Täitmine › Isiku avaldus täitemenetluse peatamiseks, ajatamiseks jms

(kaheteistkümne) igakuise maksega, mis tasutakse hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks. Esimesed 11 makset on summas 62.93 EUR ja viimane makse summas 62.97 EUR. Maksed tuleb tasuda ühele Maksu- ja Tolliameti järgnevatest kontodest: a/a nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis. Makse selgituseks tuleb märkida: „J. Z., tsiviilasi nr 2-14-62246, menetluskulude osamakse.“ Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta selle lahendamist istungil. Riigi õigusabi tasu ja kulude osas ning tasumata riigilõivu väljamõistmise osas võib käesolevale otsusele 30 päeva jooksul selle kättesaamisest esitada kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu riigi õigusabi osutaja või Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi või rahandusministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse kaudu. Hageja võib vaidlustada nimetatud osas otsust apellatsioonkaebuses

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid, menetluse käik Hageja nõuded, väited ja tõendid Hagiavalduse (I kd tl 3-6) kohaselt on 11.09.2011 hageja ja kinnistu (asukohaga Xxxxxxxx, Xxxxxxx, Xxxx xxxx, edaspidi kinnistu) tollase omaniku K. Ü.i vahel sõlmitud tähtajaline üürileping, mille tähtajaks on pooled kokku leppinud 10 aastat (leping I kd tl 12-13). Üürilepingut ei ole üles öeldud, seega on üürileping kehtiv. Täitemenetluse käigus müüdi K. ja R. Ü.ile kuuluv kinnistu enampakkumisel ning kinnistu uueks omanikuks sai kande tegemisega kinnistusraamatusse alates 25.06.2014 kostja R. Š., kes on seega hageja uueks üürileandjaks. 02.07.2014 alustas kohtutäitur Rocki Albert kostja avalduse alusel täitemenetlust nr 176/2014/1135, täitedokumendiks on kordusenampakkumise akt täiteasjas nr 176/2012/1097 (täitmisteade I kd tl 14-15). Nimetatud täitemenetluses on kohtutäitur 11.11.2014 kirjaga (I kd tl 16-18) määranud Xxxxxxxx talu endiste omanike R. Ü.i ja K. Ü.i sundväljatõstmise ajaks 2 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 02.12.2014 kell 10.00. Nimetatud teate sai hageja puudutatud isikuna kätte 14.11.2014 ning esitas 24.11.2014 hageja kohtutäiturile teatise (I kd tl 19), milles selgitas muuhulgas (ka kohtutäiturile esitatud) üürilepingule tuginedes, et hageja kui kolmanda isiku suhtes ei või sundtäitmist läbi viia ning täitemenetlus on võimalik ainult kohtulahendi olemasolul. Hageja teatisele ei ole kohtutäitur seni vastanud. Samuti ei toimunud nimetatud kuupäeval väljatõstmist ning hagejale ei ole teada, millal toimub väljatõstmine. Hageja viitab täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõikele 3, mis sätestab, et TMS § 2 lg 1 ps 15 nimetatud täitedokumendi (enampakkumise akt) alusel ei või sundtäitmist läbi viia, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Kuna kostja poolt ei ole üürilepingut üles öeldud, samuti ei ole hageja õigused sundtäitmise tõttu lõppenud, siis ei ole hagejal