I.P. hagi N.D. vastu alusetu rikastumise alusel saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks Apellatsioonkaebuse hind 10 801,27 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
5.Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.
6.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta I.P. kanda.
7.Välja mõista I.P.lt N.D. kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 1512 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 1512 eurot tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.E.D. (esialgne hageja) esitas 22. mail 2014 Viru Maakohtule hagi N.D. (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt tema kasuks 20 504,72 eurot (s.o põhinõue 19 000 eurot + viivised 942,40 eurot + kahjuhüvitis 562,32 eurot) ja viivise 19 652,32 eurolt määraga 0,02% päevas kuni kohustuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduses märgitu kohaselt tegi kostja 31. augustil 2012 oma ema (E.D.) nimelt kaks maksekorraldust, andes AS-ile SEB Pank korralduse kanda E.D. kontolt enda kasuks BIGBANK AS deposiiti 16 000 eurot ning Swedbank AS-ile korralduse kanda E.D. kontolt enda kasuks BIGBANK AS deposiiti 3000 eurot (tehingud). Tehingute tegemise ajal oli E.D. hageja piiratud teovõimega, tal on diagnoositud dementsus (Alzheimeri tõbi) ca 2011. aastal. Eestkoste menetluse raames teostatud ekspertiisiga on tuvastatud, et E.D.l esines hilise algusega dementsus Alzheimeri tõvest. Septembris 2012 määrati hagejale raske puue. Järelikult on tehingud TsÜS §-de 8 ja 10 alusel tühised ning kostja peab VÕS § 1028 lg 1 alusel 19 000 eurot E.D.le tagastama. E.D. poolt kostjale antud volikiri on tühine.
2.E.D. suri 10.08.2014. E.D. esindaja ja kostja esitasid taotlused menetluse peatamiseks kuni E.D. pärijatele pärimistunnistuse väljastamiseni. Maakohus peatas 18. septembri 2014 määrusega menetluse seoses E.D. surmaga kuni tema õigusjärglaste selgumiseni, kuid mitte kauemaks kui 31. märtsini 2015.
3.I.P. (hageja) esitas 6. jaanuaril 2015 avalduse E.D. üldõigusjärglasena menetlusse astumiseks, taotluse menetluse uuendamiseks, avalduse hagist osaliseks loobumiseks ja poole riigilõivust
tagastamiseks. Avalduse kohaselt loobus hageja poolest esitatud nõudest ehk summaarselt 11 036,11 euro ulatuses ning hagi hinnaks jäi 11 036,11 eurot. Hageja seisukoha kohaselt kuulub vaidlusalune summa E.D. pärandvara hulka, millest pärimistunnistuse kohaselt 1⁄2 on hageja oma. E.D. oli tehingute tegemise ajal piiratud teovõimega ning seda asjaolu tõendavad perearsti tõend, ekspertiisiakt ja puude määramise otsus.
4.Maakohus uuendas 30. jaanuari 2015 määrusega tsiviilasja menetluse ning lubas I.P.l astuda menetlusse hageja E.D. õigusjärglasena.
