Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

JZ poolt 29.01.2017 ja 07.02.2017 tasutud tagatise arvelt RŠ (isikukood XXXXXXXXXXX) arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX.

väljatõstmist ning hagejale ei ole teada, millal toimub väljatõstmine. Hageja viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg-le 3, mis sätestab, et TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokumendi (enampakkumise akt) alusel ei või sundtäitmist läbi viia, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Kuna kostja poolt ei ole üürilepingut üles öeldud, samuti ei ole hageja õigused sundtäitmise tõttu lõppenud, siis ei ole hagejal muud võimalust kui esitada käesolev tuvastushagi. Edasine menetluse käik 11.12.2014 määrusega võttis kohus hagi menetlusse 11.09.2011 sõlmitud üürilepingu kehtivuse tuvastamise osas ja keeldus menetlusse võtmast hageja nõuet tuvastada hageja valduse õiguspärasus ja hageja väljatõstmise õigusvastasus täiteasjas nr 176/2014/1135, selgitades, et valduse õiguspärasus on sama nõudega hõlmatud ning et väljatõstmise õigusvastasust ei saa kohus tuvastada, sest hageja ei ole täitemenetluse osaline, kes saaks täitemenetluses toimuvat vaidlustada. Kohtumäärus hageja osade nõuete menetlusse võtmisest keeldumise osas jõustus edasi kaebamata. Samal päeval tehtud määrusega peatati hageja taotlusel ka eelmärgitud täitemenetlus kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et sisuliselt on hagi näol tegemist järjekordse pahatahtliku katsega enampakkumiselt omandatud kinnistu valduse kättesaamiseks. Seekord vaid selle vahega, et menetlusosaliseks hageja näol pole mitte kinnistu endine omanik RÜ/KÜ, vaid väidetav üürnik. Kohtud on varemgi kõnealust probleemi tervikuna (s.t kinnistu valduse üleandmist, täitemenetluse õiguspärasust) vaaginud järgnevates tsiviilasjades: - 2-12-38635, kinnistu endine omanik kaotas täielikult mõlemas kohtuastmes ja lahend on jõustunud (esitatud Tallinna Ringkonnakohtu otsus I kd tl 83-90); 2-14-52640, kohtud pole seni tuvastatud, et kinnistu endise omaniku õiguseid oleks rikutud vms, vaidlus ootab Riigikohtu menetlusluba; - 2-14-61503, milles kinnistu endine omanik üritas vaidlustada taaskord täitemenetlusliku toimingut valduse üleandmises kostjale. Kohus märkis siinkohal vaidlustatud otsuses, et kostja poolt kohtuistungil kinnitatu kohaselt on nimetatud asjas endise omaniku kahjuks tehtud lahend tänaseks jõustunud. Kohtud pole veel läbi erinevate vaidluste leidnud, et kohtutäitur oleks oma toimingutes eksinud ja/või oleks toimunud mingisugunegi õigusriive kinnistu endise omaniku suhtes. Nende vaidluste eesmärk on eranditult olnud pahatahtlik venitamine valduse üleandmises uuele omanikule. Tänaseks on endine kinnistu omanik isegi lausvaledega asunud põhjendama valduse üleandmise võimatust. Viimast seisukohta toetab ka kohtutäitur Rocki Albert, et tegemist ei saa kuidagi olla kehtiva üürilepinguga, mis oleks takistuseks valduse üleandmiseks tegelikule omanikule (I kd tl 93-95). Täitemenetluse alustamisel sundvõõrandamise toimingutes ei teavitatud kohtutäiturit kehtivast üürilepingust, mis oleks olnud mõistlik ja eelduslik toiming, kui tegemist oleks olnud tõepoolest kehtiva üürilepinguga. Tunnustust taotletav sama üürileping ilmus täitemenetlusse alles 27.10.2014, kusjuures selle kuupäeva seisuga oli see allkirjastatud hageja poolt digitaalselt (I kd tl 78-82). Täitemenetlus algatati valduse üleandmise osas 26.06.2014 ja endine kinnistu omanik on saanud täitemenetluse teate kinnituse vastu kätte 06.07.2014. Kohtutäitur oli planeerinud kinnistu valduse sundkorras üleandmise läbi viia 28.10.2014 ja päev varem teavitati kohtutäiturit kõnealusest üürilepingust, mis oli ilmselge katse pahatahtlikuks venitamiseks. Lisaks selgitas kostja, et hageja vabanes 13 aasta pikkuse vanglakaristuse kandmisest alles 16.07.2013 (Viru Maakohtu määrus I kd tl 91), kuigi tema väitel sõlmiti üürileping 11.09.2011 ehk ajal, mil hageja kandis karistust vanglas. Millistel loogilistel põhjustel ja kuidas pidanuks olema kinnipeetaval tehniliselt võimalik sõlmida taolist üürilepingut, jääb kostjale arusaamatuks. Ilmselgelt on üürileping vormistatud tagantjärgi eesmärgiga takistada

