2-16-18628/68 - Pärimisõigus - Seadusjärgne pärimine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2-16-18628 pärijateks võrdsetes 1⁄2 suurustes mõttelistes osades pärandaja poeg N D ja pärandaja tütar I P. Seda asjaolu kinnitab ka Tallinna notar xxx poolt 14.11.2014. a välja antud pärimistunnistus nr xxx. Pärandaja elu viimased aastad kuni eeskostja määramiseni hoolitsesid tema eest vaheldumisi nii N D ja I P, st hiliskevadest hilissügiseni oli pärandaja oma kodus xxx ja tema eest hoolitses N D, hilissügisest suve hakuni viibis pärandaja I P juures xxx. Vältimaks laste kulul elamist, oli pärandaja teinud oma mõlemale lapsele volitused tema pangakontode käsutamiseks. Paraku viis selline liigne usaldamine pärandaja pangaarvetelt raha kadumiseni. Seetõttu andis pärandaja 31.08.2012. a pankadele, kus tema arvelduskontod olid avatud, korralduse kanda tema arvelduskontodele kogunenud raha, mida selleks ajaks oli kokku summas 19 000 eurot, N D nimel avatavale hoiukontole xxx AS-is. Paraku tõi pärandaja selline otsus kaasa vastupidise efekti ja viis lõpuks isegi selleni, et ajal, mil pärandaja viibis xxx oma kodus, ei saanud ta ise oma arvetelt raha välja võtta, sest I P ei tagastanud ema pangakaarti, vaid võttis sellega erinevatest xxx pangaautomaatidest emale kuulunud raha ise omavoliliselt välja ja tegi ka ema arvetelt enda arvetele rahalisi ülekandeid. Vaid üksikutel kordadel õnnestus pärandajal I P ennetada ja arvele laekunud pension xxx pangakontoris kohapeal käies sularahas välja võtta. Eriti jätkus I P poolt pärandaja pangaarvetelt raha väljavõtmine pärast pärandaja poolt N Dle 19 000 euro ülekandmist. Vastuhagile lisatud pärandaja arvelduskontode väljavõtetest nähtub, et ajavahemikus 01.06.2013. a kuni 23.02.2014. a, st alates ajast, mil pärandaja naasis suveperioodiks I P juurest xxx oma koju kuni ajani, mil pärandaja peale I P eestkostjaks saamist uuesti xxx xxx viidi, on I P pärandaja pangakaarte kasutades võtnud viimase pangakontodelt omavoliliselt välja kokku 9886,75 eurot alljärgnevalt:  05.06.2013 SEB Pank AS kontolt (edaspidi nimetatud SEB konto) 180 eurot;  14.06.2013 Swedbank AS kontolt (edaspidi nimetatud Swedbank konto) 300 eurot;  19.06.2013 Swedbank kontolt 60 eurot;  02.07.2013 SEB kontolt 80 eurot;  29.07.2013 Swedbank kontolt 100 eurot;  13.08.2013 Swedbank kontolt 160 eurot;  04.09.2013 Swedbank kontolt 6231,75 eurot ja SEB kontolt 2000 eurot;  05.09.2013 SEB kontolt 380 eurot;  10.09.2013 Swedbank kontolt kokku 395 eurot. Lisaks eelnimetatule on I P omandanud pärandajale kuulunud raha ka pärast tema surma, st ajal, mil pärand oli juba üle läinud pärijatele. Nii on kostja võtnud alates 11.08.2014. a kuni 13.08.2014. a. pärandaja pangaarvetelt välja kokku 936,28 eurot (SEB Pank AS-st 196,28 eurot ja Swedbank AS-st 740,00 eurot). Seega kokku on kostja omandanud pärandvara arvelt 10 823,03 eurot. Asjaolu, et I P on pärandaja arvelduskontodelt raha välja võtnud, ei ole ta kunagi eitanud. Vastupidi, ta on