5.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal E.D. piiratud teovõimega. Perearsti tõend ei tõenda E.D. vaimset seisundit 2012 suvel. Eeskoste menetluse raames 20.09.2013 teostatud ekspertiisis puudub seisukoht E.D. varasema dementsuse kohta. E.D. on isiklikult teinud korralduse rahasumma kostja pangaarvele ülekandmiseks. Kahju hüvitamise nõue on alusetu, sest E.D. viibis Rakveres ja ei saanud advokaadibürood volitada ennast esindama.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus rahuldas 9. septembri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis N.D.lt I.P. kasuks välja 10 017,52 eurot (s.o põhinõue 9500 eurot + 9. septembri 2015 seisuga arvestatud viivis 517,52 eurot) ning viivise põhinõudelt (9500 eurolt) alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus rahuldas I.P. taotluse menetluskulude väljamõistmiseks osaliselt ning mõistis N.D.lt I.P. kasuks välja 46% menetluskulud summas 345 eurot ning viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis I.P. taotluse 1⁄2 riigilõivu tagastamiseks rahuldamata ning poolte kohtuvälised (õigusabi) kulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tähenda Harju Maakohtu 10. jaanuari 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-41641 E.D. üle seatud eestkoste seda, et ta oli piiratud teovõimega ka augustis 2012. Kohus eeldas, et hagejal ei olnud kuni tema poolt kohtule eestkoste seadmise avalduse esitamiseni 2013. aastal tekkinud kahtlust oma ema teovõime piiratuse üle. Nimetatud tsiviilasjas tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 346 kohaselt esines E.D.l hilise algusega dementsus Alzheimeri tõvest. Aktist ei nähtu, kui hilise algusega ja millisest ajast alates hakkas isikul dementsus esinema. Maakohus leidis, et kuivõrd avaldus puude tuvastamiseks esitati 26. septembril 2012, s.o pärast 31. augusti 2012 tehingute tegemist, ei kinnita ka 27. detsembri 2012 otsus seda, et E.D. oli tehingute tegemise päeval piiratud teovõimega. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostja ise kandis E.D. eest raha üle. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kõrge vanuse ja väidetavalt enne eestkoste seadmist esinenud haiguse tõttu ei olnud E.D. võimeline tehinguid tegema. Samuti ei ole tõendatud, et kostja kasuta hageja seisundit ära. Hageja möönab, et on võimalik, et E.D. kirjutas alla kostja poolt temale selleks esitatud maksekorraldused. Kuivõrd dokumentaalsete tõenditega on ümber lükkamata kostja väited E.D. enda poolt raha ülekandmise kohta, ei ole võimalik asuda seisukohale, et 31. augusti 2012 tehingud on tühised TsÜS § 10 ja § 84 lg 1 alusel. Maakohus märkis, et pärimistunnistuse kohaselt on E.D. pärijateks hageja ning kostja (kumbki 1⁄2 suuruses mõttelises osas). Kohus leidis, et hagejana menetlusse astunud E.D. õigusjärglase nõudeks on oma olemuselt pärandvara jagamine. Kostja kui kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvat raha. PärS § 148 lg 1 alusel on ka hagejal õigus käsutada 1⁄2 mõttelist osa pärandvara ühisusest ning nõuda 1⁄2 kostja arvel hoiul olevast pärandvarast 9500 euro väljamõistmist. Kohus pidas vajalikuks mõista viivise välja alates
6.jaanuarist 2015 (hagi esitamisest).
TsMS jättis § 163 lg 1 alusel maakohus 46% menetluskuludest kostja kanda. Kohtuvälised (õigusabi) kulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohus märkis, et osa hageja menetluskuludest on tekkinud esialgsel hagejal, kelle õigusjärglaseks on ka kostja ning kostjal ei olnud õiguslikku alust pärandvaraks muutunud raha täielikult enda käsutusse jätmiseks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.N.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. septembri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldama. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatut, ületanud haginõude piire ning rahuldanud hageja poolt menetluses esitamata nõuet. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja alusetu rikastumise nõue ei ole põhjendatud. Apellandile üllatuslikult kvalifitseeris kohus hageja nõude PärS § 148 lg 1 järgseks nõudeks ning rahuldas hagi sellel alusel osaliselt. Apellant viitab vastaspoole 22. juuni 2015 lõppteesidele, milles hageja on rõhutanud, et käimasolev tsiviilasi ei muutu automaatselt pärandvara jagamise menetluseks. Kohus oleks pidanud tegema kindlaks ka need asjaolud, mida seadus pärandvara jagamisel eeldab (eelkõige pärandvara koosseis); 2) on maakohus rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust. Lahendades vaidluse pärimisseaduse alusel ei taganud kohus pooltele võimalust esitada sellel alusel omapoolseid põhjendusi ja vastuväiteid ning tõendeid; 3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud PärS § 148 lg-t 1. Pärandvara ühisus tähendab seda, et mitme pärija olemasolul ei lähe pärand üle pärijatele nende pärandiosadele vastavate kaasomandi osadena, vaid ühiselt. Kuni vara kuulub pärijatele ühiselt, ei saa ükski neist eraldi oma osa sellest varast käsutada. Pärandvaraga saavad pärijad teha tehinguid ainult ühiselt.
