistamisega. Kuna 2013.a lõpus halvenes perekond H. majanduslik olukord ning lähenes suurema summa eraisikule tagasimaksmise kuupäev, hakati kostjaid survestama kiirendatud tempos Xxxxxxx kinnistu eest müügisumma tasumisega. Ka üritas V. H. koos Pindi Kinnisvara maakleri K. R.-ga välja petta üürilepingu sõlmimist. Esialgu kaheks kuuks, siis aastaks, väites, et pank nõuab seda. Kostjate järelepärimise peale SEB-sse selgus, et sellist nõuet ei eksisteeri. Samuti ei olnud K. ja V. H. informeerinud panka ostu-müügilepingust ega teinud midagi hüpoteegi tükeldamiseks kahe kinnistu vahel, kuigi see oleks olnud võimalik. Seega H.d ei proovinudki oma lepingulisi kohustusi täita, kuigi pidevalt väitsid kostjatele, et tegelevad asjaga ja esitasid ka vastavasisulisi väljamõeldud olukordi. Maakler K.R. saatis omavoliliselt D. T.i nimel laenutaotlusi erinevatele pankadele. Selle kohta Pindi Kinnisvarabüroo Lääne regiooni juhile saadetud päringu vastuses maakler tunnistab, et tegi seda V. H. korraldusel. Kostjad panid 21.05.2014 Pärnu notari Kaia Krügeri büroosse aja, et vormistada volitus ja leping vastavalt seaduse nõuetele ja teavitasid sellest ka V. ja K. H.e. 21.05.2014 H.d kohale ei ilmunud. Samal ajal hakkasid H.d eitama igasuguste allkirjastatud dokumentide olemasolu. Kostjad saatsid korduvalt V. H.le ja tema esindajale M. Tammannile dokumentide duplikaadid, samuti pakkusid kostjad kompromissina kohtueelset läbirääkimist, millele H.d ei reageerinud. Kompromissi saavutamiseks esitasid kostjad V. H.le arve tehtud kulutuste, tasutud summade ja tehtud investeeringute osas. Sel hetkel olid kostjad nõus arve tasumisel loobuma kokkulepitud lepingust. Kuna tegemist on tootmistaluga, siis oli arve esitatud hetkeseisuga. Lisamata on saamata jäävad tulud lepingu katkestamisel. H.d arve tasumisest loobusid, mistõttu kestab leping edasi. 2014.a suutsid K. ja V. H. oma pahatahtliku tegevusega tekitada kostjatele otsese majandusliku kahju 4880 eurot. (Kaudset kahju ei saa hinnata, kuna H.ede tegevus sundis kostjaid lõpetama ühe tulutoovatest tegevusharudest). Kostjad on lugenud selle summa (4880 eurot) tasutud osamakseteks, millest on teavitanud ka V. ja K. H.e. Kuna H.d väldivad otseseid kontakte ja kostjatel lasub siiski kohustus lepingut täita, avasid kostjad deposiidikonto, kuhu laekuvad edaspidi osamaksed, millest 1 euro laekub igakordsest maksest V. H. kontole. Avatud deposiidikontole puudub K. ja V. H.l juurdepääs kuni dokumentide korrektse vormistamiseni. 2015.a veebruaris toimus K. ja V. H. tegevuse uurimine politsei poolt, uurimine lõpetati, kuna V. H. väitis, et ta on esitanud hagi kohtule. V. H. hagi on alusetu, tugineb väljamõeldistele ja sellisel kujul vastuvõetamatu. Lisaks jätab hageja välja oma abikaasa K. H., kellega neil on ühisvara ja kes on lepingus osaline.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.Kohus, tutvunud poolte esitatud kirjalike seisukohtadega, arutanud asja menetlusosalistega kohtuistungil ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
2.V. H. on kohtule esitanud hagi kostjate väljatõstmiseks koos pereliikmetega V. H.le kuuluvalt kinnistult. Hagi faktilise alusena tugineb hageja sellele, et kostjad valdavad hagejale kuuluvat kinnistut ebaseaduslikult: kostjad on temalt saanud kinnistu valduse, seejärel on hageja üles öelnud üürilepingu ja nõudnud kinnistu vabastamist, kostjad ei ole üürilepingu ülesütlemist vaidlustanud, kuid ei ole ka kinnistut vabastanud.