raha väljavõtmist erinevates kohtuasjades ka ise tunnistanud. N D poolt 05.06.2017. a hagi vastusele lisatud Harju Maakohtu 18.11.2013. a menetlustoimingu protokollist tsiviilasjas nr 2-13-41641 (I P avaldus E Dle eestkostja määramiseks) nähtub, et I P on kohtuistungil kinnitanud, et „Selleks, et emal üldse raha oleks vajalikke kulutuste tarbeks olemas, siis võtsin selle aasta juulis ja augustis ema arvelt välja 2223 eurot. Tegelikult võtsin kokku veel rohkem, kuskil 9000,00 eurot“. Samast istungi protokollist nähtub ka see, et kohus tegi menetlusosalistele ettepaneku, et tollal avaldajaks olnud I P kannab emal arvele tagasi 9000 eurot ja asjast puudutatud isikuks olnud N D 19 000 eurot. Sisult sama nähtub ka N D 05.06.2017. a vastusele lisatud Harju Maakohtu 10.01.2014. a kohtumäärusest. Lisaks on I P omaksvõtt tõendatud ka N D 05.06.2017. a vastusele lisatud Viru Maakohtu 30.04.2015. a

2-16-18628 kohtuistungi protokolliga tsiviilasjas nr 2-14-20072 (I P hagi N D vastu alusetu rikastumise alusel saadu tagastamise, kahju hüvitamise ja viiviste nõudes), millest nähtuvalt tollal hagejaks olnud I P esindaja kinnitas kohtuistungil, et „Me ei ole vastu, et osa varast kuulub kostjale“. Kõik eelnimetatud dokumentaalsed tõendid on N D poolt kohtule erinevate menetlusdokumentide juurde lisatud ning palutud võtta arvesse ka N D vastuhagi menetlemisel. Pärandaja arvelt raha väljavõtmist on I P tunnistanud ka käesolevas tsiviilasjas 14.08.2017. a esitatud kirjalikus seisukohas, kuid on samas ka väitnud, et ta on tema poolt võetud raha vastavalt Harju Maakohtu juhistele kandnud eestkostemenetluse ajal pärandaja arvele tagasi (mida kinnitavat ka kohtule esitatud sellekohane maksekorraldus) ning kasutanud selle eestkostjana ära eestkoste aruandes loetletud pärandaja kulude katteks, mistõttu N D viidatud rahasumma ei kuulu pärandvara hulka. Tegelikult ei täitnud I P Harju Maakohtu 18.11.2013. a korraldust tagastada tema poolt võetud 9000 eurot, nõuetekohaselt, sest 25.11.2013. a tagastas ta pärandaja arvele vaid 8214,57 eurot, mida kinnitab ka vastuhagile lisatud pärandaja SEB Pank AS kontoväljavõte. I P määrati pärandaja eestkostjaks tsiviilasjas nr 2-13-41641 tehtud kohtumäärusega 10.01.2014. a. Reaalselt asus ta eestkostja ülesandeid täitma aga alles 23.02.2014. a ning ta täitis neid kuni pärandaja surmani xxx. a, st kokku 5 kuud ja 17 päeva. Kostja esitatud eestkostja aruandest nähtuvalt kulus sellel perioodil väidetavalt pärandaja kulude katteks kokku 13 318,25 eurot (Swedbank AS tehtud kulud 2479,26 eurot ja SEB Pangas tehtud kulutused 10 838,99 eurot) ehk I P väitel kulutas pärandaja sisuliselt igakuiselt 2421,50 eurot (13 318,25/5,5 kuud), mis ei ole ilmselgelt reaalne. I P esitatud eestkostja aruandest ei nähtu aga mitte ainult pärandajale kui eestkostetavale tehtavad kulutused, vaid sellest nähtuvad ka eestkostetava sissetulekud. Kostja ise on aruandes märkinud, et eestkostetav sai 10.01.2014. a kuni 03.04.2014. a vanaduspensioni 