Unicredit Bank AG esitas 11. novembril 2015 Tartu Maakohtule avalduse OÜ Transcom Grupp pankroti välja kuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmiti AS Werol Tehased (pankrotis) ja CPM SKET GmbH (endise ärinimega CIMBRIA SKET GmbH) vahel 23. veebruaril 2010 seadmete tarneleping nr 10106, mille kohaselt kohustus CPM tarnima Werolile
jätta
tootmisseadmestiku (õlipressi) ning Werol kohustus tootmisseadete eest tasuma CPM-le kokku 7 700 700 eurot. Vastavalt tarnelepingu punktile 3.4 b andsid AS Pere (uue nimega Lõuna Toiduainetetööstuse AS (pankrotis)) ja võlgnik nimetatud lepingule garantii, mille ulatus katab 85% seadmestiku soetamise lepingulisest maksumusest ning sellele lisanduvast 5,5%-lisest intressist. Vastavalt garantiikirjadele on AS Pere ja võlgnik võtnud solidaarvastutuse alusel kohustuseks tagasivõtmatult tasuda CPM-le võlasumma kuni 7 534 931,30 eurot, kui Werol ei suuda täita oma maksekohustust vastavalt lepingu tingimustele. Tootja CPM on tarninud tarnelepingu aluseks olevad seadmed. CPM esitas Werolile arved, millest on maksmata 6 435 426,88 eurot. CPM loovutas oma tarnelepingust tulenevad õigused ja nõuded, sealhulgas kõrvalnõuded võlausaldajale. Võlausaldaja esitas esimese pankrotihoiatuse võlgnikule 31. mail 2012. Kuivõrd võlgnik võlgnevust ei likvideerinud, esitas võlausaldaja kohtule pankrotiavalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-1231433 võlgniku pankroti väljakuulutamata. Peale avalduse rahuldamata jätmist on möödunud kaks aastat, mille jooksul pole võlgnik jätkuvalt kohustust võlausaldaja ees täitnud. Seega võib eeldada, et võlgnik on maksejõuetu. Antud juhul esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse 12. oktoobril 2015, andes võlgnikule kohustuse täitmiseks aega 10 päeva. Kohustus muutus sissenõutavaks Weroli pankroti väljakuulutamisega 5. aprillil 2012 vastavalt PankrS §-le 42. Võlgnik vastas pankrotihoiatusele 12. oktoobril 2015. Võlgnik vaidleb pankrotihoiatusele vastu põhjusel, et võlausaldaja nõue pole selge ja et võlgniku varalisus on piisav kohustuse täitmiseks. Tartu Ringkonnakohtu määruse järgi omas võlgnik 95,1% AS Transcom aktsiatest, mis omakorda omas enamusosalusi OÜ-s Zelluloosi Kinnisvara, AS-s Ammende Villa, Sadamahalduse OÜ-s ja AS-s Transcom Vara, lisaks omati veel 50%-st osalust AS-s Pärnu Sadam ja OÜ-s Pärnu Stividorid. Seega oli võimalus moodustada potentsiaalset rahavoogu kolmandate isikute varakäsutusõiguse baasil. Võlgniku kontserni on peale Tartu Ringkonnakohtu määrust tekitatud veel üks holding tüüpi äriühing. Enam ei kuulu võlgnikule vahetult 95,1% AS Transcom aktsiatest, läbi mille võis teoreetiliselt toimuda võlgnikule teatav rahavool. Hetkel kuulub võlgnikule hoopis täielik osalus lisaks asutatud OÜ-s Transcom Invest. Selline uue äriühingu moodustamine näitab võlgniku õiguslikke vangerdusi, et vältida võetud kohustuste tasumist ja teha ülekantud osalusi omavate äriühingute kett pikemaks. Audiitorbüroo BDO on andnud võlausaldajale arvamuse, mille kohaselt võlgniku ainuvaraks oleval Transcom Invest osal sissenõudja seisukohalt väärtus puudub, sest konsolideeritud vaade varadele ei ühti osa müügivõimalustega. Võlausaldaja vaidleb vastu ka võlgniku väitele ja esitatud seisukohale, et kontserni keskväärtuseks on 34 135 000 eurot (võlgnik tugineb audiitorbüroo PwC seisukohale). Riiklikult tunnustatud ekspert Urmas Võimre on jätkuvalt seisukohal, et mehhaaniline osa väärtuse väljaarvutamine lähtuvalt kontserni varalisusest ja kohustustest ei anna õiglast arusaamist võlgniku ainsa vara, osaluse müügivõimalustest.