8.I.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esineb alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks (TsMS § 637 lg 1 p 6). 9500 eurot tuleb igal juhul, ka apellandi väidete õigsust eeldades, välja mõista. Maakohus mõistis välja summa, mille osas on kostja ise möönnud, et ta on kohustatud selle vastustajale üle andma; 2) on alusetud apellandi etteheited seoses TsMS § 439 rikkumise, haginõude piiride ületamise ning menetluses esitamata nõude rahuldamisega. Nõude piiride ületamine ei saaks antud juhul kõne alla tulla; 3) ei ole maakohus kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust rikkunud. Apellatsioonkaebus ei tugine väitele, et kohus poleks poolte esitatuga võrreldes rajanud otsuse menetluses käsitlemata faktilistele asjaoludele. Kohus ei ole poolte õigusliku kvalifikatsiooniga seotud. Apellant ei ole esitanud ühtegi varem esitamata seisukohta, vastuväidet ega tõendit ning samuti ei ole taotlenud asja saatmist uueks läbivaatamiseks maakohtule; 4) on alusetud apellandi väiteid seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milline on väidetava rikkumise tagajärg ehk millise otsustuse oleks kohus pidanud tegema, ning miks on kohtu järeldused ebaõiged. Apellandi käsitlus on vastuolus PärS § 148 lg 1 sõnastuse ja kohtupraktikaga; 5) ei ole apellatsioonkaebusest võimalik tuvastada maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust.
9.I.P. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. septembri 2015 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja taotluse kostjalt
menetluskulude väljamõistmiseks, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hageja taotlus täies ulatuses. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei nähtu vaidlustatud otsusest, millisel alusel on kohus lähtunud menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel algsest nõude suurusest olukorras, kus menetluse käigus on hageja oma nõuet 1⁄2 võrra vähendanud. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleks jätta kõik menetluskulud kostja kanda; 2) ei ole maakohus esitanud asjakohaseid põhjendusi, miks on antud juhul alust õigusabikulud poolte endi kanda jätmiseks. Ka TsMS § 163 lg 1 alusel tuleks hageja menetluskulud kostjalt täies ulatuses välja mõista. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis ei ole kohus käsitlenud hageja kahju hüvitamise nõuet (kohtueelsed õigusabikulud). Põhjendustest nähtub, et kohus on jätnud selle nõude rahuldamata. Ka sellisel juhul on põhinõudest rahuldatud ca 98,6%, mitte 46%.
10.N.D. vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei rahuldanud maakohus hagi 100% ulatuses. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ning resolutsioonist nähtub, et kohus rahuldas hagi osaliselt; 2) on maakohus õigesti arvestanud esialgse nõudega (TsMS § 168 lg 4); 3) ei ole kostja üheski menetlusdokumendis kinnitanud, et tal puudub õigus rahasumma valdamiseks; 4) ei saa kostjat karistada selle eest, et tema poolt hagejale pakutud kompromissettepanek ei olnud viimasele vastuvõetav. Kompromissi sõlmimine on menetlusosalise õigus, mitte kohustus, seda eriti olukorras, kus hagi on tegelikult alusetu ja põhjendamatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 9. septembri 2015 otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab I.P. hagi N.D. vastu alusetu rikastumise alusel saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Asja materjalidest nähtuvalt esitas E.D. 22. mail 2014 Viru Maakohtule hagi vastu alusetu rikastumise alusel saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks. XX.XX.2014 ((I kd lk 114).