364,62 eurot kuus ja alates 04.04.2014.a 380,92 eurot kuus ning lisaks sotsiaaltoetuseid 26,85 eurot kuus. Kõrvutades I P esitatud andmeid vastuhagi lisaks olevate pangaväljavõtetega, selgub, et eestkosteperioodil sai pärandaja Eesti riigilt pensionide ja puuetega inimeste sotsiaaltoetustena kokku 2821,76 eurot, sh 2014. a veebruarist kuni märtsini pensioni 729,24 eurot (2 x 364,62) ja alates 04.04.2014. a kuni 10.08.2014. a 1904,60 eurot (5 x 380,92) ning sotsiaaltoetusi 187,95 eurot (7 x 26,85). Samal perioodil sai pärandaja lisaks Eesti pensionile veel ka Vene Föderatsiooni Suursaatkonna Sotsiaalhooldus osakonnalt pensionide ja toetustena kokku 2823,40 eurot. Seega kokku moodustasid pärandaja sissetulekud eestkosteperioodil 5645,16 eurot. Nimetatud asjaolule on N D juhtinud tähelepanu suuliselt ka Harju Maakohtu korraldaval istungil 17.01.2018. a ning samuti ka 16.02.2018. a esitatud menetlusdokumendis. N D on nõus, et I Pl tuli eestkosteperioodil, s.o ajavahemikus 23.02.2014. a kuni 10.08.2014. a teha pärandaja kui eestkostetava igapäevaste vajaduste rahuldamiseks märkimisväärseid kulutusi, kuid mingil juhul ei ole reaalne, et pärandaja vajadusteks kulus ära nii I P poolt enne eestkostemenetlust pärandaja arvetelt sularahas ja panga ülekannetega välja võetud 10 823,03 eurot kui ka pärandajale eestkosteperioodil penisonide ja toetustena välja makstud 5646,16 eurot ehk kokku summas 16 469,19 eurot. Seda eriti veel olukorras, kus pärandaja viibis reaalselt I P eestkoste all vaid 5,5 kuud ja millest omakorda kaks viimast kuud enne oma surma viibis pärandaja veel hooldushaiglas. N D arvates piisas pärandaja kulude katmiseks täielikult tema pensionidest ja puuetega inimeste sotsiaaltoetustest (kuigi ka selle summa eest tehtud kulutusi ei ole I P tegelikult tõendanud) ning I P poolt ema arvelt võetud ja ka käesoleval ajal tema valduses olev 10 823,03 eurot kuulub tegelikult E D pärandvara koosseisu.

2-16-18628 hageja materiaalõigusliku käsitlusega. I P arvates ei puutu ükski hagiavalduse p-s 1 käsitletud väide, olgugi et paljasõnaline ja kohut eksitav, käesolevasse menetlusse ega saa isegi teoreetiliselt asja lahendamisel tähtsust omada. N D üritab ilmselgelt luua kohtule ebaõige mulje, nagu oleks pärandaja tütar äärmiselt õel ja küüniline inimene. Seda olukorras, kus eestkostemenetluses on kohus üheselt tuvastanud, et N D on sobimatu isik ema hooldamiseks ning temale ei tohiks usaldada raskelt haige ema hooldamist. Lisaks avaldas N D üldjuhul kõigi küsimuste osas vastuseks (miks ema raha tema arvele on kantud, kus see raha hetkel on jne), et see ei olegi õe ega kellegi teise asi ja maakeeli öeldes „mees teeb mis mees tahab“, „See, kuhu raha läks, ei ole õe asi“. Hiljem küll N. D kinnitas, et raha kuulub jätkuval emale: „See summa 19 000,00 eurot on kindlalt olemas. See ei ole minule kingitud. See on ema raha.“. Tõendist nähtub lisaks, et nii kohus kui ka E. D RÕA määratud advokaat Andres Lusmägi rõhutasid, et mõlemad lapsed peavad ema arvele raha tagasi kandma. I. P seda ka tegi, N. D keeldus: „Ema arvele ei tohi raha kanda.