taaskord täitemenetluse edukat lõppemist. Tuvastatav on ja vaidlust pole selle üle, et hageja kui üürniku allkiri üürilepingule on antud 27.10.2014. Selle kuupäeva seisuga polnud endisel kinnistuomanikul enam mingit õigust sõlmida üürilepingut, kuna kinnistu kuulus kostjale alates 10.09.2012. Kostja käsituses pole väidetavalt 11.09.2011 sõlmitud üürilepingu näol tegemist kehtiva lepinguga, vaid näilise tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 tähenduses. Näilik tehing on tühine tehing, millel ei saa olla õiguslikku tagajärge alates tehingu sõlmimisest TsÜS § 84 lg 1 alusel. Maakohtu otsus 20.06.2016 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja tühistas kohtu 11.12.2014 määrusega käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu – täiteasja nr 176/2014/1135 peatamine. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1059 eurot ja viivise menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Kohus määras riigi õigusabi osutaja tasuks Pärnu Maakohtus hageja esindamisel 216 eurot (sisaldab käibemaksu) ning mõistis selle välja vandeadvokaat Vahur Krinalile. Kohus määras riigi õigusabi osutaja tasuks ja kulutusteks Pärnu Maakohtus hageja esindamisel 439,20 eurot (sisaldab käibemaksu) ning mõistis selle välja vandeadvokaat Peep Rajaverele. Kohus kohustas hagejat tasuma riigituludesse temale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude katteks 655,20 eurot ning tasumata riigilõivu 100 eurot igakuiste osamaksetena alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 12 (kaheteistkümne) igakuise maksega, mis tasutakse hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks. Hageja on õigesti märkinud, et juhul, kui lugeda 11.09.2011 kuupäeva kandev üürileping kehtivaks selles märgitud tingimustel, on hagejal üürnikuna õigus kasutada eluruumi Pistriku talus Tori vallas kuni 11.09.2021 (lepingu p 1.4) ja et kostja on muutunud üürilepingu esemeks oleva kinnistu (millel asub kõnealune talu) omanikuks saamise järel selle enampakkumisel omandamisega ja kinnistusraamatusse kande tegemisega 25.06.2014 hageja suhtes üürileandjaks (võlaõigusseaduse § 291 lg 1). Kuna üürilepinguga koormatud kinnistu osas toimub täitemenetlus selle äravõtmiseks ja seal elavate isikute väljatõstmiseks (kinnisasja väljaandmise täitmisteade täiteasjas nr 176/2014/1135, I kd tl 31-32), saab ja võib hageja väidetava üürnikuna oma õigusi kaitsta vaid käesoleva tuvastushagi esitamisega TMS § 2 lg 3 alusel. Kohus leidis, et üürilepingu sõlmimise asjaolud käesolevas asjas on väga ebaharilikud. Leping on hageja väitel allkirjastatud poolte poolt eri aegadel ja eri kohas, kusjuures lepingu allkirjastamise ajal hageja poolt (üürileandjana allkirjastas KÜ lepingu varem) viibis ta kinnipidamisasutuses (Viru Vanglas), kuhu temale lepingu tekst allkirjastamiseks saadeti. Kohtu hinnangul on selline lepingu sõlmimine, ja just eluruumi üürilepingu puhul, tavapäratu, sest harilikult sõlmitakse üürileping kas üüritavas eluruumis või emma-kumma poole asukohas ja vahetult või peatselt lepingu sõlmimise järel asutakse üüritavat eluruumi üürniku poolt kasutama. Praegusel juhul jõustub leping selle viimase punkti kohaselt selle allkirjastamisest poolte poolt, kuid samas on lepingul kindel kuupäev ja eluruumi üürileandmise aeg (11.09.2011, lepingu päis ja p 1.4), lepingu p 1.5 kohaselt saab üürnik asuda eluruumi elama aga alles esimesel talle sobival võimalusel peale lepingu allkirjastamist. Kuna KÜ üürileandjana ei saanud teada, millal tegelikult leping üürniku poolt allkirjastati (tema väitel oli abikaasa kunagi hiljem öelnud, et hageja on lepingu allkirjastanud), on sellistel tingimustel – kümneks aastaks anti üürile mõtteline ehk piiritlemata osa 60 m2 ulatuses elamust (leping p 1.1), kus üürileandja ise lepingu enda poolt allkirjastamisel elas 4

