Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

18.05.2011 ülekanne 6400 eurot selgitusega „VASVRAT DOLGA“;



29.09.2011 ülekanne 29 000 eurot selgitusega „KINGITUS“;



22.10.2013 ülekanne 27 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTAMINE“;



13.11.2013 ülekanne 1890 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“.

Hageja hinnangul sai ülekandeid lugeda kostjapoolseks vastutasuks Q. Zle. Kostja ei tõendanud, et ülekanded tehti seoses Hiina ravikulude hüvitamisega. Kostja esitatud tõendid Hiinas osutatud ravi kohta tõendasid seda, et raviga seotud kulud kandis kostja ise, mitte neid ei kandnud kostja tütar ning et vaidlusaluste ülekannete osas ei olnud tegemist kostjapoolse laenu tagasimaksega või muu kohustuse täitmisega. Hageja ei vaidlustanud Hiinas ravil viibimise väidet ning väidet, et koos kostjaga viibis Hiinas ka kostja tütar. Samas oli kostja enda arvelduskontol piisavalt vahendeid, et kostja saaks ise maksta enda ravikulude eest. Q. Z arveldusarvel ei olnud samal ajal märkimisväärseid rahalisi vahendeid ja ta oli nimetatud perioodil hageja ülalpidamisel. Kulutused kostja tütre pulmadele ei saanud olla nii suured, et selle jaoks oleks läinud vaja 29 000 euro suurust ülekannet. Kostja ei põhistanud usutavalt ülekannete tegemise ja hüpoteegi seadmise vajadust. Asjaolu, kas korteri eest tasuti turuhinnast rohkem või vähem ei omanud tähtsust, kuivõrd pelgalt kasvõi osaliselt vastutasu

või vastusoorituse andmine, selle lubamine või sellekohane poole tegelik tahe muudab käsutustehingu tasuliseks võõrandamistehinguks. Kostjale kuuluva YYY, Tallinn kinnisasja osas kanti kinnistusraamatu III jakku 16.02.2009 asjaõiguslepingu alusel 19.02.2009 sisse tähtajatu isiklik kasutusõigus elamule ühiselt kummagi poole kasuks. Hageja omas õigust YYY kinnisasja ja selle oluliseks osaks oleva elamu valdamiseks ja käsutamiseks kui isikliku kasutusõiguse ehk piiratud asjaõiguse järgne õigustatud isik. Hageja ei saanud kasutada kinnisasja, kuna kinnisasi oli kostja ainuvalduses ja -kasutuses. Seega omas hageja eeltoodust tulenevalt kostja vastu kasutuseeliste väljamõistmise nõuet. Kasutuseelise väärtuse tuvastas hageja turuüüri alusel. YYY turuüür nähtus ekspertiisiaktist, milles leiti, et YYY turuüür võis olla ühes kuus järgmine (lisanduvad kõrvalkulud): 

2016. aastal 1637 eurot;



2017. aastal 1705 eurot;



2018. aastal 1776 eurot;



2019. aastal 1850 eurot.

Varasemalt tugines hageja 27.07.2019 eksperthinnangule nr 21024-19, mille kohaselt oli YYY kinnisasja kasutuseelise (tururendi, turuüüri) suuruseks 2000 eurot kuus (lisanduvad kõrvalkulud). Hageja esitas kostja vastu nõude hagi esitamisele eelnenud viimase kolme aasta (s.o 01.07.2016-31.07.2019) kasutuseelise väljamõistmiseks (36 kuud x 1000 eurot kuus) 36 000 euro ulatuses. Hageja tõi välja väidetava vallasvara koosseisu ja turuväärtuse 08.11.2019 seisukohas. Hageja selgituse kohaselt loetleti YYY vallasvara üles 21.06.2019 poolte ja kahe tunnistaja juuresolekul. Hagejal oli keeruline tõendada, millised vallasasjad asusid YYY elamus, kuna vastavad tõendid olid kostja kontrolli all ning seetõttu ei pidanud hageja tõendama vallasvara olemasolu, vaid kostjal tuli tõendada, et viidatud vallasvara kuulub kostja lahusvara hulka. Kostja vastuväited