“ Ka pärandaja rahade tagasi kandmise osas täitis üksnes I P kohtu määratud kohustuse. Eestkostemääruse p-st 9. nähtuvalt: „I P kinnitas, et on saanud ema arvelt vähemalt 8000 eurot.“ ja p-st. 10.: „.../N D kinnitas, et seda raha talle ema poolt ei kingitud, see on E D raha, kuid tagasi oma ema arveldusarvele keeldus N D seda kandmast. I P kinnitas, et ka tema tegi ema arvelduskontolt peale seda kui sai teada, et N D kontole oli kantud 19 000 eurot, enda arveldusarvele ülekandeid 8 000 euro suuruses summas. I P kinnitas, et see on tema emale kuuluv raha ja nõustus selle tagasi ema arvele kandma. I P esitas ka sellekohase maksekorralduse kohtule.“ N D hagiavaldusest ei nähtu, milline vara peaks väidetavalt veel pärandvara hulka kuuluma. N D vastuhagis väidetakse paljasõnaliselt, et I P on „omastanud“ 2013.a pärandaja varast 9886,75 eurot, sh ka 8231,75 eurot, mille I. P eestkostemenetluses ema arveldusarvele tagasi kandis. I P on tõesti ema kulutuste katteks rahalisi vahendeid kasutanud kuivõrd tema põhiliselt hoolitseski ema eest isegi siis kui viimane viibis xxx. N D ise on seejuures, tema enda käsitluse kohaselt omastanud nii 19 000 eurot kui ka 09. juulil 2013.a välja võetud 600 eurot, 05. augustil 2013.a välja võetud 460 eurot (SEB) ja 09. juulil 2013.a välja võetud 500 eurot, 04. augustil 2013.a välja võetud 400 eurot ja 21. augustil 2013.a välja võetud 263 eurot. Kokku on seega hageja ise „omastanud“ vähemalt 21223 eurot pärandaja vara. I P ei nõustu seega hageja vastuhagis esitatud seisukohaga, et ta on omandanud pärandaja raha kokku summas 10 823, 03 eurot. I P märgib, et ta ei ole mitte kunagi enda ema raha omastanud ega seda ka tunnistanud. I P ei pööranud pärandaja raha ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks, vaid kasutas antud raha ema heaolu tagamiseks ning tema hooldamiseks. Seda kinnitab ka eestkoste aruanne, mis on kohtu poolt kinnitatud. Vastupidised väited on esiteks tõendamata ja teiseks ilmselgelt otsitud.

2-16-18628 9.3 Hageja väidab, et pärandaja viimase elukoha (Paekaare 10-70) kommunaalkulud olid keskmiselt 75 eurot kuus ja 7 kuu eest, kokku 525 eurot. Eestkostja aruande kohaselt olid nimetatud kulud: Swedbank kontolt kommunaalmaksed 197 eurot ja AS SEB Pank kontolt xxx kantud kulud 247,82 eurot, kokku 444,82 eurot. Pärandaja AS SEB Pank konto väljavõtte (tl 76-78) kohaselt on kommunaalkuludena käsitletavaid makseid (s.o xxx ja xxx) tehtud peale pärandaja kolimist sinna korterisse 23.02.2013. a kuni 2014. a juuli lõpuni kokku 264,29 euro eest. Pärandajale kuulunud AS Swedbank kontolt (tl 83-84) veebruarist 2014 kuni juuli lõpuni 2014 kommunaalkuludena käsitletavate kulude kandmist ei nähtu. Hageja poolt esitatud xx 7.01.2014. a arve nr 01-0070-201401 (tl 195) ei tõenda pärandaja poolt kasutatud korteri keskmist kommunaalkulude suurust. Esiteks kajastab esitatud tõend perioodi millal pärandaja