2.OÜ Transcom Grupp vaidles pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei tunnistanud, nõue ei ole PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses selge, mistõttu tuleb OÜ-le Transcom Grupp jätta ajutine haldur nimetamata. Unicrediti järjekordne pankrotiavaldus on ilmselgelt põhjendamatu ja pahatahtlik. Võlgnik esitas alljärgnevad vastuväited: 1) Tartu Maakohus on varasemalt 20. detsembri 2012 määruses (määrus on jõustunud) jõudnud järeldusele, et kohane menetlus Unicrediti nõude menetlemiseks on hagimenetlus. Ainuüksi nimetatud põhjusel on alust jätta ajutine haldur nimetamata.
2) Transcom Grupp on 23. veebruari 2010 „garantiikirjaga“ väidetavalt taganud AS Werol Tehased (pankrotis) kohustusi Cimbria ees. Unicredit on enda seisukohtade kohaselt omandanud Cimbria põhinõude AS Werol Tehased (pankrotis) vastu (ja kõrvalnõude Transcom Grupi vastu) nõude müügilepinguga. Cimbria on sõlminud Saksamaa Liitvabariigiga (keda esindab Euler Hermes Kreditversicherungs AG, edaspidi Euler Hermes) ekspordigarantiilepingu, mille kohaselt tagab Euler Hermes AS Werol Tehased (pankrotis)
23.veebruari 2010 tarnelepingust tuleneva kohustuse täitmist. Euler Hermese ekspordigarantii üldtingimuste § 19 lg 1 kohaselt peab garantii võtjal (Cimbria) olema garanteeritud nõude käsutamiseks riigi (Saksamaa Liitvabariik) kirjalik nõusolek. Nõuete loovutamise lisasätete § 2 p 2 kohaselt on riigi kirjalikku nõusolekut vaja nõude osalisel loovutamisel. Cimbria loovutas 3. augusti 2010 nõude müügilepinguga Unicreditile 85% enda nõuetest AS-i Werol Tehased (pankrotis) vastu. Cimbriale ei ole antud Saksamaa Liitvabariigi kirjalikku nõusolekut tarnelepingust tuleneva nõude loovutamiseks. Unicredit ei ole tõendanud, et ta oleks Cimbrialt kehtivalt omandanud põhinõude AS-i Werol Tehased (pankrotis) vastu ning sellest tulenevalt ka põhinõuet tagava kõrvalnõude Transcom Grupi vastu. 3) Transcom Grupi ja Unicrediti vahel on nõude aluse osas vaidlus. Unicredit on nõude määratlemisel tuginenud õigusele, mis nõudele ei kohaldu. Samuti on Unicredit olnud nõude suuruse osas aastate jooksul erinevatel seisukohtadel. Garantiikirjal ei ole garantiile iseloomulikke tunnuseid, arvestades selle seotust tagatava põhinõudega. Garantiikirjana vormistatud dokumendi kohaselt muutub tagatis sissenõutavaks, kui ostja (AS Werol Tehased) ei suuda täita oma maksekohustust ehk Transcom Grupi kohustus on aktsessoorne. Kohustuse aktsessoorsuse tõttu on tegu käenduskohustusega, mitte garantiikohustusega, nagu on väitnud Unicredit. See, milline on väidetava võlanõude õiguslik kvalifikatsioon, on aga määrava tähendusega kõigi järgnevate õiguslike küsimuste lahendamisel. Tegemist on õigusliku küsimusega, millele vastuse andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. 4) Pankrotiavalduse aluseks olev nõue on aegunud. AS-i Werol Tehased (pankrotis) pankrot kuulutati välja 5. aprillil 2012 määrusega. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul, kui Unicrediti väited nõude olemasolu kohta vastaksid tegelikkusele, siis 5. aprill 2012 muutus sissenõutavaks ka tarnelepingut tagavast „garantiikirjast“ tulenev nõue. Saksa Liitvabariigi õiguse kohaselt aeguvad võlaõiguslikud (õigus, mis kohaldub „garantiikirjale“) sarnaselt Eesti õigusega kolme aasta möödumisel pärast sissenõutavaks muutumist (BGB § 195). Unicrediti nõue Transcom Grupi vastu aegus seega juba 6. aprillil 2015 ehk ca kuus kuud enne Unicrediti poolt maksekäsu esitamist kohtule. 