muud võimalust kui esitada käesolev tuvastushagi. Hageja palub oma hagiavalduses tuvastada tema valduse õiguspärasus, 11.09.2011 sõlmitud üürilepingu kehtivus ning tema väljatõstmise õigusvastasus täiteasjas nr 176/2014/1135. Kohtu 11.12.2014 määrusega võeti hagi menetlusse üürilepingu kehtivuse tuvastamise osas, teiste nõuete menetlusse võtmisest keelduti, selgitades hagejale, et valduse õiguspärasus on sama nõudega hõlmatud ning et väljatõstmise õigusvastasust ei saa kohus tuvastada, sest hageja ei ole täitemenetluse osaline, kes saaks täitemenetluses toimuvat vaidlustada. Kohtumäärus hageja osade nõuete menetlusse võtmisest keeldumise osas jõustus edasi kaebamata. Samal päeval tehtud määrusega peatati hageja taotlusel ka eelmärgitud täitemenetlus kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja arvamus kostja vastuväidete osas Kostja leiab oma kirjalikus vastuses (I kd tl 74-77), et sisuliselt on käesoleva hagi näol tegemist järjekordse pahatahtliku katsega (järjekorras nüüdseks neljas kohtuvaidlus) enampakkumiselt omandatud kinnistu valduse kättesaamiseks. Seekord vaid selle vahega, et menetlusosaliseks hageja näol pole mitte kinnistu endine omanik R. Ü./K. Ü., vaid väidetav üürnik. Kohtud on varemgi kõnealust probleemi tervikuna (s.t kinnistu valduse üleandmist, täitemenetluse õiguspärasust) vaaginud järgnevates tsiviilasjades: - 2-12-38635, kinnistu endine omanik kaotas täielikult mõlemas kohtuastmes ja lahend on jõustunud (esitatud Tallinna Ringkonnakohtu otsus I kd tl 83-90) - 2-14-52640, kohtud pole seni tuvastatud, et kinnistu endise omaniku õiguseid oleks rikutud vms, vaidlus ootab Riigikohtu menetlusluba; - 2-14-61503, vaidlus on lõpplahendi ootel, milles kinnistu endine omanik üritas vaidlustada taaskord täitemenetlusliku toimingut valduse üleandmises kostjale. Kohus märgib siinkohal, et kostja poolt kohtuistungil kinnitatu kohaselt on nimetatud asjas endise omaniku kahjuks tehtud lahend tänaseks jõustunud. Kohtud pole veel läbi erinevate vaidluste leidnud, et kohtutäitur oleks oma toimingutes eksinud ja/või oleks toimunud mingisugunegi õigusriive kinnistu endise omaniku suhtes. Hageja kasutab pahatahtlikult oma äärmiselt küsitavat õigust kurnates järjepidevalt kostjat perspektiivitu kohtuvaidlusega, kes seni ei saa kasutada koduks soetatud kinnistut, olles formaalselt saanud selle omanikuks juba 10.09.2012. Kostja õigustatud ootuseks oli kinnistut soetades, et ta saab seda asuda kasutama oma pere uue ja esimese tõelise elukohana. Endise kinnistuomaniku nn vastutegevus sellele on olnud läbi aastate süstemaatiline alates hetkest, kui kinnistu omanikuks peale täitemenetlusliku enampakkumist sai kostja. Kinnistu endine omanik on esitanud kahe aasta vältel valduse üleandmise takistamiseks küll kohtutäiturile ja kohtule kõikvõimalike perspektiivituid vaideid ja avaldusi. Nende vaidluste eesmärk on eranditult olnud sihilikult pahatahtlik aja venitamine valduse üleandmises uuele omanikule. Seni elab