N.D. E.D. suri
Viru Maakohus peatas 18. septembri 2014 määrusega E.D. hagis N.D. kuni hageja õigusjärglaste selgumiseni (kd I lk 127-128). Tallinna notar Merle Saar-Johanson andis 14.11.2014 välja pärimistunnistuse (I kd tl 138-139), mille kohaselt on surnud E.D. pärijateks 1⁄2 mõttelises osas I.P. ja 1⁄2 mõttelises osas N.D.. I.P. esitas 06.01.2015 maakohtule avalduse tema lubamiseks astuda menetlusse E.D. üldõigusjärglasena. Viru Maakohus on 30. jaanuari 2015 määrusega uuendanud tsiviilasjas menetluse ja lubanud astuda I.P.l menetlusse hagejana E.D. pärijana.
13.PärS § 130 lg 1 alusel lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Vastavalt TsMS § 209 lg-le 1 füüsilisest isikust poole surma korral lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (menetlusõigusjärglus).
Pärimistunnistuse kohaselt on surnud hageja E.D. üldõigusjärglased (pärijad) I.P. ja
N.D..
Seega oleks iseenesest PärS § 130 lg 1 ja TsMS § 209 lg 1 alusel õigus astuda E.D. asemel menetlusse nii I.P.l kui ka N.D.l, sest mõlemad on surnud hageja E.D. üldõigusjärglased. N.D.l, olles käesolevas menetluses kostja positsioonis, on samas hageja üldõigusjärglasena võimalik asuda ka hageja positsiooni.
14.Antud juhul on hageja üldõigusjärglasena astunud menetlusse üks pärijatest ning nõue on teise pärija vastu. PärS § 147 järgi kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. PärS § 152 lg 1 kohaselt pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui käesoleva seaduse § 155 sätetest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. PärS § 152 lg 2 järgi jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käeolevast seadusest ei tulene teisiti. I.P. on üldõigusjärglasena menetlusse astumise avalduses (I kd tl 134-136) märkinud, et „Kuivõrd pärimistunnistuse kohaselt on I.P. 1⁄2 suuruses mõttelises osas E.D. pärija, siis on viimane omandanud (muuhulgas) 1⁄2 käesolevas menetluses esitatud nõudest. Seetõttu on hageja sunnitud ja avaldab käesolevaga, et soovib osaliselt loobuda hagiavaldusest esitatud nõudest, s.o 1⁄2 esitatud nõudest.“ Seega nähtub I.P. avaldusest soov jagada väidetavalt pärandvarasse kuuluvat rahasummat.
15.Siinkohal on ebaõige I.P. vastuses apellatsioonkaebusele esitatud seisukoht, et „Vaidlust ei ole selles, et käesoleval ajal on nii apellandil kui vastustajal õigus käsutada 1⁄2 vaidlusalusest pärandvara mõttelisest osast ehk rahasummast 19 000 eurot.“ Ringkonnakohtu arvates oli vaidlus muuhulgas selles, kas I.P.l kaaspärijana on õigus käsutada pärandvarasse kuuluvat rahasummat ilma, et oleks pärandvara jagatud, sest apellant on kohtumenetluse kestel väitnud, et pärandvara on osaliselt hageja ja osaliselt kostja valduses, nad on kaaspärijad PärS § 147 tähenduses ning tal on ühisomanikuna õigus pärandvarasse kuuluvat raha edasi vallata. PärS § 148 lg 1 kohaselt kaaspärija võib käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest. Tulenevalt PärS § 148 lg-st 1 ei ole I.P.l õigust käsutada 1⁄2 mõttelist osa pärandvara hulka kuuluvast konkreetsest rahasummast, vaid tal on õigus käsutada talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Konkreetse rahasumma käsutamise õigus eeldab, et pärijad jagavad pärandvara ja lõpetavad pärandvara ühisuse. Arvestades PärS §-s 152 sätestatut, tuleb pärandvara jagamiseks teha kindlaks pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti pärandaja õigused ja kohustused. Antud juhul ei ole kindlaks tehtud pärandvara koosseisu ning ei ole selge, kas pärandvaraks ongi ainult vaidlusalune rahasumma või kuulub pärandvara koosseisu ka muud vara (kostja väitel on hageja kontol pärandvara hulka kuuluv rahasumma).