29.09.2011 ülekanne Q. Zle 29 000 euro ulatuses tehti pulmakingiks ning seda raha kasutati mh pulmade korraldamiseks. 18.05.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 tehtud ülekanded olid hüvitis Q. Z poolt kostja Hiinas ravi käigus tehtud kulutuste eest. Ei olnud eluliselt usutav, et 18.05.2011, 29.09.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 ülekanded võisid olla seotud 20.03.2013 kinkelepinguga. Tulenevalt abstraktsiooniprintsiibist ei saanud omandi üleandmisele suunatud asjaõigusleping vähemalt üldjuhul olla näilik. Menetluses ei esitatud ühtegi tõendit, et tegelikkuses ei soovitud kinnistut tasuta üle anda. Hageja nõue oli aegunud ning kostja taotles aegumise kohaldamist. Vastavalt kinkelepingu p-le 3.2 hindasid kinkelepingu osapooled kinkelepingu eseme väärtuseks 50 000 eurot. Tegelikkuses oli korteriomandi väärtus isegi madalam. Seega ei olnud eluliselt usutavad hageja väited, justkui tasuti korteri eest tegelikult 64 290 eurot + hüpoteegisumma 50 000 eurot. Hageja käsitluse järgi maksis Sõle tn korter 2013. aasta märtsis 114 290 eurot, mis ei olnud reaalne ega ka kinnisvara hindu arvestades võimalik. Kuivõrd kostja arveldusarvel oli 2012. aasta augusti seisuga rahalisi vahendeid 181 000 eurot, mis jäid tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud lahendiga kostja omandisse, siis oli kostjal õigus oma rahalisi vahendeid käsitada, mistõttu ei saanud selle summa käsutamise tõttu tekkida ühisvara. Alternatiivselt tugines kostja sellele, et kanded pärast 14.10.2013 tehti kostja lahusvara arvelt, kuna ta võttis 14.10.2013 laenu 74 000 eurot. Hageja tugines juba samadele ülekannetele tsiviilasjas nr 2-18-3671 ning nimetatud tsiviilasjas mõistis kohus samade ülekannete osas kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 146 333 eurot. Kuna samade ülekannete osas oli kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis, siis ei olnud tegemist ühisvaraga seotud ülekannetega, mistõttu ei saa nimetatud ülekandeid kuidagi siduda ka kinkelepinguga. Hageja väidetud ühisvara hulka kuuluva vallasvara olemasolu oli tõendamata. Tõendamata oli, et 21.06.2019 kostjale kuuluval kinnisasjal asunud vara oli poolte ühisvara. Samuti oli tõendamata väidetava vara väärtus. 21.06.2019 tungisid W. M ja D. B kostja koju, kuid kostjale ei olnud teada, et oleks toimunud vara üleskirjutamine. YYY majas ei olnud ühtegi vallasasja, mis kuuluks poolte ühisvara hulka. Maakohtu otsus