3.Hageja nõude õiguslikuks aluseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama sätte lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja on kinnistu omanik, kostjad on kinnistu valdajad ning kostjad valdavad kinnistut õigusliku aluseta. Asjas ei ole vaidlust ja kinnistusraamatu väljavõttega on tõendatud, et Xxxxxxxxxl Xxxxxxxxxxx xxxxxx Xxxxxxxx xxxxs asuv Xxxxxxx xxxx (kinnistusraamatu registriosa number xxxxxxx) kuulub omandiõiguse alusel V. H.le. Praeguse vaidluse lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust, kas tegemist on hageja ja tema abikaasa K. H. ühisvaraga või mitte. Samuti ei ole vaidlust selles, et 05.06.2011 hageja ise andis kinnistu valduse kostjatele. Seda tõendab ka hageja poolt kostjatele antud kirjalik teatis (I kd, lk 47), milles märgitakse, et V. H. annab R. T.i ja D. T.i käsutusse ja kasutusse Xxxxxxx kinnistu alates 05.06.2011 kuni juriidilise vormistamiseni.
4.AÕS § 34 lg 1 kohaselt on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. AÕS § 83 lg 1 järgi võib valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Pooled vaidlevad kostjate valduse seaduslikkuse üle. Hageja leiab, et kostjad valdavad kinnistut õigusliku aluseta, kuna hageja on üürilepingu erakorraliselt üles öelnud alates 01.10.2014, samuti hageja möönab, et pooltevaheline kirjalik ostu-müügileping on vorminõude rikkumise tõttu tühine ning kostjatel ei saa sellest lepingust tuleneda õiguslikku alust kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Kostjad vaidlevad nõudele vastu, väites, et poolte vahel ei ole kunagi üürisuhet olnud ja kostjad said valduse ostu-müügilepingu alusel ning on sellest tulenevaid enda kohustusi täitnud. Seega hagi lahendamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas kostjate valdus on ebaseaduslik või on neil kinnistu valdamiseks õiguslik alus. Valdamise õigusliku aluse olemasolu peavad tõendama kostjad.
5.Kohus on seisukohal, et asjas esitatud tõenditega on ümber lükatud hageja väited poolte vahel üürisuhte olemasolu kohta. Tõendatud on, et poolte tegelik ühine tahe oli sõlmida vaidlusaluse kinnistu müügileping. 15.10.2015 eelistungil hageja V. H. võttis õigeks, et hagejal oli kostjatega kokkulepe kinnistu müümiseks 50 000 euro eest, vormistati lihtkirjalik leping, kostjad pidid maksma osamakseid sinnamaani, kuni nad maja ära ostavad, kostjatel kohe ei olnud raha. 05.06.2011 teatises nimetatud juriidilise vormistamise all pidas hageja silmas, et kostjad otsivad raha maja ostmiseks ja siis sõlmitakse notariaalne ostu-müügileping. Kostjad raha ei saanud ning hageja ei pidanud võimalikuks, et kostjad maksavad ostuhinda osamaksetena 13 aastat, hageja väidetel ei olnud pooltel algselt kokkulepet nii pika aja tasumisaja kohta. 13.07.2014 hageja andis kostjatele teada, et ei soovi enam maja müüa. Kostjate väidetel lepiti hagejaga 05.06.2011 müügilepingus kokku ostuhinna tasumine osamaksetena 13 aasta jooksul, lepingu kohest notariaalset vormistamist takistas kinnistut koormav ühishüpoteegi leping, mis tagas hageja ja tema abikaasa laenukohustusi. Kostjate väiteid müügikokkuleppe kohta tõendavad kirjalik müügileping, hageja allkirjaga 05.06.2011 teatis ning kostjate pangakontode väljavõtted, millest nähtub müügihinna osamaksete tasumine.