16.Kuigi I.P. hageja üldõigusjärglasena menetlusse astumise avalduses on märkinud, et ta pärib pool käesolevas tsiviilasjas esitatud nõudest ja seetõttu nõuab kostjalt nõude rahuldamist pooles ulatuses, ei ole ta samas muutnud esialgse hagi õiguslikku alust. I.P. hagejana on jäänud endiselt
seisukohale, et tal on õigus saada kostjalt raha VÕS § 1028 lg 1 alusel ning asjaolu, kas vaidlusalune rahasumma kuulub pärandvara hulka või mitte, ei ole vaidluse lahendamisel tähtis (II kd tl 47). Samuti on I.P. olnud seisukohal, et antud tsiviilasjas ei ole kumbki kaaspärijatest nõudnud pärandvara jagamist ning seetõttu ei ole tegemist pärandvara jagamisega. Siinkohal nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et maakohus, rahuldades hagi osaliselt pärimisseaduse sätete alusel (s.o jagades pärandvara), ületas nõude piire ja tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439 rikkumine). Hageja ei ole asjas esitanud pärandvara jagamise nõuet, vastupidi, hageja on kohtumenetluses kinnitanud, et ei soovi pärandvara jagamist, vaid nõue on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks. Maakohus, asudes seisukohale, et hageja poolt vaidlustatud tehingud ei ole tühised ja seetõttu ei ole võimalik raha tagastamine TsÜS § 84 lg 1 alusel, ning isegi kui tehingud oleksid tühised, oleks võimalik raha tagastamine E.D.le (s.o pärandajale), kuid mitte I.P.le, oleks pidanud jätma hagi rahuldamata. Asudes ise pärandvaraks olevat rahasummat jagama (tegemata kindlaks pärandvara koosseisu), on maakohus rikkunud TsMS §-i 439. Pärijad on pärandvara ühisomanikud ning kõik pärandvara hulka kuuluvad esemed, sh pärandaja nõuded, on pärijate ühisvara ja nad saavad käsutada neid vaid ühiselt. Kaasomandit pärandvaraks olevatele esemetele, sh nõudele, seaduse alusel ei teki ja seetõttu ei ole I.P.l poole nõude osas nõudeõigust.
17.Lähtudes kõikidest eeltoodud põhjendustest ning I.P. kohtumenetluses esitatud seisukohast, leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue kostja vastu vaidlusaluse summa saamiseks ei ole võimalik rahuldada hageja poolt esitatud faktiliste asjaolude ja õiguslike väidete alusel. Hageja nõuet kostja oleks võimalik rahuldada pärandvara jagamise nõude raames, aga hageja on ise kinnitanud, et ta ei soovi pärandvara jagada, ning seetõttu ei ole antud juhul tegemist ka hagi muutmisega TsMS § 376 mõttes.
18.Arvestades vaidluse olemust ja seda, et esialgse hagi esitas E.D. (pärandaja), jätab ringkonnakohus menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel I.P. kanda. Kostja on taotlenud ringkonnakohtus menetluskulude summas 2025 eurot väljamõistmist hagejalt (riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 600 eurot + õigusabitasu 1425 eurot = 2025 eurot). Ringkonnakohus leiab, et vajalikuks ja põhjendatud õigusabitasuks on 912 eurot (95 eurot x 8 tundi = 760 eurot + käibemaks 152 eurot = 912 eurot), kokku menetluskulud 1512 eurot (riigilõiv 600 eurot + õigusabitasu 912 eurot = 1512 eurot) ning see tuleb välja mõista hagejalt kostja kasuks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.