3 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 kinnistul endine omanik, milleks ta formaalset õigust enam pole ja ta teostab valdust selle üle pahauskselt. Tänaseks on endine kinnistu omanik isegi lausvaledega (hagi esemena J. Z.'i üürileping) asunud põhjendama valduse üleandmise võimatust. Viimast seisukohta toetab ka kohtutäitur Rocki Albert, et tegemist ei saa kuidagi olla kehtiva üürilepinguga, mis oleks takistuseks valduse üleandmiseks tegelikule omanikule (I kd tl 93-95). Tuleb toonitada, et täitemenetluse alustamisel sundvõõrandamise toimingutes ei teavitatud kohtutäiturit kehtivast üürilepingust, mis oleks olnud mõistlik ja eelduslik toiming, kui tegemist oleks olnud tõepoolest kehtiva üürilepinguga. Tunnustust taotletav sama üürileping ilmus täitemenetlusse alles 27.10.2014, kusjuures selle kuupäeva seisuga oli see allkirjastatud hageja poolt digitaalselt (I kd tl 78-82). Täitemenetlus algatati valduse üleandmise osas 26.06.2014 ja endine kinnistu omanik on saanud kinnituse vastu kätte täitemenetluse teate 06.07.2014. Asjaolu, mis tingis üürilepingu viivitamatut edastamist kohtutäiturile 3,5 kuud, jääb kostjale arusaamatuks. Kohtutäitur oli planeerinud kinnistu valduse sundkorras üleandmise läbi viia 28.10.2014 ja päev varem teavitati kohtutäiturit kõnealusest üürilepingust, mis oli ilmselge katse pahatahtlikuks venitamiseks. Lisaks eelnevale peab kostja vajalikuks kohtule selgitada veel teatud aspekte hageja isikust ja tema usaldusväärsusest. Nimelt vabanes hageja 13 aasta pikkuse vanglakaristuse kandmisest alles 16.07.2013 (Viru Maakohtu määrus I kd tl 91), kuigi tema väitel sõlmiti üürileping 11.09.2011 ehk ajal, mil hageja kandis karistust vanglas. Millistel loogilistel põhjustel ja kuidas pidanuks olema kinnipeetaval tehniliselt võimalik sõlmida taolist üürilepingut, jääb kostjale arusaamatuks. Kogumis moodustavad need asjaolud kokku täiesti ebaloogilise asjade käigu. Ilmselgelt on üürileping vormistatud tagantjärgi eesmärgiga takistada taaskord täitemenetluse edukat lõppemist (endise kinnistu omaniku sundkorras väljatõstmist). Tuvastatav on ja vaidlust pole ega saa olla selle üle, et hageja kui üürniku allkiri üürilepingule on antud 27.10.2014. Selle kuupäeva seisuga polnud endisel kinnistuomanikul enam mingit õigust sõlmida üürilepingut, kuna kinnistu kuulus kostjale alates 10.09.2012. Kõik, mis on ebaloogiline, ei saa olla seaduslik. Kostja käsituses pole väidetavalt 11.09.2011 sõlmitud üürilepingu näol tegemist kehtiva lepinguga, vaid näilise tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 tähenduses eesmärgiga eksitada kohtutäiturit ja kohut eesmärgiga takistada valduse üleminekut õigustatud omanikule, s.t kostjale. Näilik tehing on tühine tehing, millel ei saa olla õiguslikku tagajärge alates tehingu sõlmimisest TsÜS § 84 lg 1 alusel. Hageja leiab oma seisukohas kostja vastusele (I kd tl 105-108), et käesoleva hagi raames tuleb käsitleda eelkõige J. Z.i üürilepingut ja lepingujärgse elukohaga seonduvat. Kõnealuse kinnistuga on seotud ka teised tsiviilasjad, kuid nendes ei ole lahendid veel lõplikult jõustunud, ja seega ei oma need tähendust kõnealuse üürilepingu osas. Hagejale jääb ebaselgeks, millisele õigusaktile viitab kostja, kui räägib formaalse omaniku staatusest. Vaidlust ei saa olla selles, millal kostja kinnistu omanikuks sai. Kohtutäitur Rocki Albertit teavitati isiklikult, kui ta viibis Xxxxxxxx talu territooriumil 13.05.2014, et majas elab üürnik J. Z., kuid kohtutäitur ei pööranud nimetatud asjaolule mingit tähelepanu. Kuigi täitemenetlus algatati valduse üleandmise osas 26.06.2014, ei sisaldanud see mingeid nõudmisi üürnikule. Miks kohtutäitur jättis selle fakti tähelepanuta, ei oska hageja kommenteerida. Hagejal puudub ka õigus ja kohustus kohtutäiturit tema tööülesannetes juhendada või suunata. Hagejale jääb mõistetamatuks ka asjaolu, millistel tegelikel eesmärkidel soovib kostja omale väidetavaks eluasemeks just Xxxxxxxx talu ega pole olnud nõus mingite kompromissidega ja kokkulepetega, mida K. Ü. ja R. Ü. on kostjale pidevalt pakkunud juba alates 2012. aasta