5) Ei ole välistatud, et Euler Hermes on ekspordigarantii alusel täitnud võlausaldajale (st kas Cimbriale või nõudeloovutuse kehtivuse korral Unicreditile) AS Werol Tehased (pankrotis) põhikohustuse. Transcom Grupile on teada, et Unicredit/Cimbria on esitanud Euler Hermesele taotluse väljamakse tegemiseks juba 2013 jaanuaris, mistõttu ei saa välistada, et Euler Hermes on tänaseks Unicreditile väljamakse teinud. 6) Transcom Grupp on maksejõuline äriühing, mille varaline seis võimaldaks Unicrediti väidetava nõude täita omakapitali arvelt enam kui kuuekordselt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 1. märtsi 2016. a määrusega Unicredit Bank AG avalduse alusel OÜ-le Transcom Grupp ajutise halduri nimetamata ja sellega lõppes PankrS § 15 lg 7 järgi menetlus.
4.Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg-s 1 sätestatust peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Võlausaldaja tugineb võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud
asjaoludele, so võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul.
5.Kohus leidis, et Unicredit Bank AG pankrotiavalduse alusel tuleb OÜ-le Transcom Grupp jätta ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel kuna võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja väite kohaselt tuleneb talle loovutatud nõue 23. veebruaril 2010 OÜ Transcom Grupp antud garantiikirjast kokku summas 6 435 426,88 eurot. Vastavalt garantiikirjale võttis võlgnik tagasivõtmatult kohustuse tasuda CPM SKET GmbH-le (endise ärinimega CIMBRIA SKET GmbH) ostja AS Werol Tehased 23. veebruari 2010 seadmete tarnelepingust nr 10106 tuleneva võla kuni 7 534 931,30 euro ulatuses. AS-i Werol Tehased pankrot kuulutati välja
5.aprillil 2012. BGB § 199 kohaselt algab tavaline aegumistähtaeg, antud juhul 3-aastane aegumistähtaeg, selle aasta lõppemisest, mil vastav nõue on tekkinud. Aegumine algas
31.detsembri 2012 möödumisega ja lõppes 31. detsembri 2015 möödumisega. Garantiist tuleneva maksenõude aegumine peatus BGB § 204 lg 1 p 1 kohaselt Euroopa maksekäsu taotlemise tõttu 2015. aastal. Võlgniku vastuväidete kohaselt ei ole aga Saksa õiguse järgi aegumistähtaja alguse arvestamine alates aasta lõpust ühene ja selge ning sellest on erandeid (BGB § 200). Võlgnikule teadaolevalt arvestatakse ka Saksa õiguses, sarnaselt Eesti õigusega, pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral aegumist nõude sissenõutavaks muutumisest, st mitte BGB § 199 sisalduva üldreegli kohaselt aasta lõpust. AS-i Werol Tehased pankrot kuulutati välja 5. aprillil 2012 ja Unicredit Bank AG nõue aegus seega juba 6. aprillil 2015 ehk ca kuus kuud enne maksekäsu esitamist kohtule. Nagu ka mitmete muude asjaolude osas, on ka selle seisukoha osas poolte vahel põhimõtteline vaidlus, mis tuleb selgeks vaielda juba alanud kohtuasjas Saksamaa Liitvabariigis. Ebaõige on võlausaldaja väide, et Euroopa maksekäsu taotluse esitamine peatab BGB § 204 lg 1 p 1 järgi nõude aegumise. Euroopa maksekäsu taotluse esitamine ei too kaasa aegumise peatumist. Õige norm oleks BGB § 204 lg 1 p 3, mille kohaselt peatub aegumine üksnes juhul, kui Euroopa maksekäsk on selle adressaadile kätte toimetatud. Võlgniku esitatud vastuväidete taustal ei pidanud kohus ilma täiendava kontrollimiseta võimalikuks lugeda võlausaldajal nõude olemasolu kahtlusteta