asja üürileandmine äärmiselt kummaline. KÜ ei osanud tunnistajana küsitlemisel ka vastata, milline osa elamust või kui suur pind üürile anti, viidates lepingust järelevaatamise vajadusele. Lepingu täpset allkirjastamise ja printimise aega ei suutnud ekspertiis (dokumendiekspertiisi küsimuste nr 1-4 ja 6 vastused) tuvastada. Hinnates käesoleva asja asjaolusid nende kogumis, oli kohus piisavalt veendunud selles, et kõnealune üürileping ei ole allkirjastatud selles märgitud või selle lähedasel kuupäeval, samas puudus kohtul ka selge veendumus selles, et KÜ on üldse selle lepingu allkirjastanud. Eelnevad asjaolud näitavad kohtu hinnangul seda, et K. ja RÜ olid rahaliselt hagejast pärast tema vanglast vabanemist sõltuvad (mõlemad said laenu) ja korraldasid ilmselt koostöös hagejaga üürilepingu vormistamise, milline oli nii hageja kui Pistriku talu endiste omanike huvides. K ja RÜ tegevus kordusenampakkumise vaidlustamisel (juba viidatud tsiviilasi nr 212-38635) ja enda valdusest kinnistu väljamineku vaidlustamisel (tsiviilasi nr 2-14-61503) viitab kohtu arvates piisavalt veenvalt, et üürileping vormistati tagantjärele, kuid 11.09.2011 kuupäevaga, vältimaks kostjale kinnistu valduse üleminekut vähemalt hageja suhtes. KÜ võlasuhe hagejaga teeb kaheldavaks ka tema ütlused tunnistajana, mistõttu ei saa neile määravat kaalu omistada. Ka üürilepingule survejäljena läbi teise dokumendi sattunud kuupäev 19.05.2014 võib viidata lepingu tegeliku allkirjastamise või sellele lähedasele ajale, kui üldse eeldada, et KÜ allkiri lepingul on. Kohtu järeldusi toetab nii võimalike samaliigiliste kirjutusvahendite kasutamine kui KÜ-l üürileandjana omapoolse lepingueksemplari puudumine. Kuigi RÜ oli hageja tugiisik ja võis omada soovi tagada hagejale pärast vanglast vabanemist elukoha olemasolu, viitavad kõik ülejäänud kohtu tuvastatud asjaolud, et üürileping on vormistatud pärast hageja vabanemist kinnipidamisasutusest. Kuivõrd selleks ajaks oli juba pooleli kohtuvaidlus septembris 2012 toimunud kordusenampakkumise osas, millega kinnistu ostis kostja, siis isegi juhul, kui eeldada, et KÜ allkiri lepingul on tema kirjutatud, on see sel ajal allkirjastatuna tühine tehing, millest ei saa tuleneda õiguslikke tagajärgi kummalegi lepingupoolele TsÜS § 84 mõttes. Kohus nõustus kostjaga, et pärast vaidlustatud kordusenampakkumist kinnistu koormamine väidetavalt 2011 sügisel ehk enne enampakkumist 10 aastaks sõlmitud üürilepinguga ei oma õiguslikke tagajärgi, sest sellist tehingut sel ajal ei sõlmitud. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitatud üürilepingust ei saa selle väidetavalt allkirjastanud pooltele tuleneda õiguslikke tagajärgi, sh hagejale õigust kinnistu üürilepingu alusel kasutada. TsMS § 386 lg 4 alusel tuleb tühistada käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on oma menetluskulude nimekirja, kuludokumendid ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud 18.04.2016, hageja on selle osas esitanud seisukoha kohtuvaidluse teesides. Kohus, tutvunud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leidis, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leidis, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses viidatud kulutus lepingulise esindaja osutatud õigusteenusele summas 700 eurot on põhjendatud ja vajalik. Kohus ei jaganud hageja sellekohast arvamust ja leidis, et tunnitasu jääb kohtupraktikas aktsepteeritu piiresse ning lõpptulemusena oli menetluses osalemine kostjale edukas, seda nii kostja taotletud ekspertiisi kui esitatud muude tõendite abil. Kuivõrd ühtki sõidukulu tõendavat dokumenti esitatud ei ole, jääb kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks selles osas rahuldamata. Küll aga tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista asjas tehtud ekspertiisikulu summas 359 eurot, milline on tasutud kostja poolt 13.06.2015 ning kohtu 13.01.2016 määruse alusel menetluskuludesse (riigi tuludesse kantud). Seda tuleb teha sõltumata sellest, et kostja seda summat oma menetluskulude nimekirjas ei nimeta, sest kohus saab menetluskulude aluseks võtta TsMS § 174 lg 1 teise lause järgi ka asja materjalid. Tegemist ei ole hagejale ettenähtamatu kuluga, menetluskulude