6.Hageja ei ole tõendanud kostjatega suulise üürilepingu olemasolu. Hageja esindaja on pidanud põhjendamatuks kohtu nõudmist kirjeldada ja tõendada hagiavalduses üürilepingu sõlmimise asjaolusid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 kohaselt võlasuhe võib tekkida: 1) lepingust; 2) kahju õigusvastasest tekitamisest; 3) alusetust rikastumisest; 4) käsundita asjaajamisest; 5) tasu avalikust lubamisest; 6) muust seadusest tulenevast alusest. VÕS § 186 p 6 kohaselt võlasuhe
võib muu hulgas lõppeda lepingu ülesütlemisega. VÕS § 195 lg-st 1 tulenevalt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seega üles saab öelda olemasolevat lepingut. Lepingulise suhte tekkimiseks on vajalikud vastastikused tahteavaldused ja poolte ühine tahe teatud lepingu sõlmimiseks (VÕS § 9 lg 1 ja 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1, § 68 lg-d 1 ja 2, § 69 lg 1). VÕS § 16 ja § 20 sätestatud pakkumuse ja nõustumuse legaaldefinitsioonid ei võimalda käsitada lepingu sõlmimise pakkumusena lepingu ülesütlemise avaldust ega lepingu sõlmimisega nõustumusena asjaolu, et ülesütlemisavalduse saaja ülesütlemist ei vaidlustanud.
7.Praeguses asjas on tõendatud, et nii hageja kui kostjate tahe oli suunatud kinnistu ostumüügilepingu sõlmimisele. Pooled on vormistanud Xxxxxxx kinnistu ostmise - müümise kokkuleppe lihtkirjalikult. Dokument on pealkirjastatud ostu-müügi lepinguna (I kd, lk 48) ja selle on allkirjastanud K. H., V. H., R. T. ja D. T. (praegune T.). Ka D. T.i ja K. H. hilisemast kirjavahetusest (lk 50 – 58; 162 - 190) nähtub, et nii V. H. kui kostjad käsitasid ka mitu aastat hiljem pooltevahelist 05.06.2011 kokkulepet kinnistu müügilepinguna, arutasid müügilepingu notariaalselt vormistamise takistuste (kostjatel kinnistu koheseks väljaostmiseks piisava raha puudumine ja kinnistul lasuv ühishüpoteek) kõrvaldamise võimalusi. Seega ilmselgelt ei vasta tõele hagiavalduse väited 05.06.2011 suulise üürilepingu sõlmimise kohta.
8.Hagejal ei ole võimalik ostu-müügi kokkulepet tagantjärele ühepoolselt ümber kvalifitseerida üürilepingul põhinevaks võlasuhteks üürilepingu ülesütlemisavalduse esitamise teel. Kostjad eitavad poolte vahel üürisuhte olemasolu. Eluliselt usutavad on R. T.i väited, et nad ei vajanud elamispinda ning ei oleks nõustunud vaidlusaluse kinnistu ajutise kasutamisega üürilepingu alusel, kuna kinnistul asunud elamu oli elamiskõlbmatu, peres on alaealised lapsed, kinnistule kolimise tõttu pidid lapsed vahetama kooli ning pikenes oluliselt D. T.i töölkäimise teekond ja pere kulud autokütusele. Kõiki kohtu ette toodud asjaolusid kaaludes ja tõendeid (eelkõige kirjalik ostu-müügileping) hinnates kohus loeb tõendatuks, et kostjas said hagejalt kinnistu valduse poolte vahel 05.06.2011 sõlmitud kinnistu lihtkirjaliku müügikokkuleppe, mitte üürisuhte, alusel.
9.Kinnisasja omandamisele või võõrandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. VÕS § 33 lg 2 järgi peab samas vormis olema sõlmitud ka kinnistu ostmise eelleping (kui pooltevahelist 05.06.2011 kokkulepet käsitada eellepinguna). Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. TsÜS § 84 lg-st l kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega hageja ja kostjate vahel on tühise tehingu tagasitäitmise võlasuhe.