tõendatuks. Võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku AS Werol Tehased (pankrotis) ja teise garandi Lõuna Toiduainetetööstuse AS (pankrotis) pankrotimenetlustes ei tõenda temal selge nõude olemasolu OÜ Transcom Grupp suhtes käesoleval ajal. Kohtu hinnangul võib 23. veebruari 2010 garantiikirja näol olla tegemist Saksa õiguspraktikas kasutusel oleva esimesel nõudmisel sõltumatu tagatisega – nn esimesel nõudmisel käendus „Bürgschaft auf erstes Anfordern“, mille puhul garant teostab väljamakse soodustatu esimesel nõudmisel. Esimesel nõudmisel käendus on mitteaktsessoorne üksnes hetkeni kui selgub, et soodustatul tegelikult puudus õigus garantiisummale. Garantiikirja järgi allub garantii ja seda tõlgendatakse vastavalt Saksamaa seadustele. Õiguspiirkonnaks on Magdeburg. Seega tuleks täiendavalt Saksamaa Liitvabariigi õiguse järgi välja selgitada, millal muutus garantiikirjast tulenev nõue sissenõutavaks, millal algas nõude aegumistähtaeg, kas aegumistähtaeg on möödunud ning kas asjas esineb aegumise peatumise aluseid ja kui esineb, siis peatumise aeg. Võlausaldaja on rakendatavaks sunnivahendiks valinud pankrotimenetluse, mille raames nõude täpset suurust, kindlat olemasolu ja sissenõutavust eraldi kindlaks ei tehta. Vastava nõude esitamisel teeb kohus loetletud asjaolud kindlaks eraldi hagimenetluses.
Nähtuvalt Saksa kohtu teatisest on Unicredit Bank AG esitanud Weddingi maakohtule
21.detsembril 2015 Euroopa maksekäsu avalduse. OÜ Transcom Grupp on esitanud Unicredit Bank AG maksekäsule 24. veebruaril 2016 vastuväite. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1896/2006 art 17 lg 1 ja lg 2 kohaselt jätkub vastuväite esitamisel menetlus päritoluliikmesriigis pädevas kohtus tavalise tsiviilkohtmenetluse korras, kui vastuväide esitatakse art 16 lg 2 sätestatud tähtaja jooksul ning nõude esitaja ei taotle sellisel juhul menetluse lõpetamist. Seega kuulub pooltevaheline vaidlus pankrotiavalduse aluseks oleva nõude üle lahendamisele Saksamaa Liitvabariigi kohtus.
6.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu. Kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette võimalust võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada ajutist haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, tuleb Unicredit Bank AG pankrotiavalduse alusel jätta OÜ-le Transcom Grupp ajutine haldur nimetamata ja Unicredit Bank AG pankrotiavalduse menetlus lõpetada
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Unicredit Bank AG esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse täies ulatuses ning palub määrata asjas ajutine pankrotihaldur. Määruskaebuse kohaselt: 1) ei ole võlgniku poolt esitatud aegumise vastuväide asjaoluks, millele kohus ei saa anda hinnangut võlausaldaja pankrotiavaldust läbi vaadates. Pankrotiavalduse aluseks olev nõue kas on või ei ole aegunud, kohtul lasus selles osas väljaselgitamiskohustus, sest pankrotiasja vaadatakse läbi hagita menetluses; 2) on vale maakohtu kohtumääruses märgitu, et arvestades põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist oleks Eesti õiguse alusel panga nõue aegunud 6. aprillil 2015; 3) ei selgu maakohtu kohtumäärusest, miks maakohus eelistas võlgniku esindaja selgitusi aegumise kohta Saksa õiguse alusel ja jättis igasuguse hinnanguta Unicredit Bank AG poolt esitatud Saksa advokaadi õigusarvamuse; 4) tuleb antud juhul eeldada võlgniku maksejõuetust.