4 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 septembrist, enampakkumisest teadasaamise hetkest alates, korduvalt (sealjuures ka 21.05.2014 advokaat Heldur Otti büroos). Seega ei saa väita, nagu koormaksid ja kurnaksid R. Ü. ja K. Ü. kostjat ja kohtuinstantse asjatult ega ole pakkunud mõistlikke kohtuväliseid lahendusi R. Š.ele. Hageja kinnitab, et ta viibis vanglas ning vabanes 15 aasta pikkuse vanglakaristuse kandmisest alles 16.07.2013. Üürileping Xxxxxxxx talu omaniku K. Ü.i ja J. Z.i vahel sõlmiti 11.09.2011 kirja teel, mis on täiesti loogiline ja võimalik tehing, kus eelneva suusõnalise (telefonivestlus) kokkuleppe tulemusel (kõned toimusid R. Ü.i ja J. Z.i vahel regulaarselt) saadab üks pooltest allkirjastatud lepingud vanglasse Eesti Posti teenust kasutades ja teine pool saadab need allkirjastatud kujul tagasi samuti Eesti Posti teenust kasutades. Selleks, et sõlmida üürileping seisuga 11.09.2011, ei olnud mingit vajadust ega põhjendatud nõuet viibida vanglas ei K. Ü.il ega R. Ü.il. Hageja täpsustab, et R. Ü. on suhelnud J. Z.iga alates 2006. aastast nii telefonitsi kui ka kirjavahetuse kaudu. Aastast 2013.a jaanuarist on R. Ü. ametlikult olnud J. Z.i tugiisik ning külastanud teda korduvalt Viru vanglas, olles eelnevatel aastatel olnud vabatahtlik tugiisik ja usaldusisik ning täitnud tugiisiku ülesannetest tulenevaid kohustusi ja eesmärke seoses vanglast vabanenute resotsialiseerimisega ühiskonda. Nende ülesannete raames on R. Ü. ka tegutsenud J. Z.ile nii elukoha kui töökoha otsimise ja leidmisega vastavalt vajadusele ja lähtuvalt ennetähtaegse vabanemise tingimustest. Sellel eesmärgil on sõlmitud ka kõnealune üürileping K. Ü.iga (R. Ü.i abikaasaga ja maja omanikuga), kes tagas J. Z.ile elukoha vabanemise järgselt. Polnud täpselt teada, millal hageja vabaneb ja millistel tingimustel, kuid kõnealune üürileping garanteeris talle kindla elukoha juhtumiks, kui kõik teised variandid ja võimalused elukoha leidmiseks osutuvad sobimatuteks või ebamõistlikeks. Kuna hageja vabanes 17.07.2013 tähtaegselt, siis ei kohaldatud talle kriminaalhooldust. Samal päeval asus ta elama Xxxxxxxx tallu kehtiva üürilepingu alusel, kus ta elab siiani ning samal aadressil on ta registreeritud ka rahvastikuregistris. Kostja taotlusel nõudis kohus Viru Vanglast välja info hageja kirjavahetuse kohta (kättesaadav ajavahemikust 20.12.2011 – 16.07.2013, I kd tl 170-190) vanglas viibides, samuti määras asjas esitatud üürilepingu osas käekirja- ja dokumendiekspertiisi. Nimetatud ekspertiiside tulemuste kohta on kohtule esitatud aktid nr 15E-DM0031 (II kd tl 71-75) ja 15E-DK0113 (II kd tl 7682). Samuti kuulas kohus hageja taotlusel 12.04.2016 kohtuistungil ära tunnistaja K. Ü.e ütlused ning võttis omal algatusel vande all seletuse hagejalt. Mõlemad isikud andsid ütlusi asjaolude kohta, mis puudutasid üürilepingu sõlmimist ja allkirjastamist, sh teksti jõudmist hagejani. Muid tõendeid asjas ei esitatud. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Hageja on õigesti märkinud, et juhul, kui lugeda 11.09.2011 kuupäeva kandev üürileping kehtivaks selles märgitud tingimustel, on