seda korterit ei kasutanud ning tõendamata on arvetega periood, mil pärandaja seal tegelikult sees elas. Esitatud arvest nähtuvalt ei elanud seal korteris jaanuari arve esitamise ajal keegi, sest arvel on elanike arvuks nimetatud 0. Sellest tulenevalt ei ole usutav ka hageja väide selle kohta, et tal oli korter enne ema sinna elama asumist välja üüritud 260 euro eest kuus. Hageja muid tõendeid korteri kommunaalkulude suuruse kohta esitanud ei ole. Ülaltoodud tulenevast rahuldab kohus hageja väite kommunaalkulude suuruse osas 264,29 euro suuruses summas. 9.4 Hageja väidab, et pärandaja toidukulu oli 180 eurot kuus ja seda 6 kuu jooksul, kokku 1080 eurot. Kohus peab täiskasvanu toidukulu 180 eurot kuus mõistlikuks. Kohus ei nõustu hageja poolt toodud perioodi pikkusega. Pärandaja oli hageja juures 23.02.-19.06.2014 ehk sisuliselt 4 täiskuud, millest tulenevalt rahuldab kohus toidukulu nõude 720 euro suuruses summas. 9.5 Hageja väitel oli pärandaja kulu ajakirjandusele 84 eurot. Pärandaja kontode väljavõtetega (tl 75-84) on tõendatud xxx kulu 40,50 eurot. Muid tõendeid ajakirjanduse tellimisega seotud kulude kohta hageja esitanud ei ole. Kohus loeb põhjendatud kulu suuruseks 40,50 eurot. 9.6 Hageja väitel olid pärandaja kulud hügieenitarvetele (hambapasta, hambahari, salvrätikud, kätekreem, näokreem, šampoon ja puhastusrätikud) 15 eurot kuus. Kohus leiab, et kulud nimetatud suuruses on mõistlikud ja vajalikud. Kohus rahuldab need kulud perioodi veebruar 2014 kuni august 2014 s.o 7 kuu eest, kokku 105 euro ulatuses. 9.7 Hageja väitel olid pärandaja kulud pesuvahenditele 10 eurot kuus. Kohtu hinnangul on see kulu mõistlik ning kohus rahuldab selle kulu perioodi märts 2014 – juuni lõpp 2014 eest summas 40 eurot. 9.8 Hageja väitel oli pärandaja sidekulu 7 eurot kuus, kokku 49 eurot. Eestkostja aruandes nimetas hageja sidekulu suuruseks 12,62 eurot, mis kattub pärandaja AS SEB Pank kontoväljavõttelt nähtuva xxx AS-le teostatud maksete suurusega. Kohus loeb pärandaja sidekulud põhjendatuks 12,62 euro ulatuses. 9.9 Hageja väitel olid pärandaja kulud riietusele ja jalanõudele kokku 575 eurot. Kohus nõustub kostja seisukohaga (tl 212 pöördel), et hageja ühtegi tõendit nende kulude kandmise kohta esitanud ei ole. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool menetluses tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et üle 90-aastane vanur vajab enne hooldushaiglasse viimist eelnenud 4-kuuse perioodi jooksul riideid ja

2-16-18628 jalanõusid üle 100 euro väärtuses kuus. Kuna hageja väide on tõendamata, et arvesta kohus hageja väiteid riide ja jalanõudega seotud kulude suuruse osas. 9.10 Transpordikulu arsti juurde ja raviasutusse 80 eurot kuus, kokku 560 eurot. Nimetatud kulu on tõendamata, mistõttu kohus seda pärandajaga seotud kulude hulka ei arva. Lisaks kulu tõendamatusele ei ole hageja seda kajastanud ka eestkostja aruandes mis seab kahtluse alla selle kulu olemasolu. 