5.OÜ Transcom Grupp vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda Unicreditiga selles, et maakohus oleks pidanud määruses lahendama lõplikult pankrotiavalduse aluseks oleva nõude aegumise küsimuse. Pankrotimenetlus on küll hagita menetlus ning pankrotimenetluses kehtib uurimisprintsiip, kuid see ei tähenda, et kohus lahendab ajutise halduri nimetamise faasis ära lõplikult ja siduvalt pooltevahelised vaidlused pankrotiavalduse aluseks oleva nõude üle. Vastupidine tõlgendus läheb otseselt vastuollu PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestatud reegliga, mille kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; 2) ei sisalda kohtumäärus nõude aegumise osas oletuslikke käsitlusi ning hinnanguid. Kohus on loetlenud Transcom Grupi vastuväited nõudele (sh aegumise osas) ning leidnud, et vastuväited võivad olla põhjendatud ja nendele vastuväidetele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest; 3) on Unicredit esitanud määruskaebuses uue väite, mille kohaselt peatus Unicrediti nõude aegumine Transcom Grupi vastu pankrotiavalduse esitamisega aastal 2012; 4) nõustuda ei saa ka Unicrediti etteheitega, et maakohus on jätnud alusetult arvestamata Unicrediti poolt kohtule esitatud Saksa advokaadi arvamused;
5) omab asjaolu, et Unicredit ja Transcom Grupp vaidlevad nõude üle Saksa tsiviilkohtus, Unicrediti pankrotiavalduse lahendamise seisukohalt määravat tähendust. Võlgnik lisas oma vastusele määruskaebusele Saksamaa Föderaalse Ülemkohtu 21. veebruari 2013. a otsuse nr IX ZR 92/12 ning 01.03.2016. a Weddingi kohtu teate. Võlausaldaja palub mitte võtta käesoleva asja juurde Saksa kohtu materjale juurde, sest asjas pole vaidlust, et võlgniku suhtes on Saksamaal toimumas maksekäsumenetlus, milline asjaolu on ja oli kogu aeg menetlusosalistele teada. Saksa Ülemkohtu otsuse seisukohad aegumise peatumise kohta Saksamaal toimuvates pankrotiasjades ei seondu käesoleva vaidlusega, sest määruskaebuse esitaja pole aegumise peatumise asjaolule kordagi tuginenud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 1.märtsi 2016. a määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu määruse tühistamisele.
7.Maakohus jättis PankrS § 15 lg 3 alusel ajutise halduri nimetamata leides, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku vastuväited nõudele on põhjendatud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et võlgniku poolt antud tagatisele tuleb kohaldada Saksa õigust. Võlgnik tugines oma vastuväidetes järgmistele argumentidele: 1) võlausaldaja ei ole tõendanud, et tal on Saksa õiguse järgi nõudeõigus kehtivalt tekkinud; 2) nõue võib olla aegunud; 3) nõue võib olla Saksamaal kas võlausaldajale või nõude loovutajale tasutud; 4) poolte vahel on Saksa kohtus nõude osas tsiviilvaidlus. Maakohus tõi määruses esile võlgniku ja võlausaldaja õiguslikud positsioonid aegumise kohaldamise osas Saksa õiguse järgi ning tegi järelduse, et esitatud materjalide alusel ei saa otsustada nõude aegumise üle. Aegumise küsimus eeldab täiendavalt Saksa õiguse normide ja kohaldamise praktika kohta teabe esitamist (kogumist). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Välisriigi õiguse kohaldamine eeldab kohtult suuremat ajakulu, kui juhul, kus vaidlusele kohaldatakse Eesti õigust. Käesolevas asjas on küll menetlusosalised omapoolsed seisukohad esitanud, kuid need ei ole aegumise küsimuse otsustamiseks piisavad. Seadus kohustab kohut ajutise halduri määrama 10 päeva jooksul pärast pankrotiavalduse menetlusse võtmist. Käesolevas asjas ei ole kohtul võimalik 10 päevaga kontrollida võlgniku esitatud vastuväiteid ei nõude kehtiva tekkimise ega aegumise kohaldamise osas. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et Saksa kohtus hakatakse samade isikute vahel samast nõudest tulenevat hagi arutama. Ringkonnakohtu arvates, kui nõude selguse kontrollimine eeldab pikemat aega kui 10 päeva, eeldab kohtult mitmete toimingute tegemist, sh näiteks Saksa õiguse osas eksperdi määramist, siis on põhjendatud lugeda võlgniku vastuväited nõudele piisavateks, et jätta ajutine haldur määramata.