jätmist hageja kanda on kostja taotlenud. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja lepingulisele esindajale tehtud vajalikud ja põhjendatud kulud kogusummas 1059 eurot (700 + ). Summad ei sisalda ega neile ei lisandu käibemaksu, kostja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja taotlusel märkis kohus vastavalt TsMS § 177 lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses Hageja enda menetluskulud on esitatud 15.04.2016 (hageja esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal) ja 06.06.2016 (hageja esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere) taotlustes riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks. Hageja on samas 24.04.2016 selgitanud, et V. Krinali tasu taotlusega ta ei nõustu. Selle seisukohaga vastuoluliselt on hageja kohtuvaidluse teesides palunud V. Krinali tasutaotluses märgitud tasu summas 216 eurot vastaspoolelt välja mõista. Kohus leidis riigi õigusabi seaduse § 22 lg-le 1 ja § 23 lg-le 1 viidates, et taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude määramiseks on mõlema advokaadi poolt esitatuna põhjendatud ning tuleb rahuldada. Asjaolu, et V. Krinali taotlusel puudub hageja allkiri, on mõistetav, kuivõrd hageja on soovinud pärast kohtuistungit esindaja vahetamist (13.04.2016 avaldus) seoses osade tõendite õigeaegse esitamata jätmisega ja ei olnud seega rahul advokaadi osutatud teenusega. Kohus on advokaadi 26.04.2016 määrusega vabastanud oma kohustuste hooletu täitmise tõttu ning Eesti Advokatuuri vahendusel on määratud uus advokaat. Kohtu hinnangul on V. Krinali taotluses märgitud ajakulu põhjendatud, tegemist on istungitel osalemise ja asja ettevalmistamiseks tehtud ajakuluga (kokku 4,5 tundi, sh kohtumine hagejaga). Advokaadi tööga mitterahulolu ei ole käesoleval juhul aluseks tasu vähendamisele, kui advokaat oleks esitanud ka täiendavad tõendid vastavalt hageja soovile ja kohtu ettepanekule, kujunenuks tasu veelgi suuremaks. Seega on mõistlik ja põhjendatud määrata advokaat V. Krinali osas riigi õigusabi tasuks 216 eurot (180+käibemaks). Advokaat P. Rajavere tasu taotluse on hageja ise koos advokaadiga allkirjastanud ning ka selle juures ei ole alust summade vähendamiseks. Advokaat on asja materjalidega tutvumisel, tähtaja pikendamise taotluse koostamisel (see oli vajalik, kuna advokaat sai asja materjalid alles mõned päevad enne otsuse esialgse väljakuulutamise päeva, taotlus rahuldati osaliselt), kohtumisel kliendiga ja kohtukõne teeside koostamisel kulutanud 7,5 tundi, samuti teinud sõidukulu kliendiga kohtumiseks, mille kohta on esitanud advokaadibüroo pidaja käskkirja ja mille summa vastab Korra punktile 54. Seega tuleb pidada põhjendatuks esindajana tegutsenud advokaat P. Rajavere tasu 360 eurot ja sõidukulu 79,20 eurot (summad sisaldavad käibemaksu) ehk kokku 439,20 eurot. Kuna hagejale on kohtu 11.03.2015 määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada vastav tasu ja kulud osamaksetena ühe aasta jooksul pärast nimetatud tasu ja kulude kindlaksmääramist, tuleb hagejat kohustada riigile hüvitama 655,20 eurot (216 + 439,20) 12 osamaksega ehk igakuiselt 54,60 eurot. Kuna hagejale anti 10.12.2014 määrusega ka menetlusabi riigilõivu tasumisel summas 100 eurot, tuleb eelnevale lisada igakuiselt 8,33 eurot (kokku seega 62,93 eurot) ning viimasele osamaksele 8,37 eurot (kokku seega 62,97 eurot) vastavalt TsMS § 179 lg 1 ja 5 sätetele. Apellatsioonkaebus 20.07.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata tsiviilasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Juhul kui kohus jätab apellatsiooni kohtuotsuse põhiosale rahuldamata, palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu otsus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks riigi õigusabi tasu 216 euro väljamõistmise osas ning vähendada väljamõistetavat summat 216 euro võrra. Samuti palub hageja võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud koopiad 18.09.11, 17.11.11, 26.12.11 kirjaümbrikest ja 19.05.2014 laenulepingu ning videosalvestise täitetoimingust –