kinkijal oleks tekkinud sellele vastav nõudeõigus. Asjas puudusid tõendid, et 20.02.2013 lepingu pooltel oli ühine tahe luua kostjale kui kingisaajale kohustus teha kinnisasja eest teatav selle väärtusega võrreldav vastusooritus. Niisuguse kohustuse loomise tahet ei saanud järeldada 18.05.2011, 29.09.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 ülekannetest ega ka kinnisasja hüpoteegiga koormamisest. Viidatud ülekanded olid ajaliselt oluliselt varasemad ja hilisemad ega olnud seostatavad 20.02.2013 tehinguga. Samuti olid viidatud ülekanded seostatavad kostja ravikulude katmisega Hiinas ja kostja tütre pulmade kulude kandmisega. Tõendatud ei olnud, et kostja oleks võtnud tütre ees kohustuse, mida kõnealune hüpoteek tagas. Seega ei leidnud tõendamist kostja tahe sõlmida kinkeleping üksnes näilikult. Notariaalne tehing kajastas kohtu hinnangul kinkelepingu poolte tegelikku tahet. Kinkeleping ei olnud näilik ega käsitatav müügilepinguna. Järelikult puudus alus lugeda kinnisasi poolte ühisvaraks ja seda jagada. Hageja käitus kinnisasja jagamise nõude esitamisel pahas usus. Hageja esitas kasutuseelise nõude 36 000 euro ulatuses, leides, et tal on kasutuseelise nõudeõigus kinnisasja ühisomanikuna. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-18-3761 jäi rahuldamata hageja hagi kostja vastu YYY kinnisasja ühisvaraks lugemiseks ja ühisvarana jagamiseks, ei saanud hagejal olla kasutuseelise nõudeõigust kinnisasja ühisomanikuna. Hageja leidis, et tal on kasutuseelise nõudeõigus ka juhul, kui ta kinnisasja omanik ei ole ning vastav õigus tuleneb sellest, et YYY kinnisasjale seati vaidlusalusel perioodil (s.o 01.07.2016-31.07.2019) isiklik kasutusõigus hageja kasuks. Asja materjalidest nähtus, et YYY kinnisasja registriosa III jakku tehti 16.02.2009 asjaõiguslepingu alusel 19.02.2009 isikliku kasutusõiguse kanne ühiselt kostja ja hageja kasuks. Kande sisuks oli tähtajatu isiklik kasutusõigus elamule. Kohus leidis, et hagejal ei saanud tekkida antud asjaõiguse alusel õigust nõuda kasutuseelist. Seoses vallasvara jagamisega leidis hageja õigesti, et kui on tõendatud vara omandamine abielu ajal, siis kehtib eeldus, et see vara kuulub ühisvara hulka. Samas pidi hageja esmalt tõendama, et abielu kestel soetati konkreetne vara. Praegusel juhul seda ei tõendatud. Eluliselt usutav ei olnud, et ühisvara hulka kuuluva vallasvara olemasolu meenus hagejale alles seitse aastat pärast abielu lahutamise hagi esitamist ja pea 6,5 aasta möödudes esimese ühisvara jagamise hagi esitamisest. Kui väidetav ühisvara hulka kuuluv ja veel jagamata vallasvara oleks olnud olemas varem, oleks ühisvara jagav mõistlik inimene esitanud taolise nõude juba esimeses ühisvara jagamise menetluses. Ühisvara täiendava jagamise vajadus sai tekkida eeskätt juhul, kui õigustatud isikule selgub alles pärast vara jagamist, et eksisteerib veel muu vara, mida saab jagada. Heauskseks ei saanud lugeda oma õiguste realiseerimist selliselt, et esitatakse mitmeid vara jagamise hagisid olukorras, kus on selge, et vara jagamine kokkuleppel ei õnnestu ja vara oleks saanud jagada juba esimeses menetluses. Hageja esitatud tõendid olid ebausaldusväärsed. Eluliselt ei olnud usutav, et isikud mäletavad sedavõrd suure detailsusega pea 10 aastat tagasi kellegi teise eluasemes asunud mööblit ja materjali liiki ning värvi. Ka hageja esitatud fotodest ei olnud võimalik teha mingisuguseid järeldusi kinnisasjal 2014. aastal või varem asunud sisustuse, selle päritolu või väärtuse kohta. Samuti ei olnud vallasvara asumisest kinnisasjal 2019. aastal võimalik tuletada seda, et tegemist oli 2014. aastal kinnisasjal asunud vallasvaraga. Hageja nõue ühisvara hulka kuuluva vallasvara jagamiseks oli seega tõendamata. Poolte seisukohad