9.Ringkonnakohus märgib, et võlausaldaja poolt viidatud kohtulahendid ei lükka ümber võlgniku poolt nõudele käesolevas menetluses esitatud vastuväiteid.
Tsiviilasjas 2-12-39619 tunnustati Unicredit Bank AG nõuet (mis tulenes 23.02.2010 sõlmitud tarnelepingust) AS-i Werol Tehased pankrotimenetluses põhjusel, et kostja ei olnud õigustatud isikuks (pankrotivõlausaldajaks), kes sai vastu vaielda hageja esitatud nõudele. Nimetatud kohtulahendis puuduvad põhjendused tarnelepingust tuleneva nõude sisulisele põhjendatusele. Käesolevas asjas ei ole nõude aluseks tarneleping, vaid tarnelepingu garanteerimisest (tagamisest) tulenev nõue. Tsiviilasjas 2-12-24023 kuulutas kohus hageja avalduse alusel välja teise garandi AS Lõuna Toiduainetetööstus pankroti. Nimetatud tsiviilasjas luges maakohus tõepoolest nõude piisavalt selgeks, nimetas ajutise halduri ja menetluses muutus oluliseks võlgniku maksejõuetuse küsimus. Asjaolu, et tagatisleping on sama, ei muuda teise tsiviilasja otsustusi siduvaks isikutele, kes tsiviilasjas 2-12-24023 ei osalenud. Kuna sisulised põhjused nõude osas puuduvad ka tsiviilasjas nr 2-12-24023, siis ei saa nende põhjendatust ka analüüsida.
10.Määruskaebuse esitaja väide, et tegemist on hagita asja menetlusega, mistõttu lasus maakohtul kohustus võtta selge seisukoht aegumise osas, ei ole õige. Hagita asjana vaatas maakohus käesoleval juhul läbi pankroti väljakuulutamise avaldust. Avaldaja pidi PankrS § 10 lg 1 järgi tõendama nõude olemasolu. Eksitav on määruskaebuse esitaja seisukoht, et nõude selguse hindamisel pidi maakohus lähtuma uurimisprintsiibist. Ringkonnakohus leiab, et pankrotimenetluse staadiumis, mis eelneb ajutise halduri nimetamisele, võib kohus üldjuhul piirduda menetlusosaliste esitatud fakti- ja õiguslike väidete kontrollimisega. Vaid erandolukorras saab kohtult nõuda, et ta selles menetlusfaasis kogus omal algatusel tõendeid ja selgitaks välisriigi õigust ning annaks sellega seonduvalt korraldusi menetlusosalistele. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul diskretsioon otsustada, kas nõude vastuväiteid hinnates saab piirduda menetlusosaliste poolt esitatuga või peab kohus tegema täiendavaid toiminguid. Käesolevas asjas on võlgnik esitanud kolm erinevat vastuväidet nõudele ja iga vastuväite kontrollimine eeldab täiendava informatsiooni ning ka Saksa õiguse kohaldamise selgitamist. Arvestades ka eeldatavat aega, mida kohus enne ajutise halduri nimetamist nõude selgitamisele peaks kulutama, leiab ringkonnakohus, et sellises mahus uurimisprintsiibi rakendamine ei ole kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud ning ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata.
11.Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud võlausaldaja kanda. Käesolevas asjas määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast asjas lõpplahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 korras.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.