5 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 -

hagejal üürnikuna õigus kasutada eluruumi Xxxxxxxx talus Xxxx vallas kuni 11.09.2021 (lepingu p 1.4) kostja muutunud üürilepingu esemeks oleva kinnistu (millel asub kõnealune talu) omanikuks saamise järel selle enampakkumisel omandamisega ja kinnistusraamatusse kande tegemisega 25.06.2014 hageja suhtes üürileandjaks (võlaõigusseaduse § 291 lg 1).

Kuna üürilepinguga koormatud kinnistu osas toimub täitemenetlus selle äravõtmiseks ja seal elavate isikute väljatõstmiseks (kinnisasja väljaandmise täitmisteade täiteasjas nr 176/2014/1135, I kd tl 31-32), saab ja võib hageja väidetava üürnikuna oma õigusi kaitsta vaid käesoleva tuvastushagi esitamisega TMS § 2 lg 3 alusel. Käesoleval juhul leiab kohus, et üürilepingu sõlmimise asjaolud on väga ebaharilikud. See küll iseenesest ei välista selle sõlmimist või kehtivust, kuid kohus peab asjas lepingu kehtivusele hinnangu andmiseks õigeks alljärgnevalt reastada need asjaolud, mis lepingu tegelikule sisule ja sõlmimisele viitavad.

6 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 hageja vande all antud seletus kui K. Ü.i ütlused, samuti Viru Vangla esitatud õiend (I kd tl 170) hageja kirjavahetuse kohta. Kuigi Viru Vangla on säilitanud kirjavahetuse registreerimislehed vaid alates 20.12.2011 (seega üürilepingu väidetava allkirjastamise ajast info puudub, hageja kinnitusel allkirjastas ta lepingu mõni päev pärast selle kuupäeva ehk 11.09.2011), on ilmne, et kontakt nimetatud isikute vahel oli tihe. Veidi enam kui 1,5 aasta jooksul ehk ajavahemikus 21.12.2011 – 03.07.2013 on hageja saatnud R. Ü.ile 45 kirja. Seega ei saa välistada, et R. Ü. saatis hagejale vanglasse üürilepingu ja võis koos sellega saata ka kirjutusvahendi (selles osas vt järgmine punkt), kuigi siinkohal on oluline lisada, et Viru Vangla õiendist lähtuvalt oli kirjavahetus sisuliselt ühepoolne – eelnimetatud perioodi jooksul saatis R. Ü. ise hagejale vaid ühe kirja (03.10.2012). Samuti ei ole välistatud üürilepingu eesmärgi õigustus ehk tugiisiku poolt vabanevale kinnipeetavale pärast vabanemist elamiskoha tagamine, mida on hageja ka vande all selgitanud.

Dokumendiekspertiisi läbiviimisel ekspertide poolt täiendavalt püstitatud ülesande (akti p 7) lahendus viitab ühele olulisele ebaloogilisusele lepingu allkirjastamise osas. Nimelt märgivad eksperdid, olles uurinud lepingu allkirju erinevates valgustingimustes, olles analüüsinud allkirjade värvainet ja tuvastanud kirjutusvahendi otsaku tüüpi iseloomustavaid sarnaseid morfoloogilisi tunnuseid, et mõlema osapoole allkirjad on kirjutatud samaliigilise kirjutusvahendiga. Kohus nõustub ekspertidega, et kirjutusvahendid on küll seeriatoodang, kuid samaliigiliste kirjutusvahendite kasutamine erineval ajal erinevas kohas on vähetõenäoline – pigem on see viide, et leping võib olla allkirjastatud mõlema osapoole nimelt samaaegselt ja samades tingimustes. Lisaks ei tuvastanud eksperdid allkirjadel erisusi, mis oleks olnud tingitud erinevast aluspinnast või survest. Loomulikult ei saa välistada hageja väidet, et R. Ü., võttes abikaasalt allkirja lepingule, pani hagejale posti nii lepingu kui sama kirjutusvahendi ja just selle kirjutusvahendiga allkirjastas lepingu hageja, tehes seda sarnastes tingimustes ja kirjutusvahendile sarnast survet avaldades, nagu üürileandja.