mis tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Kostja ei tõendanud, et XXX korteriomand kuulus kostja lahusvara hulka. Maakohus järeldas eeltoodut üksnes kohtule esitatud kinkelepingust. Kohus kvalifitseeris 20.02.2013 lepingu vääralt kinkelepinguks, s.o tasuta käsutuseks. Lepingu pealkiri ei saanud määrata lepingu liiki. Lepingu kvalifitseerimise tasuta võõrandamistehinguks või tasuliseks võõrandamistehinguks määravad eelkõige lepingu olulised tingimused ja lepingupoolte tegelik tahe, milleks kohus peab lepingu olulisi tingimusi ja poolte tahet analüüsima ja tõlgendama. Kinkelepinguna vormistatud notariaalse lepingu tingimused olid käesoleval juhul niivõrd ebatavalised ja ebaharilikud, et need ei viidanud usaldusväärselt ja eluliselt usutavalt võõrandaja tahtele rikastada teist lepingupoolt tasuta. Hüpoteegi seadmine lepingu esemele viitas selgelt asjaolule, et kostja võttis sama tehinguga rahaliselt hinnatava kohustuse Q. Z ees, mis muutis tehingu tasuliseks käsutustehinguks. Kostja ei tõendanud, et Hiinas toimunud raviga seotud kulutusi kandis Q. Z. Kostjal oli piisavalt rahalisi vahendeid ravikulude kandmiseks. Eelviidatud ajal oli Q. Z hageja ülalpidamisel. Samuti ei olnud usaldusväärne väide, et 2011. aastal teostatud ülekanne 29 000 euro ulatuses oli kingitus, kuivõrd sellises suuruses kingitusi tavapäraselt ei tehta. Kostja ja Q. Z vahelisele tasulisele võõrandamistehingule viitas asjaolu, et kostja tegi Q. Zle ülekandeid 64 290 euro ulatuses. 20.02.2013 kinkelepinguna vormistatud XXX korteriomandi võõrandamisleping oli osaliselt näilik, kuivõrd sooviti varjata tasulist kinnisasja võõrandamistehingut. Seega oli 20.02.2013 leping näilikkuse tõttu tühine, sõlmiti tasuline kinnisasja võõrandamistehing ja XXX korteriomand muutus hageja ja kostja ühisvaraks. Maakohtu otsus oli samuti põhjendamatu ja väär osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja kasutuseelise nõude. Ebaõige oli maakohtu seisukoht, et hagejal ei saanud antud asjaõiguse alusel tekkida õigust nõuda kasutuseelise hüvitamist. Kohus ei eristanud piisavalt asja väljaüürimist, väljaüürimisest saadavat tulu (õigusvilju) ning asja kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Kuivõrd hageja ei saanud kasutada YYY kinnisasja ja selle oluliseks osaks olevat elamut, vaid see oli kostja ainukasutuses, siis sai hageja nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Hageja kasutuseeliste hüvitamise nõuet ei piiranud ega välistanud asjaolu, et isiklik kasutusõigus ei anna õigustatud isikule õigust kinnisasja välja üürida. Vaidlustatud otsus oli põhjendamatu ja väär ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata nõude vallasvara jagamiseks. Hageja tõendas poolte abielu ajal omandatud vallasasjade olemasolu ja nende väärtust. Maakohus jagas tõendamiskoormise ebaõigesti. Kuivõrd hageja tõendas, millised vallasasjad asusid kostja ainuvalduses (YYY elamus), siis oleks pidanud kostja omalt poolt tõendama, et teatud varaesemed ei olnud ühisvara või nende väärtus ei vastanud tõendites fikseeritule. Kostja tegevus oli pahatahtlik, menetlusõigusi kuritarvitav ja heade kommete ja hea usu põhimõtte vastane.

Ringkonnakohtu põhjendused

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.