10.Kohus leiab, et tühise tehingu alusel saadud valdus on õigusliku aluseta. VÕS § 208 lg 1 järgi on müügilepingust tulenevaks müüja põhikohustusteks anda ostjale asi üle ja teha võimalikuks omandi üleminek ostjale. Ostja põhikohustuseks on asi vastu võtta ja tasuda kokkulepitud ostuhind rahas. Kuivõrd 05.06.2011 müügileping on tühine, siis TsÜS § 84 lg 1 järgi ei tekkinud V. H.l kohustust kinnistu valdust R. T.ile ja D. T.ile üle anda ega teha võimalikuks omandi üleminekut kostjatele, kostjatel omakorda ei tekkinud kohustust ostuhinda tasuda ning pooltel vastastikku ei tekkinud õigust nõuda teiselt poolelt lepinguliste kohustuste täitmist. Seega ei anna 05.06.2011 sõlmitud, vorminõude rikkumise tõttu tühine müügileping kostjatele õiguslikku alust kinnistu valdamiseks. Pooled kohtuistungil välistasid hageja poolt 05.06.2011 kostjatele antud kirjaliku teatise käsitamist eraldiseisva tasuta kasutamise kokkuleppena. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud kinnistu valdamiseks muu õigusliku aluse olemasolu ning kostjate valdus on AÕS § 80 lg 2 tähenduses ebaseaduslik.
11.Kohus tuvastas, et kostjad said hagejalt valduse kinnistu müügilepingu alusel. Müügilepingu tühisuse tõttu peavad kostjad valduse alusetu rikastumise sätete järgi hagejale tagasi andma. Eeltoodust tulenevalt tuleb valduse tagasisaamisele suunatud kostjate väljatõstmise nõue
rahuldada, kuigi kostjate valduse ebaseaduslikkus ei tulene hagiavalduses nimetatud üürilepingu ülesütlemisest, vaid kostjate väidetud müügilepingu tühisusest.
12.Kostjad leivad, et neid ei saa enne välja tõsta, kui hageja on hüvitanud nende kantud kulud ja kinnistule tehtud investeeringud. Kohus leiab, et kostjate selline vastuväide hagi rahuldamist ei välista. Kohtul puudub alus kohaldada VÕS § 1034 lg-t 3 ja seada kostjate väljatõstmist sõltuvusse kostjate poolt tühise tehingu alusel hagejale tasutud ostuhinna maksete tagastamisega ja/või kostja poolt kinnistule tehtud kulude hüvitamisega vastavalt VÕS § 1033 lg-le 2. TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus 15.10.2016 eelistungil määras kostjatele tähtaja vastuhagi esitamiseks. Kostjate 13.12.2015 esitatud puudustega vastuhagi menetlusse võtmisest kohus 12.02.2016 määrusega keeldus. Kostjad menetlusse võtmisest keeldumist õigeaegselt ei vaidlustanud (määruskaebus 12.02.2016 määruse peale esitati alles 24.04.2016) ega esitanud parandatud vastuhagi uuesti. Samuti ei ole kostjad vaidlustanud 24.04.2016 määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta tehtud kohtu 06.06.2016 määrust. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise korral on õigus esitada sama hagi puuduste kõrvaldamise järel uuesti. Kohus selgitab, et ka väljatõstmise nõude rahuldamine ei võta kostjatelt õigust nõuda kinnistule tehtud kulude hüvitamist seaduses ettenähtud korras ja alustel. Hüvitise nõude lahendamisel saab kohus muu hulgas hinnata ka kummagi poolt käitumise vastavust hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele.
13.Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostjate kanda, kuna kohus tegi otsuse kostjate kahjuks. TsMS § 165 lg 1 alusel vastutavad kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades.
14.Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 kohus määrab koos kulude jaotusega kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja 06.06.2016 kohtuistungil kohtule ning kostjatele ning kohus andis kostjatele aega 09.juunini 2016 esitada hageja menetluskulude kohta vastuväiteid. Kostjad vastuväiteid ei ole esitanud. Seega kohus hindab üksnes hageja kulude põhjendatust ja vajalikkust.
15.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulud 840 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses selle kohtumenetlusega ning hageja ei ole käibemaksukohustuslane.