7 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 kuigi nii K. Ü. kui hageja on andnud kokkulangevaid ütlusi selles osas, et hageja asus pärast vanglast vabanemist 2013.a suvel Xxxxxxxx tallu elama. K. Ü. on selgitanud, et kuna tema jaoks oli täituri poolt maja äravõtmine (seaduse mõttes väljatõstmine) esmakordne kogemus, ei teadnud ta tol hetkel, et tuleks informeerida üürilepingust ka täiturit. Siinkohal on aga oluline märkida, et TMS § 59 lg 1 (mis kehtib alates TMS jõustumisest 01.01.2006) kohaselt on võlgnikul kohustus anda oma vara kohta kohtutäiturile teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Kinnisasja koormatus 10-aastase tähtajaga üürilepinguga on kahtlemata selline teave. Kostja poolt täitemenetluse algatamise ajaks oli vaidlus kostjaga ja kohtutäituriga seoses võimaliku ilmajäämisega Xxxxxxxx talu kinnistust (vaidluse all oli septembris 2012 korraldatud kordusenampakkumine) kestnud ligemale kaks aastat, mida näitab kostja esitatud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-38635. Nimetatud kohtuotsusest ei nähtu, et K. või R. Ü. oleks kehtivat üürilepingut esile toonud. Kohus ei jaga hageja arvamust, et teised kohtuvaidlused Xxxxxxxx talu endiste omanike ja kostja vahel ei oma käesolevas asjas üürilepingule hinnangu andmisel mingit tähtsust.

8 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 enda poolt kohtutäiturile 27.10.2014 esitatud laenu- ka ostumüügileping, mis on kuupäevadega maist ja juunist 2014) on vormistatud pärast hageja vabanemist kinnipidamisasutusest. Kuivõrd selleks ajaks oli juba pooleli kohtuvaidlus septembris 2012 toimunud kordusenampakkumise osas, millega kinnistu ostis kostja, siis isegi juhul, kui eeldada, et K. Ü.i allkiri lepingul on tema kirjutatud, on see sel ajal allkirjastatuna tühine tehing, millest ei saa tuleneda õiguslikke tagajärgi kummalegi lepingupoolele TsÜS § 84 mõttes. Kohus nõustub kostjaga, et pärast vaidlustatud kordusenampakkumist kinnistu koormamine väidetavalt 2011.a sügisel ehk enne enampakkumist 10 aastaks sõlmitud üürilepinguga ei oma õiguslikke tagajärgi, sest sellist tehingut sel ajal ei sõlmitud. Selline tehing ei ole kooskõlas ka TsÜS § 138 sätetega ehk hea usu põhimõttega. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole õiguse (milleks üürilepingu sõlmimine kahtlemata on) teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kinnistuomaniku poolt pärast tema kinnistu müüki täitemenetluses, kuid enne uue omaniku kinnistusraamatusse kandmist (mida takistas kohtuvaidlus), tagasiulatuva kuupäevaga üürilepingu sõlmimine kahjustas kahtlemata kinnistu ostnud isiku huve, kes pidanuks üürilepingust kinnistu ostmise otsustamisel teadma ja kes on menetluses läbivalt kinnitanud, et ostis kinnistu sooviga sinna koos perega elama asuda. Iseenesest ei ole keelatud varem tekkinud ja kokku lepitud üürisuhte hilisem kirjalik vormistamine, kuid käesoleval juhul kohtul sellise suhte olemasolus alates 11.09.2011 veendumust ei tekkinud. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitatud üürilepingust ei saa selle väidetavalt allkirjastanud pooltele tuleneda õiguslikke tagajärgi, sh hagejale õigust kinnistu üürilepingu alusel kasutada. TsMS § 386 lg 4 alusel tuleb tühistada käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamata jätmisel jätta hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kostja on oma menetluskulude nimekirja, kuludokumendid ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud 18.04.2016, hageja on selle osas esitanud seisukoha kohtuvaidluse teesides. Kohus, tutvunud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.