Pistriku talu kinnisasja hindamisest 13.05.2014. Hageja palub kuulata tunnistajatena üle RÜ, HE, TT ja KL. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohus rikkus isiku kohtuliku ärakuulamisepõhimõtet sellega, et ta ei kõrvaldanud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 20 lg 31 ning TsMS § 45 lg 2 kohaselt õigeaegselt menetlusest vastutustundetut või hooletut esindajat, kes oli jätnud esitamata hageja tõendid, kõrvaldas esindaja pärast kohtuliku arutamise lõppu, jättes kohaldamata TsMS § 437 p-i 1 ega uuendanud menetlust, et uus esindaja saaks esitada eelmise esindaja poolt esitamata jäetud tõendeid. Kohus on seega oluliselt rikkunud RÕS § 20 lg-t 31, TsMS § 45 lg-t 2 ja § 437 p-i 1. Kohus on 12.04.2016 poolte nõusolekul määranud lahendada asi edasi kirjalikus menetluses ning määranud pooltele tähtajad menetluskulude nimekirja esitamiseks 18.04.2016 ja kohtuvaidluse teeside esitamiseks 05.05.2016. Kohus tegi 26.04.2016 määruse, millega kõrvaldas hageja riigiõigusabina esindaja vandeadvokaat Vahur Krinali menetlusest. Maakohus on esindaja kõrvaldamise kohta tehtud määruses tuvastanud, et senine riigi õigusabi osutaja on olnud vähemalt hooletu RÕS § 20 lg 31 mõttes – ta ei ole hoolimata kohtu otsesest ettepanekust esitanud kohtule kliendilt saadud kirjaümbrikke ega olnud ilmselt piisavalt aktiivne tunnistaja RÜ kohtusse kutsumisel, mille tõttu on hageja kaotanud võimaluse neid tõendeid esitada ja oma hagiavalduses esitatud väiteid nende tõenditega tõendada. Hageja esindaja oli passiivne ja ei teinud kõike endast sõltuvat, et kutsuda kohtusse tunnistaja RÜ ning tunnistajata ilmumata jätmisel loobus esindatava huvide vastaselt tunnistaja ülekuulamise taotlusest. Tunnistaja ülekuulamine on oluline, sest tema koostas üürilepingu projekti, vahendas selle sõlmimist ja korraldas selle allkirjastamise kirjavahetuse teel. Tunnistaja ütlused oleks kõrvaldanud kahtlused, millele tuginedes luges kohus lepingu näilikuks. Peep Rajavere määrati hageja esindajaks Eesti Advokatuuri korraldusega 17.mail 2016., s.o. pärast tsiviilasja kohtuliku arutamise lõppu, kui ta sai esitada üksnes kohtukõne teesid. Esindaja esitas 20.05.2016 kohtule taotluse menetluse uuendamiseks, et hageja saaks esitada esindaja esitamata jäänud tõendid, kuid kohus jättis menetluse oma 25.05.2016 määrusega uuendamata. Ärakuulamisõiguse rikkumine seisnes ka selles, et esindaja ei esitanud kohtule tõendeid, mille olemasolust oli hageja esindajat teavitanud: 13.05.2014 täitetoimingu videosalvestist, mis tõendab täituri ja hageja kokkupuudet Pistriku talus enne valduse vabastamise täitemenetluse algust ning tunnistajate – Viru vangla töötajate HE, TT, KL ütlusi, kes teadsid ütlusi anda hageja ja RÜ kahepoolse kirjavahetuse kohta. Samuti on kohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ja teinud esitatud tõenditest ebaõiged järeldused. Kohus on sisuliselt seisukohtadel, et üürileping võis olla vormistatud survejäljendi kohasel kuupäeval 19.05.2014 või sellele lähedasel kuupäeval valduse vabastamise täitemenetluse takistamiseks, jättes tähelepanuta vastuolu, et täitemenetlus Pistriku talu elanike väljatõstmiseks algatati alles pärast nimetatud kuupäeva, 26.06.2014. See vastuolu iseenesest kummutab kahtluse, et 11.09.2011 kuupäevaga dateeritud üürileping allkirjastati 19.05.2014 täitemenetluse takistamiseks. Üürilepingu sõlmimise aega ja korraldamist saanuks tõendada tunnistaja RÜ ütlustega, keda ei saanud üle kuulata kohtu poolt tuvastatud esindaja tegevusetuse tõttu. Samuti vaidlustab hageja temalt Eesti Vabariigi kasuks Vahur Krinalile määratud riigi õigusabi tasu väljamõistmise, leides, et riigi õigusabi saajalt ei saa nõuda sellise õigusabi tasu riigile hüvitamist, mis asjatundmatuse ja hooletuse tõttu on tinginud esindaja menetlusest eemaldamise ja hageja kahjuks kohtuotsuse tegemise. Seetõttu tuleb maakohtu otsus

alternatiivselt tühistada hagejalt Eesti Vabariigi kasuks riigi õigusabi kulude 216 eurot väljamõistmise osas. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust tõendite ebaõiget hindamist, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja menetlusõiguse normide rikkumist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Samuti vastab maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Apellatsioonkaebuses kordab kostja valdavalt maakohtus esitatud seisukohti. Maakohus on hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja seeläbi õigesti järeldanud, et käesolevas asjas esitatud hagi tuleb rahuldada. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esiletoodu ei võimalda asuda vaidlustatud maakohtu otsuses leitust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses toodud väidetega, mille kohaselt maakohus rikkus isiku kohtuliku ärakuulamise põhimõtet sellega, et ta ei kõrvaldanud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 20 lg 31 ning TsMS § 45 lg 2 kohaselt õigeaegselt menetlusest vastutustundetut või hooletut esindajat, kes oli jätnud esitamata hageja tõendid, kõrvaldas esindaja pärast kohtuliku arutamise lõppu ja jättis kohaldamata TsMS § 437 p-i 1 ega uuendanud menetlust, et uus esindaja saaks esitada eelmise esindaja poolt esitamata jäetud tõendeid. TsMS § 437 p 1 järgi võib kohus asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asja arutamise käigus teinud sellist menetluslikku viga, mis tinginuks arutamise uuendamise. Maakohus on 25.05.2016 määruses üksikasjalikult põhjendanud, miks maakohus asjas menetlust ei uuenda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud isiku ärakuulamise põhimõtet, nagu seda märgitakse apellatsioonkaebuses. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse ümbrike asja juurde võtmiseks. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata, sest nimetatud tõendid ei ole asjakohased. Vaidluse all ei ole olnud asjaolu, et RÜ pidas kirjavahetust vanglas karistust kandva hagejaga. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et RÜ ja hageja vanglas kohtusid. RÜ ülekuulamiseks esitas hageja esindaja V. Krinal taotluse juba varasemas menetluses, s.o 28.01.2016 (t.l. 105, II kd). Maakohus ka selle taotluse rahuldas ja tunnistajale väljastati ka kohtukutse (t.l.106-107, II kd). Hageja ja RÜ elavad mõlemad vaidlusalusel kinnistul. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et RÜ on hageja elukaaslane ja KÜ on sealt lahkunud. Nimetatud asjaolu on märkinud

ka kostja vastuses apellatsioonkaebusele. Miks RÜ maakohtu istungile ei ilmunud, seda hageja maakohtule ei avaldanud. Seega tegi maakohus kõik võimaliku hageja taotluse rahuldamiseks. Seega ei jäänud tunnistaja RÜ ülekuulamata vandeadvokaat V. Krinali tegevusetuse tõttu, nagu kaebuses märgitakse. Vande all on ütlusi andnud nii KÜ kui ka hageja, kes on vaidlusaluse lepingu poolteks. Vanglatöötajate HE, TT ja KL tunnistajatena ülekuulamist pole hageja varem maakohtus taotlenud. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata, kuna vaidluse all ei ole olnud asjaolu, et RÜ ja hageja vanglas kohtusid. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole tsiviilasja menetledes menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väidetega, mille kohaselt on maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ja teinud esitatud tõenditest ebaõiged järeldused. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohus on oma siseveendumuse kohaselt otsuse põhjendava osa p-des 1-8 andnud hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele ja sellel alusel hagi rahuldamata jätnud. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kaebuses nimetatud tõenditele teistsugust hinnangut anda. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse ka temalt Eesti Vabariigi kasuks Vahur Krinalile määratud riigi õigusabi tasu 216 euro väljamõistmise osas, leides, et riigi õigusabi saajalt ei saa nõuda sellise õigusabi tasu riigile hüvitamist, mis asjatundmatuse ja hooletuse tõttu on tinginud esindaja menetlusest eemaldamise ja hageja kahjuks kohtuotsuse tegemise. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt esiletoodu ei anna alust muuta vaidlustatud maakohtu otsust ei Vahur Krinali õigusabi tasu suuruse ega ka selle hagejalt Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmise osas. Asjaolu, et hageja on 13.04.2016 esitatud avalduses soovinud talle määratud esindaja vahetamist seoses osade tõendite esitamata jätmisega ja avaldanud seetõttu rahulolematust advokaadi Vahur Krinali osutatud teenusega ning et kohus on 26.04.2016 määrusega vabastanud Vahur Krinali õigusabi osutamisest oma kohustuste hooletu täitmise tõttu, ei anna alust pidada vandeadvokaat Vahur Krinali poolt osutatud õigusabitoiminguid ja nende tasu kokku 216 euro ulatuses põhjendamatuks. Vandeadvokaat Vahur Krinali poolt osutatud õigusabi, mille eest esindaja on 15.04.2016 esitatud taotluses (kd II tl 137-140) palunud tasu kindlaks määrata, on osutatud ajavahemikul 23.04.2015 kuni 12.04.2016 ning seisneb kohtuistungitel osalemises, toimikuga tutvumises ja seisukohtade kujundamises, kliendiga vestlemises ning seisukohtade koostamises ja kohtule esitamises. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti järeldanud, et tegemist on põhjendatud toimingute ja ajakuluga ning et hageja poolne advokaadi tööga mitterahulolu ei ole käesoleval juhul aluseks tasu vähendamisele. Kuivõrd maakohus on käesoleval juhul põhjendatult hinnanud Vahur Krinali poolt osutatud õigusabi tasu suuruseks taotletud 216 eurot koos käibemaksuga, siis arvestades, et 11.03.2015 määrusega anti hagejale riigi õigusabi kohustusega hüvitada vastav tasu ja kulud ühe aasta jooksul pärast tasu ja kulude kindlaksmääramist, on maakohtu otsus põhjendatud ka esindaja tasu hagejalt väljamõistmise osas. Eeltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Ringkonnakohtule 17.05.2017 esitatud menetluskulude nimekirjas palub kostja määrata kindlaks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 950 eurot (ilma käibemaksuta) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses alates menetluskulude lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja Tanel Riivits osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 9 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti palub kostja hüvitada esindaja sõidukulud summas 50 eurot seoses sõitmisega ringkonnakohtu 17.05.2017 kohtuistungile (Võru-Tallinn-Võru). Kostja lepinguline esindaja on kostja esindamisel apellatsioonimenetluses teinud järgmised toimingud: 27.02.2017 kaebusega tutvumine, toimikumaterjalide läbivaatamine, vastus kaebusele – 6h; 16.05.2017 konsultatsioonid kliendiga, istungi ettevalmistus – 2h; 17.05.2017 kohtuistung – 1h. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti palus kostja kaebuse lahendamisel kostja kasuks kanda kindlaksmääratud menetluskulude summa pärast lahendi jõustumist kostja kontole XXXXXXXXXXXXXX kohtudeposiiti hageja poolt tasutud tagatise arvelt. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu ning asjas toimunud kohtuistungi kestust, leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Samuti on kostjal TsMS § 144 p 2 alusel õigus nõuda kohtuistungile sõitmisega seotud otseste sõidukulude hüvitamist. Riigikohus on 3-2-164-13 lahendi p-s 13 märkinud, et lisaks õigusteenuse osutamise tasule võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipilet või autokütuse maksumus. Kostja on menetluskulude nimekirja lisana esitanud kohtule ka koopia kütusetšekist kuupäevaga 17.05.2017, mis tõendab, et kostja esindaja sõidukulu puhul on tegemist kütusekuluga. Seega kuulub kostja taotlus rahuldamisele täies ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 950 eurot. Kuivõrd kostja füüsilise isikuna ei ole käibemaksukohustuslane, kuuluvad menetluskulud hüvitamisele ilma käibemaksuta. Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kostja taotlus kostja menetluskulude tasumiseks hageja poolt kostja menetluskulude katteks tasutud tagatise arvelt on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja on ringkonnakohtu 24.11.2016 määruse alusel tasunud kostja menetluskulude katteks nõutud tagatise kokku summas 1200 eurot kahe osamaksena, s.o 300 eurot 29.01.2017 (kd III tl 169) ja 900 eurot 07.02.2017 (kd III tl 170). Kostja taotlusel tuleb kostja kasuks väljamõistetud menetluskulud summas 950 eurot seega hüvitada hageja tasutud tagatise kogusummas 1200 euro arvelt ja kanda väljamõistetud menetluskulude summa kohtuotsuse jõustumisel kostja arveldusarvele nr 10902020185006. Hageja on 16.05.2017 taotluses TsMS § 195 lg 1 alusel palunud apellatsioonkaebuse rahuldamisel tagastada talle kostja menetluskulude katteks tasutud tagatise summas 1200 eurot. Kuivõrd kostja on apellatsioonimenetluses kandnud menetluskulusid tema kulude katteks tasutud tagatisest väiksemas ulatuses, peab ringkonnakohus hageja taotluse alusel võimalikuks tagastada hagejale hageja poolt 29.01.2017 ja 07.02.2017 tasutud tagatisest kogusummas 1200 eurot 250 eurot arvele, millelt see tasuti.

Riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramine Hagejat on apellatsioonimenetluses riigi õigusabi korras esindanud vandeadvokaat Peep Rajavere, kes esitas taotlused riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses osutatud toimingute eest 31.07.2016 ja 17.05.2017. 31.07.2016 esitatud taotluses palub esindaja riigi õigusabi tasu hüvitamist summas 312 eurot (sh käibemaks 52 eurot) apellatsioonkaebuse projekti koostamise (5h) ning selle toimetamise eest seoses hageja uute tõenditega (1,5h). 17.05.2017 esitas hageja kaks taotlust riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks, milledest ühes palub määrata tasu suuruseks kokku 216 eurot (sh käibemaks) järgmiste toimingute eest: 17.05.2017 esindus kohtuistungil prognoosi alusel 1 tund; 21.11.2016 vastuse koostamine kostja taotlusele menetluskulude katteks tagatise määramiseks 2 tundi; 16.05.201t ettevalmistus kohtuistungiks 1,5h. Teises 17.05.2017 esitatud taotluses palub hageja määrata tasu 17.05.2017 istungil osalemise eest 0,5h ulatuses summas 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot) ja samuti hüvitada sõidukulud 198 km ulatuses summas 71,28 eurot (sh käibemaks 11,88 eurot) seoses sõitmisega 17.05.2017 kohtuistungile (Haapsalu-Tallinn-Haapsalu, vahemaa kokku 198 km). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Ringkonnakohus, tutvunud hageja esindaja 31.07.2016 ja 17.05.2017 taotlustega riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks, leiab, et taotlustes märgitud ajakulu apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisel tehtud toimingutele on põhjendatud osaliselt. Esindaja 31.07.2016 esitatud taotluse kohaselt on riigi õigusabi osutatud 15.07.2016 ja 19.07.2016. Alates 01.07.2016 kehtiva „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (kord) punkt 371 näeb isiku esindaja tasuks tsiviilasjas kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 20 eurot iga poole tunni kohta. Ringkonnakohus leiab, et esindaja 31.07.2016 taotluses märgitud ajakulu kokku 6,5 tundi seoses apellatsioonkaebuse koostamisega on esitatud kaebuse mahtu ja sisu arvestades põhjendatud ning kuulub rahuldamisele taotletud ulatuses (260 eurot). Esindaja 17.05.2017 esitatud taotlustes märgitud ajakulu õigusabitoimingutele ei saa pidada ringkonnakohtu hinnangul täiel määral põhjendatuks. Arvestades, et ringkonnakohtu 17.05.2017 istung kestis protokolli kohaselt 1 tund ja 3 minutit, saab põhjendatud ajakuluks istungil osalemise eest pidada 1 tund. Seega ei ole põhjendatud esindaja 17.05.2017 taotluses märgitud ajakulu kokku 1,5 tundi kohtuistungil osalemiseks. Ülejäänud 17.05.2017 taotluses märgitud toiminguid, so ettevalmistust kohtuistungiks (1,5h) ja hageja 22.11.2016 menetlusdokumendi koostamist (2h) ja nende ajakulu peab kohus asjas esitatud dokumentide mahtu ja vaidluse sisu arvestades põhjendatuks. Seega on 17.05.2017 taotlustes märgitud õigusabi ajakulu kohtu hinnangul põhjendatud kokku 4,5 tunni, s.o 9 pooltunni ulatuses. Alates 01.08.2016 kehtiva Justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg-ed 3 ja 4 näed esindaja tasuks riigi õigusabi osutamise eest hagimenetluses ja tsiviilasja kohtuistungil osalemise eest ette 20 eurot iga poole tunni kohta. Lähtudes eelnimetatud pooltunni hinnast tuleb hageja esindaja 17.05.2017 taotluste alusel määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 180 eurot.

Riigi õigusabi osutamisel kantud vajaliku kuluna taotleb esindaja sõidukulu hüvitamist summas 59,40 eurot (millele lisandub käibemaks) seoses sõitmisega 17.05.2017 kohtuistungile (Haapsalu-Tallinn-Haapsalu, vahemaa kokku 198 km). Alates 01.08.2016 kehtiva Justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 17 lg 1 sätestab, et riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidu- ja majutuskulud. Sõidu- ja majutuskulud hüvitatakse üksnes juhul, kui riigi õigusabi on osutatud mujal kui linnas või vallas, kus asub advokaadibüroo või selle struktuuriüksus, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab. Sama sätte lg 2 kohaselt kuulub lõikes 1 nimetatud juhul hüvitamisele riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Käesolevas asjas on esindaja osutanud õigusteenust läbi OÜ Läänemaa I Advokaadibüroo, mille asukoht äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on Karja tn, Haapsalu linn, 90503 Lääne maakond. Seega on esindaja sõidukulu näol tegemist vajaliku kulutusega. Kohus on taotluses märgitud vahemaa põhjendatust elektrooniliselt kontrollinud ja leiab, et seega kuulub sõidukuluna hüvitamisele taotletud 59,40 eurot (198 km x 0,3 eurot/km). Arvestades eeltoodut on põhjendatud riigi õigusabi tasu ja kulu kogusummaks 499,40 eurot (õigusabi tasu 440 eurot + sõidukulu 59,40 eurot). Et OÜ Läänemaa I Advokaadibüroo on taotluse kohaselt käibemaksukohuslane, lisandub nimetatud summale käibemaks 20% summas 99,88 eurot. Seega kuulub riigi õigusabi tasu ja kulu kokku tasumisele summas 599,28 eurot. Kuna hagejale on kohtu 11.03.2015 määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada vastav tasu ja kulud osamaksetena ühe aasta jooksul pärast nimetatud tasu ja kulude kindlaksmääramist, tuleb hagejat kohustada hüvitama riigile 599,28 eurot igakuiste osamaksetena alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 12 maksega ehk igakuiselt 49,94 eurot. Maksmise rekvisiidid vormistab kohus eraldi makseinfo lehel, mis lisatakse käesolevale kohtuotsusele. Makseid tuleb alustada kohtulahendi jõustumisele järgnevast kuust ja tasuda iga kuu 15. kuupäevaks. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, ei ole põhjendatud hageja 16.05.2017 taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 100 eurot tagastamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.