16.TsMS § 139 lg –te 1 ja 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 kohaselt hagimenetluses tasutakse riigilõivu vastavalt tsiviilasja hinnale. Kohus leiab, et hageja on tsiviilasja hinna määranud ekslikult. Hagi esitamisel hageja arvutas tsiviilasja hinna TsMS § 128 alusel ühe aasta üüritasu summa (12 x 320 eurot = 3840 eurot) järgi, leides, et tegemist on üürilepingu lõppemise tõttu kinnisasja valduse väljaandmise üle peetava vaidlusega. Vastavalt sellele tsiviilasja hinnale ning RLS lisale 1 hageja tasus riigilõivu 325 eurot. Kohus on hageja näidatud tsiviilasja hinna märkinud asja hinnaks ka menetlusse võtmise määruses. Samas hageja rõhutas hagiavalduses ja menetluse läbivalt, et tegemist on AÕS § 80 lg-st 1 tuleneva asjaõigusliku vindikatsioonhagiga kinnistu kostjate ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Menetluse käigus on saanud selgeks, et üürilepingu ülesütlemine on hagiavalduses välja toodud üksnes kostjatel kinnistu valdamiseks õigusliku aluse puudumise põhistamiseks. Seega on tegemist TsMS § 132 lg 4 punktis 3 nimetatud kinnisasja omaniku nõudega, mis on suunatud kinnisasja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Tulenevalt TsMS § 132 lg-st 11 loetakse sellise nõude puhul hagihinnaks 3500 eurot. TsMS § 136 lg 1 ja lg 4 teise lause alusel kohus kohtuotsusega muudab tsiviilasja hinda selles asjas ja määrab tsiviilasja hinnaks 3500 eurot.
17.RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb tsiviilasja hinnaga kuni 3500 eurot (kaasa arvatud) tasuda riigilõivu 300 eurot, seda summat tuleb arvestada hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel.
18.Hageja tasus riigilõivu 325 eurot, seega nõutust 25 eurot rohkem. Hagejal on õigus taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel. Riigilõivu tagastamise nõudeõigus lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõppemisest, mil riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).
19.TsMs § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosaliste esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadus §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses advokaat Marko Tammann.
20.Hageja menetluskulude nimekirja ja sellele lisatud Priit Palmiste Advokaadibüroo arvetes nr 696, 919 ja 987 kajastatud õigusabiteenuse kirjelduste kohaselt on esindaja kulutanud hagejale õigusabi osutamiseks kokku 7 tundi. Kohus loeb hageja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 5 tundi (hagiavalduse koostamine 2 tundi, maakohtu 12.02.2016 kirjaga tutvumine ja 23.02.2016 menetlusdokumendi koostamine 1 tund, 25.04.2016 istungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine 1 tund ning 06.06.2016 istungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine 1 tund).
21.04.11.2014 arvel nr 696 näidatud 2 tundi (konsultatsioonid kliendiga, kliendi nõustamine suhtluses kostjatega (1 tund) ning üürilepingu erakorralise avalduse koostamine (1 tund) ei ole kohtu hinnangul seotud kohtumenetlusega ja hageja ei saa nõuda kulude hüvitamist kostjatelt tsiviilasja menetluskuludena. Arvestades lisaks, et kohus tuvastas, et poolte vahel üürisuhet ei olnud, ei ole üürilepingu ülesütlemise avalduse koostamise kulu selline kulu, mille kostjad peaksid hagejale hüvitama.
22.Kohtu hinnangul on mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikaga hageja esindaja tunnitasumäär 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 20 eurot. Eeltoodu alusel kohus määrab hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 600 eurot (sisaldab käibemaksu 20% summas 100 €). Kuna hageja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, tuleb TsMS § 174 lg 10 alusel menetluskulud hüvitada hagejale koos käibemaksuga. Seega hageja menetluskulude suuruseks kohus määrab kokku 900 eurot, millest vastavalt menetluskulude jaotusele jääb kummagi kostja kanda 50% ehk 450 eurot.
23.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel kohus märgib otsuses, et kostjatel tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.