9.11 Hageja väitel olid pärandaja kulud ravimitele, vitamiinidele ja geelidele 687,60 eurot. Hageja vastusele kohtunõudele on lisatud 1 tšekk (tl 196) ravimitega seotud kulu kandmisega 29 euro ulatuses sularahas. Pärandaja AS SEB Pank konto väljavõttest nähtuvalt on alates veebruari lõpust 2014 kuni pärandaja surmani apteekides tasutud kokku 90,35 eurot. Eestkostja aruandes nimetas hageja kulurea „apteek“ suuruseks 86,72 eurot. Kohus on seisukohal, et tõendatud on ravimikulu 119,35 euro ulatuses. 9.12 Hageja väitel oli pärandaja hooldusravi kulu 383,76 eurot. Kostja nimetatud summale vastu ei vaidle. Seega oli pärandaja hooldusraviga seotud kulu 383,76 eurot. 9.12 Hageja sõnul oli pärandaja ravi- ja hooldusprotseduurid spa keskustes 1413 eurot. Nimetatud kulu on tõendamata, mistõttu kohus seda pärandajaga seotud kulutuste hulka ei arvesta. Nimetatud kulu ei kajastu ka eestkostja aruandes. 9.13 Juukselõikuse ja pediküüriga seotud kulu oli hageja väitel kokku 141 eurot. Sellest juukselõikus 12 eurot kord ja pediküür 15 eurot kord. Kohtu hinnangul on tegemist vajaliku ja mõistlikus suuruses kuluga, mistõttu kohus loeb selle kulu pärandajaga seotud kulude hulka. 9.14 Hageja väitel oli pärandaja voodipesu ja madratsiga seotud kulu 351 eurot. Ühtegi tõendit nimetatud kulu kandmise kohta hageja esitanud ei ole. Samuti ei kajastu nimetatud kulu eestkostja aruandes. Sellest tulenevalt ei arvesta kohus nimetatud kuluga pärandajaga seotud kulude hulgas. 9.15 Hageja väitel vajas pärandaja imavaid pükse ja niiskeid puhastusrätikuid 307,18 euro eest. Kohus ei kahtle nimetatud asjade vajalikkuses aga hageja on tõendanud nimetatud kulu üksnes ühe xxx OÜ arvega (tl 201). Pärandaja AS SEB Pank arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on OÜ-le xxx tasutud kokku 59,34 eurot, mille kohus loeb põhjendatud ja tõendatud kuluks. 9.16 Hageja väitel oli pärandajaga seotud kuluks ratastooli üür 6 eurot kuus, kokku 42 eurot. Ütegi tõendit nimetatud kulu kandmise kohta hageja esitanud ei ole, mistõttu jätab kohus selle pärandaja põhjendatud kulude hulgast välja. 9.17 Hageja väitel olid pärandaja õigusabikulud 2308,80 eurot. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt esitas pärandaja hagi kostja vastu alusetult rikastumise alusel saadu tagastamise nõudes, tsiviilasi nr 2-14-20072. Hageja tõendab kantud kulusid arvetega (tl 202-204). Kohtu hinnangul on õigusabikulud kantud pärandaja huvides aga seda osaliselt. Kohus loeb põhjendatuks pärandaja eluajal tehtud menetlustoimingud, mis kajastuvad õigusabiteenuse arvetes nr 1301450, 1301961, 1301960, 1301151 ja 1400139. Viimaseks põhjendatud menetlustoiminguks oli menetluse peatamise taotluse esitamine 21.08.2014, mis kajastub 31.08.2014. a arves nr 1400139. Kohus ei pea hilisemaid õigusabikulude arveid kantuks pärandaja huvides, vaid need on kantud hageja huvides. Seetõttu loeb kohus põhjendatud õigusabikuluks 1719,12 eurot. Vastuses kohtunõudele märgitud õigusabikuludest väiksema summa tasumist kinnitab ka eestkostja aruandes toodud summa.