9 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses viidatud kulutus lepingulise esindaja osutatud õigusteenusele summas 700 eurot on põhjendatud ja vajalik. Hageja ei vaidle vastu kostja lepingulise esindaja poolt esiletoodud ajakulule menetluses osalemiseks kokku 7 tundi (istungitel osalemine, ettevalmistus nendeks, ekspertiisitaotluse koostamine, kohtukõne teeside koostamine), küll aga leiab, et tunnitasu 100 EUR ei vasta osutatud teenuse kvaliteedile. Kohus ei jaga hageja sellekohast arvamust ja leiab, et tunnitasu jääb kohtupraktikas aktsepteeritu piiresse (Riigikohus on pidanud mõistlikuks ka oluliselt kõrgemat tunnitasu määra) ning lõpptulemusena oli menetluses osalemine kostjale edukas, seda nii kostja taotletud ekspertiisi kui esitatud muude tõendite abil. Mis puutub kostja esitatud taotlust menetluskuludena lepingulise esindaja sõidukulude väljamõistmiseks summas 80 EUR, siis nõustub kohus hagejaga, et seda saaks rahuldada vaid konkreetse dokumendi (sõidupilet, autokütuse ost) alusel. Riigikohus on oma lahendeis tsiviilasjades nr 3-2-1-65-13 öelnud järgmist: „Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus.“ Kuivõrd ühtki sõidukulu tõendavat dokumenti esitatud ei ole, jääb kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks selles osas rahuldamata. Küll aga tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista asjas tehtud ekspertiisikulu summas 359 eurot, milline on tasutud kostja poolt 13.06.2015 ning kohtu 13.01.2016 määruse alusel menetluskuludesse (riigi tuludesse kantud). Seda tuleb teha sõltumata sellest, et kostja seda summat oma menetluskulude nimekirjas ei nimeta, sest kohus saab menetluskulude aluseks võtta TsMS § 174 lg 1 teise lause järgi ka asja materjalid. Tegemist ei ole hagejale ettenähtamatu kuluga, menetluskulude jätmist hageja kanda on kostja taotlenud. Tulenevalt eelpooltoodust tuleb käesolevaga kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista kostja lepingulisele esindajale tehtud vajalikud ja põhjendatud kulud kogusummas 700 + 359 = 1059 EUR. Summad ei sisalda ega neile ei lisandu käibemaksu, kostja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on kostja esitanud. Hageja enda menetluskulud on esitatud 15.04.2016 (hageja esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal) ja 06.06.2016 (hageja esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere) taotlustes riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks. Hageja on samas 24.04.2016 selgitanud, et V. Krinali tasu taotlusega ta ei nõustu. Selle seisukohaga vastuoluliselt on hageja kohtuvaidluse teesides palunud V. Krinali tasutaotluses märgitud tasu summas 216 EUR vastaspoolelt välja mõista.

10 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246 Kohus leiab, et taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude määramiseks on mõlema advokaadi poolt esitatuna põhjendatud ning tuleb rahuldada. Riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 22 lg 1 kohaselt riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur määrab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. RÕAS § 23 lg 1 järgi võib kohus nimetatud tasu ja kulud kindlaks määrata menetlust lõpetavas lahendis. Õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulutused on arvutatud vastavalt 15.12.2009 Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi Kord) sätestatule. Asjaolu, et V. Krinali taotlusel puudub hageja allkiri, on mõistetav, kuivõrd hageja on soovinud pärast kohtuistungit esindaja vahetamist (13.04.2016 avaldus) seoses osade tõendite õigeaegse esitamata jätmisega ja ei olnud seega rahul advokaadi osutatud teenusega. Kohus on advokaadi 26.04.2016 määrusega vabastanud oma kohustuste hooletu täitmise tõttu ning Eesti Advokatuuri vahendusel on määratud uus advokaat. Korra p 40 sätestab, et riigi õigusabi osutanud advokaat märgib pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist taotlusele kellaajaliselt õigusabi osutamiseks kulunud aja ning võtab riigi õigusabi saajalt kinnituse taotlusega tutvumise kohta. Korra p 401 aga lisab, et kui advokaat ei saa riigi õigusabi saajalt kinnitust taotlusega tutvumise kohta, esitab ta koos taotlusega loetelu tehtud toimingutest ning selgituse kinnituse saamise võimatuse kohta. Tasude ja hüvitatavate kulude kindlaksmääraja, hinnanud eeltoodu alusel taotlust, määrab kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, põhjendatud toimingud ning maksmisele kuuluva tasu ja hüvitamisele kuuluvad kulud. Kohtu hinnangul on V. Krinali taotluses märgitud ajakulu põhjendatud, tegemist on istungitel osalemise ja asja ettevalmistamiseks tehtud ajakuluga (kokku 4,5 tundi, sh kohtumine hagejaga). Advokaadi tööga mitterahulolu ei ole käesoleval juhul aluseks tasu vähendamisele, kui advokaat oleks esitanud ka täiendavad tõendid vastavalt hageja soovile ja kohtu ettepanekule, kujunenuks tasu veelgi suuremaks. Seega on mõistlik ja põhjendatud määrata advokaat V. Krinali osas riigi õigusabi tasuks 216 EUR (180 EUR + käibemaks). Advokaat P. Rajavere tasu taotluse on hageja ise koos advokaadiga allkirjastanud ning ka selle juures ei ole alust summade vähendamiseks. Advokaat on asja materjalidega tutvumisel, tähtaja pikendamise taotluse koostamisel (see oli vajalik, kuna advokaat sai asja materjalid alles mõned päevad enne otsuse esialgse väljakuulutamise päeva, taotlus rahuldati osaliselt), kohtumisel kliendiga ja kohtukõne teeside koostamisel kulutanud 7,5 tundi, samuti teinud sõidukulu kliendiga kohtumiseks, mille kohta on esitanud advokaadibüroo pidaja käskkirja ja mille summa vastab Korra punktile 54. Seega tuleb pidada põhjendatuks esindajana tegutsenud advokaat P. Rajavere tasu 360 EUR ja sõidukulu 79.20 EUR (summad sisaldavad käibemaksu) ehk kokku 439.20 EUR. Kuna hagejale on kohtu 11.03.2015 määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada vastav tasu ja kulud osamaksetena ühe aasta jooksul pärast nimetatud tasu ja kulude kindlaksmääramist, tuleb hagejat kohustada riigile hüvitama 655.20 EUR (216 + 439.20) 12 osamaksega ehk igakuiselt 54.60 EUR. Kuna hagejale anti 10.12.2014 määrusega ka menetlusabi riigilõivu tasumisel summas 100 EUR, tuleb eelnevale lisada igakuiselt 8.33 EUR (kokku seega 62.93 EUR) ning viimasele osamaksele 8.37 EUR (kokku seega 62.97 EUR) vastavalt TsMS § 179 lg 1 ja 5 sätetele. Maksmise rekvisiidid vormistab kohus eraldi makseinfolehel TsMS § 179 lg 21 alusel, mis lisatakse käesolevale otsusele. Makseid tuleb TsMS § 179 lg 5 järgi alustada kohtulahendi jõustumisele järgnevast kuust iga kuu 15. kuupäevaks.

11 (12)

Tsiviilasi nr 2-14-62246

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.